lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub Vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras.
lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Kuna eeltoodust tulenevalt toimub kirjavahetus vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras, siis tuleb lähtuda vangla sisekorraeeskirja 10. peatükist. VSkE § 461 (12.08.2008.a kehtinud redaktsioon) kohaselt käsitatakse vanglas kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. VSkE § 50 lg 3 kohaselt võetakse kinnipeetavale saabunud kirjast vanglaametniku poolt ära esemed, mis ei ole käesoleva määruse § 461 kohaselt käsitatavad kirjana. Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse käesoleva määruse § 70, § 72 ja § 73 sätteid. Kirja mõiste vanglas on sätestatud VSkE §-s 461 ja seega asub kohus seisukohale, et kontrollimiseks avatud ümbrik, mida on kasutatud kirja kohale toimetamiseks, ei ole erasõnum, postkaart ega foto. Samale seisukohale on asunud Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus haldusasjas 3-08-910, kus leiti, et ümbrik ei ole VSkE § 461 alusel käsitletav kirjana, mistõttu võtab vangla selle VSkE § 50 lg 3 kohaselt ära ning äravõtmisel kohaldatakse VSkE §-de 70, 72 ja 73 sätteid. Kirjaümbriku äravõtmise puhul on tegemist toiminguga, mille osas kehtivad HMS §§ 106-109 nõuded. Muuhulgas sätestab HMS § 107, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Käesolevas asjas seaduslik alus ümbriku äravõtmiseks vangla direktori poolt on
lg 4 ja lg 2, mille kohaselt kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis (
lg 2 p 1 ja 3) ohustavad inimese julgeolekut, võivad ohustada vangla julgeolekut ja vangla võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele (
06.08.2008.a Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 1-3/94 on keelatud kinnipeetavatele isikutele neile adresseeritud erakirjade saamiseks kasutatud ümbrike ja markide kätteandmine ja selle üldkorralduse õigusliku alusena on märgitud ka
Kohus leiab, et kaebuses esitatud ümbriku äravõtmise osas tuleb otsustada, kas antud asjas esinenud asjaoludel oli ümbriku äravõtmine õiguspärane või mitte. Nimetatud Tartu Vangla 4 direktori käskkirjaga nr 1-3/94 on põhjendatud, et ümbrikud ja margid kujutavad endast suurt ohtu vangla sisekorrale ja julgeolekule, sest viimaste aastate jooksul on aset leidnud arvukalt juhtumeid, kus vanglasse üritatakse toimetada ümbrike vahendusel narkootilisi aineid. Vastustaja leiab, et ümbriku äravõtmise põhjused olid kaebajale teada (oht vangla julgeolekule, sest ümbrikega saadetakse vanglasse narkootikume). Seega oli ümbriku äravõtmise õiguspärasus olemas
Kirjaümbriku näol oli oht vangla julgeolekule ning seega kirjaümbriku ära võtmiseks oli vanglal põhjendatud vajadus. Kirjaümbrike äravõtmise õiguspärasuse osas asus Tartu Ringkonnakohus seisukohale oma 14.10.2008.a otsuses nr 3-08-910 (21.11.08.a jättis Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata), kus on märgitud, et vangla on õigesti leidnud, et ümbrike äravõtmine ei ole keelatud, kui selleks esineb põhjendatud vajadus. Vastustaja põhjendas, et on sagenenud narkootikumide vanglasse toimetamine kinnipeetavatele saadetavate kirjaümbrike vahendusel, mis seab ohtu vangla üldise julgeoleku ja seega ei saa tunnistada, et ümbriku äravõtmine on õigusvastane. Kaebaja märgib oma kaebuses, et käesoleva kaebuse põhjendatud huviks on preventiivne huvi, et tulevikus soovib kaebaja esitada kahju hüvitamise nõude. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, kuidas ümbriku äravõtmisega oli rikutud tema õigusi või kuidas oli piiratud tema vabadusi. Toimingu õigusvastasuse nõudmisel peab kaebaja näitama põhjendatud huvi ning kaebaja on kohustatud selgitama, milles õiguste rikkumine seisneb. Kaebaja mainib kaebuses, et ümbriku äravõtmisega toimub Põhiseaduse § 32 lõike 1 rikkumine. Samas ei selgita kaebaja, milles see rikkumine väljendus. Vangistusseadusest ei tulene keeld kirjaümbrike äravõtmiseks. Kirjaümbrik avatakse kaebaja juuresolekul ning selles olev erasõnum antakse koheselt tema kätte ja seega Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele ei ole riivatud. Kaebaja ei ole kaebuses tõendanud, et ümbrikute äravõtmine kuidagi riivas tema eraelu puutumatust. Käesolevas asjas ei ole kaebaja suhtes rikutud ka Põhiseaduse §-i 32, sest
, 66 ja 100 koosmõjus tõlgendamine annab vangla direktorile julgeoleku tagamiseks õiguse keelata kinnipeetavatele teatud esemete olemasolu.
ja 106 annavad vangla direktorile pädevuse ja § 15 seadusliku aluse ümbriku, kui vangla julgeolekule potentsiaalselt ohtliku eseme, äravõtmiseks. Kaebajal oli teada Tartu Vangla direktori 06.08.2008.a käskkirja nr 1-3/94 sisu ja motiivid ja ümbriku äravõtmise materiaalne õiguspärasus (õiguslik alus) tulenes
§-st 15. Kohus märgib, et Tartu Vangla direktori 06.08.2008 käskkirja nr 1-3/94 kohaselt oli kaebuse esitajal võimalus 30 päeva jooksul taotleda ümbrikuga tutvumist või selle saatmist kaebaja määratud aadressil, kuid N.Lilitškin jättis selle kasutamata, nõudes mitte kirjaümbrikuga tutvumist, vaid selle tagastamist (t.l 57 ja 70). Kaebajal oli võimalus taotleda ümbrikust koopia tegemist, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebaja tunnistas, et ta ise ei teadnud, kas ümbrikul oli tema jaoks vajalik info või mitte. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ümbriku äravõtmisega rikuti tema põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõigust. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada; kitsendused sätestab seadus.
§-d 66 ja 106 annavad vangla direktorile pädevuse ning
§-d 15 ja 28 ning VSkE § 50 lg 3 seadusliku 5 aluse ümbriku kui vangla julgeolekule potentsiaalselt ohtliku eseme äravõtmiseks, kui kaebaja ei esita taotlust selle saatmiseks määratud aadressil. Selline omandiõiguse piirang on kooskõlas kehtiva õigusega ja proportsionaalne, lähtudes vanglas olevast olukorrast. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 punktist 6 jätab kohus Nikolai Lilitškin’i kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.