← Eesti

3-05-1394/82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme, Villem Lapimaa, Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-13

§ 448

-450), kuna kahju tekitamine leidis aset enne riigivastutuse seaduse jõustumist, ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Samuti kuulub kohaldamisele

§ 459

, mis sätestab, et ühiselt kahju tekitanud isikud vastutavad kannatanu ees solidaarselt. 18. Eesti Vabariigi vastutus võib tuleneda ka ORAS § 18 lõikest 2, mille erastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioon sätestas, et omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt 4 võõrandatud vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise ning selle kohustuse mittetäitmisel peavad nad hüvitama kahju. Seda võib käsitleda eriregulatsioonina

§-des 448-450 sätestatud vastutuse üldregulatsiooni suhtes. ORAS §-st 18 lg 2 ei tulene, et omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omanikud ja valdajad vastutavad vara mittesäilimise eest üksnes süü olemasolul. Sellest tulenevalt oleks Eesti Vabariik kui Xxxxx pst x/Xxxxxxxx x asuva vara omanik (enne erastamislepingu sõlmimist) kohustatud hüvitama vara tagastamise võimatuse tõttu õigustatud subjektile tekkinud kahju sõltumata tema süüst. 19.

§ 448

kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Riigikohus on korduvalt leidnud, et sellest sättest tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud (nt 24.05.2007 otsus nr 3-3-1-10-07 ja 18.06.2002 otsus nr 3-3-1-33-02). Kahju täieliku hüvitamise põhimõttest lähtuvalt tuleb kaebajale hüvitada Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuvate hoonete turuväärtus koos maaga, lähtudes õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud mõttelise osa suurusest ning nimetatud vara turuväärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kuna hooned oleks kuulunud tagastamisele 469/1000 suuruses mõttelises osas, oleks sama suures mõttelises osas kuulunud õigustatud subjektile tagastamisele ka maa – MRS § 221 lg 5 sätestab, et kui mõni ehitise kaasomanikest on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse maa kaasomandisse vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises.

  1. Tallinna Halduskohtu 28.02.2007 määruse alusel viidi asjas läbi ekspertiis Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x hoonete turuväärtuse kindlakstegemiseks nii eraldi kui koos hoonete juurde kuuluva ca 1980 m2 suuruse (so endise kinnistu nr 2015 suurusele vastava) krundiga. Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ eksperthinnangu kohaselt on Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x kinnistu mõttelise osa ning selle oluliseks osaks oleva hoonestuse turuväärtuseks 11.05.2007 seisuga 34 200 000 krooni, sealhulgas hoonestuse turuväärtus (arvestamata maa turuväärtust) on 11.05.2007 seisuga 18 800 000 krooni. Nähtuvalt eksperthinnangu p-dest 6.2 ja 6.3 ning sellele lisatud krundi plaanist on ekspert andnud hinnangu kogu endise kinnistu nr 2015 piirides asuva maa (ca 1980 m2) ja sellel paikneva hooneosa turuväärtuse kohta. Kaebajale tagastamisele kuulunud ehitiste mõttelise osa suurus on AS Ristart poolt
  2. aastal koostatud eksperthinnangu p-de 2.4 ja 3.2 ning lisa nr 1 kohaselt kindlaks määratud üksnes endise kinnistu nr 2015 piirides asuva hoonestuse säilivuse määra järgi, st kaebajale kuulus tagastamisele 46,9% endise kinnistu nr 2015 piirides asuvast hooneosast (AS Ristart eksperthinnangu p 2.9 kohaselt oli endise kinnistu nr 2015 piires asuv hooneosa eraldatav väljapoole endise kinnistu piire hiljem juurdeehitatud hooneosadest). Seega, lähtudes Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ hinnangust kogu endise kinnistu nr 2015 piirides asuva hooneosa turuväärtuse kohta 18,8 miljonit krooni (ilma maata), on õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud ehitiste mõttelise osa (46,9 %) väärtuseks 8 817 200 krooni. Kuna endise kinnistu nr 2015 maa oleks vastavalt MRS §-le 221 lg 5 kuulunud õigustatud subjektile tagastamisele vastavalt temale tagastamisele kuulunud ehitiste mõttelise osa suurusele ehk samuti 46,9 % ulatuses, on õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud maa mõttelise osa turuväärtuseks 7 222 600 krooni, lähtudes Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ hinnangust kogu endise kinnistu nr 2015 maa (ca 1980 m2) turuväärtuse kohta (15,4 miljonit krooni). Tagastamisele kuulunud maa ja ehitiste mõttelise osa (46,9 %) turuväärtus on eksperthinnangu järgi seega kokku 16 039 800 krooni. 5
  3. Vara tagastamise võimatusega kaebajale tekitatud kahjust tuleb maha arvata kaebajale makstav kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Tallinna Linnavalitsuse korraldustega määrati kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon summas 235 143 krooni ja ehitiste eest kompensatsioon summas 2 527 100 krooni. Seega saab kaebaja Tallinnas Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asunud vara eest kompensatsiooni kokku summas 2 762 243 krooni, millest tulenevalt on kaebuse esitajale ehitiste ja maa mittetagastamisega tekitatud kahju suuruseks 13 277 557 krooni.
  4. Kaebaja ei nõustu vastustajate väitega, et Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asuva endise kinnistu nr 2015 maa mittetagastamisest tuleneva kahju hüvitamise nõue on aegunud, kuna see olevat esitatud kaebaja poolt esmakordselt alles halduskohtule 27.08.2007 esitatud avalduses. Kaebaja taotlus 28.02.2005 esitatud esialgses kohtukaebuses oli sõnastatud selliselt, et kaebaja palus Rahandusministeeriumilt ja/või Tallinna Linnavalitsuselt mõista kahju hüvitamiseks välja Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x hoone turuväärtusest 46,9 %. Hoone turuväärtuse all tuleb mõista hoone väärtust koos selle juurde kuuluva maaga. Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse ehitise tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita) ning seega, kui avalduses taotleti ehitise tagastamist, tuleb taotlusega lugeda hõlmatuks ka elamu juurde kuuluv maa. Kaebaja on esialgses kohtukaebuses määratlenud kahju hüvitamise alusena 31.05.1993 erastamislepingu sõlmimisega seonduva ning rõhutanud, et hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Eeltoodust järeldub, et kaebaja tahe ja eesmärk kaebuse esitamisel oli saavutada kogu Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asuva vara õigusvastase erastamisega tekitatud kahju hüvitamine. Samuti nähtub kaebaja eesmärk saavutada kogu Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asuva vara (nii ehitiste kui maa) tagastamise võimatusega tekitatud kahju hüvitamine kaebaja poolt 29.12.2004 vastustajatele esitatud taotlusest kahju hüvitamiseks.
  5. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja on 27.08.2007 esitanud uue taotluse Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x maa (krundi) tagastamise võimatusega tekitatud kahju hüvitamiseks, saab nimetatud taotlust ikkagi pidada tähtaegseks. 25.10.2007 määruse nr 3-3-1-50-07 p-s 8 leidis Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult alles haldusaktist, millega otsustatakse maa tagastamata jätta, mistõttu ei saa isikul enne maa mittetagastamise otsustamist tekkida ka kahju maa tagastamata jätmisest. Seega on Riigikohus asunud üheselt seisukohale, et maa mittetagastamisest tulenevalt saab kahju tekkida alles pärast haldusakti andmist, millega otsustatakse maa tagastamata jätta. Viidatud lahendi p-st 9 järelduvalt kehtib eeltoodu ka juhul, kui maa mittetagastamine oli tingitud haldusorgani varasemast õigusvastasest haldusaktist või tegevusest. Käesoleval juhul otsustati endise kinnistu nr 2015 maa mittetagastamine kaebajale alles Tallinna Linnavalitsuse 24.10.2007 korraldusega. HKMS § 9 lg 4 ja RVastS § 17 lg 3 sätestavad avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise kaebuse või taotluse esitamiseks 3-aastase tähtaja, arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega ei saa olla vaidlust, et kaebaja on esitanud nõude maa mittetagastamisest tuleneva kahju hüvitamiseks tähtaegselt. Teiseks viitab kaebaja Riigikohtu halduskolleegiumi 03.05.2004 määrusele nr 3-3-1-14-04, mille p-s 11 leiti, et /…/ kaebuse muutmise teel kaebusele lisatud taotlus tuleb lugeda tähtaegseks vähemalt neil juhtudel, kui uue taotluse esitamine oleks olnud tähtaegne esialgse kaebuse esitamise hetkel ja uus taotlus on hõlmatud esialgse kohtusse pöördumise eesmärgiga. Seejuures peab kaebaja olema jätnud taotluse esialgses kaebuses esitamata eksimuse tõttu ja ta ei tohi olla oma õigusi kuritarvitanud. Nende tingimuste esinemise korral tuleb kohtul lugeda kaebuse muutmine otstarbekaks /…/. Käesolevas asjas 04.05.2006 tehtud määruses asus halduskohus seisukohale, et kaebaja nõue Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asuvate ehitiste 6 tagastamise võimatusega tekitatud kahju hüvitamiseks on esitatud tähtaegselt. Seega ei saa olla kahtlust ka selles, et kaebaja taotlus maa tagastamise võimatusest tuleneva kahju hüvitamiseks on hõlmatud esialgse kohtusse pöördumise eesmärgiga.
  6. 31.05.1993 sõlmitud erastamise ostu-müügileping on õigusvastane järgmistel põhjustel: 1) Erastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud ORAS § 18 lg 1 redaktsioon sätestas, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Nimetatud säte ei seo õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse (säte räägib omandireformi objektiks olevast varast, mitte omandireformi objektiks tunnistatud varast). Seega kaitseb ORAS § 18 lg 1 vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi juba enne subjektiotsuse tegemist. Kuigi käesoleval juhul võttis komisjon sellekohased otsused vastu hiljem, on vaieldamatu, et Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuv vara (nii hooned kui krunt) oli omandireformi objektiks ja A.L selle vara osas õigustatud subjektiks. Ka Riigikohtu praktikas on korduvalt asutud seisukohale, et omandireformi objektiks oleva varaga enne selle tagastamise küsimuse otsustamist tehtud tehing on ORAS §-ga 18 lg 1 vastuolus ka siis, kui tehingu objektiks olnud vara tunnistati omandireformi objektiks alles hiljem; 2) Kõrvuti RAS Suva aktsiate müügiga oli erastamisleping suunatud ka riigile kuulunud ja RAS-i Suva kasutuses olnud vara, sh Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuva vara võõrandamisele. Juba lepingu preambulas määratleti RAS-i Suva kui ettevõtet, kes kasutab müüdavat vara. On ilmne, et siinkohal ei pidanud pooled silmas riigile kuuluvaid RAS-i Suva aktsiaid, vaid just riigile kuuluvat ja RAS-i Suva kasutuses olevat vara. Sisuliselt toimus erastamislepingu alusel seega ettevõtte (sh ettevõttesse kuuluvate hoonete) üleandmine. Sama kinnitavad ka erastamislepingu p-s 1.3 toodud lepingu eesmärk, lepingu p-des 1.6, 12.1.2 ja 12.1.5 toodud ostja AS-i Sukktokk kinnitused, lepingu p-des 6.1 ja 6.2 sätestatud ostja õigused ja kohustused RAS-i Suva varade käsutamisel, lepingu p-s 19.8 sätestatud ostja kohustus kanda kõik vara üleandmisega seotud kulud, samuti lepingu lisas A toodud RAS-i Suva varade loetelu. Samuti on ilmne, et AS Sukktokk ei oleks nõustunud tasuma 10 200 000 krooni (lepingu p 3.1) RAS Suva aktsiate eest juhul, kui sellega ei oleks kaasnenud ka RAS-i Suva valduses olnud varade üleandmine; 3) Omandivormid sätestas kuni 01.12.1993 kehtinud omandiseadus, mille § 2 lg 2 kohaselt võis omand Eestis olla eraomand, juriidilise isiku omand, munitsipaalomand või riigi omand. Puudub vaidlus, et kuni erastamislepingu sõlmimiseni kuulus RAS-i Suva kasutuses olnud vara, sh Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuv vara riigile. Erastamislepingu sõlmimise ja täitmise tagajärjel sai nimetatud vara omanikuks AS Sukktokk. Seega muutus erastamislepingu tulemusena Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuva vara omandivorm, mistõttu on leping vastuolus ORAS § 18 lg-ga 1; 4) Erastamislepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitas RE Eesti Erastamisettevõte Tallinna Linnavaraametile 10.03.1993 ja 12.03.1993 järelepärimised restitutsiooninõuete olemasolu kohta RAS-i Suva kasutuses olnud varade suhtes. Selle järele puudunuks igasugune vajadus juhul, kui erastamisleping ei oleks olnud suunatud nimetatud vara omandivormi muutmisele. Järelikult oli ka RE Eesti Erastamisettevõte seisukohal, et erastamislepingu tulemusena RAS-i Suva kasutuses olnud riigivara omandivorm muutub; 5) Kaebaja jääb seisukohale, et õigustatud subjekt muutis oma tahet koheselt 03.10.1991 avalduse esitamisel, mitte aga pärast RAS Suva erastamise väljakuulutamist või veelgi hiljem. Seda on varasemas menetluses kinnitanud ka Tallinna Linnavalitsus. Vastava muudatuse tegi 7 avaldusele Tallinna Linnavaraameti tolleaegne töötaja E.L, kinnitades seda oma nimetähtedega „EL“. Seega on asjakohatud vastustajate väited, mille kohaselt ei takistanud kompenseerimisnõude esitamine vara erastamist; 6) Taganemata eeltoodust leiab kaebuse esitaja, et isegi kui õigustatud subjekt oleks esialgselt esitanud kompenseerimisnõude ning asendanud selle tagastamisnõudega alles pärast RAS Suva erastamise väljakuulutamist või veelgi hiljem, on erastamisleping ikkagi õigusvastane. Esiteks ei ole kaebajale teada ühtegi erastamislepingu sõlmimise ajal või sellele eelnevalt kehtinud seadust, mis oleks erandina ORAS §-s 18 lg 1 sätestatud keelust võimaldanud sellise omandireformi objektiks oleva vara omandivormi muutmist, mille osas oli õigustatud subjekt esitanud kompenseerimisnõude. Sellist erandit ei kehtestanud muuhulgas EV Ülemnõukogu 13.08.2002 otsus riigi- ja munitsipaalvara erastamise tingimuste ja korra kehtestamise kohta, millele on viidanud vastustajad, samuti ei saanud erandit tuleneda Vabariigi Valitsuse 10.03.1993 määrusest nr 63, kuna tegemist oli seadusest alamalseisva õigusaktiga. Teiseks ei olnud erastamislepingu sõlmimise ajaks möödunud tähtaeg, mille jooksul oli õigustatud subjektil võimalik oma tahet õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise osas muuta. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punkti 30 redaktsioon, mis jõustus 05.02.1993 ja kehtis erastamislepingu sõlmimise ajal, võimaldas igal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist taotleval isikul oma avalduses väljendatud taotlust muuta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale.
  7. Õigusvastase erastamislepingu ja õigustatud subjektile kahju tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Samuti on kaebajale tekkinud kahju põhjuslikus seoses hoolsuskohustuse rikkumisega TLV poolt. Kui TLV oleks RE Eesti Erastamisettevõte 10.03.1993 ja 12.03.1993 kirjade alusel piisavalt hoolikalt kontrollinud restitutsiooninõuete olemasolu Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asunud RAS Suva hoonete kohta, oleks kindlasti ilmnenud sellekohase nõude esitamine A.L-i poolt. Kui RE-d Eesti Erastamisettevõte oleks restitutsiooninõude olemasolust teavitatud, oleks 31.05.1993 erastamisleping jäänud sõlmimata ning kaebajale kahju tekkimata.
  8. Vastustajate süü küsimus. 1)

