KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-258

kuse (KEKK) tegevus ning selle asutuse ülesanded, õigused, kohustused, riigivara ja asjaajamine anti üle Eesti Kohtuarstlikule Ekspertiisibüroole (EKEB), mis on Justiitsministeeriumi hallatav riigiasutus. Käesoleval ajal on ühendatud ekspertiisiasutuse nimetuseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (Instituut). 2. Kohtuekspertiisiseadust (

) täiendati §-ga 302, mis reguleerib KEKK ametnike vabastamist asutuse tegevuse lõpetamisel.

§ 302

lg 1 kohaselt tuli hiljemalt 15.11.2007 teavitada ametnikke KEKK tegevuse lõpetamisest ja teha neile ettepanek sõlmida pakutavatel tingimustel tööleping EKEB-ga. Sama paragrahvi lg-s 4 nähti ette, et tähtaegselt EKEB-ga töölepingu sõlmimiseks nõusoleku andnud töötajale ei maksta tema teenistusest vabastamisel avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitist. 3. Ahto Edovald, Jaan Marmor, Urmas Lõiv, Lembit Teesalu, Ilona Arusoo, Tiit Uukkivi, Aliide Almik, Koidu Vellamaa, Lilian Hein, Helen Kiis, Karin Leppik, Kristi Kräman, Liina Tooming, Pille Lepik, Hedi Laursoo, Silja Moik, Irina Grebennikova, Radne Kaal, Helle Randmäe, Kairi Kriiska, Inna Ivask, Liisi Strauss, Kristo Taul, Gert Suurkuusk, Gabriela Uffert, Sirli Uibopuu, Marina Nõmm, Maile Tasa, Triinu Sillamaa, Meelis Toomet, Kaja Rodi, Anu Aaspõllu, Hillar Valk ja Kaido Peetsalu esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused nende 31.12.2007 Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika

kuse teenistusest vabastamise hüvitise väljamõistmiseks ATS § 131 lg 1 alusel. Kaebajad on KEKK ametnikud,

andsid tähtaegselt nõusoleku tööle asumiseks EKEB-sse. Põhjendused: 2

§ 302

lg 4 sätestab, et tähtaegselt töölepingu sõlmimiseks nõusoleku andnud töötajale ei maksta tema teenistusest vabastamisel hüvitust. KEKK ametnikud ei ole töötajad, mistõttu ei saa nende suhtes viidatud sätet kohaldada. 2)

§ 302

lg 4 laiema tõlgenduse korral tuleb jätta viidatud säte kohaldamata, sest see on vastuolus põhiseaduse §-dega 11, 12 ja 29. 3) Eesmärk jätta KEKK likvideerimise tõttu teenistusest vabastatavatele ametnikele maksmata ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitis ei ole mõistlik ega proportsionaalne. Seadusandja on seadnud riigi majandus- ja haldushuvi põhjendamatult esikohale võrreldes ametnikele varem loodud hüve ja tagatisega, millele KEKK ametnikel oli õiguspärane ootus nii avalikku teenistusse asudes kui KEKK ja EKEB ühinemisprotsessi algfaasis. 4)

§ 302

lg 4 on vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega, sest erisuste kehtestamiseks üldisest ATS regulatsioonist ei ole mõistlikku põhjendust. Kaebajaid on võrreldes teiste ametnikega põhjendamatult koheldud erinevalt. Samuti ei saa ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitise maksmine sõltuda ametniku edasisest tööleasumisest. ATS § 131 lg-st 11 tuleneb, et ainult juhul, kui ametnik võtab hiljem vastu nn asendusameti, mida pakuti juba likvideerimise käigus, tuleb saadud hüvitis osaliselt tagasi maksta. Seetõttu oleks isik,

KEKK tegevuse lõpetamisel ei avalda soovi asuda tööle ühendatud ekspertiisiasutusse, kuid asub siiski hiljem samasse asutusse tööle töölepingu alusel, põhimõtteliselt teistsuguses ja paremas olukorras võrreldes kaebajatega. Mõistlikku põhjust selliste isikute erinevaks kohtlemiseks pole. 5)

