← Eesti

3-09-323/12

3-09-323 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2009. a Tallinn Haldusasja number 3-09-323 Haldusasi V.O kaebus Sotsiaalki

§ 26

lg 1 p 1 alusel tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti Pensionide ja Toetuste osakonna Tallinna I Piirkondliku Pensionikomisjoni 12.11.

  1. a otsus nr 1.1-8.TL15/
  3. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametil asja läbivaatamisel kaebajale määratud vanaduspensioni maksmiseks alates selle maksmise peatamisest arvestada kohtuotsuses toodud seisukohtadega. 3.

§ 92

lg 1 ja lg 2 alusel mõista Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametilt V.O kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulu summas 1000 ( üks tuhat) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist 1 kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). I ASJAOLUD 1.V.O-le oli määratud ja temale maksti Vene Föderatsioonis elades vanaduspensioni kuni 31.05.2006.a., mil pensioni maksmine lõpetati seoses üleminekuga toitjakaotuspensionile ja väljasõiduga alalisse elukohta Eesti Vabariiki. Alates 01.06.2006.a. määrati ja maksab Vene Föderatsioon V.O-le kui sõjaväepensionäri lesele toitjakaotuspensioni ning seda pensioni maksti temale ka Eestisse elama asumisel. 2.30.10.2007 esitas V.O Tallinna Pensioniametile avalduse vanaduspensioni määramiseks vastavalt 16.10.2007 jõustunud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni vahelise pensionilise kindlustamise alase koostööleppele (edaspidi Koostöölepe) . Tallinna Pensioniamet määras kaebuse esitajale vanaduspensioni ja seda maksti V.O-le ajavahemikul 16.10.2007-31.10.2008.a.

  1. Tallinna Pensioniameti Pensionide ja Toetuste osakonna Tallinna I Piirkondliku Pensionikomisjoni 12.11.
  2. a otsusega nr 1.1-8.TL15/1517 lõpetati V.O-le vanaduspensioni maksmine alates 2008.a. novembrist . Viidatud otsusega keelduti V.O-le vanaduspensioni määramisest põhjusel, et V.O kui Vene Föderatsiooni poolt toitjakaotuspensioni saava sõjaväelase perekonnaliikme (lese)suhtes kuulub kohaldamisele Koostööleppe artikkel 8, mis sätestab, et poolte territooriumidel relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu endiste töötajate, teiste sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete pensioniline kindlustamine teise Poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega. Samuti leidis komisjon, et kuna V.O elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel, tuleb tema pensioni määramisel rakendada Eesti seadusandlust. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg 1 p 2 kohaselt on vanaduspensionile õigus isikul, kellel on Eestis omandatud 15 aastat pensionistaaži, V.O Eestis omandatud pensionistaaž 9 aastat 2 kuud ja 17 päeva vanaduspensioni määramiseks piisav ei ole.
  3. V.O esitas eespoolnimetatud otsusele 10.02.2009 kaebuse Tallinna Halduskohtusse ( tl 1-2). Tallinna Halduskohus võttis 11.02.2009 määrusega kaebuse menetlusse. 02.03.2009.a. määrusega , arvestades menetlusosaliste seisukohtadega, määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ( tl 65), määras täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks tähtaja ning tegi teatavaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. II KAEBUSE MOTIIVID
