KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 06.juuni 2008, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-5437 Tsiviila

§§ 305

-307 teostab ta hageja poolt üüritud ruumides paiknevate asjade suhtes üürileandja seadusjärgset pandiõigust. Samuti teatas kostja, et müüb panditud asjad AÕS § 292 ja § 293 sätestatud korras. 04.10.2005 võimaldas kostja siseneda kolmandatel isikutel hageja poolt üüritud ruumidesse inventuuri teostamiseks. Hagejale sellest ei teatatud ja hageja esindajat inventuuri teostamise juurde ei lubatud. 07.10.2005 seisuga oli inventuuri tulemuste kohaselt üüripinnal asuva kauba väärtus 5 655 284 krooni, millele lisandus kaupluse sisustus. 05.10.2005 sai hagejale teatavaks, et kostja on pakkunud AS-ile S müüa kõiki varasid, mis asusid hageja poolt üüritud ruumides. 06.10.2005 teavitas hageja kirjalikult kostjat, et ruumides olevale varale laienevad kolmandate isikute õigused ning kostja poolt teostatud pandiõigus on seadusevastane. 01.11.2005 sai kostja hageja poolt 21.10.2005 kuupäevaga dateeritud kirja, mille kohaselt on kostja hageja tasumata üüri ja kõrvalkulude katteks müünud hagejale kuulunud ning hageja valduses olnud kolmandatele isikutele kuuluvad asjad 16.10.2005 AS-ile S. 24.11.2005 esitas kostja koopia müügilepingust, mille kohaselt kostja on müünud vara AS-ile S hinnaga 2 070 534 krooni. 23.02.2006 kohtuotsusega kuulutati välja hageja pankrot. Hageja leiab, et kostjal on kohustus hagejale hüvitada vara väärtus hageja õiguste rikkumisega seoses. Samuti nõuab hageja kauplusesisustuse maksumuse kostjalt väljamõistmist 400 000 krooni ulatuses. Koguvõlgnevus kostjal hageja ees hageja õiguste rikkumisega seoses on seega 6 055 284 krooni. Kohtukulud palub hageja kostja kanda jätta. Hagiavalduses toob hageja välja veel asjaolud, juhuks kui kohus peaks leidma, et kostja kasutas üürileandja pandiõigust vastavalt seadusele, et hageja maksmata üüri ja kõrvalkulude summa koos viivistega hageja ees sai olla 16.10.2005 seisuga maksimaalselt 1 535 617,35 krooni (üür ja kõrvalkulud 1 062 952,63 krooni ning viivis 472 664,72 krooni). Siis isegi sellisel arvestusel on kostja rikastunud hageja arvelt 534 916,65 krooni (müügilepingus kokkulepitud vara hind miinus hageja võlgnevus kostja ees) ulatuses, kuid ei ole seda tagastanud hagejale AÕS § 295 lg 2 alusel. 23.01.08 esitas hageja arvamuse kostja vastuse suhtes ja täiendavad tõendid. Kostja müüs üüripinnal asunud vara SAS-le 2 070 534 krooni eest, samas kui kostja ise hindas lepingus vara väärtuseks 2 295 461,69 krooni. Kostja inventuuriga hinnati kauba väärtuseks 5 655 284 krooni. 31.03.08 avalduses märgib hageja, et kostja käitumine on viivisenõude esitamisel olnud vastuoluline. Vastavalt kostja poolt 15.septembril 2005 esitatud üürilepingu lõppemise teatisele oli kostja nõue hageja vastu 1 400 316,80 krooni, sh põhivõlgnevus 1 062 952,63 krooni ning viivised 337 364,27 krooni. Kostja 15.09.2005 teatises, et tegemist on koguvõlgnevusega. Sellest järeldas hageja, et kostjal puuduvad täiendavad nõuded hageja vastu, va septembri kuu üür, mille tasumise tähtaeg polnud saabunud. Täiendavalt on kostja esitanud hagejale septembri kommunaalteenuste arve nr 20050994 summas 36 359,03 krooni, 2 mistõttu seisuga 15.10.2005 sai hageja põhivõlg olla kostja ees maksimaalselt 1 099 311,66 krooni.