§ 302

lg 3 ja 4 koosmõjus piiravad põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt KEKK ametnike põhiseaduse §-st 29 tulenevat töökoha valiku vabadust. Nii KEKK ametnike kui EKEB töötajate näol on tegemist spetsiifilise valdkonna spetsialistidega, kellel ei tarvitse olla praktilist võimalust asuda teenistusse ametnikuna või tööle töölepingu alusel mujal kui ühendatud ekspertiisiasutuses. Seega on vähemalt osa KEKK ametnikke pandud sundolukorda, kus erialase töö säilitamise nimel tuleks loobuda ATS § 131 lg-ga 1 ette nähtud hüvitisest. 6) ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitis ei ole ette nähtud üksnes samasuguse sisuga töö või üldse töökoha kaotuse korvamiseks, vaid ühtlasi ka ametnikustaatuse kaotamise korvamiseks. KEKK ametnikud minetavad ATS-ga ette nähtud hüved, mida

§ 302lg 2 üleminekusätted ei kompenseeri ammendavalt.

4. Tallinna Halduskohtu 31.03.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1)

§ 302

lg 4 kasutab küll mõistet „töötajad“, kuid ilmselgelt on tegemist sätte sõnastuse ebatäpsusega, mis ei muuda sätte olemust ja suunatust KEKK-s ametis olnud teenistujatele. 2)

§ 302

lg 4 on põhiseaduslikkuse kontrolli seisukohalt asjassepuutuv säte, mis on põhiseadusega kooskõlas.

§ 302lg 4 on erisätteks ATS §-s 131 sätestatud hüvitiste tasumise regulatsioonist.

Erisätete loomine avaliku teenistuse üldisest regulatsioonist on lubatud juhul, kui selleks on ratsionaalsed põhjused ja kui seejuures ei kahjustata ebaproportsionaalselt ametniku positsiooni.

§ 302

kehtestamine on mõistlik, sest vaidlusalustel KEKK ametikohtadel töötamine ei eelda täidesaatva riigivõimu ülesannete täitmist ja nimetatud regulatsioon järgib ka Eesti avaliku teenistuse üldist dünaamikat. Sisuliselt sarnaneb viidatud sättest tulenev teenistussuhte lõpetamise regulatsioon TLS §-s 76 sätestatud töölepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel, kusjuures kokkuleppe sisuks on ametniku loobumine ATS §-s 131 sätestatud hüvitisest ning avaliku võimu kohustus tagada ametnikule töö jätkumine töölepingu alusel. 3

§ 302

lg 4 on proportsionaalne ja seega kooskõlas põhiseaduse §-ga 11.

§ 302

ei võtnud iseenesest üheltki KEKK ametnikult võimalust saada teenistussuhte lõppemisel ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Selle võimaluse minetasid kaebajad omal algatusel, pidades ilmselt tol ajal enda jaoks rahalise hüvitise saamisest suuremaks väärtuseks senise töö jätkumist. Olukord, kus kaebajad oleksid saanud jätkata sisuliselt sama tööd ja samas oleks neile makstud ka rikkalikke teenistusest vabastamise hüvitisi ATS § 131 alusel, oleks sisuliselt käsitletav alusetu rikastumisena riigi arvelt. ATS §-s 131 sätestatud hüvitiste põhieesmärgiks on kompenseerida isikutele sissetuleku kaotus nende teenistusest vabastamisel. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad jätkasid sisuliselt samalaadset tööd ja ei olnud päevagi ilma tööta ning nende palk ei vähenenud. ATS § 131 sätestatud hüvitise mõte ei ole selles seaduses sätestatud hüvede kadumise kompenseerimine.

§ 302

kohaselt on KEKK-st Instituuti tööle asunud isikutel ka erisoodustused teiste Instituudi töötajatega võrreldes, mis ei ole küll sama suured, kui ATS-st tulenevad soodustused, kuid mis ei muuda

§ 302

lg-t 4 põhiseadusevastaseks; 4)

§ 302lg 4 on kooskõlas põhiseaduse §-ga 12.

