3-07-2302 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 11.11.2008.a Tallinn Haldusasja number 3-07-2302 Haldusasi A.S. kaebus Põhja

) § 43 lõike 1 punktile 2 A.S.le Põhja Politseiprefektuuri poolt väljastatud füüsilise isiku relvalubade ja soetuslubade kehtivus „peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemiseni” ning võeti relvad koos laskemoonaga Põhja Politseiprefektuuri relvalattu hoiule (tl 53-54). 4. A.S. esitas 09.11.2007.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles tühistada Põhja Politseiprefektuuri 02.11.2007.a otsus nr 327 ja jätta kohaldamata

§ 43

lõike 1 punkti 2 regulatsioon ning tunnistada see põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks.

1. Kohus võttis 20.11.2007.a kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Põhja Politseiprefektuuri (tl 22). Koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus 13.11.2007.a rahuldamata (tl 19-20). A.S. esitas kohtumäärusele määruskaebuse, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 03.01.2008.a määrusega rahuldamata (tl 25-50, 95-97).
2. Riigiprokuröri 14.03.2008.a kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusega kriminaalasjas nr 05913000055 lõpetati A.S. suhtes menetlus (tl 127-131).
3. Põhja Politseiprefektuuri 26.03.2008.a relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamise otsusega nr 545 lõpetati „relvalubade kehtivuse peatatus, mis on otsustatud Põhja Politseiprefektuuri 02.11.2007.a otsusega nr 327” (tl 155-156).
4. Kaebaja asendas 04.04.2008.a Põhja Politseiprefektuuri 02.11.2007.a otsuse nr 327 tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega (tl 162-170). Vastustaja esitas kirjalikud seisukohad muudetud kaebuse kohta 27.06.2008.a (tl 180). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5. Kaebuse põhjendused. 9.1 Kaebaja on kirglik jahimees ja aktiivne jahisportlane, kes on muuhulgas erinevate jahindusorganisatsioonide aktiivne (juhtiv) liige, millega seoses ta on varem ja kavatseb ka edaspidi korraldada ja osa võtta jahtidest ja jahivõistlustest nii Eestis kui välisriikides. Nähtuvalt eelkirjeldatud tegevustest ja relvade, relva- ja soetamislubade arvukusest, on kaebuse esitaja huvi relvade ja jahinduse vastu selgelt põhistatud ja tõendatud. Kaevatav otsus ja selle vajadus on ebaselge, vastuoluline ning ka õigusvastane, kuna kaebuse esitajal on relvaloa kehtivuse peatamise otsuse tõttu sisuliselt võimatu osa võtta jahtidest ja jahivõistlustest, mis aga kuulub kaebuse esitaja regulaarsete tegevuste hulka. Otsusega rikutakse kaebaja põhiõigusi vastavalt PS §§ 19, 32 ja 29 lõikele 1, lisaks rikuti sanktsioonide ja tähtaja märkimata jätmisega otsuses kui 2 haldusaktis ja teatises oluliselt menetluslikke vorminõudeid, millega kaasnevad haldusmenetluse seaduses § 58 nimetatud tagajärjed, sest rikutud on kaebaja PS § 14 sätestatud põhiõigust. 9.2 PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Relvalubade ja soetamislubade kehtivuse peatamise ning samuti relvade äraandmise kohustuse puhul on kahtlemata tegemist kaebuse esitaja põhiõiguste riivega. Vastavalt demokraatlikule õigusriigile peab Eesti Vabariigis igasugune põhiõiguste riive olema põhjendatud. Riigikohus asus oma otsuses seisukohale, et mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda mõjuvamad peavad olema riivet õigustavad põhjused.

§ 43

lõike 1 punkti 2 sõnastuse kohaselt piisab loa peatamiseks, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel tunnistatud kahtlustataks või süüdistatavaks. Nimetatud olukorras tekib alati tuntav põhiõiguste ja vabaduste riive, mille õiguspärasus ja vastavus põhiseadusega on enam kui küsitav. Antud juhul ei saa rääkida mõõdukast riivest kui sellisest, kuivõrd kuritegu, milles on kaebuse esitajale kahtlustus esitatud, ei „võistle“ kuritegudega, milles kahtlustuste/süüdistuse esitamise korral on seadusandja pidanud vajalikuks võtta loa omanikult relvade ja nendega seotud load. 9.3 Sarnaselt muudel juhtudel õiguste peatamisega (nt juhtimisõiguse peatamisega) ei hinda relvaloa kehtivuse peataja (relvaloa väljastanud politseiprefektuur) relvaloa kehtivuse peatamisel isikust lähtuvat ohtu, kui isik on tunnistatud kahtlustatavaks/süüdistatavaks kuriteo toimepanemises, mistõttu on loa peatamine automaatne süüdimõistmise järelm. Politseiprefektuuri roll seisneb üksnes peatamise vormistamises. Siinjuures on endiselt oluline märkida, et relvaloa kehtivuse peatamise puhul on tegu haldusmenetlusega, mille käigus tuleks isikule tagada menetlusõigused (sh õigus olla ärakuulatud), kuid

