KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuli 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-696 Haldusasi Toner.ee OÜ kaebus Maksu-

§ 45paikneb TS 5.

peatükis, ent niisugune tollikäitlusviis nagu „hõivamine” tollieeskirjades puudub, kusjuures ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) artikli 4 punkti 15 alapunkti d kohaselt on üheks tollikäitlusviisiks küll kauba hävitamine, ent ÜTS ei näe ette kauba hävitamise eeldusena selle eelnevat hõivamist, kuna ÜTS mõtte järgi toimub kauba hävitamine üksnes kauba valdaja enda taotlusel.

1. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et ÜTS-s ei kasutata terminit hõivamine, küll aga kasutatakse mõistet konfiskeerimine, mille all mõeldakse karistusõiguslikku mõjutusvahendit. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et konfiskeerimise sarnast riiklikku sundi ei saa kohaldada haldusmenetluses, vaid üksnes süüteomenetluses. Kaebuse esitaja hinnangul peetakse ka ÜTS artikli 75 punktis a neljandas taandes nimetatud meetmete all just karistusõiguslikke meetmeid.
2. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatav otsus ei ole kooskõlas väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p-ga 5, mille kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi tema suhtes alustatud väärteomenetlus on lõpetatud, on tehtud käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsus mis on samuti hinnatav PMTK kui väärteomenetluse kohtuvälise menetleja otsusena ning seetõttu vaidlustatav otsus ebaseaduslik. Ka on kaebuse esitaja seisukohal, et vaidlustatav otsus ei ole koskõlas KarS § 2 lg-ga 3 ja põhiseaduse (PS) § 23 lg-ga
3. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr3-4-1-10-04, leiab kaebuse esitaja, et hõivamine iseseisvas haldusmenetluses asub PS § 23 lg 3 kaitsealas, kuivõrd vaidlusaluse haldusmenetluse esemeks on sama juhtum, mis väärteomenetluse puhul, hõivamine kujutab endast konfiskeerimist ning haldusmenetluses menetleti sisuliselt teistkordselt varem väärteomenetluses menetletud juhtumit.
4. Viidates nõukogu määruse 1383/2003 artiklile 13 leiab kaebuse esitaja, et kuna kaup peeti kinni 04.01.
5. a, oleks teade väärteomenetluse alustamise kohta pidanud tollipunktile saabuma hiljemalt 01.02.
6. a, ent kuivõrd selleks ajaks ei olnud väärteomenetlust veel alustatud, siis oleks tulnud kaup vabastada alates 02.02.
7. a, mistõttu puudus alus kauba edasiseks kinnipidamiseks.
8. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et intellektuaalomandi rikkumine ei ole tuvastatud. Kaebuse esitaja leiab, et Konica Minolta Supplies Manufacturing France S.A.S. 02.02.
9. a hinnangut (edaspidi ka Prantsuse hinnang) ei saa tõendina kasutada selle ebausaldusväärsuse tõttu, kuivõrd analüüsi aluseks olev näidis võeti rahandusministeeriumi 22.04.
10. a määrust nr 83 „Kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise kord” oluliselt rikkudes, kuna MTA ei teavitanud kaebajat ei kauba läbivaatusest ega näidise võtmisest, kuigi ÜTS art 242 lõige 1 ja art 240 lg 1 selle et näeb. Samuti leiab kaebuse esitaja, et kaubamärgi valdaja hinnangus peab olema märgitud näidise kirjeldus ehk selgelt nähtuma, millise konkreetse näidise analüüsi alusel hinnang anti, see aga Prantsuse hinnangust ei selgu. Kaebaja leiab, et kaubamärgi valdaja hinnang kauba võltsituse kohta peab põhinema kaubamärgi valdaja enda toodete ja näidiste võrdlemisel, ent Prantsuse hinnangust ei nähtu millisest konkreetsest lähtematerjalist hinnangu andmisel lähtuti, hinnangus puudub konkreetne faktiline võrdlus uuritava kauba ning kaubamärgi valdaja enda toodete vahel. Seetõttu asub kaebuse esitaja seiskohale, et hinnangus esitatud väide, et ehtsal kaubal on kaks kriipsu ja kile läbipaistev, on paljasõnaline. Samuti leiab kaebuse esitaja, et nõukogu määruse nr 1383/2003 artikkel 5 punkti 5 alapunkti h ja artikli 9 lõike 3 mõttest tulenevalt peab hinnang põhinema tehnilisel analüüsil, kirjeldades autentse ja kahtlusaluse kauba vahelisi erinevusi. Seejuures viitab kaebuse esitaja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artiklile 52, millest tuleneb, et õiguse valdaja on kohustatud esitama piisava tõendusmaterjali veenmaks pädevaid organeid, et on toime pandud õigusevaldaja intellektuaalomandiõiguse rikkumine ning andma kõnesolevate kaupade piisavalt üksikasjaliku kirjelduse, et tolliorganitel oleks lihtne neid ära tunda. Samuti leiab kaebuse esitaja,

§ 39

lg 5 p 4 kohaselt peab hinnangus sisalduma järelduslik osa, milles õiguste omaja annab motiveeritud vastuse, kas tegemist on intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga või mitte, ent Prantsuse hinnangus on vaid paljasõnaliselt väidetud, et tegemist on intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga.