1. oktoobriks 2005 oli kostja teavitanud hagejat viivisevõlast 337 364,27 krooni, mis tulenes hageja poolt tasumata arvetest. Seisuga 15.10.2005 sai tasumata arvetest tulenev viivis olla maksimaalselt 557 238,22 krooni. 15.10.2005 seisuga ei olnud kostja teavitanud, et tal on kavatsus sisse nõuda hageja poolt hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivised. Hilinemisega tasutud arvetelt viivise nõudmise kavatsus ei nähtu ka 15.09.2005 üürilepingu lõppemise teatisest, mis käsitleb üksnes tasumata arvetelt arvestatud viivist ja milles kostja kinnitab, et tegemist on koguvõlgnevusega. Hageja sai asjaolust, et kostja on üürileandja pandiõiguse realiseerimise kaudu sisse nõudnud ka hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivised, teada alles kostja poolt saadetud
2. novembri 2005 kirjast. Kostja ei ole hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viiviseid hagejalt nõudnud ei viivisarvete ega nt saldoteatiste näol, samuti ei lisanud kostja arve tasumisega hilinemisest tulenevat viivisenõuet järgmise kuu üüriarvele. Lähtudes eeltoodust on kostja käitumine viivisenõuete sissenõudmisel vastuolus hea usu põhimõttega ning kinnitab hageja seisukohta, et viivisenõuded (vähemalt hilinemisega tasutud arvete osas) on kostja poolt nn tekitatud selleks, et põhjendada kogu üüripinnal asunud vara realiseerimist üürileandja nõuete katteks arvestusega, et kostja nõuded oleks täpses vastavuses müüdava vara väärtusega kostja märgitud suuruses. 15.09.2005.a teatisega, aga ka varem viivisearvete esitamata jätmisega ning üüriarvetes viivisearvestuse esitamata jätmisega hagejale mulje, nagu oleks ta viivisenõudest loobunud, kuid sellele vaatamata nõudis viivise üürileandja pandiõigust kasutades vara müügist saadud raha arvelt sisse. Lähtudes eeltoodust palub hageja kohtul kostja viivisenõuet vähendada ning lugeda kostja põhjendatud nõudeks hageja vastu põhivõlg summas 1 099 311,66 krooni ja viivised maksimaalselt summas 557 238,22 krooni ehk kokku 1 656 549,88 krooni. Inventuuri aktis märgitud hind 5 655 284 krooni oli kauba õiglane turuhind ja asjaolu, et kostja realiseeris hageja vara üksnes hinnaga 2 070 534 krooni, millest kauba hind moodustas üksnes 1 670 534 krooni (2070534-400000 (sisseseade maksumus)), ei tõenda, et selline oli kauba reaalne turuhind. Kostja on kinnisvaravaldkonnas tegutsev äriühing mitte spordikaupade müüja. Seetõttu ei ole kostja pädev hindama spordikaupade väärtust. Isegi kui lähtuda sellest, et kauba oleks pidanud realiseerima inventuuriaktis märgitud allahindlusega kokku 2 280 797 krooni, oleks kauba eest pidanud saama vähemalt 3 374 387 krooni (5655284-2280797). Arvestada tuleb seda, et aktis märgitud allahindlus ei olnud mingilgi viisil määratud hageja enda poolt. Allahindlus kogusummas 2 280 797 krooni on saadud selliselt, et alla on hinnatud eelkõige väärtuslikum ja kallim kaup, nagu nt jalgrattad, mille allahindlusprotsent küündib isegi kuni 85 %-ni esialgsest hinnast. Hageja ei ole kauba allahindamisega 2 280 797,- krooni ulatuses nõus ja leiab, et see on täielikult põhjendamatu. Kostja ei ole nimetatud ulatuses kauba allahindamist millegagi põhjendanud, millest võib järeldada, et allahindlus on tehtud kostja suva järgi. Isegi kui inventuuriaktis arvestatud hinnaalandust aktsepteerida, oleks pidanud kauba realiseerima vähemalt 3 374 387 krooni eest ja isegi juhul, kui kohus loeb kostja põhjendatud üüri- ja viivisenõudeks kostja märgitud 2 295 461,69 krooni, oleks kostja pidanud hagejale tagastamata kauba müügihinna, sisseseade väärtuse ja nõude vahe 1 478 925,31 krooni (3374387+400000-2295461,69). Tulenevalt üürileandja pandiõiguse regulatsioonist ei oleks aga kostja üleüldse tohtinud realiseerida hageja valduses olnud vara suuremas ulatuses, kui oli vajalik tema nõude rahuldamiseks, mistõttu on kostja üürileandja pandiõigust igal juhul kuritarvitanud ja rikkunud