§ 43

lõike 1 punkt 2 ei võimalda Põhja Politseiprefektuuril kui haldusorganil teostada kaalutlusõigust, ei otsuse- (kas peatada või mitte) ega valikudiskretsiooni (kui pikaks ajaks) kujul. Seega puudub menetlusõiguste tagamisel mõte, kuna loa peataja ei saa haldusmenetluse käigus väljaselgitavaid asjaolusid niikuinii haldusakti andmisel arvestada. Relvaloa kehtivuse peataja ei saa iseseisvalt tuvastada rikkumise, isikuga seonduvaid jms asjaolusid. Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-15-07 kohaselt on PS-ga vastuolus olukord, kus isikut kohustatakse midagi tegema või piiratakse tema PS-s toodud põhiõigusi ja –vabadusi menetluseta, kus oleksid tagatud tema põhiõigused, st ei rakendata uurimisprintsiipi ega ärakuulamisõigust. Järelikult on

§ 43

lõike 1 punkt 2 osa, mis ei võimalda haldusorganil teostada relvaloa kehtivuse peatamisel kaalutlusõigust, vastuolus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. 10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 10.1 Vastustaja on seisukohal, et ta on täitnud täpselt

§ 43lõike 1 punktist 2 tulenevaid kohustusi ning seega käitunud igati õiguspäraselt.

10.2

§ 43

lõike 1 punkt 2 ei ole vastuolus PS-ga.

on eriseadus, millega antakse isikutele, kes vastavad seaduses toodud nõuetele, eriõigus (mitte põhiseaduslik õigus) omada ja kanda piiratud käibega relva. Arvestades kogukonna turvalisust, on seaduse säte, mis kohustab politseiprefektuuri kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatava isiku relvaloa peatama, täiesti argumenteeritav ja loogiline. Seadusandja eristab selgelt relvaloa kehtivuse peatamist ja kehtetuks tunnistamist.

§ 43

lõikes 3 on sätestatud relvaloa kehtetuks tunnistamise alused (sh kriminaalkorras karistatud, kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine, jahipidamine ilma jahitunnistuseta jne).

§ 43

lg 1 punktis 2 kohaselt juhul, kui loa omaja on kahtlustatav või süüdistatav, relvaloa kehtivus peatatakse, mitte ei tunnistata kehtetuks. See tähendab, et samaaegselt isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisega langeb ära ka relvaloa kehtivuse peatamise alus ning isiku relvaloa kehtivus taastatakse, ilma et isik peaks uuesti relvaluba taotlema. Seega on relvaloa kehtivuse peatamine isiku õigusi oluliselt vähemal määral piirav, võrreldes loa kehtetuks tunnistamisega.

§ 43

lõike 1 punkt 2 on kooskõlas 3 proportsionaalsuse põhimõttega, kuna eeltoodud põhjendustest nähtuvalt peame avalikke huve kaalukamaks kahtlustatava ja süüdistatava subjektiivsest õigusest. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 11. Kaevatava otsusega peatati A.S.le väljastatud relvalubade ja relvasoetamislubade kehtivus tuginedes

§ 43lõike 1 punktile 2 põhjusel, et kaebaja tunnistati kriminaalasjas nr 05913000055 kahtlustatavaks Kar

S § 298 lõike 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kohus leiab, et selle otsuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks on kaebajal põhjendatud huvi, kuivõrd võimaliku kahju tekkimine kaebajal on usutav. 12. Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et eelnevalt oli Kaitsepolitseiameti poolt 11.10.2007.a kriminaalasjas nr 05913000055 esitatud A.S.le kahtlustus KarS § 298 lõike 1 järgi. Nimetatud asjaolu nähtub toimikus olevast Riigiprokuratuuri 14.03.2008.a määrusest (tl 127). Prokuratuur informeeris vastustajat kaebajale kahtlustuse esitamisest 21.10.2007.a (tl 111). Vaidlus puudub ka selles, et kaevatava otsusega peatatud load olid kaebajale väljastanud vastustaja. Pooltevahel on vaidlus selles, kas õigustloova akti norm, millele kaevatav haldusakt tugineb, on PS-ga kooskõlas. Kaebaja leiab, et

§ 43

lõike 1 punkti 2 osa, mis ei võimalda haldusorganil teostada kehtivuse peatamisel kaalutlusõigust, on vastuolus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja on seisukohal, et ta on täpselt täitnud

§ 43

lõike 1 punktist 2 tulenevaid kohustusi ning leiab, et nimetatud säte on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. 13.

§ 43

lõike 1 punkt 2 sätestab: „[s]oetamisloa või relvaloa väljastanud politseiprefektuur peatab loa kehtivuse, kui: [---] 2) loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav”. Sõnastust „kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav” tuleb kohtu arvates mõista selliselt, et tegemist on isikuga, kes on kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) mõttes. KrMS § 33 lõike 1 kohaselt on kahtlustatav isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingutele.