KEKK ametnikele,

lahkusid teenistusest töölepingulisele kohale Instituudis, ja KEKK-st koondatud ametnikele,

ei soovinud asuda avalikust teenistusest töölepingulisele kohale Instituudis, anti võimalus valida kahe variandi vahel – kas lahkuda teenistusest töölepingulisele kohale Instituudis või lahkuda teenistusest ja saada likvideerimishüvitist. Need isikud,

otsustasid tööst loobuda, jäid ilma oma sissetulekust ja tulenevalt sellest olid nad õigustatud saama koondamishüvitist. Isikud,

otsustasid jätkata tööd ekspertiisiasutuses, ei saanud koondamishüvitist, kuna nad ei jäänud ilma oma sissetulekust. Neile nähti ette paremad tingimused kui enne. Ametnikustaatuse kaotus kompenseeriti isikutele üleminekusätetega (puhkus, ATS staaž, vanaduspension, õppelaenuhüvitis, palgatõus). Seega koheldi eelpool nimetatud isikute gruppe võrdselt. Ametnikud,

vabastati

§ 302

alusel ja lahkusid teenistusest töölepingulisele kohale, ning ATS §-s 131 sätestatud alustel vabastatud ametnikud,

saavad ATS §-s 131 sätestatud hüvitist, ei ole võrreldavad isikute grupid tulenevalt sellest, et ATS §-s 131 sätestatud alusel vabastatud ametnikud kaotavad oma töö. Neile ettenähtud hüvitis kompenseerib ootamatut töökoha kaotust.

§ 302alusel vabastatud ametnikud jätkavad senist tööd, kuid töölepinguga.

Seega ei ole tegemist võrreldavate gruppidega ja nende erinev kohtlemine on põhjendatud. Võrrelda saab ka ametnikke,

vabastati ametist ja lähevad teenistusest töölepingulisele kohale, ning ametnikke,

algselt ei nõustu töölepingut sõlmima ning võtavad vastu koondamishüvitise, kuid hiljem otsustavad asuda tööle Instituuti. Kui isik ei nõustunud ettepanekuga sõlmida tööleping, sai ta töö kaotamise kompensatsiooniks hüvitise. Kui isik mõne aja möödudes siiski soovib asuda eelpool nimetatud töökohale uues ekspertiisiasutuses, on mõeldamatu, et ta võiks saada nii hüvitise kui ka soodsamatel tingimustel töölepingu. Seega on nende isikugruppide erinev kohtlemine põhjendatud. Võrrelda saab ka endisi KEKK ametnikke,

otsustasid Instituudis töölepingu alusel tööle asumise kasuks, ja teisi Instituudi töötajad. Instituudis üldises korras töölepinguga tööle asunud isikud ja endised KEKK ametnikud,

asusid ametniku kohalt vabastamise järel Instituudis tööle, töötavad samas asutuses ja teevad sama tööd. Seega on tegemist võrreldavate isikute grupiga. Endistel KEKK ametnikel on vastustaja kinnitusel töölepinguga ette nähtud mitmeid soodustusi võrreldes teiste Instituudi töötajatega. Kui endistele KEKK ametnikele,

otsustasid Instituudis töölepingu alusel tööle asumise kasuks, oleks makstud ka koondamishüvitist, oleks nendele soodsamate töötingimuste kohaldamine põhjendamatu ning teised Instituudis töötavad 4

§ 302

lg 4 on kooskõlas põhiseaduse §-st 29 tuleneva elukutse ja töökoha valiku vabadusega. Põhiseadus ei garanteeri õigust tööle ega sellele, et isik saaks alati jätkata oma senisel töökohal kuni omal soovil lahkumiseni. Põhiseadus kaitseb igaüht selle eest, et teda ei sunnitaks valima soovimatut elukutset, asuma soovimatule tegevusalale või töökohale, ning nõuab, et kõiki koheldaks elukutse, tegevusala ja töökoha valikul võrdselt. Kaebajate õigus vabale eneseteostusele hoopis laienes, samuti võimalus valida töökohta. Nii puuduvad nüüdsest Instituudi töötajatel ATS-st tulenevad piirangud (nt tulundusühenduse alaliselt tegutseva juht- või kontrollorganisse kuulumise ja ettevõtluses osalemise keeld, majanduslike huvide deklareerimise kohustus). Samuti on võimalik töötamine teisel töökohal. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES 5. Ahto Edovald, Jaan Marmor, Urmas Lõiv, Lembit Teesalu, Ilona Arusoo, Tiit Uukkivi, Aliide Almik, Koidu Vellamaa, Lilian Hein, Helen Kiis, Karin Leppik, Kristi Kräman, Liina Tooming, Pille Lepik, Hedi Laursoo, Silja Moik, Irina Grebennikova, Radne Kaal, Helle Randmäe, Kairi Kriiska, Inna Ivask, Liisi Strauss, Kristo Taul, Gert Suurkuusk, Gabriela Uffert, Sirli Uibopuu, Marina Nõmm, Maile Tasa, Triinu Sillamaa, Meelis Toomet, Kaja Rodi, Anu Aaspõllu, Hillar Valk ja Kaido Peetsalu apellatsioonkaebustes palutakse tunnistada