  4. Kaebuse väitel on pensionikomisjoni 12.11.
  5. a otsus nr 1.1-8.TL15/1517õigusvastane ja põhjendamatu ning kaebuse esitaja õigusi rikkuv. 5.Kaebuse esitaja ei nõustu pensionikomisjoni seisukohaga, et kaebuse esitaja suhtes kuulub kohaldamisele Koostööleppe art 8 ning seetõttu kaebuse esitaja Koostööleppe alusel õigust pensionile ei oma. 2 Esmalt märgib kaebaja, et pensionikomisjon ei nimeta seda erikokkulepet, millega kaebuse esitaja pensioniline kindlustamine reguleeritakse ning kaebuse väitel sellist Eesti-Vene erikokkulepet, millega kaebuse esitajale sätestatakse pensioni määramine ja maksmine, olemas ei ole. 6.„Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja nende ajutise sealviibimise tingimustest ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses Eesti Vabariigi territooriumil ratifitseerimise seaduse“ § 4 p 1 sätestab, keda tuleb mõista sõjaväepensionäridena. Viidatud sätte kohaselt mõistab Eesti Vabariik sõjaväepensionäridena isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne käesoleva seaduse § 3 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o.enne 1994.a. 26.juulit ega pidanud Eestist lahkuma vastavalt Lepingule. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et sõjaväepensionäride nimekirja iga-aastast täpsustamist mõistab Eesti Vabariik kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirjast. Kaebuse esitaja abikaasa V.O oli erru arvatud juba 1975.aastal. 1978.aastast kuni oma surmani 2004.a. elas ta Moskva oblastis ning ülalnimetatud nimekirjas ei ole ta kunagi olnud. Seega ei ole ta olnud sõjaväepensionäriks Kokkuleppe mõistes ehk siis Kokkuleppe subjektiks, mistõttu ei saa ka kaebaja olla Kokkuleppe subjektiks. 7.Kaebuse väitel isegi juhul, kui kaebuse esitaja ja tema abikaasa oleksid Kokkuleppe subjektid, ei saaks kaebaja suhtes rakendada Koostööleppe art 8, sest Kokkuleppega reguleeritakse Vene sõjaväepensionäride pensionikindlustust ( Kokkuleppe art 3-5), mitte aga toitja kaotanud isikute sh sõjaväepensionäride leskede pensionikindlustust. Järelikult erikokkulepet, millega reguleeritakse kaebuse esitaja pensionilist kindlustamist, olemas ei ole ning seetõttu tuleb kaebuse esitaja suhtes rakendada Koostöölepet. 8.Lisaks leiab kaebaja, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004.a. Määrusest (EÜ) nr 88/2004 tulenevalt on iga Euroopa Liidu riik kohustatud maksma oma pensioni isikule, kellel siseriikliku pensioniseadusandluse järgi on õigus pensionile. Eestil EL riigina tuleb tõlgendada muid välislepinguid silmas pidades ülalnimetatud Määrust. Koostööleppe tõlgendamisel selliselt nagu seda teeb Pensioniamet kaotab kaebuse esitaja õiguse pensionile. Koostööleppe pensionikindlustuse territoriaalsuspõhimõttest tuleneb, et kaebuse esitaja pensioniõigusliku staaži eest kohustub maksma Eesti. Vastasel korral rikuks Eesti Euroopa inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli art 1, mille kohaselt on igal juriidilisel või füüsilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse põhimõtteid järgides, Asjas STEC ja teised Suurbritannia vastu tunnistas Euroopa Kohus õigust pensionile omandina esimese protokolli art 1 mõttes.
  6. Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Pensioniameti Pensionide ja Toetuste osakonna Tallinna I Piirkondliku Pensionikomisjoni 12.11.
  7. a otsuse nr 1.1-8.TL15/1517 tühistamist ja Tallinna Pensioniameti kohustamist maksta kaebuse esitajale määratud vanaduspensioni alates selle maksmise peatamisest. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 10.V.O saab Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi poolt toitjakaotuspensioni kui sõjaväelase perekonnaliige ( lesk).Koostööleppe artikkel 8 sätestab, et poolte territooriumidel relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste, Siseministeeriumi ametkondade 3 juhtiv- ning reakoosseisu endiste töötajate, teiste sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete pensioniline kindlustamine teise Poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) reguleerib ka sõjaväepensionäride perekonnaliikmete, sh leskede sotsiaalsete tagatiste küsimusi. Viidatud Kokkuleppe art 5 piirab kahe pensioni saamise õigust ainult sõjaväepensionäridel, mitte nende perekonnaliikmetel juhul, kui neil tekib õigus pensionile Eesti Vabariigi seaduste alusel, s.t. neil peab olema täidetud ka Eestis omandatud pensionistaaži nõue. Kuna kaebuse esitaja saab Vene Föderatsiooni poolt sõjaväelase perekonnaliikmena toitjakaotuspensioni, kuulub tema suhtes kohaldamisele Koostööleppe art 8 ning seetõttu Koostööleppe alusel kaebuse esitaja õigust pensionile ei oma. 11.Kuna V.O elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel, on tal Riikliku pensionikindlustuse seaduse ( RPKS) § 4 tulenevalt õigus taotleda pensioni määramist RPKS alusel. Pensioniamet konrollis , kas kaebaja vastab RPKS vanaduspensioni saamiseks sätestatud tingimustele. Kaebuse esitaja ei vasta RPKS § 7 lg 1 p 2 sätestatud tingimusele, mille kohaselt peab isikul olema vähenalt 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži, sest V.O-l on sellist staaži 9 aastat 2 kuud ja 17 päeva. V.O-l oleks õigus saada RPKS alusel rahvapensioni, mille määramist ta ei soovi ja mida ta taotlenud ei ole. 12.Vastustaja hinnangul isegi juhul, kui menetleda V.O pensionitaotlust Koostööleppe alusel, jättes kõrvale artiklis 8 sätestatu, ei oleks kaebuse esitajal õigust Eesti Vabariigi poolt makstavale riiklikule pensionile.Koostööleppe muutmise protokolliga sõnastati koostööleppe artikkel 7 ümber ning viidatud sättest tulenevalt pensionäri ühe poole riigi territooriumilt teise poole riigi territooriumile ümberasumisel lõpetatakse pensioni maksmine endises elukohas alates ümberasumise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast, kui uue elukoha riigi õigusaktides on samaliigiline pension ette nähtud, sealjuures pensioniliikide vastavus määratakse poolte riikides kindlaks rakendusleppega. Kui uue elukoha riigi õigusaktides ei ole samaliigilise pensioni määramist ette nähtud, jätkab pensioni väljamaksmist see pool, kelle territooriumilt pensionär lahkus. Koostöökokkuleppe viidatud säte ei näe ette kahe pensioni üheaegset maksmist ning üks pool alustab pensioni maksmist alles siis, kui teine pool on maksmise lõpetanud. Ka Vene Föderatsiooni seadused ei näe ette võimalust kahe riikliku pensioni maksmiseks, mida kinnitab asjaolu, et kaebuse esitajale määrati toitjakaotuspension pärast vanaduspensioni maksmise lõpetamist. Ka Eesti Vabariigi seadused ei näe ette võimalust saada kahte riiklikku pensioni, sh kaitseväelaste leskedel. Kaitseväeteenistuse seaduse § 205 ja 206 kohaselt toimub pensioni taotlemine ja määramine RPKS sätestatud korras. RPKS § 6 kohaselt määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks riiklik pension tema valikul. IV KOHTU PÕHJENDUSED
  8. 25.06.1993.a. allkirjastatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vaheline pensionilise kindlustamise alane koostöölepe (edaspidi Koostöökokkulepe) ja 05.11.2002.a. allkirjastatud kokkuleppe muutmise protokoll jõustusid 16.10.
  9. Koostöökokkuleppe artikli 1 kohaselt korraldatakse Poolte kodanike ja nende perekondade pensioniline kindlustamine kompetentsete ametkondade poolt vastavalt selle Poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad. Koostöökokkuleppe artikli 2 kohaselt laieneb see kõigile kodanike pensionilise kindlustamise liikidele, mis on määratud või määratakse poolte seadusandlusega, välja arvatud käesoleva Koostöökokkuleppe artiklis 8 ettenähtud juhul. Viidatud artikkel 8 sätestab:“Poolte territooriumitel Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- 4 ning reakoosseisu endiste töötajate, teiste sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete pensioniline kindlustamine teise poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega“. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole V.O-l Koostöökokkuleppe alusel õigust pensionile seetõttu, et tema suhtes kuulub kohaldamisele Koostöökokkuleppe artikkel