§ 307lg 1.

3 Kostja teostas pandieseme müüki ebaseaduslikul viisil ja tekitas sellega hagejale kahju.

§ 305

lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele asjaõigusseaduses vallaspandi kohta sätestatut. AÕS § 293 lg 1 kohaselt peab pandipidaja teatama pantijale asja müügist 1 kuu ette. AÕS § 294 lg 1 kohaselt müüakse panditud asi avalikul enampakkumisel; lõike 2 kohaselt tuleb avaliku enampakkumise aeg ja koht teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu punktis 13.1.

1. on hageja ja kostja kokku leppinud, et üürileandja võib oma seadusjärgse pandiõiguse teostamiseks üürnikule kuuluva vara müüa ilma enampakkumiseta. AÕS § 294 lõike 4 kohaselt võivad pantija ja pandipidaja kokku leppida AÕS §294
2. lõikes nimetatust erinevas panditud asja müügi viisis. Küll aga on AÕS § 294 lg 4 lause 2 näol tegemist sellise kokkuleppe piiranguga, mille kohaselt kui kolmandal isikul on panditud asjale õigus, mis asja müügi korral lõpeb, on müügiviisi muutmiseks vajalik tema nõusolek. Hagejale kuuluvatele varadele oli 26.03.
3. a. seatud kommertspant AS Hansapank kasuks esimesele järjekohale ning 27.01.
4. a. oli Harry Podneks`i kasuks seatud kommertspant teisele järjekohale. Kuna vastavalt kommertspandiseaduse §-le 15 ning äriseadustiku § 28 lõikele 1 on kommertspandiregistri kanded avalikud, pidi kostja teadma, et tema poolt hagejale üüritud pinnal asuvale varale laienevad AS-i Hansapank ja Harry Podneks`i õigused. Samas puudus kommertspandipidajate nõusolek panditud vara müügiks ilma enampakkumiseta. Vara müümisel ilma enampakkumist korraldamata, mille käigus oleks kõige objektiivsemalt selgunud vara harilik väärtus (turuhind), võttis kostja riski, et põhjendamatult madala hinnaga vara realiseerimise tulemusena võib kostja hagejale kahju tekitada. Hageja leiab, et on tõendatud kostja poolt

§ 305

lg 3 ja 4 rikkumine (vara müümine ilma enampakkumist korraldamata kolmandate isikute nõusolekuta) ning juhul, kui kohus leiab, et vara müümiseks polnud enampakkumise korraldamine kohustuslik, on tõendatud

§ 307

lg 1 rikkumine ehk kostja poolt üürileandja pandiõiguse teostamine suuremas ulatuses, kui oli vajalik kostja nõuete täitmise tagamiseks. Kuna hageja hinnangul on kostja põhjendatud nõuete suurus aga üksnes 1 656 549,88 krooni, siis oleks kostja pidanud hagejale tagastama 4 398 734,12 krooni (5 655 284+4000001 656549,88), kuid kauba allahindluse põhjendatuks lugemisel vähemalt 2 117 837,12 krooni (3374387+400000-1 656 549,88). Kuna kostja realiseeris üüripinnal asunud kauba alla selle hariliku väärtuse ehk kokku 2 070 534,- krooni eest ja hagejale vara müügist laekunud rahast midagi üle ei andnud, tekkis hagejale seoses kostja tegevusega üürileandja pandiõiguse teostamisel kahju vähemalt summas 4 398 734,12 krooni. Kostja poolt

