3-08-916/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 27.juunil 2008.a. Tallinnas 3-08-916 V.J kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti Tallinna II piirkondliku pensionikomisjoni 5.03.2008.a. otsuse nr 1.1-8.TL15/354 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Kaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti Tallinna II piirkondliku pensionikomisjoni 5.03.2008.a. otsus nr 1.1-8.TL15/

1. Teha Tallinna Pensioniametile ettekirjutus V.J avaldus uuesti läbi vaadata. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 23.11.2007.a. esitas V.J avalduse vanaduspensioni määramiseks. 5.03.2008.a. otsusega nr 1.1-8.TL15/354 otsustas Tallinna Pensioniameti Tallinna II piirkondlik pensionikomisjon mitte määrata V.J-le vanaduspensioni. Otsuse põhjenduses märgiti, et vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse(RPKS) §-le 7 lg 1 on õigus vanaduspensionile isikul, kes on saanud 63-aastaseks ja kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaźi. Vastavalt 16.10.2007.a. jõustunud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelisele pensionilise kindlustamise alasele koostöökokkuleppele(edaspidi “kokkulepe”) ning selle muutmise protokollile võetakse Eesti pensioni määramisel arvesse ka Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud staaź. V.J on töötanud 11.10.1960.a. - 27.07.1992.a. Usbekistanis ja temal puudub Vene Föderatsioonis omandatud pensionistaaź. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada ja kohustada Tallinna Pensioniametit maksma kaebajale vanaduspensioni alates selle määramiseks avalduse esitamisest. Kokkuleppe art 4 kehtestab, et pensioniõiguse määramisel võetakse arvesse nii Eestis kui Venemaal omandatud pen- sioniõiguslik staaź, aga samuti staaź, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Vene Föderatsioon tunnustab mistahes endises liiduvabariigis omandatud tööstaaźi. Kui kaebaja elaks legaalselt Vene Föderatsiooni territooriumil, oleks ta saanud Venemaa pensioni kogu oma Usbekistanis omandatud tööstaaźi eest. Seega peab seda tööstaaźi tunnustama ka Eesti Vabariik Tallinna Pensioniameti näol. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud otsuses toodule järgmised seisukohad. RPKS § 28 annab loetelu tegevustest, mille aeg arvatakse pensioniõigusliku staaźi hulka. Sama sätte
2. lõike kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaźi hulka RPKS §-s 28 loetletud tegevuste aeg ka endise NSVL territooriumil kuni 1991.a. 1.jaanuarini, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Kokkulepe kehtib Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni kodanikele, kes elavad legaalselt Eestis või Venemaal. Kaebaja elab Eestis, seega on temale kokkuleppe alusel pensioni määramiseks vajalik vähemalt 15 aastat Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud pensionistaaži, kuid kaebajal on sellist staaźi ainult 7 aastat 3 kuud ja 13 päeva. Ta on töötanud 11.10.1960.a. - 27.07.1992.a. Usbekistanis ning perrioodidel 6.09.1957 – 8.08.1960, 22.04.2002 – 7.02.2006 ja 24.10.2007 – 20.05.2008(käesoleva ajani) Eestis. KOHTU PÕHJENDUSED Riiklike pensionide määramist ja maksmist reguleerib RPKS, mille § 4 lg 1 ja § 7 kohaselt määratakse riiklik vanaduspension Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele, kes on vanaduspensioniealine ja kellel on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Kaebaja on 67-aastane Eesti kodanik, kes elab legaalselt Eestis ning töötas ajavahemikul 11.10.1960.a. - 27.07.1992.a. Usbekistanis, Eesti Vabariigi territooriumil omandatud pensionistaaži on tal 7 aastat 3 kuud ja 13 päeva. Seega RPKS alusel kaebaja pensioni ei saaks, sest selle seaduse § 28 lg 4 kohaselt arvatakse töötamine kuni 1.01.1991.a. endise NSV Liidu territooriumil pensioniõigusliku staaźi hulka ainult siis, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Vaidlus käib selle üle, kuidas tõlgendada 25.06.1993.a. allkirjastatud, 5.11.2002.a. protokolliga muudetud ning 16.10.2007.a. kehtima hakanud kokkuleppe artiklit
3. Kaebaja väidab, et selle sättega on Eesti riik võtnud endale kohustuse arvestada pensioniõiguse määramisel ka Usbekistanis omandatud pensioniõiguslikku staaźi, kuivõrd Vene Föderatsioon selles riigis omandatud staaźi tunnustab. Vastustaja kinnitab, et Usbekistanis omandatud staaźi arvestamiseks peaks kaebajal olema 15 aastat Eestis ja/või Venemaal omandatud pensioniõiguslikku staaźi. Osundatud säte kehtib järgmises sõnastuses: „Pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustustingimustel ja väljateenitud aastate eest, võetakse arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil.“ Ka kohtu arvates tuleb tsiteeritud tekstist aru saada nii, et Eesti riik arvestab pensioniõiguse määramisel lisaks Venemaal omandatud staaźile ka Vene Föderatsiooni poolt tunnustatud muudes riikides omandatud pensioniõiguslikku staaži. Kuid Sotsiaalministeerium, kes 5.11.2002.a. sõlmis Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumiga kokkuleppe rakendusleppe, on analoogilises vaidluses haldusasjas nr 3-08-796 kokkuleppe artikli 4 alusel pensioniõiguse määramise kohta selgitanud, et pooled pole selle sätte rakendamise osas lahenduseni jõudnud, kuid Eesti poole seisukoht on, et see, millist staaźi tunnustatakse Eesti või Vene Föderatsiooni territooriumil pensionistaaźi hulka, on sätestatud vastavate riikide seadustes (Eestis RPKS-s) ning kui pensioni määratakse Eesti seaduste alusel, võetakse pensionistaaźi arvutamisel arvesse see loetelu, mis on kirjas RPKS §-s