1. Konica Minolta Business Technolgies Inc 16.06.
2. a hinnang (edaspidi Jaapani hinnang) ei ole kaebuse esitaja väitel samuti usaldusväärne, kuivõrd selles puudub hinnangu esemeks olnud näidise kirjeldus ning hinnangust ei selgu, kuidas hinnangu andmiseks esitatud näidis oli pakendatud, mistõttu ei ole võimalik veenduda, et hinnang oleks antud 06.03.
3. a võetud kordusnäidise alusel. Kaebuse esitaja hinnangul ei kõrvalda Jaapani hinnangus esinenud puudusi ka Konica Minolta Business Technologies Inc hilisem 30.06.
4. a avaldus, kuna selleski ei ole viidet tollitõkendi numbritele. Samuti peab kaebuse esitaja Jaapani hinnangut pealiskaudseks, kuna puudub näidise väline analüüs tooneripudeli osas ning väline vaatlus tehti vaid kleepriba ja trükimustri suhtes. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et hinnangust ilmneb, et analüüsitud on näidise aine kahe keemilise elemendi sisaldust, ent tegelikkuses koosneb tooneri aine 20 keemilisest elemendist ning lõplikku järeldust toote võltsituse kohta ei saa teha vaid kahe elemendi põhjal. Samuti kahtleb kaebuse esitaja selles, et Jaapani hinnang ei ole koostatud Konica Minolta Business Technologies Inc’ poolt Jaapanis, kuna dokumendi kujundus ja tekstiosade sõnastus on äravahetamiseni sarnased Prantsuse hinnanguga, mille kaebaja vaidlustas selle ebausaldusväärsuse tõttu. Kaebaja lisab, et isegi juhul, kui oletada, et Prantsuse hinnang ja Jaapani hinnang on usaldusväärsed, on nende tulemused vastuolus UAB Konica Minolta Baltia hinnanguga.
5. Konica Minolta Business Technologies, Inc. 17.08.
6. a kiri ei ole kaebaja arvates käsitatav hinnanguna TS § 39 lg 4 ja 5 tähenduses, kuna see ei vasta TS § 39 lg-s 5 sätestatud sisunõuetele. Samuti ei saa kaebuse esitaja väitel hinnanguna käsitleda 13.09.
7. a toonerite vaatluse protokolli ning sarnane vaatlus ei asenda kaubamärgi õiguste omaja kirjalikku hinnangut TS § 39 lg 4 ja 5 mõttes, mis tähendab, et vaatluse alusel ei saa tuvastada, kas tegemist on intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga või mitte. Pealegi leiab kaebuse esitaja, et PMTK-l ega patendivolinikul ei olnud pädevust niisugust vaatlust teostada.
8. Kaebuse esitaja kahtleb selles, kas 13.09.
9. a vaatluse esemeks olid ikka need toonerid, mille ta 02.01.
10. a Eestisse toimetas. Kaebuse esitaja märgib, et puuduvad tõendid selle kohta, milliseid kauba puutumatust tagavaid meetmeid rakendati toonerite suhtes alates nende tollijärelevalve alla võtmisest kuni 13.09.
11. a vaatluse lõpuni. Seega kaebaja eeldab, et kauba puutumatuse tagamiseks vajalikke tollitõkendeid ei paigaldatud ei tooneritele ega ka transpordivahendile, millega neid AS MTT laost HTG Invest lattu veeti, ning sellega rikuti oluliselt nii tolliseadust kui ka rahandusministri 23.04.
12. a määrust nr 90 „Tollitõkendite panemise ja eemaldamise kord”.
13. Kohtuistungil leidis kaebuse esitaja,

§ 45

lõikes 1 sätestatud võimalus kaupa hõivata on vastuolus PS §-ga 10, § 13 lõikega 2, § 23 lõikega 3 ning § 32 lõikega

1. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud otsus on tehtud tolliseaduse § 45 lg 1 alusel ning vaidlustatud otsust ei saa pidada ebaselgeks, kuna selle põhjendustest selgub üheselt,

§ 45

lg 1 kohaldamise aluseks on ühenduse tolliseadustiku artikli 75 punkti a neljas taane.

1. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega, mis puudutavad haldusmenetluse resultaadi sõltuvust süüteomenetlusest ning leiab, et antud olukorras saab rääkida haldusmenetluse ja süüteomenetluse paralleelsusest ehk olukorrast kus ühe ja sama teo või sündmusega seotud faktilised asjaolud tuvastatakse ning neile antakse õiguslik hinnang teineteisest sõltumatult, samaaegselt või järgnevalt nii väärteomenetluses kui haldusmenetluses.
2. Vastustaja leiab, et kuigi hõivamisel ja konfiskeerimisel on sarnane sisu, ei saa väita, et ÜTS-is mõistetaks konfiskeerimise all karistusõiguslikku mõjutusvahendit, kuivõrd see välistaks ÜTS-st tulenevate põhimõtete kohaldumise tolli rakendatavas haldusmenetluses. Samuti leiab vastustaja, et kauba hõivamine haldusmenetluses on võimalik ning selgitab, et hõivamine on vajalik eeldus ÜTS art 53, 73 ja 75 nimetatud kaupade hävitamiseks, kuna hõivamisega saab riik hävitamisele kuuluva kauba üle valduse.
3. Vastustaja ei nõustu väitega, et et haldusmenetluses toimub isiku teistkordne karistamine.
4. Ka leiab vasustaja, et samastada ei saa väärteomenetluse algatamist ning tollipunktile vabasse ringlusesse laskmise peatamist puudutava teate esitamist, kuna käesoleval juhul on oluline, millal asus toll sisuliselt kontrollima kahtlusi kauba intellektuaalse omandi rikkuvuse osas. Seetõttu leiab vastustaja, et tollipunktile esitatava teatena tuleb käsitleda PMTK 04.01.
5. a otsust nr 22, millega kaup kinni peeti.
6. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et intellektuaalomandi õiguse rikkumist ei ole tuvastatud, siis selles osas viitab vastustaja juba vaidlustatud otsuses toodud põhjendustele. PMTK hinnangul on üheselt ja veenvalt tõestatud ning kinnitust leidnud et kaebuse esitaja kauba puhul on tegemist intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga. Vastustaja soovib rõhutada, et käesoleval juhul on vaid kaubamärgi õiguste omajal parim oskusteave ja kogemused eristada ehtsat kaupa intellektuaalset omandit rikkuvast kaubast. Kaubamärgi omanik ning tema Eesti esindaja on välja selgitanud selle osa kaebuse esitaja kaubast, mis on intellektuaalset omandit rikkuv.
7. Mis puudutab kaebuse esitaja väitesse, et intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamine on tehtud toonerite suhtes, mis ei kuulu kaebuse esitajale, siis leiab vastustaja, et selliseks kahtluseks puudub kaebuse eistajal igasugune alus. Vastustaja selgitab, et kinnipeetud kaup viidi hiljem tõepoolest üle teise tollilattu, ent kauba transportimisel ei olnud tollitõkendite paigaldamine vajalik, kuivõrd toll ise korraldas kauba ümberpaigutamise. Vastustaja leiab, et tollitõkendite paigutamine on TS § 44 suunatud eelkõige kauba puutumatuse tagamiseks olukorras, kus kaup väljub määramatuks tähtajaks tollijärelevalve alt. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnistuseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et OÜ Toner.ee kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul on PMTK asunud vaidlustatud otsuses põhjendatult seisukohale, et OÜ Toner.ee nimel 02.01.
9. a vabasse ringlusesse lubamiseks deklareeritud koopiamasina toonerite hulgas oli 15 742 toonerit, mis kandsid võltsitud kaubamärki ning kujutasid endast seega intellektuaalset omandit rikkuvat kaupa ning kõnealuse kauba hõivamine ja hävitamine on õiguspärane. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kauba hõivamist käsitlev tolliseaduse § 45 lg 1 on vastuolus põhiseadusega.
10. Tolliseaduse § 45 lõikest 1 tulenevalt hõivab toll ühenduse tolliseadustiku artiklites 53, 57 ning 75 nimetatud kauba ning seejärel kas realiseerib, hävitab või annab selle tasuta üle tolliseaduse paragrahvides 97 ja 98 sätestatud korras. Euroopa Ühenduse Nõukogu määruse 2913/92/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS) artikli 75 punkti a neljanda taande kohaselt võetakse kõik vajalikud metmed, sealhulgas konfiskeerimine ja müük selliste kaupade suhtes, mille kohta kehtivad keelud või piirangud. Euroopa Liidu nõukogu 22.07.
11. a määruse (EÜ) nr 1383/2003 teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustatavate kaupade suhtes võetava tollimeetme ja kõnealuseid õigusi rikkuvaks tunnistatud kaupade suhtes võetavate meetmete kohta artikli 16 kohaselt on kaupa, mis on sama määruse artiklis 9 sätestatud menetluse lõpul tunnistatud intellektuaalomandi õigust rikkuvaks, keelatud lubada siseneda ühenduse tolliterritooriumile, lubada vabasse ringlusesse, viia välja ühenduse tolliterritooriumilt, eksportida, reeksportida, suunata peatamismenetlusele ning paigutada vabatsooni või -lattu. Intellektuaalomandi õigust rikkuva kauba mõiste on seejuures avatud nõukogu määruse (EÜ) 1383/2003 artiklis 2, mille punkti a esimese alapunkti kohaselt on intellektuaalomandi õigust rikkuvaks kaubaks ka selline kaup, mis on ilma loata varustatud kaubamärgiga, mis on identne sama liiki kaupade õiguskaitse saanud kaubamärgiga või mida ei saa tema oluliste tunnuste poolest sellisest kaubamärgist eristada ning millega seetõttu rikutakse ühenduse või liikmesriigi õigusaktides sätestatud kaubamärgi valdaja õigusi. Tolliseaduse § 97 lõike 4 kohaselt kuulub intellektuaalset omandit rikkuv kaup hävitamisele tollijärelevalve all. Eeltoodust tulenevalt tuleb õiguskaitse saanud kaubamärgiga lubamatult varustatud kaupa käsitada kaubana, mille kohta kehtivad keelud ja piirangud ning mis kuulub seetõttu hõivamisele ja hävitamisele.
12. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 02.01.
13. a deklareeriti kaebuse esitaja nimel vabasse ringlusesse lubamiseks Venemaalt Eestisse toodud koopiamasinate toonerid, mis kandsid tähist „KONICA MINOLTA“, mis sarnaneb Konica Minolta Holdings Inc. nimele registreeritud kaubamärgiga. Vaidlus on poolte vahal aga eelkõige selles, kas kaebuse esitaja poolt Eestisse toodud toonerite näol on tegemist intellektuaalomandi õigusi rikkuva kaubaga. See vaidlusküsimus hõlmab muuhulgas ka küsimusi, kas näidised, mille põhjal kaubamärgiomanik leidis, et tegemist on intellektuaalomandi õigusi rikkuvate toodetega, pärinesid ikkagi kaebuse esitaja poolt Eestisse toimetatud kaubast ning kas 13.09.
14. a läbi viidud vaatluse esemeks olnud toonerid olid needsamad, mille toll 04.01.
15. a kinni pidas. Samuti on pooled eri meelt selles, kas kauba hõivamine on sootuks võimalik olukorras, kus kaebuse esitaja suhtes algatatud väärteomenetlus on väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetatud.
16. Põhjendamatuks tuleb pidada kaebuse esitaja väidet, et vaidlustatud otsuses ei ole täpsustatud, millist TS § 45 lõikes 1 viidatud ÜTS sätet on otsuse tegemisel kohaldatud. Vaidlustatud otsuse põhjendavast osast nähtub üheselt ning kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitajagi seda mõistnud, et konkreetsel juhul on silmas peetud ÜTS artikli 75 punkti a neljandat taanet. Otseselt viidatakse sellele ka vaidlustatud otsuse
17. lehekülje kolmandas ja neljandas lõigus, kus märgitakse sõnaselgelt, et tegu on kaubaga, mille suhtes kehtivad keelud või piirangud ning mille lubamine ühenduse tolliterritooriumile on üheselt keelatud.
18. Õige ei ole kaebuse esitaja väide, et vaidlusaluste toonerite äravõtmiseks ei olnud seaduslikku alust – konkreetseks seaduslikuks aluseks ongi TS § 45 lg
19. Seejuures ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatava otsuse näol on sisuliselt tegemist kauba konfiskeerimisega KarS § 83 tähenduses. Kuigi on tõsi,