§ 307

lg 1 rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, kuna kostja poolt pandiõiguse teostamisel seadusega sätestatud korras, s.o kasutades üürileandja pandiõigust üksnes ulatuses, mis oli vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks, oleks hagejale jäänud alles vara vähemalt 4 398 734,12 krooni suuruses maksumuses ning hageja oleks saanud vara ise realiseerida ja sellelt kasu saada. Kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu kaotas hageja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised) TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtus on hageja hinnangul 4 398 734,12 krooni, mis võrdub üüripinnal asunud vara väärtusega ja summaga, mida hageja ise vara käsutades oleks vara realiseerimisest saanud, millest on maha arvatud kostja põhjendatud nõue. Seoses asjaoluga, et hageja arvates on kostja põhjendatud nõude suurus maksimaalselt 1 656 549,88 krooni, on tõendatud kostja poolt üürileandja pandiõiguse realiseerimisega hagejale kahju tekitamine 4 398 734,12 krooni ulatuses. 4 Juhul, kui kohus leiab, et hageja saab kostja vastu esitada nõude lepingu rikkumisest tulenevalt, palub hageja rahuldada kahju hüvitamise nõude summas 4 398 734,12 krooni. Kohtuistungil jäi hageja seisukohale, et kostja teostas pandiõigust suuremas ulatuses kui oli tema nõue hageja vastu. Hageja põhivõlg kostjale on 1 099 311,66 krooni ja viivised maksimaalselt 557 238,22 krooni. Hilinemisega tasutud arvetelt ei pea hageja viivist maksma. Hageja taotleb kostjalt 4 398 734,12 krooni väljamõistmist. Kostja vastuväited Kostja kohtule esitatud vastuses hagi ei tunnista. Hageja kestva üürivõla tõttu esitas kostja hagejale 30.08.2005 teate, millega teatas, et ütleb poolte vahel sõlmitud üürilepingu üles alates 15.09.2005. 15.09.2005 esitas kostja hagejale teate üürilepingu lõpetamise ja üürileandja pandiõiguse rakendamise kohta, milles teatas muuhulgas ka üürileandja pandiõigusega koormatud asjade müügist peale ühe kuu möödumist vastavalt üürilepingu p 13.1 tingimustele. Hageja üürilepingu ülesütlemist ei ole vaidlustanud ega tasunud ka üürivõlga. 08.10.2005 esitas hageja hagi kostja vastu panditud asjade valduse kolmandatele isikutele üleandmise nõudes ja asjade müügi enampakkumise läbiviimise nõudes, kuid nimetatud asi lõpetati 27.10.2006 määrusega hagist loobumise tõttu. Hagiavaldusest ei selgu, milliseid hageja õigusi kostja on rikkunud vastavalt

§ 1037lg 1.

Tegemist üürilepingust tuleneva suhtega, mitte lepinguvälise suhtega.

§ 305

lg 3 kohaselt eelnevad kostja kui üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele.

§ 233

lg 2 kohaselt on omandireservatsiooniga müügil müüjal (hageja hankijal) asja suhtes õigus (asja väljanõudeõigus) ainult juhul, kui ta on müügilepingust taganenud. Kui taganenud ei ole, on müüjal õigus ainult ostuhinna tasumiseks. Tulenevalt poolte vahel 10.02.2004 sõlmitud üürilepingu p 13.1 kohaselt oli kostjal hageja vara suhtes pandiõigus ning asjaolust, et kostja ei teadnud ega ei pidanud teadma hageja ja tema hankijate vaheliste müügilepingute lõppemiste kohta, palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Täiendavas vastuses (19.04.2007) märgib kostja, et üürileping lõppes 15.09.2005, hagejal oli võimalus võlg tasuda ja üüritud pinnal olevad asjad ära viia. 16.10.2005 tuli pinnale uus üürnik, kes ostus ära ka panditud asjad. Kuu aega hageja asjad pinnal, ei olnud võimalik välja üürida. Kostjal on hageja vastu nõue 2 501 840,92 krooni. Seetõttu puudub hagejal kostja vastu nõue. 24.03.2008 täiendav vastus täpsustab viivise arvutamist. 0,5% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest kuni võla täieliku tasumiseni. Viivis on kokku 675 270,86 krooni.