§ 43

lõike 1 punktist 2 järeldub, et selles toodud asjaolude esinemisel ei ole seadust rakendaval haldusorganil muud valikut, kui relvasoetamisloa või relvaloa kehtivus peatada, talle ei ole jäetud võimalust hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid. Seega ei anna vaidlusalune säte seaduse rakendajale kaalutlusõigust ei valiku- ega otsustusdiskretsiooniks. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et „[k]aalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid. (vt Riigikohtu üldkogu otsust asjas nr 34-1-7-01 – RT III 2001, 26, 280 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuseid asjades nr 3-4-1-6-20 – RT III 2000, 13, 140; 3-4-1-6-01 – RT III 2001, 15, 154; 3-4-11-03 – RT III 2003, 5, 48)” (RKPJKo 3-4-1-9-04, p 16).

1. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et „isiku õigus soetada ja omada relva [võib] olla hõlmatud PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele või mõne muu põhiõigusega, näiteks tegevusala ja elukutse valikuvabadusega (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
2. oktoobrist 2000 – RT 2000, 21, 233, p 12)” (RKÜKo nr 3-4-1-7-01, p 13). Kaebusest nähtuvalt on relvad kaebajale vajalikud jahil käimiseks ja jahispordiga tegelemiseks. Jahipidamine on isiku vaba eneseteostuse viis. Seega sekkus riigivõim kaebajale väljastatud 4 relvasoetamislubade ja relvalubade kehtivus peatamisega tema PS §-s 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse. Põhiõiguse riive kujutab endast põhiõiguse rikkumist vaid siis, kui see riive on põhiseadusevastane (RKÜKo nr 3-4-1-7-01, p 14). Riive on põhiseaduspärane, kui riivel on legitiimne põhjus ja riive on proportsionaalne (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2002, lk 111). Kohtu arvates on seadusandja kõnealuse piirangu kehtestamisel järginud legitiimset eesmärki ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Proportsionaalsuse nõue tuleneb PS § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kuritegude ohtlikkus ühiskonnale on erinev. Riigikohus on möönnud, „et mitte kunagi anda relvaluba mõne ohtliku tahtliku kuriteo (nt terrorismi, tahtliku tapmise) eest karistatud isikule võib olla põhjendatud” (RKÜKo nr 3-4-1-7-01, p 24). Otsustamaks, kas põhiõiguse riive on põhiseaduspärane, tuleb täitevvõimul kaaluda erinevaid vastanduvaid huve. Kuna

§ 43

lõike 1 punkt 2 ei võimalda relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise otsustamisel konkreetsete asjaoludega arvestada ega kaaluda, kas vaidlustatud sätte kohaldamine on konkreetses asjas proportsionaalne või mitte, pole ka PS §-s 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse sekkumise põhiseaduspärasus kindel. Antud juhul oli isik, kellele väljastatud relvasoetamislubade ja relvalubade kehtivus peatati, kahtlustatav aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, täpsemalt altkäemaksu lubamises ja andmises. Kaebajat kahtlustati teise astme kuriteos, mis ei olnud seotud relvade ega ohuga teistele inimestele või ühiskondlikule julgeolekule. Asjas puuduvad ka andmed, mis viitaksid sellele, et kaebaja näol oleks olnud tegemist isikuga, kes kujutas endast ohtu ühiskonnale. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja näol tegemist ettevõtliku ja aktiivse ühiskonnaliikmega. Kaebuse andmetel ka jahisportlase ja kirgliku jahimehega. Kohus ei nõustu vastustajaga, et relvaloa kehtivuse peatamine piirab isiku õigusi oluliselt vähem, kui loa kehtetuks tunnistamine. Esimesel juhul on mõju küll ajutine, aga siiski sama. Pealegi ei ole kriminaalmenetluse ajalist kestvust võimalik ette prognoosida. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et piirang, mis kohustab seaduse rakendajat peatama kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisluba või relvaluba, arvestamata konkreetse juhtumi asjaolusid, sh relvasoetamisloa või relvaloa omaniku isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid (kuriteo raskusaste ja iseloom jms), ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Arvestades eeltoodud seisukohti ei olnud kaebajale väljastatud relvalubade ja relvasoetamislubade kehtivuse peatamine proportsionaalne. 15. Eelnevast lähtudes tuleb

§ 43

lõike 1 punkt 2 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, millega ei nähta ette politseiprefektuuri kaalutlusõigust relvaloa kehtivuse peatamise otsustamisel ning edastada kohtuotsus Riigikohtule (HKMS § 25 lõiked 9 ja 10).

§ 43

lõike 1 punkt 2 on asjakohane, tegemist on normiga, mille alusel peatati kaebajale väljastatud relvalubade ja relvasoetamislubade kehtivus. Põhja Politseiprefektuuri 02.11.2007.a otsus nr 327 tuleb tunnistada õigusvastaseks ja kaebus rahuldada (HKMS § 26 lõike 1 punkt 3). 16. Menetluskulude väljamõistmist ei ole taotletud. Indrek Paukštys Kohtunik 5 6