§-s 45 sätestatud hõivamise ning KarS §-s 83 sätestatud konfiskeerimise sisu ja tagajärjed on sarnased – tegemist on riikliku sunniga isikult asja äravõtmises ilma hüvitise või muud liiki vastusoorituseta – on siiski ekslik neid kahte instituuti samastada ning asuda seisukohale, et kauba hõivamine TS § 45 alusel on võimalik üksnes süüteomenetluse raames. Kohus leiab, et isikult asja äravõtmine võib olla ette nähtud ka muul juhul kui süüteomenetluses ning muuhulgas ka juhul kui sarnase asja valdamine küll objektiivselt vastab teatud süüteo (kuriteo, väärteo) tunnustele, ent süüteomenetlust ei ole mingil põhjusel kas alustatud või on see lõppenud muul moel kui süüdimõistva otsusega. Tuleb tähele panna, et ei TS ega ÜTS ei reguleeri kriminaal- ega väärteomenetlust ning TS § 45 lõikes 1 sätestatud hõivamise instituudi kohaldamine on süüteo toimepanemisest või selle menetlemisest sõltumatu haldusõiguslik sunnivahend õiguskorda objektiivselt rikkuva olukorra lahendamiseks. Kohtu hinnangul samastab kaebuse esitaja põhjendamatult õigusrikkumise ja süüteo ning leiab seega ekslikult, et igasuguse riikliku sunni kohaldamine on võimalik üksnes süüteo toimepanemise korral ning süüteomenetluse raames. Objektiivselt õiguskorraga vastuolus oleva olukorra lahendamine vajadusel haldusõiguslikke ja mittekaristuslikke sunnivahendeid kasutades on võimalik ka juhul kui isiku karistusõigusliku vastutuse välistab näiteks süüteo aegumistähtaja möödumine või ka juhul, kui isiku süüd kuri- või väärteo toimepanemises muul põhjusel tuvastada võimalik ei ole. Iseenesest väär ei ole küll kaebuse esitaja väide, et konfiskeerimine on KarS § 83 kohaselt võiamlik üksnes süüteo toimepanemise korral, ent käesoleval juhul ei ole see väide asjakohane, kuivõrd vaidlusaluste toonerite hõivamise (st. kaebuse esitajalt äravõtmise) aluseks ei olnud KarS § 83 ega ükski muu karistusõiguse, kriminaal- ega väärteomenetluse norm, vaid TS § 45 lg

2. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheidet, et kauba hõivamist reguleeriv TS § 45 on paigutatud kaubale tollikäitlusviisi määramist reguleerivasse, mitte aga vastutust reguleerivasse peatükki ning on seetõttu vastuolus 4PS § 13 lõikega
3. TS § 45 paiknemine just tolliseaduse
4. peatükis on põhjendatud, kuna sisuliselt ongi tegemist meetmega, mida rakendatakse sellise kauba suhtes, millele ei ole selle kauba olemusest tulenevalt võimalik deklaratsiooniga taotletavat tollikäitlusviisi määrata. Nagu juba eelpool märgitud, ei seondu kauba hõivamine mingil moel karistusõigusliku vastutusega. Mis puutub kaebuse esitaja argumentatsiooni, et ÜTS art 4 p 15 alapunkti d kohaselt on üheks tollikäitlusviisiks kauba hävitamine, mille eeldusena ei näe aga ÜTS ette kauba hõivamist, siis tuleb märkida, et ÜTS artiklis 182 on tõepoolest ette nähtud võimalus ühenduseväline kaup hävitada ning selle tollikäitlusviisi määramise kord on sätestatud ühenduse tolliseadustiku rakendussätete (ÜTSRS) artiklis 842, ent see ei välista kuidagi keelatud kauba hävitamist tolli poolse sunnimeetmena, mis on muuhulgas ette nähtud ÜTS artiklis 56 ega sellise kauba hävitamise tagamiseks vajalikku kauba hõivamist. ÜTS III jaotise mõttest tulenevalt toimub kauba hõivamine vajadusel enne tollikäitlusviisi määramist ning hõivatud kaubale tollikäitlusviisi ei määrata vaja ei ole ega saagi. Tolli poolt hõivatud kauba hävitamine ÜTS art 56 või TS 97 lg 4 tähenduses ei ole samastatav ÜTS art 4 p 15 alapunktis d nimetatud tollikäitlusviisiga.
5. Kaebuse esitajal on õigus, väites, et ÜTS-is ei kasutata mõistet hõivamine, vaid üksnes mõistet konfiskeerimine, küll aga ei saa nõustuda sellega, et ÜTS-is peetakse konfiskeerimise all silmas tingimata karistusõiguslikku meedet või et kauba konfiskeerimine oleks ÜTS kohaselt võimalik vaid süüteomenetluses. ÜTS ei reguleeri karistusõiguslikke küsimusi ning seega on seal kasutatud konfiskeerimise mõiste avaram, hõlmates ka muud avalik-õiguslikud sunnivahendid, mis on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, see tähendab vastava kauba isikult äravõtmisele ning selle ühenduse tolliterritooriumil ringlemise välistamisele. Seega ei ole õige kaebuse esitaja seisukoht, et hõivamise isntituut on Eesti seadusandja poolt omaalgatuslikult välja mõeldud ega lähtu ühenduse tollieeskirjadest. ÜTS art 75 kohaselt tuleb seal loetletud kauba suhtes võtta kõik vajalikud meetmed, sealhulgas konfiskeerimine ja müük, mis tähendab, et konkreetsete meetmete valik on ÜTS-is jäätud liikmesriigi seadusandja otsustada ning seega ei ole põhjust Eesti seadusandjale ette heita omaalgatuslikkust. Eeltoodu tõttu ei nõustu kohus ka kaebuse esitaja väitega, et ÜTS artiklis 75 nimetatud „kõigi vajalike meetmete all “ on silmas peetud tingimata karistusõiguslikke meetmeid. See ei tulene ei ÜTS art 75 tekstist ega ka ÜTS üldisest mõttest. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega,

§-i 45 kohaldamine on välistatud selle normi deklaratiivse iseloomu või piisavalt üksikasjalike menetlusnõuete puudumise tõttu. Kaebuse esitaja ei ole seejuures täpsustanud, milline menetluslik regulatsioon tema hinnangul hõivamise kohaldamisega seoses puudub, küll aga leiab kohus, et kauba hõivamine nagu igasugune avalik-õigusliku iseloomuga koormava meetme kohaldamine peab toimuma haldusmenetluse seaduses sätetest ja haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt, millele muuhulgas osundatakse üheselt ka TS § 1 lg