§ 448

lg-st 2 tuleneb kahju tekitanu süü presumptsioon – sätte kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju oli tekitatud mitte tema süü läbi. Seega lasub vastustajatel kohustus tõendada süü puudumist. EV peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik endast oleneva restitutsiooninõude olemasolu väljaselgitamiseks ning sellele vaatamata ei saanud ta olla vastava nõude olemasolust teadlik. TLV peaks aga vastutusest vabanemiseks tõendama, et vaatamata omapoolsete kohustuste hoolsale täitmisele ei olnud tal võimalik leida ega anda RE-le Eesti Erastamisettevõte tõest teavet restitutsiooninõude olemasolu kohta; 2) Omandireformi objektiks olnud vara õigeks aadressiks erastamislepingu ettevalmistamise ja selle sõlmimise ajal oli Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x. TLV väide, et ta kontrollis õigustatud subjekti poolt esitatud avaldust arhiiviandmete alusel ja tuvastas, et omandireformi objektiks oleva vara täpne aadress oli Xxxxx pst x, on paljasõnaline ja ilmselgelt ekslik. Vastustaja väide, et tulenevalt Eesti NSV Riikliku Kommunaalameti peadirektori 08.05.1991 käskkirjaga nr 17 kehtestatud „Hooneregistri registreerimiskaardi ja korterite kaardi täitmise juhendi“ p-st 6 pidi hoonete aadress olema hooneregistris määratletud Xxxxx pst alusel, on arusaamatu. Viidatud sättest tuleneb üheselt, et hooneregistrist pidi nähtuma hoonete täielik aadress. Sellega kooskõlas oligi hoonete aadressiks hooneregistri järgi Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x; 8 3) RE Eesti Erastamisettevõte pidi erastamislepingu ettevalmistajana tegema kõik endast oleneva, selgitamaks võimalike restitutsiooninõuete olemasolu RAS Suva varade suhtes. Nimetatu tulenes juba tollal kehtinud

