KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1575 Haldusasi K.T.`i, P.T.`i, A.T.`i j

§ 192

lg 3 kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul, arvates pärandi avanemisest, esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, maa tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Kuna Laane A-47 maaüksuse tagastamise õigustatud subjekt E. T. suri xx xx xxxx, nõudeõiguse pärinud isikud esitasid pärimisõiguse tunnistuse aga alles 17.06.2008 (registreeritud vallavalitsuses 18.06.2008), siis ei saa Kuusalu Vallavalitsus, võttes aluseks

§ 192lg 3, Laane A-47 maaüksuse maa tagastamise menetlust alustada.

KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHT

1. Kaebajad leiavad, et Kuusalu Vallavalitsuse keeldumine Laane A-47 maaüksuse maa tagastamise menetluse alustamisest on õigusvastane ja rikub nende kui E. T. pärijate õigust saada tagasi Laane A-47, endise kinnistu nr 10767 maa.
2. Kuusalu Vallavalitsus on kaebajate õigusi puudutava küsimuse otsustamisel rikkunud vorminõudeid. Otsus maa tagastamise menetluse alustamisest keeldumise kohta ei ole vormistatud haldusaktina, nagu seda näeb ette seadus, vaid 7.07.2008 lihtkirjana nr 5-1/19161, mis ei vasta HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti nõuetele. Kuna nimetatud kiri sisaldab endas haldusmenetluslikke tagajärgi (otsust maa tagastamise menetluse alustamisest keeldumise kohta), siis tuleb kõnealust kirja vaadelda haldusaktina.
3. Kuusalu Vallavalitsus tugineb vaidlustatud kirjas

§ 192lg-le 3.

Nimetatud säte jõustus 27.11.2005, so 21 kuud peale E. T.’i surma (xx xx xxxx). Seega E. T.’i pärandi avanemise ajal

§ 192

lg 3 ei kehtinud ja ei olnud kehtestatud üheksa kuu pikkust tähtaega pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kohalikele omavalitsustele. Seetõttu on Kuusalu Vallavalitsus Laane A-47 maaüksuse maa tagastamise menetluse alustamisest keeldumisel kohaldanud

§ 192lg 3 ebaseaduslikult.

2

1. Kaebajate väitel esitasid nad pärimisõiguse tunnistuse Kuusalu Vallavalitsusele tähtaegselt. Kuusalu Vallavalitsuse 14.06.2007 korraldusega nr 700 pikendati Laane A-47 maaüksuse osas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega
2. juulist 2007 kuni
3. juunini
4. Kaebajad esitasid taotluse maa tagastamise menetluse jätkamiseks koos pärimistunnistusega vallavalitsusele 17.06.
5. Nagu nähtub vaidlustatud kirjast, on vallavalitsus taotluse koos pärimisõiguse tunnistusega saanud kätte 18.06.
6. Seega on kaebajad esitanud pärimisõiguse tunnistuse E. T.’ile kuulunud Laane A-47 maaüksuse maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta enne vallavalitsuse poolt kehtestatud tähtaja möödumist. Maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaja pikendamisega tekkis kaebajatel õiguspärane ootus, et pärimisõiguse tunnistuse esitamisel Kuusalu Vallavalitsusele enne
7. juunit 2008 saab vallavalitsus alustada kaebajatele Laane A-47 maa tagastamise menetlust. Sellest tulenevalt on Kuusalu Vallavalitsus Laane A-47 maa tagastamise menetluse alustamisest keeldumisega käitunud sõnamurdlikult. Lisaks sellele on Kuusalu Vallavalitsuse keeldumine maa tagastamise menetluse alustamisest vastuolus vallavalitsuse enda poolt vastu võetud õigusaktiga ja seetõttu õigusvastane.
8. Kaebajad paluvad tühistada Kuusalu Vallavalitsuse 7.07.2008 kirjas nr 5-1/1916-1 sisalduva otsuse maaüksuse Laane A-47 tagastamise menetluse alustamisest keeldumise kohta ning teha Kuusalu Vallavalitsusele ettekirjutus, millega kohustada vallavalitsust jätkama maa tagastamise menetlust Laane A-47 maaüksuse osas.
9. Juhul, kui kohus peaks leidma, et Kuusalu Vallavalitsuse otsus Laane A-47 maaüksuse maa tagastamise menetluse alustamisest keeldumise kohta on seaduslik, taotlevad kaebajad