§ 302

lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see käesoleva asja lahendamisel kohaldamata, tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Kaebajad jäid kõigi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Ükski halduskohtu esitatud põhjendustest ei anna alust lugeda

§ 302lg 4 põhiseadusega kooskõlas olevaks.

1. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebajate menetluskulud palutakse jätta nende endi kanda.
2. Täiendavalt esitasid kaebajad ringkonnakohtule asjaolud ja tõendid, mida varasemas menetluses pole käsitletud, kuid mis kaebajate hinnangul omavad tähtsust asja lahendamisel. Kaebajad viitasid Riigikohtule esitatud Kaja Rodi e-kirjale Instituudi nõukogu esimehele ja töötajatele ning palusid kohtul selle kui tõendiga arvestada. Kaebajad rõhutasid, et vastustaja on oma käitumisega pannud kaebajad olukorda, kus neile keelduti maksmast hüvitist teenistussuhte lõpetamise tõttu ning järgnevalt tehakse kõik võimalik, et ka värskelt alanud töösuhe lõpeks sellisel viisil püüab vastustaja leida võimalusi kaebajatest vabanemiseks ilma mingeid hüvitisi maksmata. Seega on osutunud tõeks kaebajate väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest võrreldes isikutega,

lahkusid teenistusest asutuse reorganiseerimisega seoses. Selliseks kaebajate kohtlemiseks andis aluse põhiseadusega vastuolus olev

§ 302lg 4 rakendamine.

Kaebajad kirjeldavad erinevaid seiku töö korraldusest Instituudis ning töötingimuste halvenemisest tingitud spetsialistide lahkumist Instituudist. Kaebajad viitavad asjaolule, et Instituuti on tööle võetud mitmeid endisi ametnikke, kellele maksti teenistusest lahkudes hüvitist. Seega tingis vaidlusalune säte ebavõrdset kohtlemist. Ebavõrdsele kohtlemisele viitab kaebajate arvates ka see, et alates

1. jaanuarist 2008 on politseiteenistujatel paralleelselt põhitööga võimalik tegeleda ekspertiiside tegemisega. Kaebajad märgivad, et
2. aasta jooksul toimunud või kavandatud asutuste ühinemis- või likvideerimisprotsesside (Tööturuameti ja Töötukassa liitmine, Sotsiaalameti arstliku ekspertiisikomisjoni arstide koondamine koos hüvitise maksmise ja 5

§ 302lg 4.

Kaebajad jäävad varem avaldatud seisukoha juurde, et

§ 302lg 4 kehtestab põhjendamatult ATS-st erineva regulatsiooni.

ATS § 131 ettenähtud hüvitised ei ole ette nähtud üksnes tööta oleku kompenseerimiseks, sest kehtestavad TLS-s ettenähtutest oluliselt suuremad hüvitised ning ametnike garantiid on oluliselt paremad kui töötajatel. Kaebajatele ei saa ette heita nende justkui vabatahtlikku otsust tööd jätkata, sest tegemist on väga spetsiifilise ala töötajatega ning kaebajatel puudus praktiliselt vaba valik olukorras, kus erialast tööd pakub ainult üks asutus Eestis. Tekkinud ebaõiglus on sundinud mitmeid töötajaid vaatamata eeltoodule töölt lahkuma. Ümberkorralduste perioodil oli töötajate teavitamine puudulik ning osa läbirääkimistel antud lubadustest ei realiseerunud. Näiteks jäi kohtuekspertide palk lubatust madalamaks. Seda, et