  10. Otsuse põhjendustes ei ole märgitud artiklis 8 viidatud erikokkulepet, ent on esile toodud asjaolu, et V.O saab Vene Föderatsiooni poolt toitjakaotuspensioni kui sõjaväelase perekonnaliige ( lesk). Kirjalikus seletuses kaebuse kohta on vastustaja selgitanud, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (edaspidi Kokkulepe) reguleerib ka sõjaväepensionäride perekonnaliikmete , sh leskede sotsiaalsete tagatiste küsimusi. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitajale Koostöökokkuleppe alusel pensioni määramisest keeldumise aluseks asjaolu, et Pensioniameti hinnangul on V.O isikuks, kelle pensioniline kindlustamine on erikokkuleppena reguleeritud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil(Kokkulepe). Kaebuse esitaja on aga seisukohal, et Kokkuleppe subjektiks ta ei ole ning seega Koostöökokkuleppe artikkel 8 rakendamine tema suhtes õigustatud ei ole. Seega on üheks vaidlusküsimuseks, kas V.O on käsitatav Kokkuleppe subjektina, millest sõltub, kas tema suhtes kuulub kohaldamisele Koostöökokkuleppe art
  11. 14.Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon sõlmisid
  12. juulil 1994 "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe). Riigikogu ratifitseeris Lepingu ja Kokkuleppe
  13. detsembril
  14. a ühe ja sama ratifitseerimisseadusega, mille Vabariigi President kuulutas välja
  15. detsembril 1995 . Riigikohus on mitmes oma lahendis ( 3-3-1-43-02, 3-3-1-10-03 jt), kus vaidlusküsimuseks on olnud isiku õigus Kokkuleppe alusel sotsiaalsete tagatiste kasutamisest, käsitlenud sellega seonduvalt küsimust, keda tuleb mõista Kokkuleppe tähenduses sõjaväepensionäridena ja on leidnud, et isiku õigusliku seisundi kindlaksmääramisel pole tähtis mitte ainult
  16. juulil 1994 alla kirjutatud Kokkulepe, vaid ka samal päeval alla kirjutatud Leping. Lepingu artikli 3 punkti 1.1 järgi kohustus Vene Föderatsioon viima oma relvajõud Eestist välja
  17. augustiks
  18. Riigikohus on analüüsides Lepingu sätteid leidnud, et Lepingu regulatsioon on ühemõtteliselt selge - Vene Föderatsioon kohustus
  19. juuliks 1994 Eestist välja viima kõik sama aasta
  20. juuli seisuga Eestis asuvad Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses olevad sõjaväelased ilma ühegi erandita. Eestisse võisid jääda vaid selliste isikute perekonnaliikmed, kellel oli Eesti kodakondsus. Teised tegevteenistuses olevate sõjaväelaste perekonnaliikmed võisid Eestisse jääda kuni korteri saamiseni. Lepingu eesmärgiga vastuolus oli selliste
  21. juulil 1994 tegevteenistuses olnud isikute Eestisse jäämine, kes jäid erru pärast
  22. juulit 1994.( Riigikohtu 17.03.2003.a. otsus nr 3-3-1-10-03). Samasugune seisukoht tuleneb ka Lepingu ja Kokkuleppe ratifitseerimisseadusest. Ratifitseerimisseaduse § 2 p-s 3 deklareeris Eesti, et relvajõudude väljaviimist mõistab Eesti Vabariik selliselt, et Vene Föderatsioon viib käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud Lepingus käsitletud territooriumilt välja kõik tema relvajõud ja nende koosseisu
  23. aasta
  24. juuli seisuga kuulunud isikud ja nende perekonnaliikmed vastavalt Lepingu artikli 2 punktile 1, samuti isikud, kes viibisid Eestis hiljem Lepingu artikli 3 punkti 2 alapunktide 2.2 ja 2.3 alusel. Lepingu artikkel 16 näeb ette, et Eesti Vabariigi territooriumil elavate Relvajõudude pensionäride sotsiaal-õiguslik olukord sätestatakse Pooltevahelise erikokkuleppega. Lepingus 5 nimetatud erikokkuleppeks on Kokkulepe. Seega Lepingu järgi Eestisse jäänud sõjaväepensionäride õiguslikku seisundit reguleerib Kokkulepe. Pealkirja järgi puudutab Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre, sealjuures seda, mida mõelda "relvajõudude" ja "relvajõudude pensionäride" all, oli sätestatud Lepingus. Lepingu artikli 1 punkt 1 sätestab: ""Relvajõud" - Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtumisorganid, operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused, organisatsioonid ja sõjaväeõppeasutused." Relvajõudude pensionärid on Lepingu artikli 1 punktis 7 määratletud järgmiselt: ""Relvajõudude pensionärid" - Relvajõudude admiralid, kindralid, ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad ning teised isikud, kes elavad Eesti Vabariigis ning saavad pensioni ja toetusi Vene Föderatsiooni vabariiklikust eelarvest." Kokkuleppe artikkel 1 määratleb Kokkuleppes kasutatavaid mõisteid järgmiselt: "Järgnevad terminid tähendavad:
