Obsah (7)

§ 146§ 147§ 4§ 145§ 142§ 150§ 154

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 02.03.2009, Tallinn Tsiviilasja number 2-0

§ 146lg 1 ja § 147 lg 1 alusel aegumist ning taotlesid Ts

MS § 449 lg 3 järgi asjas aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse tegemist.

1. Hageja nõuab tasumata rendimaksete ning sõiduki teisaldamise ja parandamise kulude ning müügikahjumi hüvitamist. Rendimaksete tasumise kohustus muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega 21.04.
2. Kostja Sidmerk OÜ andis sõiduauto hagejale üle 09.06.2004 ning sellest ajast muutus sissenõutavaks rendilepingu eseme teisaldamise ja parandamise kulutuste hüvitamise ning müügihinna ja tasumata rendimaksete vahe nõue. Hagi on esitatud 21.12.2007, s.t enam kui 3 aastat pärast rendilepingust tulenevate kohustuste sissenõutavaks muutumist. Käenduskohustusest tuleneva nõude esitamisega on hageja kinnitanud, et nõue oli hiljemalt 30.09.2004 sissenõutav. Hageja vastuväited aegumisele
3. Hageja palus jätta vaheotsusega kostjate taotlus aegumise kohaldamise osas rahuldamata. Hageja nõustus, et maksegraafikujärgne liisingmakse muutus sissenõutavaks
4. aastal, kuid 2 asjakohatu on kostja väide, et liisingmakse puhul on rakendatav

§ 147lg 1 ja lg 2, mille järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega.

Liisingmakse näol on tegemist kokkulepitud tasu maksmise kohustusega.

§ 147

lg 3 järgi kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.

§ 147

lg 3 on erinormiks

§ 147lg 1 suhtes, seega ei ole esitatud nõude aegumistähtaeg möödunud.

Ka hageja kahjunõude aegumistähtaeg ei hakanud kulgema liisingobjekti tagastamise momendist, kuna 09.06.2004 hageja ei teadnud ega pidanudki teadma talle tekkinud kahjust. 30.09.2004 kostja Andres Tammsaarele esitatud nõue käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks puudutas vaid selleks ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid. Kahjunõuete sissenõutavus on kumulatiivses seoses hageja teadmisega kahju olemasolust, tekkinud kulutustest ja kohustatud isikule nõude esitamisest. Eelnevast tulenevalt rakendub

§ 147

lg 3 l 2, mis sätestab, et juhul, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kostja vastus hageja seisukohale 10. Tulenevalt hageja vastusest märkisid kostjad, et hageja nõue põhineb lepingul. Asjas tuleb kohaldada

§ 4

sätestatud analoogia põhimõtet ja rakendada

§ 145

lg-s 1 sätestatut, mille järgi algab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja sai kahjust teada 09.06.

1. Kui hageja väidab, et ta sai kahju tekkimisest teada muul ajahetkel, siis tuleb seda tõendada. Maakohtu otsuse põhjendused
2. Maakohus rahuldas aegumise kohaldamise taotluse osaliselt. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled asjaolu üle, et hageja ja Sidmerk OÜ vahel on 08.04.2003 sõlmitud sõiduauto rendileping (tl 5-10) ning hageja ja Andres Tammsaare vahel käendusleping (tl 13) ning et rendileping on hageja poolt 21.04.2004 üles öeldud (tl 11). 12.

§ 142

lg 1 järgi on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Sama paragrahvi lõike 3 järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. 13. Kohus leidis, et tulenevalt

§ 147

lg-st 3 ei ole aegunud hageja nõue rendimakse väljamõistmiseks summas 6 922,55 krooni. Tegemist on kokkulepitud tasu maksmise kohustusega, mille aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Vaidlus puudub, et maksegraafikujärgne liisingmakse muutus sissenõutavaks

1. aastal (tl 37, 41). Seega algas rendimakse tasumise kohustuse kolmeaastane aegumistähtaeg 01.01.
2. Hagi on esitatud 27.12.
4. Kohus ei nõustunud hagejaga osas, et tema kahjunõuete aegumistähtaeg ei hakanud kulgema liisinguobjekti tagastamisest, kuna sel ajal, s.t 09.06.2004, ei teadnud hageja ega pidanudki teadma talle tekkinud kahjust. Kohus rõhutas, et liisinguobjekti tagastamisel vormistasid pooled vara üleandmise-vastuvõtmise akti, milles on märge ka puuduste kohta, s.t parem esimene ja tagumine tiib kriibitud (tl 38). Seega oli hagejale teada, et vara tagastati puudustega.

§ 150

lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus peab mõistlikuks tähtajaks aegumistähtaja arvestamisel liisingobjekti 3 tagastamise kuupäeva, s.o 09.06.2004, mil hageja sai teda kahju olemasolust. Kohus leiab, et kahju suuruse kindlakstegemiseks ja nõude esitamiseks kahju põhjustajale on seadus sätestanud piisava aja – kolm aastat.

1. Hagejal oli võimalik majandus-ja kutsetegevuses tegutseva ning eriteadmisi omava isikuna ette näha tulevikus tekkivaid kulutusi, s.h nt müügiteenuse hinda, mis ei ole seotud ei remondi ega müügikahjumiga.
2. Tuginedes eeltoodule, leidis kohus, et ekslik on hageja käsitlus, mille järgi on kahjunõude aegumistähtaja kulgemine samuti seotud

§ 147lg-s 3 sätestatud tähtajaga.

1. Tulenevalt asjaolust, et kohus jättis hagi vara teisaldustasu, remondikulu, turuväärtuse hindamise, müügikahjumi ja müügiteenuse eest hüvitise väljamõistmiseks aegumise tõttu TsMS § 449 lg 3 kohaselt osalise lõppotsusega rahuldamata, ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida rahuldamata jäetud nõuete põhjendatust ega anda hinnangut esitatud tõenditele.
2. Tasumata rendimakse 6 922,55 krooni väljamõistmise ja viivise nõude osas otsustas kohus menetlust jätkata, märkides, et hagejal tuleb täpsustada viivisenõude ulatust. Apellatsioonkaebus
3. Hageja otsusega ei nõustunud ning palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks lahendamiseks.
4. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja kohtu õigusliku põhjendusega. Faktiliselt on korrektne, et liisinguobjekti tagastamise hetkel 09.06.2004.a vormistati sõiduki üleandmise ja vastuvõtmise akt, milles märgiti ka väliselt tuvastatavad puudused. Õiguslikult ei saanud hakata hageja kahjunõuete aegumistähtaeg kulgema liisinguobjekti tagastamise momendist. Asjaolu, et kostja ei tagastanud liisinguobjekti VÕS § 363 lg-s 2 ettenähtud seisukorras, ning hageja majandus- ja kutsetegevusest lähtuvad eriteadmised ei põhjusta aegumistähtaja kulgu. Hageja võis olla teadlik, et tulevikus kaasneb lepingu rikkumise tulemusena potentsiaalne kahju, kuid sõiduki valduse taastamisel ei olnud hagiavalduses märgitud kahjunõudeid tekkinud. Samuti ei ole asjakohane kohtu poolt osundatud

§ 150lg 1 ja kahju õigusvastasest tekkimisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg.

Hageja nõuded ei baseeru kahju õigusvastase tekitamise hüvitamisel. Poolte vahel eksisteeris lepingulise võlasuhte olukord, seega rakenduvad

-i tehinguliste nõuete aegumise arvestusega seonduvad sätted. 21. Hagejal tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist pärast kahju tekkimist.

§ 147

lg 1 sõnastab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisi. Tulenevalt

§ 147

lg 3 lausest 2 algab arve esitamisega sissenõutavaks muutuvate nõuete aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

§ 147

lg 3 on erinormiks

§ 147lg 1 suhtes.

Kahjunõuete sissenõutavus on kumulatiivselt seotud kahju olemasolu, tekkinud kulutuste ja kohustatud isikule nõude (arve) esitamisega. Apellandi teisaldustasu nõue muutus sissenõutavaks 20.04.2004. Arvestades

§ 147lg 3 lause 2 sisu, hakkas eelnimetatud nõude aegumistähtaeg kulgema 01.01.2005.

Hageja ülejäänud kahjunõuded muutusid sissenõutavaks 2005. aastal ja aegumistähtaja algusmomendi piiritlemisel tuleb samuti arvestada

§ 147lg-s 3 sisalduvat aasta lõpu reeglit.

22. Juhul, kui kohus ei pea õigeks hageja tõlgendust kahjunõuete aegumistähtaja seotud erinormiga

§ 147

lg 3, tuleb arvestada, et varuosade ja remondikulude, turuväärtuse hindamise kulu ja müügikahjumi nõuded muutusid sissenõutavaks perioodil 2005 –

1. Hagiavaldus esitati kohtule 27.12.
2. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (

§ 146lg 1).

Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei ole loetletud kahjunõuete osas ka üldreeglist

§ 147lg 1 hinnatav aegumistähtaeg möödunud.

Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostjad ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palusid jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 4 Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse nõue otsuse tühistamiseks on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ning asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et kohus peab kohtule esitatud asjaolude pinnalt välja selgitama vaidlusaluse õigussuhte sisu ja paigutama selle asjakohaste õigusnormide alla (TsMS § 438 lg 1). Selline nõue kehtib ka juhul, kui kohus lahendab TsMS § 449 lg 3 alusel eraldi otsustusena üksnes aegumise küsimust. Aegumise vastuväide ei vabasta kohut õigussuhte täpse määratlemise ega hagi õigusliku aluse väljaselgitamise kohustusest, kuna aegumise osas on võimalik langetada otsust üksnes pärast seda, kui on selge, millise sisuga nõue on esitatud ja millisel õiguslikul alusel see põhineb. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
4. Aegumine tähendab

§ 142lg 1 kohaselt nõudeõiguse teostatavuse kadumist teatud aja möödumise tõttu.

Seega eeldab aegumise kohaldamine selgust selles, millisest õigussuhtest nõudeõigus tuleneb ning enne õigussuhte täpset kvalifitseerimist ei ole nõuete aegumise küsimuses võimalik seisukohta võtta. Õigussuhte täpne määratlemine on oluline, kuna erinevate lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel on tähtsust omavatel asjaoludel erinev tähendus ning tekkivatel õigustel ja kohustustel erinev sisu. Samuti näeb seadus kindlat liiki lepingute kohta ette rea lepingu lõpetamist ja nõuete aegumist puudutavaid erinorme, mille rakendamine ei ole õigussuhte selge piiritlemiseta võimalik.

1. Maakohus ei ole pooltevahelise lepingu sisule tähelepanu pööranud ning on teinud seetõttu seadusele mittevastava kohtulahendi. Kujunenud menetluslik olukord viitab üheselt sellele, et maakohus ei ole täitnud TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, mille kohaselt peab kohus selgitama välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisest tingitud puudust kõrvaldada ning asuda pooltevahelist õigussuhet esimesena kvalifitseerima. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja õigusliku põhjendamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus.
2. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel tähelepanu pöörata esmalt sellele, et hageja on hagis väitnud, et pooled sõlmisid rendilepingu, kuid on sellele vaatamata esitanud nõudeid, tuginedes VÕS §-le 367, mis reguleerib liisingulepingu poolte vastastikuseid õigusi ja kohtusi. Hageja väite osas, et tegemist on rendilepinguga, tuleb silmas pidada, et rendilepingul on spetsiifiline iseloom, mis väljendub rendileandja kohustuses võimaldada rentnikule lisaks kasutuseelisele ka korrapärase majandamise reeglite järgi saadavat vilja. Pooltevahelises lepingus selliseid kokkuleppeid ei ole ja seetõttu on hageja hinnang pooltevahelisele õigussuhtele kohtule seni esitatud asjaolude pinnalt kaheldav.
3. Hageja viitest VÕS §-le 367 järeldatav seisukoht, et tegemist on liisingulepinguga, on samuti küsitav. Liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult. Kui liisinguese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale (vt lepingu p 3.1) ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi, ei ole tegemist liisingulepinguga, vaid muutüübilise lepingulise suhtega (RKTK 3-2-1-21-06 p 18). Erandiks on vaid VÕS §-s 361 silmas peetud olukord, kus liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisinguobjekti liisinguvõtjalt. Viimatinimetatud asjaolu kohta ei ole kohtule andmeid esitatud.
4. Pooltevahelise lepingu ja toimiku seniste materjalide pinnalt sarnaneb pooltevaheline õigussuhe kolleegiumi arvates kõige enam vallasasja üürilepinguga – leping on sõlmitud sõiduki kasutamiseks tasu eest, sõiduk on enne lepingu sõlmimist kuulunud hagejale, lepingus puuduvad kokkulepped sõiduki soetamise kulutuste hüvitamise ja sõiduki väljaostu õiguse või kohustuse kohta ning puudub hageja kohustus võimaldada sõiduki kasutajal saada selle 5 majandamisest vilja. Kui maakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtuga samale järeldusele, tuleb nõuete aegumise üle otsustamisel pöörata hageja poolt esitatud üürimakseid puudutava nõude osas tähelepanu lepingu p-le 10.2, millele kohaldub aegumise osas

§ 154

, sõiduki teisaldamiseks tehtud kulutuste osas p-le 10.6, millele kuulub aegumise osas kohaldamisele

§ 146

lg 1 ja § 147 lg 1 ja 2 ning sõiduki remondile tehtud kulutuste osas p-le 10.7, millele kohaldub aegumise erinormina VÕS §

1. Sõiduki hindamise kulutuste ja müügikahju osas tuleb maakohtul jõuda enne aegumise üle otsustamist selgusele, kas üürilepingul põhineva õigussuhte puhul saab üürileandja asja võõrandamisega seotud nõudeid üürniku vastu esitada. Samuti tuleb maakohtul jõuda selgusele lepingu p-i 10.5 sisus.
2. Lisaks eelnevale juhib kolleegium maakohtu tähelepanu asjaolule, et vaheotsust ei ole võimalik taha osalise lõppotsusena (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1). TsMS § 449 lg 3 kohaselt on vaheotsust võimalik teha vaid juhul, kui kohus otsustab jätta aegumise kohaldamata. Kui kohus leiab, et aegunud on üksnes osad hageja poolt esitatud nõuetest, tuleb aegunud nõuete osas teha lõppotsus, millega jätta nõuded rahuldamata. Aegumata nõuete osas tuleb aga teha vaheotsus ja nende osas menetlust jätkata. Mõlemad otsustused peaksid sisalduma samas kohtulahendis.
3. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Ande Tänav Malle Seppik 6