§ 302

lg 4 ei ole kooskõlas põhiseadusega, on õigeks võetud ka Tööturuameti likvideerimist ettenägeva seaduseelnõu seletuskirjas (SE 37). Eelnõus on viidatud, et erisätete rakendamisel suureneksid kulud ka siis kui töötajatele maksta pikenenud puhkuse eest tasu ja pikema avaliku teenistuse staaži eest pensioni. Kaebajad rõhutavad, et neid on koheldud ebaõiglaselt, kui sunniti senised ametnikud tööle töösuhtes väiksemate tagatistega ilma hüvitist maksmata. Kaebajad soovisid menetluskulude väljamõistmist summas 47 117,40 krooni. 8. Vastuses kaebajate täiendavatele seisukohtadele, leiab Instituut, et esile toodud uued asjaolud ei oma puutumust kaebusega. Vaidlust selle üle, kas

§ 302

lg 4 on vastuolus põhiseadusega, ei mõjuta hinnang Instituudi kui asutuse juhtimisele. Vaatamata eeltoodule ei nõustu vastustaja kaebajate väidetega.

§ 302

lg 4 ei ole vastuolus põhiseadusega, sest riigil on õigus kaaluda erinevaid huve otsuste vastuvõtmisel ning koondamishüvitiste maksmiseks käesoleval juhul alust ei olnud – töötajate vaba valik oli jääda tööle etteantud tingimustel ning kuna töökoha kaotust ei esinenud, polnud vaja maksta koondamishüvitisi. Tähtsust ei oma viited Tööturuameti ja Töötukassa liitmisele. Asutused on erineva spetsiifikaga ja see selgitab seadusandja erinevad valikud. Näiteks selgitab seaduseelnõu seletuskiri, et asutuste liitmise üheks eesmärgiks on Tööturuameti suhteliselt tagasihoidliku maine parandamine. Maine kaotus on aga otseselt seotud töötajaskonnaga. Samuti on teisiti lahendatud ühendasutusele personali värbamine – endistel töötajatel pole nõudeõigust töökoha säilitamiseks ning tööle saamine sõltub sellest, kas tööandja peab vajalikuks vastava ettepaneku teha või mitte. Seega on riik pakkunud KEKK ja EKEB liitmisel kaebajatele soodsama lahenduse. Teatud mahus personalivahetus on asutuses normaalne, kuid mingit isikutest vabanemise kavatsust ei ole Instituudil olnud. Kaebajate näited ei tõenda nende kui töötajate seisundi halvenemist Instituudis töötamisel. Instituut ei ole sõlminud töölepinguid KEKK-st likvideerimishüvitusi saanud isikutega. On sõlmitud töövõtulepinguid konkreetse ekspertülesande teostamiseks. Isegi kui selliseid töölepinguid oleks sõlmitud, poleks need saanud sisaldada

§ 302

lg 4 näidatud hüvesid ning mis veel olulisem – Instituudil ei olnud kohustust neid tööle võtta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses esitatud argumendid ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub 6

§ 302

lg 4 kohaselt ei maksta tähtaegselt töölepingu sõlmimiseks nõusoleku andnud töötajale tema teenistusest vabastamisel ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Kaebajad on seisukohal, et nemad ei olnud töötajad, mistõttu neile see säte ei kohaldu. Halduskohus pidas viidatud sättes esinevat sõna „töötaja“ ilmselgeks sõnastuse ebatäpsuseks, mis ei muuda sätte olemust ja suunatust KEKK-s ametis olnud teenistujatele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellise seisukohaga.

§ 302

lg 4 eesmärk on välistada KEKK tegevuse lõpetamisel ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmine neile KEKK ametnikele,

andsid tähtaegselt nõusoleku töölepingu sõlmimiseks EKEB-ga, vaatamata sellele, et erinevalt paragrahvi ülejäänud sätetest on lg-s 4 sõna „ametnik“ asemel kasutatud sõna „töötaja“. ATS § 131 lg 1 määrab kindlaks ametiasutuse likvideerimise või ametniku koondamise tõttu ametnikule teenistusest vabastamisel makstava hüvituse suuruse olenevalt ametniku avaliku teenistuse staaži pikkusest. Seda sätet kohaldatakse vaid ametnikele, mitte teistele teenistujatele. Nimelt jagunevad teenistujad ATS § 5 kohaselt ametnikeks, abiteenistujateks ja koosseisuvälisteks teenistujateks. Kuna ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitist saab maksta vaid ametnikele, siis kohaldub ka

§ 302

lg 4 vaid ametnikele, olenemata sellest, et selle sõnastamisel on ekslikult kasutatud sõna „töötaja“. Apellantide pakutud tõlgenduse korral puuduks

§ 302lg 4 kehtestamisel igasugune mõte.