  25. "sõjaväepensionärid" - isikud, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt;
  26. "toitja kaotanud isikud" isikud, kes saavad toetust seoses toitja kaotusega, kes kuulus punktis 1 osutatud isikute kategooriasse;
  27. "perekonnaliikmed" - sõjaväepensionäride ja toitja kaotanud isikute perekonnaliikmed - abikaasad, alaealised lapsed ja ülalpeetavad isikud." Kokkuleppe artikli 2 punkt 3 sätestab, et Vene pool esitab Eesti poolele hiljemalt 30 päeva pärast käesoleva Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 nimetatud isikute ja nende perekonnaliikmete nimekirja ja täpsustab osutatud nimekirja iga järgneva aasta
  28. jaanuariks. Edaspidi nimetatakse seda nimekirja kokkuleppejärgseks nimekirjaks. Kokkuleppe nendest sätetest tulenevalt on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale ( lisaks eespooltoodule kanäiteks otsustes 3-3-1-1-08, 3-3-1-32-08), et Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o
  29. juulil
  30. Seda järeldust kinnitavad ka ratifitseerimisseaduse sätted kui Kokkulepet tõlgendades Kokkuleppele Eesti poolt ametlikult antud tõlgendus. Ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 1 deklareeriti et sõjaväepensionäridena mõistab Eesti Vabariik isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne
  31. aasta
  32. juulit ega pidanud Eestist lahkuma vastavalt Lepingule. Ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 2 deklareeriti, et sõjaväepensionäride, toitja kaotanud isikute ja perekonnaliikmete nimekirja iga-aastast täpsustamist mõistab Eesti Vabariik kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirja. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaebuse esitaja abikaasa V.O oleks olnud Kokkuleppe mõttes sõjaväepensionär ehk siis Kokkuleppe subjekt. Kaebuse esitaja abikaasa arvati kaebuse väitel erru 1975.aastal, millist asjaolu vastustaja vaidlustanud ei ole ning asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt elas ta 1978.aastast kuni oma surmani 2004.a. Podolskis Moskva oblastis. Ka ei ole vastustaja väitnud ega esitanud kohtule andmeid selle kohta, et ta oleks kantud ülalmärgitud nimekirja. Vene Föderatsiooni Eesti Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakonna 10.02.2009.a. tõendi nr ΠЭ-32194/30 kohaselt ei ole Vene Föderatsiooni territooriumil elanud V.O olnud arvel Vene Föderatsiooni Eesti Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakonnas ja saanud nende kaudu pensioni. Seega V.O ei ole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõistes ning järelikult Kokkuleppe mõistes ei saa olla selle subjektiks ka kaebuse esitaja. Lisaks märgib kohus, et põhjendatud on kaebuse väide, mille kohaselt Kokkuleppega on reguleeritud sõjaväepensionäride pensionikindlustust( Kokkuleppe artiklid 3-5) , ent erinevalt mõnedest teistest Kokkuleppega reguleeritud sotsiaalsetest tagatistest ei ole ei Kokkuleppega 6 reguleeritud sõjaväepensionäride leskede pensionikindlustust . Siinkohal rõhutab kohus ka, et Kokkuleppe artiklis 1, mille sisu on kohus toonud eespool, on täpselt määratletud Kokkuleppes kasutatavad mõisted. Seega Koostöökokkuleppe artikli 8 rakendamiseks kaebuse esitaja suhtes puudus alus, kuna Kokkulepe selliseks Koostöökokkuleppe artiklis 8 viidatud erikokkuleppeks ei ole ning vastustaja ei ole toonud esile ühtki teist kokkulepet, mida erikokkuleppena käsitada. Asjaolu, et kaebuse esitajale makstakse sõjaväepensionäri lesena toitjakaotuspensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvelt samas korras kui isikutele, kes on sõjaväepensionärid Kokkuleppe mõttes, ei saa omada määravat tähendust kaebuse esitaja õigusliku seisundi määramisel.