§ 192lõike 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

Kaebajad leiavad, et

§ 192

lg 3 on vastuolus põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuna nimetatud säte võimaldab ühelt poolt kohalikel omavalitsustel keelduda maa tagastamise menetluse alustamisest või jätkamisest pelgalt formaalsetel kaalutlustel ning asjaolude esinemisel, mis võivad esineda väljaspool nõudeõiguse pärijate mõjusfääri (nt pärimisõiguse tunnistuse mitteõigeaegne väljastamine notari poolt) ning teiselt poolt on kohalikud omavalitsused ilma jäetud kaalutlusõiguse teostamise võimalusest pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Mõistetav on vajadus kehtestada vara tagastamise ja kompenseerimise menetlusele kindlad tähtajad, kuid samas ei tohi seadusandja poolt kehtestatavad tähtajad ebamõistlikult piirata isikute õigusi ja vabadusi ning need peavad olema proportsionaalsed soovitava eesmärgiga.

§ 192

lg-s 3 sätestatud üheksa kuu pikkune tähtaeg pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kohalikule omavalitsusele kaebajate hinnangul proportsionaalne ei ole. VASTUSTAJA SEISUKOHT Kuusalu Vallavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväiteid kaebusele järgmiselt: põhjendab oma 12.

§ 192

lg 3 järgi peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse §-s 26 on sätestatud, et kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu 3 jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Sellest johtuvalt puudub kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, kas nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik on teinud endast oleneva nimetatud tähtaegadest kinnipidamiseks. Nimetatud seadusesätted ei jäta kohalikule omavalitsusele võimalust kasutada diskretsiooniõigust.

1. Kuusalu Vallavalitsus pole käesoleva ajani vastu võtnud haldusakti Laane A-47 maa mittetagastamise kohta. Samas on vald pikendanud tagastamise tähtaega – viimane korraldus nr 519 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingute tähtaja pikendamine“ võeti vastu 12.06.
2. Vallavalitsuse 7.07.2008 kiri nr 5-1/1916-1 kaebajatele oli informatsioon selle kohta, miks pole hetkel võimalik alustada maa tagastamise menetlust. Vastusega kaasnes suuline soovitus Maa-ametist saadud info põhjal pöörduda kohtu poole taotlusega ennistada tähtaeg.
3. Vastustaja leiab, et ta on teinud omalt poolt kõik, et säilitada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele maa tagasisaamise võimalus. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
4. Harju Maavalitsuse ÕVVTK 19.04.1995 otsusega nr 7116 tunnistati Kuusalu vallas asuv maaüksus Laane A-47, pindalaga 22.61 ha omandireformi objektiks ja M. R. selle vara suhtes õigustatud subjektiks. M.R. loovutas augustis 1995 kõnealuse maa tagastamise nõudeõiguse oma tütrele E. T.`ile (tl 13). E. T. suri xx xx xxxx. Sellel ajal kehtinud

§192

lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Riigikogu poolt 26.10.2005 vastu võetud ja alates 27.novembrist 2005 jõustunud

MS §8 muudeti

§192

lg 3 redaktsiooni ja sätestati, et: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Sama seaduse §26 sätestas, et „Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ( s.o. 28.augustiks 2006) ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajad, kes olid E.T.`i pärijateks, ei esitanud vastustajale 28.augustiks 2006 pärimisõiguse tunnistust, vaid esitasid selle alles 17.06.2008 ehk ülalnimetatud sätet rikkudes. 16. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt esitasid kaebajad 17.06.2008 koos pärimisõiguse tunnistusega vastustajale taotluse maa tagastamise või kompenseerimise menetluse jätkamiseks (tl 20,21). Kuusalu Vallavalitsus vastas taotlusele 7.07.2008 kirjaga nr 51/1916-1 viidates selles