Seega on põhjendamatu kaebajate väide, et neile see säte ei kohaldu. 11. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 302lg 4 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Apellandid näevad

§ 302

lg 4 vastuolu põhiseaduse §-ga 11 selles, et ATS § 131 lg 1 sätestatust erineva regulatsiooni kehtestamiseks ei ole mõistlikku põhjust ning mõistlikku põhjust ei pruukinud olla ka ekspertiisiasutuste ühendamisel.

§ 302

lg 4 tulenev piirang moonutab apellantide arvates ametnikule ATS §-s 131 ettenähtud tagatise olemust. Ekspertiisiasutuste ühendamine on selline riigielu küsimus, milles kaebajatel ei ole võimalik vahetult kaasa rääkida. Ametnikul ei ole subjektiivset õigust nõuda ametiasutuse säilitamist, kus ta töötab, mistõttu ei saa ekspertiisiasutuste ühendamine rikkuda apellantide õigusi. Riigil on õigus muuta oma organisatsioonilist ülesehitust, moodustada uusi asutusi ja likvideerida neid, mille olemasolu ei ole riigi erinevate huvide ja seisukohtade järgi enam vajalik. Vastupidine seisukoht piiraks riigi õigust teostada oma võimu ja käituda piiratud avalike ressurssidega majanduslikult otstarbekalt. ATS-st erineva regulatsiooni kehtestamise põhjusele on kaebajad apellatsioonimenetluses ise viidanud – kuna tegemist oli väga kitsa ja spetsiifilise eriala töötajatega, pidas riik vajalikuks tagada nende võimalusi erialase töö säilitamisele täiendava garantiiga –kõigil KEKK ametnikel oli teatud perioodi jooksul nõudeõigus saada tööd ühendatud asutuses. ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitise saamise õiguse piiramine

§ 302lg-ga 4 ei ole vastuolus nimetatud hüvitise maksmise eesmärgiga.

Ametiasutuse likvideerimine on ametniku teenistusest vabastamise aluseks (ATS § 115 lg 1). ATS § 131 lg 1 ettenähtud hüvitis on mõeldud ametnikule uue töö- või teenistuskoha otsimise perioodil sissetulekute tagamiseks ja elukorralduse muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimiseks. 7

§ 302

lg 4 ei välistanud KEKK ametnikele ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmist, vaid andis KEKK likvideerimisel ametnikele võimaluse valida kahe teenistussuhte lõpetamise viisi vahel. ATS § 131 lg 1 ettenähtud hüvitist maksmata sai KEKK ametnikega teenistussuhte lõpetada üksnes nende nõusolekul. Esiteks oli KEKK ametnikel võimalik saada ATS § 131 lg-s 1 ettenähtud hüvitist ja asuda iseseisvalt otsima uut töö- või ametikohta. Selliste isikute suhtes kohaldus ATS üldine regulatsioon. Teiseks oli võimalus valida töölepingu alusel samasisulise töö jätkamine EKEB-s

§-s 302 ettenähtud tingimustel, mis hõlmasid nii avalikus teenistuses omandatud õiguste teatud mahus säilitamist (lg 2) kui ATS § 131 lg-s 1 sätestatud likvideerimishüvitisest loobumist (lg 4).