1. Seega ei saa väita, et vastav menetluskord puuduks.
2. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et kauba hõivamine ei ole võimalik haldusmenetluses. Ei ÜTS ega ükski teine õigusakt, samuti mitte õguse üldpõhimõtted ei välista kohtu hinnangul sarnase sunnimeetme kohaldamist haldusmenetluses. Nagu eelpool öeldud, ei ole kauba hõivamine karistusõiguslik meede, selle eesmärk ei ole isiku käitumises süülise õigusvastasuse tuvastamine ja talle karistusõigusliku vastutuse panemine. Eelviidatud eesmärki kandis kaebuse esitaja suhtes läbi viidud ning väärteo aegumise tõttu lõpetatud väärteomenetlus. Kauba hõivamise eesmärgiks on aga ühenduse tolliterriutooriumil keelatud kauba ringlemise välistamine. Asjaolu, et isiku süü tuvastamine tollialase karistatava teo (väärteo) toimepanemises ei ole leidnud vastava menetluse lõpuks tuvastamist, ei tähenda seda, et muude meetmetega ei võiks takistada sellisest käitumisest johtuva õiguskorrale kahjuliku tagajärje saabumist.
3. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et asjaolu, et teatud kauba näol on tegemist intellektuaalomandi õigusi rikkuva kauba ehk keelatud kaubaga, on võimalik tuvastada üksnes kriminaal- või väärteomenetluses. On tõsi, et välistatud on haldusmenetluses tuvastatud asjaolude alusel isiku süüdimõistmine, mitte aga vastupidine. Isiku süüdimõistmine ning karistamine on rangeim võimalik riikliku sekkumise viis isiku tegevusse ning sellele on seatud rida piiranguid, muuhulgas näiteks aegumistähtajad, mille möödudes, ei saa isikut ka süüteokoosseisu kuuluvate asjaolude tuvastamise korral süüdi mõista. Ent juhul, kui süütegu ei tuvastata, ei ole süüteo elementideks olevate asjaolude tuvastamine muul eesmärgil välistatud. Väär on seisukoht, et juhul kui mingi tegu on kriminaal- või väärteo korras karistatav, siis ei olegi selle teo tagajärgede vastu võimalik avalikul võimlul võidelda muul moel kui vaid vastavas süüteomenetluses.
4. Nõustuda ei saa ka kaebuse eistaja väitega, et vaidlustatud otsus on vastuolus väärtoemenetluse seadustiku § 29 lg 1 punktiga 5, mis keelab väärteomenetluse alustamise või jätkamise aegumistähtaja möödumisel. Käesoleval juhul ei puuduta vaidlustatud otsus mingil moel väärteomenetlust, vaatamata sellele, et vaidlustatud otsuse aluseks olevad asjaolud on needsamad, mis tingisid nüüdseks aegumistähtaja tõttu lõpetatud väärteomenetluse kaebuse esitaja suhtes. Vaidlustatud otsusega ei tuvastata väärteo toimepanemist ega määrata selle eest karistust. Samavõrd asjakohatu on ka kaebuse esitaja arutlus vaidlustatud otsuse vastuolu kohta KarS § 2 lg 3 ning PS §-s 23 sätestatud ne bis in idem põhimõttega. Vaidlustatud otsusel ei ole karistavat iseloomu ning eelviidatud sätted ei välista väärteomenetluse lõpetamise korral isiku suhtes muude, mittekaristusliku iseloomuga koormavate haldusõiguslike meetmete võtmist.
5. Kuivõrd kohs ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et nõukogu määruse (EÜ) 1383/2003 artiklis 10 nimetatud siseriiklikuks menetluseks peab tingimata olema süüteomenetlus, ning leiab, et selleks võib olla mistahes menetlus, mille eesmärk on teha kindlaks, kas tegemist on intellektuaalomandi õigust rikkuva kaubaga või mitte, siis ei saa põhjendatuks pidada ka kaebuse esitaja väidet, et vaidlusalune kaup oleks tulnud vabastada 02.02.
6. a. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastava teatena tuleb käsitada 04.01.
7. a otsust kauba kinnipidamise kohta, kuna sellega sisuliselt alustati menetlust, kontrollimaks kahtlust, et kaup võib olla intellektuaalomandi õigust rikkuv.
8. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatud otsus on sisuliselt põhjendamatu ning et vaidlusaluse kauba intellektuaalomandi õigusi rikkuv iseloom ei ole tuvastatud. Hinnates kõrvuti Konica Minolta Supplies Manufacturing S.A.S 02.02.
9. a hinnangus, Konica Minolta Business Technologies Inc 16.06.
10. a hinnangus ja sama ettevõtja 17.08.
11. a aasta avalduses toodud asjaolusid ning väärteomenetluse raames 13.09.