§ 305

lg 1 järgi on jooksva ja eelneva aasta nõuded pandiga tagatud, seega on tagatud kõik 2004, 2005 nõuded. Kohtuistungil jäi kostja esitatud vastuväidete juurde. Kostja kinnitas, et põhivõla suuruse – 1 099 311,66 krooni – üle vaidlus puudub (lk 121g). Kostja arvestab viivist nii tasumata kui hilinemisega tasutud arvetelt. Viivis arvetelt, mis jäidki hageja poolt tasumata on 557 238,22 krooni ja hilinemisega tasutud arvetelt 675 270,86 krooni, kokku 1 232 509,08 krooni (lk 121h). Kohtuotsuse põhjendused 5 Kohus, tutvunud esitatud avalduste, vastuväidete ja tõenditega ning ärakuulanud tunnistaja ning poolte esindajad kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt

§ 1037lg 1 kohaldamisele ei kuulu.

§ 1037 paikneb

10.osas, mis reguleerib lepinguväliseid kohustusi. Kuna poolte vahel oli sõlmitud üürileping (lk 14-30), mille kostja üürileandjana hageja üürivõla tõttu üles ütles ning hageja nõue kostja vastu tuleneb nimetatud asjaolust, on tegemist üürilepingust tuleneva vaidlusega ning kohaldamisele kuulub

15.peatüki regulatsioon. Sellest tulenevalt ei analüüsi kohus hageja 6 055 284 kroonist nõuet, mille hageja esitas kostjalt alusetult saaduna väljamõistmiseks

§ 1037alusel.

Kohus lahendab hageja 4 398 734,12 kroonise kahju hüvitamise nõude, mille aluseks on

üürilepingu rikkumisest tulenev regulatsioon. Vaidlus puudub selles, et kostja üürilepingu üürivõla tõttu üles ütles, hageja lepingu ülesütlemist ei vaidlustanud ning üürivõlga ei tasunud. Vaidluse all ei ole ka põhivõla suurus 1 099 311,66 krooni (protokolli lk 6). Pooled vaidlevad kostja pandiõiguse teostamise ja vara müümise hinna üle ning viiviste suuruse ja selle üle, kas kostjal on üldse õigus viivisele. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostja poolt realiseeritud asjad müüdi õige hinnaga ja kui suur nõue oli üürilepingust tulenevalt kostjal hageja vastu ning kas tasaarvestuse tulemusena pidanuks kostja hagejale raha maksma. Kuna vaidlus puudub selles, et hagejal oli kostja ees üürilepingust tulenev võlg, oli kostjal alusel üürileandjana üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus. Kohtuistungil esitatud seisukoha kohaselt tunnustas hageja kostja õigust teostada pandiõigust ka kolmandatele isikutele kuuluvate asjade suhtes. Sellest tulenevalt kohus ei analüüsi

§st 305 tulenevat pandiõigust. Selline seisukoht - pandiõiguse teostamise kohta kolmandatele isikutele kuuluvate asjade suhtes - on kooskõlas Riigikohtu otsusega asjas 3-2-1-8-

1. Kuid hageja arvamuse kohaselt teostas kostja pandiõigust suuremas ulatuses kui oli tema nõue hageja vastu ning kostja pidanuks müüma asjad enampakkumisel, kuna teadis, et need kuulusid kolmandatele isikutele. Kostja väidab, et sai hagejalt kauba kohta vastukäivat informatsiooni, kord et kaubad on omandireservatsiooniga, mis tähendab, et kaubad ei kuulunud hagejale, siis aga et kaubad on kommertspandiga panditud pangale, pantida saab aga vaid oma asju. Õige on kostja väide, et tema kui üürileandja pandiõigus tekkis üürilepingu sõlmimisega, seega 10.02.
2. Pandiõiguse teostamisest ja panditud asjade müümisest teatas kostja hagejale 15.09.2005 (lk 33).