1. Kaebajad on seisukohal, et ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitis ei ole ette nähtud üksnes samasuguse sisuga töö või üldse töökoha kaotuse korvamiseks, vaid ühtlasi ka ametnikustaatuse kaotamise korvamiseks. Selline seisukoht ei ole ringkonnakohtu arvates õige. ATS § 116 lg-st 3 tulenevalt ei vabastata ametnikku koondamise tõttu, kui teda on võimalik tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale. Seejuures on ametnikule õiguspärane pakkuda ka sellist ametikohta, mille teenistusülesanded nõuavad madalamat kvalifikatsiooni ja palk on väiksem kui tema senisel ametikohal, kui pakutav ametikoht vastab ametniku võimetele. Pärast pakkumisest keeldumist, kui ametnik teenistust ei jätka, tekib tal õigus koondamise tõttu ATS § 131 lg-s 1 sätestatud hüvitist saada. Seega alles töö lõppemise puhul eeldatakse, et ametnikule kaasneb teenistuskoha kaotusega tema senises elukorralduses selliseid ebamugavusi, mille tööandja peab hüvitama. Hüvitise maksmise aluseks ei ole asjaolu, et ametnik annab nõusoleku asuda teisele ametikohale, kus palk väheneb või tööülesanded lihtsustuvad, kuid töö ei lõpe. Lisaks sätestab ATS § 131 lg 11 järgmist: „Kui ametiasutuse likvideerimise või ametikoha koondamise tõttu ametist vabastatud ametnik nimetatakse ametisse ametikohale, mida talle pakuti ametiasutuse likvideerimisel või käesoleva seaduse § 116
2. lõikes sätestatud juhul, enne ajavahemiku möödumist, mille eest talle vastavalt käesoleva paragrahvi
3. lõikele hüvitist maksti, peab ta tagastama saadud hüvitise sellele ajavahemikule vastavas ulatuses, mille võrra varem ta uuesti teenistusse asus, võrreldes hüvitise maksmisel aluseks olnud ajavahemikuga.“ Ka see kinnitab, et ATS § 131 lg 1 sätestatud hüvitis on seotud töö kaotamisega, sest kui isik asub hiljem siiski teenistusse talle likvideerimisel või koondamisel pakutud ametikohale, tuleb hüvitis proportsionaalselt tagastada, seda ka juhul, kui pakutud ametikohal makstakse vähem palka, kui isiku varasemal ametikohal.
4. Eeltoodu kinnitab, et hüvitis on ettenähtud kompenseerimaks ametiasutuse likvideerimise tõttu töökoha kaotust ja ärajäänud sissetulekut kuni uue töökoha leidmiseni. Selline säte ei ole vaid ATS eripära, vaid sisaldub ka TLS § 90 lg 1 p-s
5. Kuna hüvitise maksmine tööandja likvideerimise korral on ettenähtud nii ATS-s kui ka TLS-s, siis näitab see selgelt, et hüvitise eesmärgiks on siiski töökoha kaotuse korvamine, mitte ametniku staatuse kaotuse korvamine. 8

§ 302

lg 2 kohaselt säilitatakse neile senine palk, kui palk uuel töökohal on väiksem senisest palgast, neil on õigus saada võrreldes teiste Instituudi töötajatega pikemat puhkust, neile võimaldatakse õppelaenu kustutamist ja kuni 01.01.2013 töötamise aeg arvatakse teenistusstaaži hulka ATS mõttes ning sellelt töökohalt pensionile minnes suurendatakse pensioni vastavalt ATS § 57 lg-le 2. Seega säilitas seadus kaebajatele uuele töökohale tööle asudes olulisemad ATS-s ettenähtud soodustused. Kuigi

§ 302

lg-ga 2 ei nähta Instituuti tööle asunud isikutele ette kõiki ATS-s toodud soodustusi, ei muuda see

§ 302lg-t 4 veel põhiseadusevastaseks.

ATS § 131 lg 1 ettenähtud hüvitise eesmärk ei ole kompenseerida iga avalikus teenistuses ettenähtud hüve võimalikku kaotust, vaid ametikoha ja töö kaotust laiemalt. Lisaks tuleb arvestada, et ametnike sotsiaalsed garantiid on muuhulgas ette nähtud selleks, et tasakaalustada ATS 4. peatükis sätestatud tegevuspiiranguid, mis Instituudis töölepingu alusel töötades kaebajate suhtes enam ei kehti. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et

§ 302lg 4 ei ole vastuolus põhiseaduse §ga 11.