§-st 246, mille kohaselt oli müüja lepingu sõlmimisel kohustatud teatama ostjale kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdavale asjale. Seetõttu pidanuks RE Eesti Erastamisettevõte selgitama erastamislepingu sõlmimisel välja RAS-i Suva varade (eelkõige hoonete) õige aadressi hooneregistri andmete alusel ning esitama järelepärimise restitutsiooninõuete kohta lähtuvalt sellest. Seda Erastamisettevõte ei teinud, esitades järelepärimise lähtuvalt RAS Suva raamatupidamisdokumentatsioonis näidatud vara aadressist, nagu võib järeldada erastamislepingu lisast A. Seejuures ei saanud RE-le Eesti Erastamisettevõttele olla teadmata asjaolu, et tänavanimesid ja aadresse on Tallinnas korduvalt muudetud ning et seetõttu ei pruugi RAS Suva raamatupidamises kajastuda varade õige aadress. Lähtuvalt eelnevast leiab kaebuse esitaja, et Tallinna Linnavaraametile järelepärimiste saatmine ei välista Eesti Vabariigi süüd, kuna RE Eesti Erastamisettevõte ei selgitanud välja RAS Suva varade õiget (täielikku) aadressi ning küsis seetõttu ka andmeid restitutsiooninõuete kohta ebatäpse aadressi järgi. RE Eesti Erastamisettevõte 26.07.1993 kirjas Tallinna Linnavaraametile märgiti, et viimase poolt 17.03.1993 kirjas antud informatsioon restitutsiooninõuete puudumise kohta Xxxxxxxx x asuva vara suhtes oli ebatäpne. Teavet restitutsiooninõude olemasolu kohta ei saanud RE Eesti Erastamisagentuur õigustatud subjektilt ega Tallinna Linnavaraametilt, mis viitab sellele, et tegelikkuses oli restitutsiooninõude olemasolu RE-le Eesti Erastamisettevõte teada juba varem või vähemalt oleks teavet selle kohta olnud võimalik saada varem teistest allikatest (nt RAS Suva esindajatelt); 4) TLV pidas vara tagastamise toimikut ebatäpse (Xxxxx pst x) aadressi järgi. Nii õigustatud subjekti 03.10.1991 taotluses kui ka selle lisas oli õigusvastaselt võõrandatud vara asukohaks märgitud Xxxxxxxx tn x, sama aadress oli märgitud ka avalduse registreerimiskaardil. Hooneregistri andmete järgi oli vara õigeks aadressiks Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ lisas toodud nõuded vara registreerimise kaardi täitmisele nägid ette, et vara asukoht fikseeritakse võimalikult täpselt nii võõrandamise ajal kehtinud kui ka kehtiva haldusterritoriaalse jaotuse järgi, tuues välja kõigi haldustasemete ja asulate nimed, tänava- ja talunimed ning kõigi selle vara koosseisu kuuluvate majade numbrid. Restitutsiooninõuete olemasolu kontrollimisel ei saanud TLV piirduda üksnes RE Eesti Erastamisettevõte 12.03.1993 päringus nimetatud RAS Suva hoonete aadressidega. Nähtuvalt vara registreerimise kaardist oli kõnealuse vara endiseks aadressiks Xxxxxxxx tn x / Xxxxxxxxxxx x. Seega kui TLV oleks vastavalt päringule kontrollinud restitutsiooninõuete olemasolu ka vara endise aadressi järgi, oleks ilmnenud sellekohase nõude esitamine A.L-i poolt. TLV väitel koostati vara registreerimiskaart alles 18.05.1993, so pärast RE Eesti Erastamisettevõte poolt päringute esitamist restitutsiooninõuete kohta (10.03.1993, 12.03.1993) ning nimetatud päringutele vastamist Tallinna Linnavaraameti poolt 17.03.

  1. Seega tuleneb TLV väidetest, et restitutsiooninõuete olemasolu jäi välja selgitamata ning vastav informatsioon RE-le Eesti Erastamisettevõtte edastamata seetõttu, et TLV viivitas vara registreerimiskaardi koostamisega enam kui 1,5 aastat pärast vara tagastamise taotluse esitamist õigustatud subjekti poolt. 5) Kahju hüvitamise nõude olemasolu ei sõltu sellest, kas tekitatud kahjuga põhjuslikus seoses olevat haldusorgani tegevust tuleb käsitleda haldusesisese või haldusevälise tegevusena. EESTI VABARIIGI VASTUVÄITED 9
  2. Eesti Vabariik (Vastustaja I) palub jätta O.L-i kaebus kahju hüvitamiseks Eesti Vabariigi vastu rahuldamata. Vastustaja I on seisukohal, et antud juhul puuduvad kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeltingimused, so Vastustaja I õigusvastane tegevus, põhjuslik seos vastustaja I tegevuse ja tekkinud kahju vahel ning vastustaja I süü kahju tekkimises.
  3. Erastamislepinguga müüdi RAS Suva aktsiad, mitte vara. AS Sukktokk omandas vara alles Majandusministeeriumi 15.06.1003 käskkirja alusel. Seega ei muutnud erastamisleping vara omandivormi ega polnud vastuolus ORAS § 18 lõikega
  5. Vabariigi Valitsuse
  6. augusti
  7. a määruse nr 161 p 30 kohaselt sai taotleja muuta kompenseerimise taotlust tagastamise taotluseks kuni
  8. detsembrini
  9. a. Muudatus, mis lubas õigustatud subjektil muuta esitatud vara kompenseerimise taotlus tagastamise taotluseks kuni vara kompenseerimise või tagastamise otsuse vastuvõtmiseni, tehti alles Vabariigi Valitsuse
  10. veebruari
  11. a määrusega. RAS Suva aktsiate erastamine kuulutati välja 9.novembril
  12. a, s.o enne muudatuste jõustumist ning vastavalt ÜN 13.08.1992 otsuse p 11 ei tohtinud pärast erastatavate objektide nimekirja kandmist vähendada erastamisele kuuluvat vara ega muuta põhivara koostist. Alles Vabariigi Valitsuse
  13. märtsi
  14. a määrus nr 63 nägi ette, et erastatava vara hulka kuuluv õigusvastaselt võõrandatud vara erastatakse, kui omandireformi õigustatud subjekt ei nõua selle vara tagastamist või on tagastamisnõudest loobunud.
  15. RE Eesti Erastamisettevõte tegutses erastamislepingu ettevalmistamisel õiguspäraselt. RE Eesti Erastamisettevõte esitas Tallinna Linnavaraametile järelepärimised restitutsiooninõuete olemasolu kohta kõigi RAS Suva kasutuses olnud varade suhtes. Tallinna Linnavaraameti 17.03.1993 vastuses ei viidatud Xxxxxxxx x osas esitatud restitutsiooninõuetele. TLV oleks pidanud kontrollima restitutsiooninõuete olemasolu RAS Suva vara osas registreerimiskaartidel märgitud vara valdaja isiku järgi ning selle kohustuse täitmisel oleks selgunud ka restitutsiooninõude olemasolu Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuva vara suhtes. TLV väitel koostati vara registreerimiskaart alles 18.05.1993, seega enam kui 1,5 aastat pärast vara tagastamise taotluse esitamist A.L-i poolt. Seega võib järeldada, et kuna TLV viivitas vara registreerimiskaardi koostamisega, jäi restitutsiooninõuete olemasolu välja selgitamata ja selle tõttu ei saanud ka RE Eesti Erastamisettevõte vastavat informatsiooni. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei teadnud riik vara tagastamise taotluse olemasolust, kuna Tallinna Linnavaraamet oli teatanud, et Xxxxxxxx x osas tagastamise taotlusi esitatud ei ole. Seega on riigi süü käesoleval juhul välistatud.
  16. 31.05.1993 sõlmitud erastamisleping on seaduslik. Tallinna Linnakohtu 31.01.2005 otsusega (jõustus Riigikohtu 19.10.2005 määrusega) tuvastati, et erastamise ostu-müügileping sõlmiti kooskõlas tol ajal kehtinud seadustega ning puuduvad alused lepingu tühisuse tunnustamiseks aktsiate erastamislepingu mistahes osa suhtes. Riigikohtu 06.12.2004 lahendi nr 3-3-1-52-04 järgi võis väidetav kahju tekkimine olla tingitud erastamislepingu sõlmimisest. Vastustaja I märgib, et Riigikohtus arutusel olnud vaidluse objektiks ei olnud erastamisleping ega ka kahju hüvitamine, vaid Tallinna Linnavalitsuse korralduse tühistamine ja ettekirjutuse tegemine. Riigikohus märkis 06.12.2004 otsuses, et erastamislepingut RAS Suva valduses olnud vara suhtes ei oleks tohtinud sõlmida esitatud kompenseerimise/tagastamise avalduse tõttu, kuid Riigikohus ei tuvastanud erastamislepingu õigusvastasust ega tühisust. Tallinna Ringkonnakohus on 17.04.2006 otsuses nr 3-04-110 analüüsinud erastamislepingu vastuolu eluruumide erastamise seadusega, mitte aga ORAS-ega või teiste sel ajal kehtinud õigusaktidega. Ringkonnakohus ei tuvastanud erastamislepingu õigusvastasust ega tühisust. 10 Ehkki aktsiate müügi mõningaid aspekte ringkonnakohus käsitles, ei ole asjas toimunud vaidlust 31.05.1993 ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamise üle.
  17. Riik ei ole vastutav kahju tekkimise eest. Riigikohtu halduskolleegium on oma 19.04.2007 otsuses nr 3-3-1-1-07 asunud seisukohale (p 11), et kahju hüvitamiseks on kohustatud see haldusekandja, kelle käitumises esinesid kõik vastutuse koosseisu elemendid.

§ 448

lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Riik on RAS Suva aktsiate erastamislepingut sõlmides toiminud vastavalt õigusaktidele ning järginud avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust. Enne lepingu sõlmimist kontrolliti, kas RAS Suva valduses olnud vara suhtes oli esitatud restitutsiooninõudeid. Erastamisleping sõlmiti alles siis, kui Tallinna Linnavarade Ameti kirjast selgus, et restitutsiooninõudeid ei ole esitatud. TALLINNA LINNAVALITSUSE VASTUVÄITED

