KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 26. märts 2009; Tallinn Haldusasja number 3-09-580 Haldusasi A.E kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt teki

§ 11

lg 4) ja et kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras hinnatavate rikkumiste pinnalt esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue oleks praegu ennatlik ning perspektiivitu; RESOLUTSIOON 2. Saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul arvates määruse ärakirja kättesaamisest (

§ 11lg 8).

1. A.E (avaldaja) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse seoses sellega, et tema avalduse alusel alustatud kriminaalmenetlus kestis liiga kaua, mille tulemusena lõpetati kriminaalasi kuriteo aegumise tõttu
2. aastal ning kriminaalasja lõpetamise määruse peale esitatud kaebuse jättis Riigiprokuratuur 19.02.2009 rahuldamata. Riigiprokurör selgitas, et määrust on võimalik vaidlustada KrMS § 208 alusel, kuid avaldaja ei pidanud seda kuriteo aegumise tõttu enam võimalikuks. Sellest tulenevalt taotleb avaldaja 200 000 krooni suuruse moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist.
3. Lähtuvalt eeltoodust tekib küsimus, kas antud juhul saab kaebus üldse halduskohtu pädevusse kuuluda ning halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi -

) § 11 lg 1 p-i 2 alusel tulebki kõigepealt kontrollida ja hinnata lisaks muudele võimalikele puudustele nimelt seda aspekti. Kaebusest nähtub, et Põhja Politseiprefektuuris koostati 06.10.2008 kohtueelse menetluse kokkuvõte ning see edastati koos toimikuga Põhja Ringkonnaprokuratuurile, kuid 29.12.2008 lõpetas 2 ringkonnaprokurör menetluse, sest ilmnesid kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Seejuures hinnati, millal võidi kuritegu kõige hilisemalt toime panna ja millal aegumine katkes, sest süüdistatava (süüdistati KarS § 199 lg 1 ja § 356 lg 1 järgi, vargus ning ebaseaduslik raie) suhtes oli kohaldatud vahepealsel perioodil tõkendina vahistamist. Kaebuse esitaja vaidlustas ringkonnaprokuratuuri määruse, kuid Riigiprokuratuur jättis vastava kaebuse rahuldamata. 3.

§ 3

lg 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik - õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ning seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Sama seadustiku ja paragrahvi teise lõike kohaselt ei kuulu aga halduskohtu pädevusse selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Antud juhul nähtub kaebusest, et see on esitatud seoses kriminaalmenetluse väidetava venimise ja kriminaalmenetluse lõpetamisega, mis kaebuse esitaja arvates välistab hagi esitamise tsiviilkohtumenetluse korras, sest ta ei ole kriminaalasjas süüdistatud isikuga kunagi võlaõiguslikes suhetes olnud.