1. Apellandid leiavad, et neid on ebavõrdselt koheldud võrreldes teiste avalike teenistujatega, kellel on õigus saada ametiasutuse likvideerimisel hüvitist ATS § 131 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist sarnases olukorras olevate isikutega. Vaidlust ei ole selle üle, et KEKK ülesanded läksid likvideerimise järel üle EKEB-le, kaebajad andsid tähtaegselt nõusoleku EKEB-sse tööle asumiseks pakutavatel tingimustel, nende töö sisu ei muutunud ja nad ei olnud päevagi tööta. Seega ei ole kaebajad võrreldavad avalike teenistujatega, kellele kaasnevad ametiasutuse likvideerimisega ebamugavused seoses sissetuleku kaotuse, uue töökoha otsimise ja muude võimalike elukorralduse muutustega. Kaebajate erinev kohtlemine ATS § 131 lg 1 alusel hüvitist saavate isikutega on põhjendatud.
2. Apellantide arvates on neid ebavõrdselt koheldud ka võrreldes KEKK ametnikega,

ei soovinud EKEB-sse töölepingu alusel tööle asuda ja kellele maksti hüvitist ATS § 131 lg 1 alusel, kuid

hiljem asuvad Instituuti tööle. Apellandid lähtuvad eeldusest, et ATS § 131 lg 11 sätestatud hüvitise tagasimaksmise kohustus võrreldavale isikute grupile antud juhul ei kohaldu, sest hiljem Instituuti tööle asudes pole tegemist ametikohaga, mida neile KEKK likvideerimisel pakuti. Ringkonnakohtu arvates tuli ametnikke võrdselt kohelda KEKK likvideerimise ja likvideerimishüvitise maksmise aja seisuga. Seepärast ei oma tähtsust ka kaebajate viited Instituudi hilisemale töökorraldusele ja palgalubadustest mittekinnipidamisele. ATS § 131 lg 1 sätestatud hüvitise saanud ja enne aasta möödumist tööjõuturul konkureerides Instituudiga töölepingu sõlminud KEKK endised ametnikud ei ole apellantidega võrreldav grupp. Apellantidele tagati turvaline võimalus oma sisulist tööd pakutud tingimustel jätkata. Hüvitist saanud endistel 9

§ 302soodustusi sisaldavaid töölepingu tingimusi nõuda.

Seega ei ole apellandid ja hüvitist saanud, kuid hiljem Instituuti tööle asunud endised KEKK ametnikud sarnases olukorras. Seega ei ole

§ 302lg 4 vastuolus ka põhiseaduse §-ga 12.

18. Apellandid leiavad, et

§ 302

lg 4 piirab vastuolus põhiseaduse § 29 lg-ga 1 nende vabadust valida töökohta, sest töökoha säilitamise nimel pidid nad loobuma ATS § 131 lg 1 ettenähtud hüvitisest. PS § 29 lg 1 sätestatud töökoha vaba valik tähendab, et kellelegi ei tohi seada põhjendamatuid takistusi konkreetsele tööpostile asumiseks või seada ebaproportsionaalseid tegevuspiiranguid pärast töö- või ametikohale asumist. Konkreetse isiku vabadust valida töökohta on eelkõige piiratud siis, kui töökohale asumiseks on seotud kvalifikatsiooni-, keele-, vanuse- või muid taolisi nõudeid. Sel juhul tuleks kaaluda iga piirangu õigustatust. Taolisi piiranguid

§ 302

lg 4 ei sisalda, sest ei seadnud apellantidele põhjendamatuid takistusi tööle asumiseks EKEB-sse või kuhugi mujale. Seega ei ole viidatud säte vastuolus ka põhiseaduse § 29 lg-ga

2. Kaebajate viited Tööturuameti ja Töötukassa ühendamiseks välja töötatud normistikule ei muuda käesoleva asja lahendust. Nagu eelpool märgitud, on riigil võimalik kaaluda erinevate lahenduste vahel ning see, et ühel juhul osutub sobivaks üks ja teisel juhul teine lahendus, ei tähenda automaatselt, et üks lahendus põhiseadusega vastuolus oleks. Käesolevas asjas kohtute poolt läbiviidud analüüsi tulemusena vastuolu põhiseadusega ei tuvastatud. Siinkohal võib märkida veel seda, et võrdse kohtlemise põhimõte saaks rikutud siis, kui kohus praegu kohustaks Instituuti hüvitise välja maksma – kaebajad saaksid põhjendamatu eelise, sest nende töölepingud on sõlmitud hoopis soodsamatel tingimustel ja lisaks on neil mitmeid muid erinormidega ettenähtud soodustusi kui isikutel,

kaotasid töö ja leppisid üksnes hüvitisega. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 20. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Vastustaja ei ole tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad need tema enda kanda. Kohtunikud Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi 10