4. Õigusakti erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb välja selgitada selle kehtestaja tahe. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 1250 SE seletuskirja jaotuses II “Seaduse eesmärk” on kirjas, et kokkuleppest Eesti Vabariigile tulenevaks kohustuseks on võtta pensioni määramisel arvesse staaži endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991.a. ning Vene Föderatsiooni territoo2 riumil peale 1991.a. Siin ei saadud silmas pidada RPKS § 28 lg 4 regulatsiooni, kuna see säte sel ajal juba kehtis. Seega peeti silmas, et RPKS § 7 lg 1 p 2 ettenähtud Eestis omandatud pensionistaažiga tuleb võrdsustada kogu endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991.a. omandatud tööstaaž. Seletuskirja II jaotuse kandis tolleaegne sotsiaalminister S.Oviir Riigikogule ette seaduseelnõu esimesel lugemisel 22.01.2003.a., märkides ühtlasi, et ligikaudse hinnangu järgi saaks kokkuleppe alusel ca 25 000 inimest juurde keskmiselt 5 pensioniõigusliku staaži aastat, mis lisaks pensionikindlustuse eelarvele täiendavat koormust 50 milj kr aastas; samas jääb suurem osa nendest vahenditest Eestisse, vaid väike osa tuleks välja maksta Venemaal elavatele isikutele. Kokkuleppe tingimused ei tekitanud mingeid küsimusi ega vaidlusi ei kahel lugemisel Riigikogus ega ka aruteludel Riigikogu sotsiaalkomisjonis. Seega on seadusandja soov olnud Eesti ja Vene kodanikele pensioniõiguse määramisel arvesse võtta kogu endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991.a. omandatud pensioniõiguslik staaž. Kokkuleppe artikliga 4 on vastuolus RPKS § 7 lg 1 p 2(õigus vanaduspensionile on isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži) ning § 28 lg 4(Eesti pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse töötamise aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1.01.1991.a. ainult siis, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži). Vastavalt põhiseaduse § 123
5. lõigule ja RPKS §-le 4 lg 3 tuleb niisuguse vastuolu korral kohaldada välislepingut. Kokkuleppe art 1 sätestab küll, et poolte kodanike ja nende perekondade pensioniline kindlustamine korraldatakse kompetentsete ametkondade poolt vastavalt selle poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad, kuid see ei tähenda, et kokkulepe jätab vanaduspensioni saamise tingimused täiel määral pensioni maksva lepingupoole siseriikliku õiguse määrata. Sest kui kokkuleppel puuduks igasugune regulatiivne toime ning ta üksnes deklareeriks niigi teada tõsiasja, et iga riik otsustab pensionide maksmise alused ja korra oma siseriikliku õiguse alusel, siis poleks sellise kokkuleppe sõlmimisel mingit mõtet. Kokkulepe kehtestab territoriaalsuspõhimõtte ja võrdsustab poolte kodanike võimalused saada ükskõik kumma riigi territooriumile elama asudes pensioni. See tähendab, et lepingupool kohustub võtma pensioniõiguse määramisel arvesse ka nende riikide territooriumidel omandatud pensioniõiguslikke staaže, mida tema enda siseriiklik õigus ei tunnusta. Vene Föderatsioon loeb endise NSV Liidu territooriumil töötamise aja Vene Föderatsiooni kodaniku pensionistaaži hulka. Eeltoodust nähtuvalt on vastustaja seisukoht, et kokkuleppe alusel tuleb Eestis omandatud pensionistaažiga võrdsustada üksnes Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud pensionistaaž, vastuolus nii kokkuleppe teksti ja mõtte kui ka selle ratifitseerinud Riigikogu tahtega, mistõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus kohustada pensioniametit maksma kaebajale vanaduspensioni alates selle määramiseks avalduse esitamisest. Vastustaja keeldus kaebaja taotluse rahuldamisest ainult sel põhjusel, et kaebajal pole Eesti ja/või Venemaa territooriumil omandatud 15 aastat pensioniõiguslikku staaži, kuid pensioni määramiseks on vaja tuvastada ka muud asjas tähtsust omavad faktid. Vastustaja peab kaebaja pensioniavalduse uuesti läbi vaatama ning välja selgitama, kas Vene Föderatsioon tunnustab Usbeki NSV territooriumil töötamise aega pensioniõigusliku staaži hulka; kui jah, siis uurima, kas tööstaaž on nõuetekohaselt tõendatud ning seejärel otsustama, kas kaebaja avalduse rahuldamine on võimalik. Kohtunik: D.Maastik 3