  1. Tallinna Linnavalitsus (Vastustaja II) palub jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Vastustaja II on seisukohal, et antud juhul puuduvad kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused – vastustaja II õigusvastane tegevus haldusorganina, põhjuslik seos vastustaja II tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Samuti puudub alus väita, et vastustaja II oleks kahju tekkimises süüdi. Puudub alus solidaarse vastutuse kohaldamiseks, kuna vastustajad ei tegutsenud kooskõlastatult.
  3. Kaebaja ei ole tõendanud, et mistahes isik või haldusorgan on tegutsenud õigusvastaselt. ORAS § 18 lg 1 ei kuulu antud juhul kohaldamisele. Erastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuv vara omandireformi objektiks. Xxxxx pst x/Xxxxxxxx x hooned tunnistati omandireformi objektiks
  4. juunil 1993 ja krunt tunnistati omandireformi objektiks
  5. jaanuaril
  6. Erastamislepingu objektiks olid RAS Suva 13 095 aktsiat. Lepinguga ei muudetud Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuva RAS Suva vara omandiõigust. Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsuses nr 3-3-1-52-04 on Riigikohus küll möönnud, et erastamislepingut ei oleks tohtinud
  9. mail 1993 sõlmida, kuid kohus ei ole võtnud seisukohta lepingu kui sellise õigusvastasuse ega õiguspärasuse suhtes. Tallinna Linnakohtu
  10. jaanuari 2005 otsusega tsiviilasjas nr 2/228-4818/03 on tuvastatud, et erastamisleping on õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohtu
  11. juuni 2005 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/716/05 jäeti Tallinna Linnakohtu otsus jõusse. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-04/110 erastamislepingu analüüsimisel tuvastanud erastamislepingu vastuolu eluruumide erastamise seadusega, kuid mitte ORAS-ega ega teiste sel ajal kehtinud õigusaktidega. Erastamislepingu võimalik vastuolu EES-iga ei ole antud juhul oluline. Kuivõrd erastamisleping on sõlmitud seaduslikult, langeb ära küsimus TLV tegevuse võimalikust õigusvastasusest.
  12. Kaebuse kohaselt oli õigusvastane TLV
  13. märtsi 1993 vastus Eesti Erastamisettevõtte
  14. märtsi 1993 kirjale. Oma
  15. märtsi 1993 kirjas nr 71/6-26 palus Erastamisettevõte teatada restitutsiooninõuetest kirjas loetletud objektidele, mille hulgas olid ka „RAS Suva Xxxxxxxx x tootmishooned, ehitamise aasta 1919-1925“. Vastuses nimetatud kirjale edastas TLV registri väljatrükid rea objektide kohta. Aadressil Xxxxxxxx x asuvat vara nende objektide hulgas ei olnud. Vastuse koostamise ajal ei eksisteerinud Tallinnas hoonet, mille täispikk aadressikuju või põhiline aadress oleks olnud Xxxxxxxx x. Erastamisettevõte ei küsinud andmeid Xxxxx pst x aadressil asuvate hoonete kohta. Tootmishoonete õige aadress oli vastuse koostamise 11 ajal kehtinud õigusaktidest lähtuvalt Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x, kuigi tootmishoonete põhiaadressiks võis pidada just Xxxxx pst x, arvestades vastuse väljasaatmise ajal kehtinud hoone aadressi määramise juhendit (ENSV Riikliku Kommunaalameti peadirektori
  16. mai 1991 käskkirjaga nr 17 kehtestatud Hooneregistri registreerimiskaardi ja korterite kaardi täitmise juhendi
  17. osa p 6). Eeltoodust tulenevalt ei pidanud TLV-l olema andmeid aadressil Xxxxxxxx x asuvate tööstushoonete kohta. Tuleb kindlasti arvesse võtta ka fakti, et peaaegu 15 aastat tagasi ei olnud tehnilised võimalused (sh otsingute teostamise võimalused) registri pidamisel isegi ligilähedased tänapäeval standardiks saanud lahendustega, mis võimaldavad ulatuslikku ja tulemuslikku andmeotsingut ka ebatäpse informatsiooni põhjal.
  18. Vastustaja II leiab, et andmete küsimisel ja talle pandud kohustuste täitmisel oli hooletu vastustaja I, mitte TLV. Vabariigi Valitsuse
  19. septembri 1992 määrusega nr 267 kinnitati Erastamisettevõtte põhikiri, mille kohaselt oli Erastamisettevõtte tegevuse eesmärgiks talle erastamiseks üleantud, Eesti Vabariigi omanduses oleva vara üleandmine. Vastustaja II arvates on mõistlik eeldada, et erastamisprotsesside juhtimiseks loodud isik suudab oma kohustuste täitmise raames küsida korrektsel viisil talle vajalikke andmeid. Erastamisettevõtte tegevuse ilmnenud puuduste omistamine TLV-le on põhjendamatu.
  20. Erastamisettevõte palus
  21. märtsi 1993 kirjas nr 71/6-26 teatada restitutsiooninõuetest. Eesti õiguskorras ei ole sätestatud restitutsiooni legaaldefinitsiooni, kuid tulenevalt selle mõiste kasutusviisidest on ilmne, et õiguskäibes tähendas restitutsioon ainult tagastamist. Seda arvesse võttes pidigi Erastamisettevõte taotlust tõlgendama selliselt, et soovitakse andmeid vara tagastamise, mitte kompenseerimise kohta.
  22. märtsil 1993 ei olnud kaebaja esitanud tagastamise taotlust ja seetõttu on vastustaja II poolt Erastamisettevõttele edastatud vastus õige ja korrektne ning vastustajal II puudus tulenevalt faktilistest asjaoludest võimalus tekitada oma vastusega kaebuse esitajale õigusvastast kahju.
  23. Kaebuse esitaja väidete kohaselt muudeti kompenseerimistaotlus tagastamistaotluseks juba avalduse esitamise päeval,
  24. oktoobril 1991 ning et muudatuse tegi avaldusele Tallinna Linnavaraameti tolleaegne töötaja E.L, kinnitades seda oma nimetähtedega „EL“. Kaebaja on seejuures tuginenud Tallinna Maa-ameti juhataja asetäitja E.V 03.09.2001 kirjaga nr 2-1/4108 Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-118/2001 edastatud vastusele. Vastustaja II arvates tuleb antud juhul arvesse võtta, et: - viidatud vastus on sisult vastuoluline, kuna lk-l 1 kinnitab E.V, et „Esialgses avalduses taotles A.L vara kompenseerimist, kuid muutis oma taotluse hiljem tagastamise taotluseks“ ja lk-l 2 väidab E.V hoopis seda, et avalduses märgitud taotlus on muudetud juba avalduse esitamise päeval Tallinna Linnavaraameti töötaja E.L poolt; - tegemist on ühe isiku (E.V) väitega teise isiku (E.L) tegevuse kohta, mitte E.L-i poolt isiklikult esitatud ja allkirjastatud tunnistusega; - isegi juhul, kui parandused tegi E.L, ei lükka see ümber fakti, et vara registreerimise kaardi kuupäeva (
  25. mai 1993) seisuga koostati registreerimise kaart, milles on vara taotleja eesmärgiks selgelt märgitud kompenseerimine; - nähtuvalt Tallinna linnapea
  26. märtsi 2004 kirjast nr 6935 on linnavalitsus läbi viinud uurimise, mille kohta on linnapea muu hulgas seoses muudatustega sedastanud, et „Puuduvad tõendid, et E.L või keegi muu linnavalitsuse ametnik oleks need muudatused teinud enne 01.03.1995.a. Samas on AS Suva viidanud Tallinna Linnavalitsuse dokumentidele, mis kaudselt viitavad asjaoludele, mille kohaselt võivad A.L-i avalduses esinevad nn muudatused olla tehtud pärast 01.03.1995.a. Puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid E.L-il õigustatud subjekti poolt antud volituste olemasolu selliste muudatuste tegemiseks. Seetõttu ei saa linnavalitsus kinnitada, et E.L-i või teiste linnavalitsuse ametniku poolt selles asjas tehtud 12 õigustatud subjekti tahteavaldusi muutvad toimingud oleksid olnud kooskõlas õigustatud subjekti enda tegeliku tahtega. Õigustatud subjekti tahteavalduse muutmise kohta andmed puuduvad ning isiku surma tõttu ei ole võimalik vastavat tahteavaldust täpsustada“.
  27. Seega puuduvad mistahes tõendid selle kohta, millal on avaldusel ja registreerimiskaardil muudatused tehtud. Kaebuse esitaja on muudatuste tegemise ajaga seoses esitanud ainult paljasõnalisi oletusi. Samuti puuduvad mistahes tõendid, et muudatuste tegijal, kelleks kaebuse esitaja peab sõnaselgelt muud isikut, mitte A.L-i ennast, oli selleks olemas A.L-i nõusolek. Tehtud muudatuste vastavust A.L-i tahtele ei kinnita mitte miski. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
  28. detsembri 1994 määruse nr 487 lg-le 1 on õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne eelnimetatud määruse kehtestamist, õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni
  29. märtsini 1995, teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Kirjalikult teatamine tähendab ilmselgelt õigustatud subjekti enda poolt kirjalikult teatamist. Kaebuse esitaja ei ole väitnud ja asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et A.L kui õigustatud subjekt ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorganit kirjalikult teavitanud oma soovi muutumisest. Hinnates kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis teiste tõenditega ei ole põhjendatud ega võimalik asuda seisukohale, et vara kompenseerimise taotlus muudeti tagastamise taotluseks enne
  30. maid
  31. Ei ole ka ühtegi tõendit seisukoha võtmiseks küsimuses, millal taotlust muudeti. Taotluse muutmise aeg ei ole kokkuvõttes ka oluline, sest puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et taotlust muudeti vastavalt A.L-i soovile. Ei ole mõeldav aktsepteerida siduvana kolmandate isikute poolt ilma mistahes seadusliku või tehingulise aluseta tehtud õigustatud subjektide taotluse muutmist.
  32. TLV tegevuse tulemusena tekkinud kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks peaks kohus kaebuse esitaja taotlusel võtma seisukoha TLV
  33. märtsi 1993 kirja kui haldustoimingu õiguspärasuse või õigusvastasuse osas. Vastustaja II on seisukohal, et TLV toiming, mis seisnes andmete esitamises Erastamisettevõttele, oli haldusesisene ehk internne toiming, mis ei saa tekitada, muuta ega lõpetada haldusõigussuhteid kaebuse esitajasse puutuvalt ega riku seetõttu tema õigusi. Kirja adressaadiks oli Erastamisettevõte, kes palus andmeid tema enda läbiviidavas ja erastamislepingu sõlmimisele suunatud haldusmenetluses. Seega, olenemata TLV
  34. märtsi 1993 kirja sisust, puudub kaebajal õigus TLV tegevust halduskohtus vaidlustada ning taotleda kahju hüvitamist Tallinna Linnavalitsuselt.
  35. Puudub põhjuslik seos kaebuse esitajale väidetavalt tekkinud kahju ja vastustaja II väidetavalt õigusvastase tegevuse vahel, sest ka siis, kui TLV oleks teatanud kompenseerimise nõude olemasolust, oleks Erastamisettevõte siiski saanud sõlmida Erastamislepingu. TLV kirja saatmist ei saa pidada O.L-ile kahju tekkimise aluseks isegi, kui see oleks kaebuse esitaja õigusi puudutav ja õigusvastane. Tegemist oli informatiivse kirjaga, millel ei saanud olla õiguslikke tagajärgi. Erastamislepingu sõlmimise õigus oli Erastamisettevõttel, kel oli samas ka kohustus kontrollida Erastamislepingu sõlmimise õiguslikke eeldusi.
  36. TLV ei ole tekkinud kahjus süüdi.