12. a toimunud vaatluse käigus tuvastatud asjaolusid, on PMTK põhjendatult asunud seisukohale, et 04.01.
13. a kinni peetud tooneritest 15742 tk on intellektuaaomandi õigust rikkuvad võltsitud kaup.
14. Käesoleval juhul on võltsitud kaup tuvastatud 13.09.
15. a toimunud vaatluse käigus, kus kontrolliti ükshaaval kõiki tooteid ning eraldati võltsitud tooted ehtsatest. Seejuures oli eristamise aluseks kaubamärgiomaniku esindajate poolt antud kirjalikes hinnangutes välja toodud tunnused ning hinnangule lisatud fotomaterjal originaaltoodetest. Vaatluse protokollist (tl. 90) nähtuvalt on eristamise aluseks järgmised originaaltootele iseloomulikud tunnused: oroginaaltootele kinnitatud eemaldatav kile on täiesti läbipaistev ning toote päritolu viitava fraasi „MADE IN FRANCE“ asukoht on joondatud fraasi kohal oleva sõna „Tokyo“ „k“-tähe juurest. Esmalt tõusetub küsimus, kas sarnase vaatlusega on võimalik intellektuaalomandi õigust rikkuvat kaupa tuvastada. Kohtu hinnangul ei ole see välistatud ning TS § 39 nimetatud kirjalik hinnang ei ole ainus võimalik tõend kauba võltsituse kohta. Ei TS ega määrus 1383/2003 ei piira intellektuaalomandi õigusi rikkuva kauba tuvastamiseks kasutatavate võimalike tõendite liike. Mõlemast eelviidatud õigusaktist tuleneb üksnes see, et õiguste valdajal peab olema võimalus kahtlusalusele kaubale oma hinnang anda. Käesoleval juhul on esitatud vastavad kirjalikud hinnangud, milles on kirjeldatud ning fotomaterjaliga ilmestatud ehtsa toote tunnuseid ning juhitud tähelepanu kontrollimiseks saadud võlstoodete eripäradele.
16. Kohtu hinnangul ei ole vajalik, et kaubamärgiomanik tingimata isiklikult kontrolliks kõiki üksikuid tooteid ja tuvastaks TS § 39 sätestatud kirjaliku hinnangu vormis, kas tegemist on ehtsa tootega või mitte. Käesoleval juhul on 13.09.
17. a toimunud vaatluse käigus ükshaaval kontrollinud kõiki tooteid patendivolinik. Patendivoliniku esindusõigust ei ole kaebuse esitaja kahtluse alla seadnud. Kohus leiab, et volitus esindaja kaubamärgiomanikku hõlmab ka patendivoliniku volitust kontrollida kaubamärgiomaniku nimel võltsimiskahtlusega tooteid ning tuvastada, kas tegemist on ehtsate toodetega või mitte. Käesoleval juhul nähtub kirjelikest hinnangutest, et võltsitud toodete eristamine ehtsatest on võimalik tooneri pudeli visuaalse vaatluse teel. Sarnasel moel intellektuaalomandi õigus rikkuvate toodete tuvastamiseks ei ole tingimata vajalik, et tuvastamise viiks läbi intellektuaalomandi õiguste valdaja enda töötaja. Siinkohal tuleb tähele panna, et asjassepuutuvate intellektuaalomandi õiguste valdajaks on juriidiline isik, kes peab igal juhul tegutsema füüsilisest isikust esindaja kaudu. Sellises olukorras on võimalik võltsimiskahtlusega toodete kontrollimine ka patendivoliniku poolt.
18. Arvestades, et käesoleval juhul on viimaks intellektuaalomandi õigust rikkuvad tooted tuvastatud sel moel, et kaubamärgiomaniku volituse alusel tegutsev patendivolinik on kõik tooted ükshaaval üle vaadanud ning eristanud õiguste valdaja kirjalikes hinnangutes välja toodud parameetrite alusel ehtsad tooted võltsitutest, siis ei ole iseenesest märkimisväärset tähtsust sellel, kas õiguste valdajale hindamiseks saadetud näidised olid võetud vastavat korda järgides või kas antud kirjalikud hinnangud vastavad täpselt TS §-s 39 sätestatud nõuetele. Seetõttu ei ole põhjust pikemalt peatuda ka küsimusel, kas kirjalikes hinnangutes oleks tulnud viidata näidiste tollitõkendite numbritele või neid üksikasjalikumalt kirjeldada. Nimelt tuleb tähele panna, et kirjalike hinnagute sisuline väärtus seisneb selles, et neis on kirjeldatud originaaltoote eripärasid ning toodud välja, et ehtsa tootega võrreldud tooted, mida iseloomustavad teistsugused tunnused, ei ole ehtsad tooted. Seega sõltumata isegi sellest, kas hinnangute andmisel kontrollitud toode oli võetud kaebuse esitaja poolt imporditud toodete hulgast või mitte, on ilmne, et kui vaatluse käigus tuvastatakse tooted, mis ei vasta oma tunnustelt kirjelikes hinnangutes esitatud ehtsa toote