1. Kriminaalmenetluse käigus tehtud otsuste ja toimingute vaidlustamiseks näeb kriminaalmenetluse seadustik ette eraldi menetluskorra ning halduskohtul kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingute ja otsustuste õigusvastasuse tuvastamiseks üldjuhul pädevust ei ole. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse (tegevusetuse) peale kaebamise kord on nähtud põhiliselt ette KrMS §-des 228-
2. Käesoleval juhul oli tegemist kriminaalmenetluse lõpetamisega ning Riigiprokuratuur on selgitanud ka vastava määruse vaidlustamise võimalusi lähtuvalt KrMS §-st
3. KrMS § 208 lg-s 1 on sätestatud, et kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud sama seadustiku § 207 lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul advokaadi vahendusel vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise ringkonnakohtus. Eelnevalt nimetatud KrMS § 207 lg 2 kohaselt võis kannatanu esitada kaebuse Riigiprokuratuurile nimetatud seadustiku §-s 200 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt sama seaduse ja paragrahvi lõikes 1 sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise peale. Omakorda kriminaalmenetluse seadustiku §-st 200 nähtub, et kui kohtueelses menetluses on ilmnenud KrMS §-s 199 nimetatud (näiteks kuriteo aegumistähtaeg on möödunud) asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Eelnevast järeldub, et menetluse lõpetamine saab toimuda prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Prokuratuuri sellekohaseid otsustusi on võimalik vaidlustada, kõigepealt KrMS § 207 lg 2 alusel Riigiprokuratuuris ja seejärel lähtuvalt KrMS § 208 lg-st 1 ringkonnakohtus. Antud juhul avaldaja kriminaalmenetluse lõpetamist ringkonnakohtus vaidlustanud ei ole. Arvestades asjaolu, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise kord on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud ja seda ei ole tervikuna läbitud, vaidlus halduskohtu pädevusse kuuluda ei saa. Teoreetiliselt on tõepoolest võimalik kahju hüvitamist koheselt halduskohtu kaudu taotleda, kuid praegu ei ole sellel sisulist perspektiivi. Kui eeldada, et kahju on tõepoolest tekkinud ja nimelt seetõttu, et prokuratuur lõpetas aegumise tõttu kriminaalasja, siis on vaja kriminaalasja lõpetamise määrust kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras hinnata ning kontrollida. Kuni seda ei ole tehtud, ei saa öelda, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli põhjendatud ja seda isegi sel juhul kui see võiks tunduda esmapilgul põhjendatuna. Prokuratuuri määruseid ei ole kaebuse juurde lisatud, kuid kaebusest võib järeldada, et aegumise hindamise puhul oli tähenduslik ajahetk, millal võis ebaseaduslik raie kõige hilisemalt toimuda ja ka see asjaolu, et kas ning millal tuli lugeda aegumine 3 katkenuks. Need on aga puhtkriminaalmenetluslikud küsimused, mida halduskohus hinnata ei saa, sest vastav kord on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud. Kui halduskohus neid hinnata ei saa, siis ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et ringkonnaprokuratuur on kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu, olenemata sellest kas menetlus lõpetati aegumise tõttu või mõnel muul alusel, kahju tekitanud. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise korral peaks halduskohus andma hinnangu, kas kriminaalmenetluse lõpetamine oli põhjendatud või mitte, kuid see küsimus halduskohtu pädevusse ei kuulu. Selleks on teistsugune menetluskord. Seega on kahju hüvitamise nõue antud juhul kriminaalmenetluse raames vaidlustatavate toimingutega lahutamatult seotud ja tuleb halduskohtu pädevuse puudumise tõttu tagastada. Kui kahju hüvitamise nõuet vaadelda väljaspool kriminaalmenetlust, siis oleks nõue nagunii ennatlik ja perspektiivitu. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõuete puhul on oluline, et tekitatud kahju ja prokuratuuri kui vastustaja õigusvastase tegevuse vahel oleks põhjuslik seos. Praegu ei nähtu esitatud kaebusest, milline võiks olla põhjuslik seos, kui ebaseaduslik metsaraie on pandud toime konkreetse isiku poolt ja seda isikut on selle eest süüdistatud. Mis puutub kaebuse esitaja eeldusesse, et kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi oleks tulnud rahuldada ja et sel juhul ei oleks põhjust kahju hüvitamise nõuet esitada, siis päris lõpuni ei saaks välistada ka sellist olukorda, kus tsiviilhagi oleks jäänud rahuldamata või oleks rahuldatud näiteks osaliselt. KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt on üheks kohtuotsusega lahendatavaks küsimuseks see, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Mõnevõrra ebaselgeks jääb ka see, miks kaebuse esitaja leiab, et kahju hüvitamine tsiviilõiguslikus korras ei oleks võimalik, kui süüdlase isik on teada ja esitatud materjalist nähtuvalt ei ole selles ilmselt ka vaidlust. Võlasuhe ei pea tekkima ilmtingimata lepingust, see võib tekkida ka kahju õigusvastasest tekitamisest. Seega ei nähtu esitatud kaebusest, et Põhja Ringkonnaprokuratuur võis tekitada seoses metsavargusega sellist kahju, mida tuleks avaldaja kasuks hüvitisena välja mõista. Sellest järeldub, et prokuratuuri vastu esitatav kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu ja perspektiivitud nõuded tuleb lähtuvalt

§ 11lg 31 punktist 5 samuti koheselt tagastada.

See peaks olema kaebuse esitaja huvides, sest vastasel korral võivad tekkida põhjendamatud kulud, ilma, et nõudel oleks sisulisi eduväljavaateid. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus selle esitajale tagastada. See aga ei võta avaldajalt võimalust esitada vajaduse korral kahju hüvitamise nõue halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg-s 4 ettenähtud üldist 3-aastast tähtaega arvestades mõnevõrra hiljem, siis kui vastavaid toiminguid on kriminaalmenetluse raames hinnatud ning olukord on selgem. Sel juhul tuleb veelkord hinnata kaebuse võimalikke eduväljavaateid ja kaebuse juurde kindlaksjäämise korral tasuda ettenähtud riigilõiv. Riigilõivuseaduse § 56 lg 11 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. 200 000 kroonise nõude puhul oleks 250 kroonine riigilõiv ebapiisav. 5. Kaebuse tagastamise korral on soovi korral võimalik taotleda ka riigilõivu tagastamist, kuid selleks tuleb määruse jõustumise järgselt esitada riigilõivuseaduse alusel antud rahandusministri 29.12.2006 määruse nr 68 „ Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ paragrahvis 11 sätestatud nõuetele vastav taotlus koos kontonumbri ja muude sellekohaste andmetega (

§ 84lg 4 p 2).

Enno Loonurm Kohtunik