§ 448

lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. On ilmne, et TLV ei ole tegutsenud tahtlikult, jättes Erastamisettevõttele esitamata andmed Xxxxx pst x/Xxxxxxxx x kohta. TLV ei ole kahju tekkimises süüdi ka ettevaatamatuse vormis. TLV-l oli olemas vaid üks vara tagastamise toimik ja see oli paigutatud aadressi Xxxxx pst x järgi. Xxxxxxxx x aadressi järgi vara tagastamise või kompenseerimise toimikut ei olnud. Kui TLV Xxxxxxxx x restitutsiooninõuete kohta oma andmeid kontrollis, ilmnes, et õigusvastaselt võõrandatud vara 13 tagastamise ja kompenseerimise toimikut ega ka vastavat infot ei ole. Järelikult ei pidanud olema ka Erastamisagentuuri poolt küsitavat restitutsiooninõuet.

  1. Avalduste esitamise korrast ei tulene, et TLV oleks pidanud pidama avalduste registreerimise kaarte ja/või vara registreerimise kaarte nii põhitänava kui ka kõrvaltänava järgi. Tõene on küll kaebuse väide, et Avalduste esitamise korra lisa 3 kohaselt oleks vara registreerimise kaardile pidanud olema märgitud ka isik, kelle valduses/omandis on vara selle registreerimise kaardi koostamise ajal, kuid kaardi koostaja ega registri pidaja ei pidanud pidama registreerimiskaarte süstematiseerituna vara valdajate või omanike alusel. Kaebuse esitaja väide, et vastustaja II oleks pidanud RE Eesti Erastamisettevõtte järelepärimisele vastamisel teostama toimingut vara omaniku ehk RAS Suva põhjal on alusetu ja ei tulene seadusest, sest avalduste esitamise Korra kohaselt ei pidanud TLV pidama ühtegi registrit sellisel kujul, et organiseerivaks tunnuseks oleks olnud vara omaniku nimi (sh RAS Suva). Lähtuvalt avalduste esitamise Korrast pidi iga avalduse alusel avatama avalduse registreerimise kaart ja vähemalt üks vara registreerimise kaart. Vähemalt üks vara registreerimise kaart avati põhjusel, et samas avalduses võis üks isik taotleda erinevate varade tagastamist. Võttes arvesse avalduste hulka (mis kindlasti jäi alla vara registreerimise kaartide hulgale) ja kehtinud õigusakte, oli TLV tegevus kooskõlas õigusaktidega ja piisavalt hoolas. Samuti, võttes arvesse, et registrit peeti registreerimiskaartidel, mida oli kokku tuhandeid, ei saanud ega pidanudki TLV olema võimeline leidma kõrvaltänava aadressi alusel vara kohta omandireformi käigus esitatud avaldusi või vara registreerimistoimikuid.
  2. aastal ei peetud registrit arvutis ja seega ei saa pidada vähimalgi määral põhjendatuks kaebuse esitaja nõudmisi, et TLV oleks pidanud olema võimeline teostama vara registreerimise kaartide hulgas otsingut muul alusel, kui põhitänava järgi.
  3. Vastustaja II ei nõustu kaebaja seisukohaga, et lähtuvalt kahju täieliku hüvitamise põhimõttest tuleb kaebuse esitajale hüvitada Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuvate hoonete turuväärtus koos maaga, lähtudes õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud mõttelise osa suurusest ning nimetatud vara turuväärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Vastustaja leiab, et kaebaja on valesti ja põhjendamatult laiendavalt tõlgendanud Riigikohtu seisukohti kahju täieliku hüvitamise kohta. Kahju täieliku hüvitamise põhimõtte kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Asjast ilmajäämise puhul tähendab see eeskätt seda, et isikule tuleks asja väärtus hüvitada kohtuotsuse tegemise aja seisuga, mis võimaldaks isikul uuesti soetada samaväärne vara. Riigikohus ei ole sedastanud, et kahju täieliku hüvitamise põhimõttest tulenevalt tuleb kahjuhüvitusnõude korral hoonete väärtus hüvitada turuväärtuses koos maaga, lähtuvalt hoonete ja maa turuväärtusest kohtuotsuse tegemise ajal. Selleks, et kaebuse esitaja oleks saanud koos hoonete väärtuse hüvitamisega nõuda ka maa väärtuse hüvitamist, oleks ta pidanud vastavasisulise nõude tähtaegselt esitama. Kaebuse esitaja taotles kaebuse esitamisel kahjuhüvitist ainult hoonete eest.
  4. Kaebaja väide, et ta ei ole esitanud uut (täiendavat) taotlust maa tagastamise võimatusest tuleneva kahju hüvitamisega, on väär. Kaebaja esitas
  5. aastal kaebuse, milles nõuab kahju hüvitamist 46,9 % ulatuses Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuva hoone turuväärtusest. Seega on esitatud selge taotlus vaid hoone osas, mida kohus ei saa laiendavalt tõlgendada. Üldisema sisuga kahjuhüvitusnõudele (tulenevalt maa turuväärtusest) on kaebuse esitaja viidanud alles
  6. augusti
  7. a taotluses jj. Kuna kahjuhüvituse väljamõistmine eeldab süülise tegevuse kõikide osade tuvastamist ja maa osas polnud kahjunõuet esitatud, siis oleks kohtu poolt
  8. aasta taotluste alusel maa kahjuhüvituse osas seisukoha võtmine nõude piiride ületamine. Asjaolu, et hoonetega seonduva kahjuhüvitusnõude ja teoreetilise maaga seonduva 14 kahjuhüvitusnõude aluseks võivad olla samad dokumendid või toimingud, ei muuda hoonete osas esitatud taotlust ka maad puudutavaks taotluseks.
  9. Kaebuse esitaja maa tagastamise võimatusel põhineva kahjunõude aegumistähtaeg on

§ 81, 1. detsembril 1993 jõustunud AÕSRaks

S § 3 lg 1 ja § 4 lg 1,

  1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 113 lg 1 ja § 178 lg 2 alusel 10 aastat. Seega on nimetatud kahjunõue aegunud. Aegumistähtaeg hakkas kulgema hetkest, mil kaebaja õiguseellane A.L sai teada oma õiguste rikkumisest – tagastamisele kuuluva vara erastamisest, mis vaidlustamata asjaolude kohaselt oli
  2. aasta detsembris, kui Tallinna Linnavaraameti vastavateemalise kirja sai kätte A.L-i esindanud advokaat. Seega aegus maa tagastamise võimatusest tuleneva väidetava kahju hüvitamise nõue hiljemalt
  3. detsembril
  4. a.
  5. Vastustaja II ei nõustu väitega, et isegi juhul, kui lugeda kaebuse täienduses esitatud taotlust uueks, saab seda ikkagi pidada tähtaegseks. Nagu ka hoonete osas, pidi kaebuse esitajale tema õiguste rikkumine maa osas selguma erastamislepingust teadasaamisega, et kuna Xxxxx pst x/Xxxxxxxx x krundil asuvad hooned kuuluvad teisele isikule, siis talle maad ei tagastata. Kaebuse esitaja poolt hoonete osas taotluse esitamisega ei saa lugeda hõlmatuks taotluse esitamist maa osas.
  6. Kuna kaebuse esitamisel ei ole kaebaja maa osas nõuet esitanud ning vastav nõue on praeguseks aegunud, siis tuginevad kaebuse esitaja arvutused kahju suuruse kindlakstegemiseks valedele alustele. Eksperthinnangu p 9 kohaselt on Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x hoonestuse turuväärtus, arvestamata maa turuväärtusega,
  7. mai 2007 seisuga 18 800 00 krooni. 46,9 %-st hoonete turuväärtusest tuleb lahutada Tallinna Linnavalitsuse
  8. detsembri 2007 korralduse nr 2143-k alusel hoonete eest makstav kompensatsioon, peale mida on ilmne, et kaebuse esitaja käesolevas menetluses tähtaegselt esitatud nõude suuruseks saab olla maksimaalselt 6 293 100 krooni. KOHTU SEISUKOHT
  9. Tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 kuulub halduskohtu pädevusse ka selliste taotluste ja kaebuste läbivaatamine, mis esitatakse pärast selle seaduse jõustumist, kuid milles nõutakse enne 1.jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 31 lg-st 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt kohaldatakse siis enne RVastS jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Käesoleval juhul puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selle üle, et väidetav kahju tekitamine leidis aset enne RVastS jõustumist, mistõttu kuuluvad kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldamisele tsiviilkoodeksi vastavad sätted (§-d 448450) ja kahju hüvitamise üldised põhimõtted.
  10. Kahjunõude rahuldamiseks

§ 448

alusel peab kohus tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu süü. Nimetatud sätte kohaldamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel.