tunnusjoontele, küll aga vastavad kirjelikus hinnangus võltstooteks nimetatud toote tunnustele, siis on nende näol tegemist võltstootega. Teisisõnu, kui kirjelikes hinnangutes on märgitud, et ehtsa toote eemaldatav kile on läbipaistev, hindamisel olnud võrldustootel oli see aga valkjas ja mitte täiesti läbipaistev, siis on ilmne, et võltsitud tooteks saab tunnistada ka iga sellise toode, mille kattekile ei ole täiesti läbipaistev ning seda sõltumata sellest, millist päritolu oli hindamisel kontrollitud võltstoode. Samas märgib kohus, et käesoleva haldusasja materjalid ei kinnita kuidagi kahtlust, et intellektuaaloamdni õiguste valdajale kontrollimiseks saadetud ning hinnangu andmise aluseks olnud näidised ei pärinenud kaebuse esitaja poolt Eestisse toodud kauba hulgast. Näidiste saamise asjaolusid on kajastatud Konica Minolta Business Technologies Inc 17.08.
19. a avalduses, kus viitakase ka näidistele paigaldatud tollitõkendite numbritele.
20. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheidet, et kirjelikes hinnangutes ei ole piisavalt üksikasjalikult kirjeldatud võrdlust originaaltootega ning väited originaali iseloomustavate karakteristikute (korgil kaks kriipsu, eemaldatava kile läbipaistev materjal) kohta on paljasõnalised. Ei ole mõeldav, et õiguste valdaja peaks kuidagi täienevalt asuma tõendama või põhjendama, et ehtsal tootel on just tema poolt antud kirjalikus hinnangus kirjeldatud tunnused. Samuti ei saa nõustuda seisukohaga, et võltsitud toodete eristamiseks tuleb tingimata läbi viia toodete tehniline analüüs. Põhjalike tehniliste analüüside läbi viimine oleks ebaproportsionaalne olukorras, kus kauba ehtsust on võimalik tuvastada märksa lihtsamal moel, see tähendab visuaalse vaatlusega.
21. Kohus märgib, et kuigi kaebuse esitaja on vaidlustanud intellektuaalomandi õiguste valdaja kirjalike hinnangute usaldusväärsuse ning leidnud, et patendivolinikul ei olnud õigust kaupa kontrollida, ei ole kaebuse esitaja ise esitanud ühtegi tõendit, mis tema kahtlusi kinnitaks või millest võiks järeldada, et tema poolt Eestisse toimetatud tooted on valmistatud vaidlusaluse kaubamärgiomaniku või mõne tema poolt volitatud isiku poolt. Samuti ei ole kaebuse esitaja ka väitnud, et 13.09.
22. a toimunud vaatluse käigus eristati võltsitud toonerid ehtsatest justnimelt intellektuaalomandi õiguste valdaja kirjalikes hinnangutes välja toodud kriteeriumite alusel. Kohus leiab, et olukorras, kus patendivolinik on ükshaaval kontrollinud kõiki vaidlusaluseid tooteid, lähtudes intellektuaaloamdni õiguste valdaja kirjalikes hinnangutes välja toodud kriteeriumitest ning tuvastanud seeläbi võltsitud kaubad, samas kui kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit vastupidise kohta, tuleb intellektuaaloamdni õigust rikkuv kaup lugeda kohaselt tuvastatuks.
23. Mis puutub kaebuse esitaja kahtlusesse, et 13.09.
24. a toimetatud vaatluse käigus kontrollitud kaup ei ole seesama kaup, mille kaebuse esitaja
25. aasta alguses Eestisse toimetas, siis leiab kohus, et selline kahtlus on põhjendamatu. 04.01.
26. a otsusega nr 12 on kõnealune kaup kinni peetud ja võetud tolli järelevalve alla ning ei nähtu, et kaup kinnipidamise ning 13.09.
27. a vaatluse vahelisel ajal tolli järelevalve alt väljunud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tollitõkendite paigutamine kauba puutumatuse tagamiseks on vajalik juhul, kui kaup tolli järelevalve alt väljub. Ei tolliseadusest ega selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et igasugusele tolli järelevalve alla jäetud kaubale tuleks ilmtingimata paigaldada tollitõkend. Tollitõkendi paigaldamine on vajalik eelkõige selleks, et vältida kaubaga toimingute tegemist ilma tolli teadmata. Olukorras, kus toll ise kaubaga mingisuguseid toiminguid teeb, muuhulgas korraldab kauba viimist ühest tollilaost teise, ei ole tollitõkendite paigaldamine vajalik.
28. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõuseti ning kummagi poole menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik