Obsah (11)

§ 396§ 101§ 108§ 35§ 34§ 42§ 397§ 41§ 113§ 94§ 158

Tsiviilasi nr 2-08-56415 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2009. a Tartu, tagaseljaotsus k

) § 76 lõike 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 396

lõike 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 7. Kohustuse rikkumine on

§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 8.

§ 108

lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja põhivõlgnevus 2 000 krooni. 9.

§ 35

lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SMS Laen OÜ ja kostja lepingu interneti vahendusel. Seejuures olid laenusumma ja selle tagasimakse tähtaeg ainukesed lepingutingimused, mille kujunemist oli kostjal võimalik mõjutada. Eelnevast saab järeldada, et kosja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, mistõttu tuleb lepingu ülejäänud tingimusi pidada tüüptingimusteks. 10. SMS Laen OÜ tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli SMS Laen OÜ-ga lepingut sõlmides tarbijaks

§ 34tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. 11.

§ 42

lõikes 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. 12.

§ 397

lõike 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Lepingu tähtaja saabumisega kaotab laenusaaja raha kasutamise õigusliku aluse ja laenatud rahasumma muutub sissenõutavaks. Sellest hetkest kaotab võlausaldaja intressi arvestamise õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Kohus on seisukohal, et lepingu punkt 4.3, mis lubab võlausaldajal nõuda intressi laenult ka pärast laenu tähtaja saabumist ja laenu sissenõutavaks muutumist, on tüüptingimus, millega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud ning

§ 42lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 84 lõike 1 kohaselt tühisel kokkuleppel ei ole õiguslikke tagajärgi. Kuna laenu intress oli kokku lepitud 550 krooni 30-neks päevaks ja laenuleping lõppes 02.03.2007. a, on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist vaid lepingu punktis 4.2.2 kokkulepitud ulatuses, s.o summas 550 krooni. Kohus jätab hageja intressinõude 550 krooni ületavas osas rahuldamata. 3 13.

§ 42

lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist.

§ 42lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kohus on seisukohal, et SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punkt 13 on tühine kalendripäevas arvutatava 0,5 % suuruse viivise määra tõttu (182,5 % aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub

§ 41

kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul

§ 113

lõikes 1 toodud viivise seadusjärgne määr.

§ 113

lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 2 000 kroonilt alates 03.03.
3. a. Viivise määr

§ 113lõike 1 kohaselt alates 01.01.2007.

a kuni 30.06.

1. a oli 10,5 % aastas ja alates 01.07.
2. a kuni 28.07.
3. a (hagi koostamise aeg) 11 % aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 03.03.
4. a kuni 30.06.
5. a summas 69,04 krooni (2 000 krooni x 10,5 % x 120 päeva / 365 päeva) ja perioodi eest 01.01.
6. a kuni 28.07.
7. a summas 237,50 krooni (2 000 krooni x 11 % x 394 päeva / 365 päeva). Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 03.03.
8. a kuni 28.07.
9. a summas 306,54 krooni (69,04 + 237,50).
10. Tulenevalt

§ 158

lõikest 1 leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus märgib, et leppetrahvi kokkulepete sisu on piiratud tüüptingimusena kindlaksmääratud leppetrahvide puhul. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi kokkulepe on lepingusse võetud hageja initsiatiivil. Seega on leppetrahvi kokkuleppe tingimus saanud lepingu osaks, mida ei ole eraldi läbi räägitud. Kui ebaproportsionaalselt suur leppetrahvi nõue sisaldub tüüptingimustes, toob see erinevalt

§-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse. Kohus leiab, et tüüptingimusena lepingu punktis 14 ette nähtud leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur (kuni 50 % kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust), mistõttu on antud tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav

§ 42

lõike 3 punkti 5 järgi ja seetõttu tühine

§ 42lõike 1 kohaselt.

Kuna antud juhul puudub hagejal võimalus nõuda leppetrahvi ka seaduses sätestatud eeldustel, jätab kohus hageja nõude leppetrahvi summas 1 000 krooni kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata. 15. Hageja on esitanud kohtule taotluse nõudeõiguse loovutamisest tulenevate kulude summas 1 500 krooni kostjalt väljamõistmiseks lepingu punktide 12.2.1, 12.2.2 ja 12.2.3 alusel, mille kohaselt nõudekirja väljastamise tasu on 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamise tasu on 350 krooni (kuigi lepingu punktist 12.2.2 nähtub, et 200 krooni) ja hagiavalduse kohtusse esitamise tasu on 1 000 krooni. Kohus leiab, et hageja poolt lepingu punktides 12.2.1 ja 12.2.2 kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega loeb kohus, et

§ 42

lõike 3 punkti 5 alusel on tühine tüüptingimus, millega laenuandjal on õigus nõuda laenusaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist laenuandja hinnakirja järgi. Hagiavalduse kohtusse esitamise kulu 1 000 krooni (tulenevalt lepingu punktist 12.2.3) on menetluskulu ja selle sissenõudmine toimub TsMS §-de 173 ja 174 kohaselt kohtulahendi alusel. Kohus on seisukohal, et hageja ei saa nõuda võlaõiguslikus vaidluses kohtumenetluse kulude väljamõistmist kostja võlana selles hagis, mis on kohtusse esitatud põhivõla ja kõrvalnõuete 4 väljamõistmiseks. Seega jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt nõudeõiguse loovutamisest tulenevate kulude summas 1 500 krooni väljamõistmiseks.

1. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades on õiguslikult põhjendatud rahuldada AS Era Liisingu Inkassoteenused hagi tagaseljaotsusega osaliselt, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2 000 krooni, intressi 550 krooni ja viivise perioodi eest 03.03.
2. a kuni 28.07.
3. a summas 306,54 krooni. Hageja leppetrahvi ja nõudeõiguse loovutamisest tulenevate kulude nõuded jätab kohus rahuldamata.
4. Vastavalt TsMS § 468 lõike 1 punktile 2 tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks tagaseljaotsuse. Seega kuulub käesolev otsus viivitamatult täitmisele. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lõike 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 01.01.
5. a kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 173 lõike 1 (kuni 31.12.
6. a kehtinud redaktsiooni) kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt alla poole nõudest, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 2 856,54 / 19 616,96 x 100 = 15 % ulatuses kostja ning 85 % ulatuses hageja kanda. Kohtunik 5