§ 448

lõikest 2 tulenes kahju tekitanu süü presumptsioon – sätte kohaselt vabanes kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendas, et kahju oli tekitatud mitte tema süü läbi. Seega kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab tõendama kahjutekitaja. Tulenevalt süülise vastutuse põhimõttest on tsiviilkoodeksi alusel kahju hüvitamiseks kohustatud see haldusekandja, kelle käitumises esinesid kõik vastutuse koosseisu elemendid. Lisaks tuleb kontrollida, kas ORAS § 18 lõikest 2 tuleneb Eesti Vabariigi süüta vastutus. 15

  1. Käesoleval juhul soovib kaebaja kahju hüvitamist, mis tekitati omandireformi õigustatud subjekt A.L-ile tagastamisele kuulunud vara AS-i Suva omandisse andmisega tulenevalt
  2. mail 1993 RE Eesti Erastamisettevõtte ja AS-i Sukktokk (hilisem AS Suva) vahel sõlmitud erastamislepingust. Vara erastamine tõi kaasa õigustatud subjektile vara (nii ehitiste kui maa) tagastamise võimatuse ja seeläbi kahju tekkimise. Kaebaja leiab, et kahju tuleb

§ 459

alusel solidaarselt hüvitada vastustajatel – Eesti Vabariigil ja Tallinna linnal, lähtudes Xxxxx pst x/Xxxxxxxx x asuvate hoonete ja maa turuväärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning õigustatud subjektile A.L-ile tagastamisele kuulunud ehitiste ja maa mõttelise osa suurusest (46,9%). Vara tagastamise võimatusega kaebajale tekitatud kahjust tuleb maha arvata kaebajale omandireformi käigus makstud kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara eest.

  1. Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas kaebaja abikaasa A.L, kelle pärijaks on kaebuse esitaja O.L, 03.10.1991 Tallinna Linnavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kohta, milles muuhulgas palus kompenseerida vabrikuhooned Tallinnas, Xxxxxxxx x / Xxxxxxxxxxx x. Avalduses, selle lisaks olevas vara koosseisu andmete tabelis ja avalduse registreerimiskaardil on dateerimata parandused selle kohta, et vara kompenseerimise asemel taotletakse vara tagastamist. Varasemates kohtuvaidlustes ja ka käesolevas asjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada, millal tehti muudatused avaldusel ja registreerimiskaardil.
  2. Kaebaja leiab, et
  3. mail 1993 sõlmitud erastamislepingut ei oleks tohtinud sõlmida ning et leping on õigusvastane. Kohus on seisukohal, et erastamislepingu kehtivus/tühisus ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks. Kõnealusele erastamislepingule tuleb praeguses vaidluses anda õiguslik hinnang sellest aspektist, kas vara võis
  4. mail 1993 erastada või mitte, arvestades, et erastatud ettevõtte koosseisus olnud varale oli omandireformi õigustatud subjekt esitanud taotluse kompenseerimiseks, mida hiljem on muudetud tagastamise taotluseks.
  5. Asja materjalidest nähtuvalt oli vara erastamise aluseks
  6. detsembril 1990 vastu võetud ja 1.jaanuaril 1991 jõustunud seadus „Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta“, mida muudeti
  7. mail 1992 vastu võetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadusega „Muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti Vabariigi seaduses „Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta“. Nimetatud seaduse § 1 lg 3 (redaktsioonis, mis kehtis erastamise väljakuulutamise ja erastamislepingu sõlmimise ajal) nägi ette, et vara erastatakse, kui õigustatud subjekt ei nõua vara tagastamist või on kirjalikult teatanud esitatud tagastamisnõudest loobumisest. Vabariigi Valitsuse
  8. märtsi
  9. a määruse nr 63 „Üle 600 000 kroonise bilansimaksumusega vara erastamise kohta“ punkt 3 sätestas: „Erastatava vara hulka kuuluv õigusvastaselt võõrandatud vara erastatakse, kui omandireformi õigustatud subjekt ei nõua selle vara tagastamist või on tagastamisnõudest loobunud ning oma loobumisest kirjalikult teatanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikule komisjonile, kellele ta on esitanud vara tagastamise taotluse, ja erastamise korraldajale. Loobumisest kirjalikult teatanud õigustatud subjektil ei ole õigust hiljem oma loobumisotsust tagasi võtta.“ Nähtuvalt RE Eesti Erastamisettevõtte
  10. märtsi 1003 kirjast Tallinna Linnavaraametile kontrollis erastamise korraldaja vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste olemasolu ning viitas Vabariigi Valitsuse
  11. märtsi 1003 määruse nr 63 punktile 3, mis takistas tagastamistaotlusega vara erastamist. Seega ei vasta tõele Eesti Vabariigi väide, et erastatava vara koosseisu ei saanud pärast konkursi väljakuulutamist muuta – vastasel korral oleks Eesti Erastamisettevõte 16 küsinud restitutsioonitaotluste kohta enne konkursi väljakuulutamist ning puudunuks vajadus
  12. märtsi ja
  13. märtsi
  14. a järelepärimiste tegemiseks.
  15. Seega võis erastada õigusvastaselt võõrandatud vara juhul, kui õigustatud subjekt ei nõua vara tagastamist või on kirjalikult teatanud esitatud tagastamisnõudest loobumisest. Vara kompenseerimise taotlus ei takistanud vara erastamist eespoolnimetatud seaduse alusel, kuid arvesse tuli võtta, et õigustatud subjektil oli õigus oma tahet muuta. Vabariigi Valitsuse 28.detsembri 1991 määruse nr 161 punkti 30 redaktsioon, mis kehtestati Vabariigi Valitsuse
  16. jaanuari 1992 määrusega nr 25, võimaldas taotlejal muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise või maa asendamise kohta kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon võtab vastu otsuse vara registrisse kandmise kohta.
  17. veebruaril 1993 jõustunud ja erastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud punkti 30 redaktsioon võimaldas igal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist taotleval isikul oma avalduses väljendatud taotlust muuta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Vabariigi Valitsuse
  18. detsembri 1994 määrusega nr 487 kehtestati täiendavalt, et õigustatud subjektil on õigus avalduses märgitud soovi muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist, ning õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne käesoleva määruse kehtestamist, oli õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 1.märtsini
  20. Antud juhul erastati vara enne kohaliku komisjoni otsuse tegemist ja ajal, mil õigustatud subjektil oli õigus avalduses märgitud soovi muuta. Riigikohus on
  21. detsembri 2004 otsuse nr 3-3-1-52-04 punktis 15 leidnud, et oluline ei ole see, kas A.L esitas algselt avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks või tagastamiseks, vaid see, mis ajani oli õigustatud subjektil võimalik oma avaldust muuta, tuginedes eelpoolnimetatud õigusaktidele. Samuti pole oluline mitte see, kas A.L muutis oma tahet enne erastamislepingu sõlmimist, vaid see, kas ta muutis oma tahet enne
  22. märtsi
  23. Vastustajad ei ole tõendanud, et taotlust muudeti pärast
  24. märtsi
  25. Oluline on ka see, et linnavalitsus ja ÕVVTK linnakomisjon, kellel sai tollal olla kõige parem ülevaade esitatud avaldustest ja tahteavalduste muutmise aegadest, on oma tegevusega tunnistanud tagastamisnõude olemasolu ja otsustas vara tagastada. Seega tuleb eeldada, et õigustatud subjekt on oma tahteavaldust muutnud seaduses lubatud tähtaja jooksul.
  26. Erastamislepingu sõlmimine ei olnud lubatav ka seaduse Riiklike ja munitsipaalettevõtete erastamise kohta § 1 lg 3 koostoime tõttu ORAS § 18 lõikega 1 (kuni
  27. märtsini 1997 kehtinud redaktsioonis), mis nägi ette, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ja teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Kuni erastamislepingu sõlmimiseni kuulus RAS Suva kasutuses olnud Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asuv vara riigile. Erastamislepingu sõlmimise ja täitmise tulemusena sai vara omanikuks eraõiguslik juriidiline isik – AS Sukktokk (Suva), seega muutus vara omandivorm.
  28. Erastamisleping ei hõlmanud ainult RAS Suva aktsiate müüki, vaid oli oma tegeliku majandusliku ja juriidilise sisu poolest, arvestades toonast õigusruumi, suunatud ka riigile kuulunud ja RAS-i Suva kasutuses olnud vara, sh Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuva vara võõrandamisele. Lepingu lisas on märgitud ettevõtte varade hulka kuuluvaks tööstushoone asukohaga Xxxxxxxx tn x. Seega oli tegemist varaga, mida õigustatud subjekt taotles tagasi. Tuginedes nimetatud erastamislepingule, lõpetati Majandusministeeriumi
  29. juuni 1993 17 käskkirjaga nr 143 RAS Suva kui riikliku ettevõtte tegevus ja kohustati RAS Suva tegevdirektorit andma RAS Suva varad
  30. juuni 1993 bilansi seisuga üle AS-le Sukktokk. RAS Suva varad (sh Xxxxx pst x/Xxxxxxxx x tööstushoone) anti AS-ile Sukktokk üle 30.juunil 1993 koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. Kõike seda tuleb lugeda ühtseks menetluseks ühe eesmärgi nimel.
  31. Eeltoodust tulenevalt ei tohtinud Eesti Vabariik erastamislepingut
  32. mail 1993 sõlmida ja vara AS-ile Suva erastada, kuna õigustatud subjekt oli oma esialgset tahteavaldust vara kompenseerimise kohta muutnud ning soovis vara tagastamist või oli tal veel aega tahteavalduse muutmiseks. Esitatud tagastamisnõudest loobumisest polnud õigustatud subjekt teatanud.
  33. Riigikohus on mitmetes lahendites (nt
  34. septembri 2006 otsuse nr 3-2-1-53-06 p 11, 3.oktoobri 2006 otsuse nr 3-2-1-78-06 p 13) märkinud, et põhjusliku seoses kindlakstegemisel kannatanul tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja (vastustaja) väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale (vastustajale) etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud.
  35. Kui erastamislepingut poleks sõlmitud, poleks AS-ile Sukktokk vara üle antud ning poleks tekkinud olukorda, mille tuvastas Riigikohus 06.12.2004 otsuses nr 3-3-1-52-04: AS-il Suva oli mõistlik eeldada, et avalik võim tegutseb koordineeritult ja tagab AS Suva õiguste, sh omandiõiguse kaitse; AS-il Suva võis tekkida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim AS-ilt Suva sõnamurdlikult nõuda sama vara tagastamist omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule (pärijale); erastamislepingu sõlmimisest on möödunud üle kümne aasta, mille jooksul AS Suva on teinud varale märkimisväärseid parendusi ja AS-l Suva on tekkinud õiguspärane ootus, et tema omandiõigust Xxxxx pst x hoonetele ei seata enam kahtluse alla. Erastamislepingu sõlmimise ja õigustatud subjektile on tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos, kuna see tõi kaasa õigustatud subjektile vara (nii ehitiste kui maa) tagastamise võimatuse. Tallinna Linnavalitsuse
  36. aprilli 2001 korraldus nr 1258-k Xxxxx pst x, endisel kinnistul nr 2015 asuvate ehitiste 469/1000 mõttelise osa tagastamise kohta kaebuse esitajale tühistati Riigikohtu otsusega põhjusel, et riik oli tagastamisele kuulunud vara erastanud isikule, kelle omandiõigust pole õige enam kahtluse alla seada. 06.09.2001 on maa aadressil Xxxxx pst x / Xxxxxxx tn x kantud kinnistusraamatusse, millest tulenevalt on tagasitaotletud vabrikuhoone muutunud AS-i Suva omandis oleva maa oluliseks osaks. Riigikohus märkis, et õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekti nõuded võivad edaspidi olla suunatud avaliku võimu poolt omandireformi käigus tekitatud kahju hüvitamiseks.
  37. Kaebajale tekkinud kahju on samuti põhjuslikus seoses hoolsuskohustuse rikkumisega Tallinna Linnavalitsuse poolt. Kui Tallinna Linnavalitsus oleks RE Eesti Erastamisettevõte 10.märtsi 1993 ja 12.märtsi 1993 kirjade alusel piisavalt hoolikalt kontrollinud nõude olemasolu Xxxxx pst x / Xxxxxxxx tn x asunud RAS Suva hoonete kohta, oleks ilmnenud sellekohase nõude esitamine õigustatud subjekti poolt. Kui RE Eesti Erastamisettevõtet oleks tagastamisnõude olemasolust teavitatud, poleks erastamislepingut
  38. mail 1993 sõlmitud ja kahju oleks jäänud kaebajale tekkimata. Linnavalitsuse väide, et tagastamistaotluse ilmnemine poleks takistanud erastamislepingu sõlmimist, on paljasõnaline ja ebaõige. Seadus keelas 18 sellise vara erastamist ning RE Eesti Erastamisettevõtte poolt järelepärimiste tegemine näitab, et küsitud ja laekunud info oli aluseks otsuste tegemisel erastamisprotsessis.
  39. Tulenevalt

§ 448lg-st 2 peavad vastustajad tõendama süü puudumist.

Eesti Vabariik peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi enne erastamislepingu sõlmimist kõik endast oleneva kompenseerimis- või tagastamisnõude olemasolu väljaselgitamiseks ning sellele vaatamata ei saanud olla vastava nõude olemasolust teadlik. Tallinna Linavalitsus peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et vaatamata endapoolsete kohustuste hoolsale täitmisele ei olnud tal võimalik leida ja anda RE-le Eesti Erastamisettevõte tõest teavet tagastamis- või kompenseerimisnõude olemasolu kohta. Mõlemad vastustajad väidavad, et nemad polevat õigustatud subjektile kahju tekkimises süüdi.

  1. Vastustaja I väidab, et ta ei ole õigustatud subjektile kahju tekkimises süüdi, kuna erastamislepingu ettevalmistamisel pöördus Eesti Erastamisettevõte kahel korral Tallinna Linnavaraameti poole järelepärimisega restitutsiooninõuete olemasolu kohta RAS-i Suva kasutuses olnud varadele (dokumentatsioonis oli hoone aadress Xxxxxxxx x). Linnavaraamet selliste nõuete olemasolust ei teatanud. Vastustaja II leiab, et ka temal puudub süü, kuna Erastamisettevõte nõudis temalt teavet Xxxxxxx tn x asuvate hoonete suhtes, kuid omandireformi objektiks olnud hoonete õige aadress oli Xxxxx pst x ning sellest tulenevalt ei pidanud vastustajal olema andmeid Xxxxxxx tn x asuvate hoonete osas esitatud nõuete kohta.
  2. Kohtu arvates võivad hooned üldteadaolevalt olla erinevate või topeltaadressidega ning need võivad olla aastakümnete jooksul korduvalt muutunud. Ametlik aadress on kantud hooneregistrisse. Erastamisettevõte oleks pidanud enne erastamislepingu sõlmimist selgitama välja RAS Suva varade (eelkõige hoonete) õige ehk kehtiva täisaadressi, vajaduse korral hooneregistri andmete põhjal, ja esitama järelepärimise Tallinna linnale lähtuvalt sellest. Seda aga Eesti Erastamisettevõte ei teinud, vaid esitas järelepärimise ilmselt lähtuvalt RAS Suva raamatupidamisdokumentides näidatud vara aadressist. Erastamisettevõttele kui erastamise korraldajale, kellel lasus kohustus mitte erastada varasid, mida võidakse taotleda omandireformi käigus tagasi, ei saanud olla teadmata, et tänavate nimetusi ja aadresse on Tallinnas korduvalt muudetud ja seetõttu ei pruugi RAS Suva raamatupidamises kajastuda varade õige aadress. Seda enam, et AB Heta vandeadvokaat Simon Levin on vara tagastamise toimiku II kd lk 130-131 nähtuvalt juba
  3. detsembril 1992 saatnud Erastamisettevõttele kirja, milles juhitakse tähelepanu sellele, et RAS-ile Suva erastatav vara on kandnud erinevaid nimetusi ja aadresse ning olemas võivad olla õigustatud subjektid, keda pole informeeritud vara erastamisest. Pärast erastamislepingu sõlmimist on Erastamisettevõte jälle oma
  4. juuli 1993 kirjaga (toimiku nr 680 I kd, lk 17) palunud Linnavaraametilt võimalikult täpset informatsiooni RAS Suva varadele (Xxxxxxx tn x ja Xxxxx xx) esitatud restitutsiooninõuete kohta. Erastamisettevõtte
  5. juuli 1993 kirjast Tallinna Linnavaraametile (toimiku nr 680 I kd, lk 18) nähtub, et viimase poolt
  6. märtsi 1993 kirjas antud informatsioon nagu puuduksid restitutsiooninõuded Xxxxxxx tn x asuva vara suhtes, oli ebatäielik. Nimetatust nähtub, et teave RAS Suva varade suhtes esitatud nõuete kohta oli Erastamisettevõttel vähemalt pärast vara üleandmist andmist olemas ning teabe saamine pidi olema võimalik muudest allikatest. Sellele vaatamata ei võtnud Erastamisettevõte midagi ette tehtud vea parandamiseks ega vara säilitamiseks sellisena, et seda saaks vajaduse korral tagastada omandireformi õigustatud subjektile. Toimunud kujul järelepärimiste saatmine enne erastamislepingu sõlmimist ei välista seega vastustaja I süüd, kuna Erastamisettevõte ei selgitanud välja RAS Suva varade õiget (täielikku, kehtivat) aadressi ja küsis seetõttu andmeid restitutsiooninõuete kohta ebatäpse aadressi järgi. 19
  7. Kohus leiab, et ORAS § 18 lg 2, mis kaebaja arvates näeb ette süüta vastutuse, ei kuulu antud asjas kohaldamisele. Selles sättes peetakse silmas vastutust vara füüsilise säilimise ehk selle seisukorra ja väärtuse mittevähenemise eest, mitte vara käsutustehingute lubatavust ja tagajärgi. Viimatinimetatud küsimust reguleerib ORAS § 18 lg
  8. Samas märgib kohus, et isegi kui seadusest tuleneks Vastustaja I süüta vastutus, ei muudaks see lõppkokkuvõttes vaidluse tulemust, kuna tõendatud on ka tema süü kahju tekkimises, mis toob nii või teisiti kaasa kahju hüvitamise kohustuse.
  9. Erastamisettevõtte poolt andmete küsimine ebatäpse aadressi järgi ei välista ka vastustaja II süüd. Vabariigi Valitsuse
  10. detsembri 1991 määruse nr 161 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" lisas toodud nõuded vara registreerimise kaardi täitmisele nägid ette, et vara asukoht fikseeritakse võimalikult täpselt nii võõrandamise ajal kehtinud kui ka kehtiva haldusterritoriaalse jaotuse järgi, tuues välja kõigi haldustasemete ja asulate nimed, tänava- ja talunimed ning kõigi selle vara koosseisu kuuluvate majade numbrid. Õigustatud subjekti 3.oktoobri 1991 avalduses oli õigusvastaselt võõrandatud vara (tööstushoone) asukohaks märgitud Xxxxxxxx x, endine Xxxxxxxxxxx tee x. Ka vara registreerimise kaardil on vara endiseks asukohaks märgitud Xxxxxxxx x/Xxxxxxxxxxx x (hilisem Xxxxx pst). Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo majavalduste registri ja inventariseerimise toimiku andmete kohaselt oli natsionaliseeritud vabriku „Punane Koit“, endine vabrik „Rauaniit“ (avaldatud ENSV Teatajas nr 81, 26.07.1940/771) aadressiks Xxxxx pst x/Xxxxxxx tn x (TIB 1.veebruari 1994 teatis nr 8508 Tallinna Linnavaraametile).
  11. märtsi 1993 kirjas nr 71/6-26 küsis Erastamisettevõte muuhulgas andmeid restitutsiooninõuete kohta Xxxxxxx tn x asuvale tööstushoonele. 17.märtsi 1993 vastuses nimetatud kirjale teatas TLV, et edastab kogu materjali, mis neil oli
  12. märtsi 1993 seisuga võimalik Erastamisettevõtte kirjas sisalduvate andmete põhjal leida. Kirjale on lisatud koopiad 6-st vara registreerimise kaardist. Nende hulgas ei ole koopiat vara endise asukohaga Xxxxxxxx x/Xxxxxxxxxxx x registreerimise kaardist.
  13. Erastamisettevõtte
  14. märtsi 1993 kirjas nr 65/6-23 nõuti teavet kõigi RAS Suva varade osas esitatud restitutsiooninõuete kohta. Nõuded vara registreerimise kaardi täitmisele nägid ette, et kaardil tuleb muuhulgas näidata ära andmed vara valdaja kohta. Seega oleks vastustaja II pidanud Erastamisettevõtte järelepärimise täitmiseks kontrollima restitutsiooninõuete olemasolu RAS Suva varade kohta nimetatud registreerimiskaartidel märgitud vara valdaja isiku järgi. Selle kohustuse täitmisel oleks selgunud ka restitutsiooninõude olemasolu Xxxxx pst x/Xxxxxxxx x asuva vara suhtes. Toimikust nr 680 (I kd, lk 4) nähtuvalt koostati nimetatud vara registreerimiskaart alles
  15. mail 1993, so pärast päringute esitamist ning 1,5 aastat peale vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamist õigustatud subjekti poolt.
  16. Eeltoodust järeldub, et vastustaja II pidas toimikut ainult Xxxxx pst x aadressi järgi ning õigeid andmeid restitutsiooninõude olemasolu kohta Xxxxx pst x / Xxxxxxxx x asuva vara suhtes välja ei selgitatud. Pole selge, mille alusel vastustaja II restitutsiooninõude olemasolu nimetatud vara suhtes Eesti Erastamisettevõttele vastamisel üldse kontrollis, kuna vara registreerimiskaarti polnud selleks ajaks, avalduse registreerimiskaardil oli aga taotletava vara aadressiks märgitud Xxxxxxx tn x, mis oli RAS Suva hoonete aadressiks märgitud ka Erastamisettevõtte
  17. märtsi 1993 kirjas.
  18. Vastustaja väited andmete kontrollimise kartoteegi koostamise raskuste kohta ei välista tema süüd. Andmete kontrollimine ja kartoteekide pidamine selliselt, et oleks võimalik 20 tuvastada restitutsiooninõudeid nii vara kõikide aadresside kui vara praeguse valdaja isiku järgi, oli vaatamata avalduste suurest hulgast iseenesest võimalik.
  19. Asjakohaseks ei saa pidada vastustaja II väiteid selle kohta, et Erastamisettevõttele ebaõigete andmete esitamist tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, mis ei puudutanud õigustatud subjekti ega saanud seetõttu tema õigusi rikkuda. Kahjunõude esitamine ei sõltu sellest, kas kahju tekitamisega põhjuslikus seoses olev tegevus oli haldusesisene või halduseväline. Riigikohtu
  20. aprilli 2007 otsuse nr 3-3-1-1-07 p 11 on märgitud, et kui riik on esitanud järelepärimise tagastamisavalduse olemasolu kohta ja linnavalitsus oli sellele vastanud ekslikult eitavalt, siis võib isikutel, kellele tagastamisele kuulunud varaga linnavalitsuse poolt antud eksliku teabe alusel tehinguid tehti, olla õigus esitada kahju hüvitamise nõue linna vastu.
  21. Põhjendatud pole ka vastustaja II väide selle kohta, et Erastamisettevõtte 12.märtsi 1993 kirjas küsiti teavet restitutsiooninõuete kohta, mille all tuli mõista üksnes tagastamistaotlusi, mitte aga kompenseerimistaotlusi. Esiteks, eelnevas,
  22. märtsi 1993 kirjas paluti teavet selle kohta, kas taotleja on tunnistatud õigustatud subjektiks ning kas ta taotleb vara tagastamist või kompenseerimist. Seega pidanuks vastustaja II esitama andmed ka Xxxxxxx tn x hoonete osas esitatud kompenseerimistaotluste kohta. Seda kinnitab ka asjaolu, et vastuseks Erastamisettevõtte eespoolnimetatud järelepärimisele teatas Tallinna Linnavalitsus Xxxxx tn xx hoonete osas esitatud kompenseerimistaotlusest. Teiseks, kaebaja väitel oli õigustatud subjekt Erastamisettevõtte järelepärimise ajaks juba muutnud oma varasemat tahteavaldust ja asendanud kompenseerimisnõude tagastamisnõudega või vähemalt pidanuks linnavalitsus arvestama ja viitama, et õigustatud subjektil oli tahte muutmiseks aega, mis välistab kuni selleks antud tähtaja möödumiseni vara erastamise. 73.

§ 448kohaselt tuleb tekitatud kahju hüvitada täies ulatuses.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleneb sellest sättest kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Asjast ilmajäämise puhul tähendab kahju täieliku hüvitamise põhimõte seda, et isikule tuleks asja väärtus hüvitada kohtuotsuse tegemise aja seisuga, mis võimaldaks isikul uuesti soetada võimalikult samaväärne vara. Kahju täieliku hüvitamise põhimõttest lähtuvalt tuleb kaebajale hüvitada Xxxxx pst x / Xxxxxxx tn x asuvate hoonete turuväärtus koos maaga, lähtudes õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud mõttelise osa suurusest ning nimetatud vara turuväärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kaotatud vara kompenseerimiseks samaväärse hoone soetamine ei ole mõeldav ilma hoone juurde kuuluva maa ostmiseta (hoone on kinnisasja oluline osa, mitte eraldi asi). Vastustajate arutlused kahjunõude aegumisest on väärad mitmel põhjusel:

  1. a)hoonete turuväärtus hõlmab iseenesest maa turuväärtuse;
  2. b)maa tagastamise võimalusest ilmajäämisega tekitatud kahju hüvitamine oli ilmselgelt kohtusse pöördumise eesmärk algusest peale;
  3. c)Riigikohtu 25. oktoobri 2007 määruse nr 3-3-1-50-07 kohaselt selgub õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse maa tagastamata jätta (antud juhul anti maa mittetagastamise korraldus alles 2007. aastal ja kahjunõude esitamise tähtaeg ei saa olla möödunud). 74. Vastavalt AS Ristart Ltd Kinnisvarabüroo 5.veebruaril 2001 koostatud eksperthinnangule (töö nr 460/01) kuulus õigustatud subjektile tagastamisele mõttelise osana 469/1000 (46,9%) Xxxxx pst x/ Xxxxxxx tn x asuvatest ehitistest. Nimetatud eksperthinnangut ei ole vaidlustatud ning linnavalitsus on seda oma otsuste tegemisel aktsepteerinud. Lähtuvalt 21 tagastamisele kuulunud ehitiste mõttelisest osast, oleks vastavalt MRS § 221 lg-le 5 sama suures mõttelises osas kuulunud õigustatud subjektile tagastamisele ka maa. 75. Tallinna Halduskohtu 28.veebruari 2007 määruse alusel Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt läbiviidud ekspertiisiga Xxxxx pst x / Xxxxxxx tn x turuväärtuse kindlakstegemiseks tuvastati, et kogu endise kinnistu nr 2015 piirides asuva hooneosa turuväärtus (ilma maata) on 18,8 miljonit krooni. Seega on õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud ehitiste mõttelise osa (46,9%) turuväärtuseks 8 817 200 krooni. Kogu endise kinnistu nr 2015 maa (ca 1980 m2) turuväärtuseks on eksperthinnangu kohaselt 15,4 miljonit krooni. Lähtuvalt tagastamisele kuulunud ehitiste mõttelise osa suurusest, oleks õigustatud subjektile kuulunud tagastamisele ehitise mõttelises osa suurusele vastav maa (46,9%). Tagastamisele kuulunud maa mõttelise osa turuväärtuseks on 7 222 600 krooni. Kokku on õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud maa ja ehitiste mõttelise osa turuväärtus eksperthinnangu kohaselt 16 039 800 kr. 76. Vara tagastamise võimatusega kaebajale tekitatud kahjust tuleb maha arvata kaebajale makstud kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara eest, selles osas vaidlus puudub. Tallinna Linnavalitsuse 5.detsembri 2007 korraldusega määrati kompensatsioon summas 235 143 krooni õigusvastaselt võõrandatud maa eest ja 12.detsembri 2007 korraldusega kompensatsioon summas 2 527 100 krooni õigusvastaselt võõrandatud ehitiste eest. Kokku sai kaebuse esitaja kompensatsiooni summas 2 762 243 krooni, mis tuleb tagastamata jäänud vara turuväärtusest maha arvata. Kaebuse esitajale õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa mittetagastamisega tekitatud kahju suuruseks on seega 13 277 557 krooni. 77. Kahjuhüvitis tuleb Eesti Vabariigilt ja Tallinna linnalt

§ 459

alusel välja mõista solidaarselt, sest tegemist on kahe isiku poolt kaebajale sama kahju tekitamisega (vt Riigikohtu 21.juuni

  1. a otsus 3-2-1-61-06).
  2. Kohtukuludest. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 398 326,72 krooni (vt määrus III kd, tlk 95-96) ning ta on ette maksnud ekspertiisikulude katteks 27 140 krooni (II kd, tlk 10 ja 101-102), kogusummas 425 466,72 krooni, mis kuuluvad HKMS § 83 lg 2 ja lg 3 p 1 järgi menetluskulude hulka. HKMS § 92 lg 1 kohaselt on kaebuse esitajal õigus nõuda vastustajatelt menetluskulude hüvitamist.

§ 459, HKMS § 5 ja Ts

MS § 165 lg 3 alusel kannavad vastustajad käesoleval juhul kaebaja menetluskulud solidaarselt. Kuna kaebus rahuldatakse täies ulatuses, jäävad vastustajate menetluskulud nende endi kanda. Maret Altnurme Villem Lapimaa Indrek Paukštys 22

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.