  33. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuses on selle andmise õiguslike alustena märgitud RPKS § 33 lg 2 p 3 , mis sätestab pensionikomisjoni õiguse seadusliku aluseta määratud pensioni maksmise lõpetamise ning Koostöökokkuleppe artikkel
  34. Kuna otsuse kohaselt ei oma V.O Koostöökokkuleppe alusel õigust pensionile seetõttu, et tema suhtes kuulub kohaldamisele Koostöökokkuleppe artikkel 8, on vaidlustatud otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
  35. Koostöökokkuleppe preambuli kohaselt on leppe sõlmimisel lähtutud ühe Poole kodanike võrdsusest teise Poole kodanikega pensionilise kindlustamise alal. Koostöökokkuleppe artikli 4 kohaselt võetakse pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustingimustel ja väljateenitud aastate eest, arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil. Koostöökokkuleppe nimetatud artiklist tuleneb, et Eesti Vabariigis legaalselt elava Vene Föderatsiooni kodaniku pensioniõiguse määramisel on aluseks kas Eesti Vabariigi territooriumil ja /või Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud pensioniõiguslik staaž, samuti pensioniõiguslik staaž, mida ühe või teise poole territooriumil tunnustatakse. See aga, millist staaži tunnustatakse kummagi lepingupoole territooriumil pensionistaaži hulka kuuluvana, tuleneb kummagi lepingupoole vastavatest seadustest. Eesti Vabariigis reguleerib riikliku vanaduspensioni saamise tingimusi ja korda RPKS, mille § 7 lg 1 p 2 alusel on õigus vanaduspensionile isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Järelikult Koostöökokkuleppe alusel pensioni määramiseks on Eesti Vabariigis elavale isikule Koostöökokkuleppe artiklist 4 tulenevalt vajalik vähemalt 15 aastat Eesti Vabariigi ja /või Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud pensionistaaži ning koos artiklis 1 sätestatuga lähtutakse Eesti Vabariigis pensioni määramisel RPKS regulatsioonist. Koostöökokkuleppe muutmise protokolliga sõnastati Koostöökokkuleppe artikkel 7 järgmiselt:“Pensionäri ümberasumisel ühe poole riigi territooriumilt teise poole riigi territooriumile lõpetatakse pensioni väljamaksmine endises elukohas alates ümberasumise kuule järgneva kuu esimesest kuupevast, kui samaliigiline pension on ette nähtud uue elukoha poole riigi õigusaktides.Poolte riikides määratakse pensioniliikide vastavus kindlaks Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu ministeeriumi vahel sõlmitava rakendusleppega. Pensionäri uue elukoha järgi määratakse pension alates kuust, mis järgneb uue elukoha järgi väljamaksmise lõpetamise kuule, kuid mitte üle kuue kuu tagasiulatuvalt uues elukohas seaduslikult elama asumisest alates. Juhul kui samaliigilise pensioni määramine ei ole pensionäri uue elukoha poole riigi õigusaktides ette nähtud, jätkab pensioni väljamaksmist see pool, kelle riigi territooriumilt pensionär lahkus. Sealjuures makstakse pension välja selle riigi omavääringus, mille territooriumile pensionär ümber asus. Koostöökokkuleppe rakendusleppe art-st 4 nähtuvalt on pooled koostanud pensionide vastavuse tabeli ja nimetatud artikli punktist 2 nähtuvalt tehakse 7 otsus pensioni määramise kohta alates koostöökokkuleppes ettenähtud ajast juhul, kui pooltel on samaliigiline pension ja pensioni määramise alused on samad.