§ 305

lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele AÕS-s vallaspandi kohta sätestatut. AÕS § 281 lg 2 kohaselt kohaldatakse käsipandi kohta sätestatut ka seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigusele. AÕS § 281 lg 3 sätestab, et kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht pandiõiguse tekkimise ajaga. Kooskõlas kommertspandiseaduse § 2 lg 3 p 2 ei ulatu kommertspant varale, millele saab seada teist liiki registerpandi või asjaõigusseaduse rakendamise seaduse paragrahv 132 lõikes 2 nimetatud pandi või millele ulatub kinnisasjale enne või pärast kommertspandi seadmist seatud hüpoteek või millele on seatud käsipant. Eelöeldust tuleneb kostja seisukoha õigsus selle kohta, et kuna panga kommertspandiõigus tekkis kuu hiljem kui kostja pandiõigus, oli panga pandiõigus kostja pandiõigusest tagapool. Ka H. Podeneksi pandiõigus tekkis kostja omast hiljem, nimelt 27.01.

1. Vastavalt poolte vahel sõlmitud üürilepingu p-le 13.1.8 oli kostjal õigus müüa vara ilma enampakkumiseta. Seetõttu ja arvestades, et kostja pandiõigus tekkis varem, on 6 alusetu hageja väide, mille kohaselt kostja vajas AÕS § 294 lg 4 sätestatud müügiviisi muutmiseks kommertspandi omaniku nõusolekut. Nimetatud põhjendustel leiab kohus, et kostja ei rikkunud hageja õigusi müües vara enampakkumist korraldamata. Viivise kohta märgib kohus järgmist. Pooled leppisid üürilepingu (lk 14-30) p-s 13.6 kokku, et mistahes lepingujärgse makse sooritamisega viivitamisel on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist 0,5% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. Üürilepingu ülesütlemise teates (lk 32) on kirjas tasumata üüri ja kõrvalkulude suurus – 932 329,22 krooni ning kostja kavatsus esitada viiviste kohta arve. 15.09.2005 teates (lk 33), millega kostja teatas hagejale lepingu lõppemisest seoses ülesütlemiseteate tähtaja möödumisega, on märgitud üüri ja kõrvalkulude võla suuruseks 1 062 952,63 krooni ja viiviste suuruseks 337 364,27 krooni. Teate järgi on kostja viivist arvestanud maksetelt, mida hageja pidanuks tasuma 15.maiks, 15.juuniks, 15.juuliks ja 15.augustiks
2. Samas teates märgib kostja, et septembri üüri ja kõrvalkulude tasumise tähtaeg on 15.09.
3. Teate järgi on kogu võlgnevuse suuruseks 1 400 316,80 krooni. Asjade müümisest teatas kostja hagejale 21.10.2005 (lk 92). Arvetel (lk 121i-121v, mille kostja hagejale tasumiseks esitas, on kirjas kommunaalteenused, üür, haldustasu, valehäire (AS Falck). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja käitumine seoses viivise nõudmisega on olnud vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 6

lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viiviste maksmises leppisid pooled kokku juba üürilepingus. Sellest tulenevalt oli hagejale teada, et kui ta hilineb üüri ja kõrvalkulude tasumisega, on tal kohustus tasuda kostjale viivist. Ka väljakujunenud praktika kohaselt makstakse viivist maksete tasumisega hilinemise korral. Viivise nõudmise esitamisele viitas kostja ka üürilepingu ülesütlemise teates. Hageja viitas viiviste vastuväite puhul Riigikohtu otsusele. Tegemist ei ole samasuguste asjaoludega, mille tõttu otsuses nr 3-2-1-100-07 Riigikohus leidis, et viiviste nõudmisel oli tegemist hea usu põhimõttega vastuolus oleva nõudega. Tegemist oli pikaajalise – lepingulised suhted olid kestnud üle 10 aasta – suhtega poolte vahel. Antud juhul oli leping sõlmitud 10.02.2004 ja kostja poolt võla tõttu üles öeldud juba 30.08.

1. Hageja poolt viidatud saldo teatist hageja kohtule ei esitanud. Seega saab kohus kostja käitumise üle otsustada vaid ülalviidatud tõendite alusel ning esitatud tõenditest tulenevalt leiab kohus, et kostja viivise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Et viivised ei ole kirjas arvetel, mille kostja hagejale esitas üüri ja kõrvalkulude kohta, ei saa teha järeldust, et kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Nimetatud põhjendustel leiab kohus, et kostja on õigustatud nõudma hagejalt viiviste tasumist nii neilt arvetelt, mille hageja jättis tasumata kui ka hilinemisega tasutud arvetelt, kokku 1 232 509,
2. Seega on hagejal kostja ees 2 331 820,68 kroonine võlg (sh põhivõlg 1 099 311,60 krooni ja viivisevõlg 1 232 509,08 krooni). Kooskõlas AÕS § 292 lg 1 toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga. § 295 lg 1 alusel loetakse pantija kohustus täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud ning lg 2 järgi pärast müügikulude tasumist ja pandipidaja nõude rahuldamist ülejäänud raha tagastatakse pantijale. Panditud vara müüs kostja 2 070 534 krooni eest. Hageja ei ole tõendanud, et see ei ole õige hind. Kohus arvestab panditud vara müügihinna küsimuse lahendamisel sellega, et tegemist oli hooaja kaubaga, mis tähendab, et aja möödumisel kohaldatakse sellisele kaubale allahindlust. Hageja ei ole esitanud tõendeid kauba hulgihinna kohta ega osanud selle kohta ka midagi öelda. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille ta esitas kohtuistungil, et kostja ei saanud asju müüa jaehinnaga. Kostja ei ole müümisega tegelev isik, mistõttu ta ei saanud ega pidanud asju müüma üksikesemetena ja pika aja jooksul. Pandiõigust teostades oli tal õigus 7 müüa asjad korraga ja kiiresti, mis tähendab ka odavama hinnaga müümist. Õigustatud oli asjade kiire müümine kostja poolt ka seetõttu, et vastasel juhul tulnuks neid kuskil hoida, sellega oleksid kaasnenud hoiukulud. Kostja müüs asjad isikule, kes oli nõus jätkama müügitegevust samades ruumides, kus varem tegutses hageja. Tunnistajana ülekuulatud AO andis ütlusi kostja poolt tehtud inventuuri kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt oli osade kaupade puhul aktis märgitud allahindlus võimalik, osade puhul mitte. Oma sellist seisukohta tunnistaja millegagi ei põhjendanud. Selle kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Sellest tulenevalt ei saa kohus nimetatud väidet tõendatuks lugeda ning õigeks tuleb lugeda kostja seisukoht, et hageja ei ole kostja poolt müüdud asjade teistsugust väärtust tõendanud, s t seda, et kostja pidanuks asjad müüma tunduvalt suurema hinnaga. Inventuuri aktis märgitud asjade hind ei tähenda, et sellise hinnaga oleks võimalik asju tegelikult müüa. Ülalmärgitud põhjendustel, tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kostja ei saanud panditud asjade müügist rohkem raha kui hageja talle üürilepingu järgi võlgnes. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Arvestades kohtu 19.03.2007 määrust, millega hagejale määrati riigipoolne menetlusabi riigilõivu tasumiseks hagiavalduse esitamisel selliselt, et ta peab hüvitama 119 750 kroonise riigilõivu kolme