  36. Eeltoodule vaatamata ei pea kohus alljärgnevalt toodud põhjendustel siiski käesoleval juhul võimalikuks kohustamisnõude rahuldamist. Õigusvastase haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, mistõttu haldusakti faktilised tagajärjed tuleb kõrvaldada ka ilma vastava ettekirjutuse tegemiseta. Vastustaja väitel ei teki kaebuse esitajal õigust Koostöökokkuleppe alusel Eesti Vabariigi poolt makstavale pensionile ka siis, kui jätta Koostöökokkuleppe artikkel 8 kaebuse esitaja suhtes kohaldamata, kuna Koostöökokkulepe ei näe ette kahe pensioni üheaegset maksmist, vaid pool alustab pensioni maksmist siis, kui teine pool on pensioni maksmise lõpetanud. Koostöökokkuleppe muutmise protokolliga sõnastati Koostöökokkuleppe artikkel 7 järgmiselt:“Pensionäri ümberasumisel ühe poole riigi territooriumilt teise poole riigi territooriumile lõpetatakse pensioni väljamaksmine endises elukohas alates ümberasumise kuule järgneva kuu esimesest kuupevast, kui samaliigiline pension on ette nähtud uue elukoha poole riigi õigusaktides.Poolte riikides määratakse pensioniliikide vastavus kindlaks Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu ministeeriumi vahel sõlmitava rakendusleppega. Pensionäri uue elukoha järgi määratakse pension alates kuust, mis järgneb uue elukoha järgi väljamaksmise lõpetamise kuule, kuid mitte üle kuue kuu tagasiulatuvalt uues elukohas seaduslikult elama asumisest alates. Juhul kui samaliigilise pensioni määramine ei ole pensionäri uue elukoha poole riigi õigusaktides ette nähtud, jätkab pensioni väljamaksmist see pool, kelle riigi territooriumilt pensionär lahkus. Sealjuures makstakse pension välja selle riigi omavääringus, mille territooriumile pensionär ümber asus. Koostöökokkuleppe rakendusleppe art-st 4 nähtuvalt on pooled koostanud pensionide vastavuse tabeli ja nimetatud artikli punktist 2 nähtuvalt tehakse otsus pensioni määramise kohta alates koostöökokkuleppes ettenähtud ajast juhul, kui pooltel on samaliigiline pension ja pensioni määramise alused on samad. Vastustaja on, väites, et Vene Föderatsiooni seadused ei näe ette võimalust maksta kaebuse esitajale kahte riiklikku pensioni, teinud sellise järelduse asjaolust, et kaebajale maksti Vene Föderatsioonis vanaduspensioni kuni 31.05.2006 ja alates 01.06.2006 maksab Vene Föderatsioon temale toitjakaotuspensioni. Selline järeldus on paljasõnaline ja tõendamata. Kaebuse esitaja üleminek toitjakaotuspensionile võis olla tingitud ka sellest, et sel ajal Eestisse elama asumisega puudus tal Eestis elades võimalus saada temale Vene Föderatsioonis määratud vanaduspensioni, millisele asjaolule viitab kaudselt ka Vene Föderatsiooni Pensionifondi Moskva ja Moskva oblasti osakonna 31.07.2008 teatis( tl 43). Kuna kaebuse esitajale makstakse ka käesoleval ajal toitjakaotuspensioni teise poole poolt ning kaebuse esitaja Kokkuleppe subjektiks olla ei saa, järeldub, et kaebuse esitajale määratud toitjakaotuspensioni puhul ei pruugi tegemist olla pensioniga, mille puhul pooltel on pensioni määramise alused samad. Sellisel juhul ei ole kaebuse esitajale makstava pensioni puhul ka tegemist riikliku pensioniga RPKS § 6 mõistes, mis sätestab, et isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik pension tema valikul, välja arvatud käesoleva seaduse § 41 lõikes 4 sätestatud juhul. Seega leiab kohus, et asja läbivaatamisel kaebajale määratud vanaduspensioni maksmiseks alates selle maksmise peatamisest tuleb pensioniametil arvestada eeltoodud asjaoludega. V MENETLUSKULUD 18.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitaja taotleb kantud menetluskulu vastustajalt väljamõistmist.

§ 93

lg 1 kohaselt 8 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud Inimõiguste teabekeskuse poolt 10.02.2009 V.O-le väljastatud arvekviitungi , mille kohaselt on kaebuse esitaja tasunud kaebuse koostamise eest 1200 krooni ( tl 7). Kaebuse kohtusse esitamisel riigilõivu käesoleval juhul tasuda ei tulnud ja kaebuse esitaja ei ole seda ka teinud. Kohus leiab, et kulude kandmine on põhjendatud ja tõendatud.

§ 92

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus on rahuldanud kaebuse osas, millega kaebuse esitaja taotles tema õigusi rikkuva haldusakti tühistamist. Kuigi kaebusega taotleti ka pensioniameti kohustamist maksmata pensionisummade väljamaksmiseks, pidas kohus põhjendatuks kohustamisnõude rahuldamist osaliselt. Seetõttu on põhjendatud kaebuse esitaja kasuks menetluskulu väljamõistmine summas 1000 krooni. Lea Kuuse kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.