§192

lg 3 ja märkides, et maa tagastamise menetlust Laane A-47 maa osas ei saa alustada (tl 22). Kohus nõustub kaebajatega selles, et E.T.`i pärandi avanemise ajal xx xx xxxx ei kehtinud

§192

lg 3 vastustaja kirjas viidatud redaktsioonis ja seetõttu ei kuulu nimetatud säte kaebajate puhul kohaldamisele. 4 17. Kohus nõustub kaebajatega ka selles, et Kuusalu Vallavalitsus on teinud otsustuse kaebajate õigusi puudutavas küsimuses, vormistamata seda mitte haldusaktina, vaid lihtkirjana. Tulenevalt HMS §51 lg 1 tuleb haldusorgani poolt üksikjuhtumi reguleerimiseks antud ja isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud tegevus vormistada haldusaktina, s.o. korraldusena, otsusena jne. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi – Kord) p-dest 58 ja 59 nähtub, et nii maa tagastamisest keeldumise kui ka maa tagastamise kohta annab valla- või linnavalitsus korralduse. Lähtudes analoogiast tuleb ka maa tagastamise menetluse lõpetamine ja kompenseerimise menetluse mitte alustamine vormistada haldusaktina, s.o. vallavalitsuse korraldusena. Antud juhul on ebaselge ka kirjas sisalduv resolutsioon selle kohta, et vallavalitsus ei saa maa tagastamise menetlust Laane A-47 maa osas alustada.

§192

lg 3 ja

MS §26 annavad kohalikule omavalitsusele õiguse lõpetada tagastamise menetlus. Normides ei sisaldu keeldu maa tagastamise menetluse alustamise kohta. Kuna kirja sisu võimaldab järeldada, et Laane A-47 maa osas on vallavalitsus maa tagastamise menetluse tegelikult lõpetanud, siis riivab see kaebajate õigusi. 18. Kuigi vaidlustatud kirjas ei viidata

MS §-le 26, samas viitab vastustaja sellele sättele kohtule esitatud seletuses, siis taandubki käesolev vaidlus sisuliselt viidatud sätte tõlgendamisele ja kohaldatavusele. Kohus leiab, et vaatamata

MS §-s 26 sätestatud tähtaja rikkumisele kaebajate poolt, ei olnud sisuliselt maa tagastamise menetluse lõpetamine õigustatud. Kohus leiab, et

MS §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Selle sätte eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada maa tagastamise nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamisele. Vaatamata nimetatud sätte imperatiivsena näivale sõnastusele, tuleb seda tõlgendada selle eesmärgi valguses ning sellisena annab see kohalikule omavalitsusele normi kohaldamisel märkimisväärse kaalutlusõiguse. 19.

§192

lg 3 ja

MS §26 eesmärk on vältida maareformi venimist just maa tagastamise nõudeõiguse pärijate poolsete viivituste tõttu, ehk teisisõnu peavad nimetatud sätted tagama selle, et maa tagastamise küsimuse üle otsustamine ei jääks viibima seetõttu, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikud viivitavad pärandi vastuvõtmisega. Normide eesmärk ei ole anda kohalikule omavalitsusele võimalust mistahes põhjustel aastaid veninud maa tagastamise menetluse lõpetamiseks.

§2

kohaselt on maareformi eesmärgiks riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümberkujundamine peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks ning eelduste loomine maa efektiivseks kasutamiseks. Maareformi eeltoodud eesmärki silmas pidades seisneb

§192

lg 3 ja

MS §26 mõte selles, et juhul, kui maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isik üheksakuulise tähtaja jooksul maa tagastamise menetlusse ei astu, siis on kohalikul omavalitsusel võimalus maa tagastamise menetlus lõpetada ning astuda samme konkreetse maatüki osas maareformi eesmärgi saavutamiseks muul viisil (näiteks maa erastamise või maa riigi omandisse jätmise ning seejärel enampakkumise korras tsiviilkäibesse andmise teel). Maa tagastamise menetluse lõpetamine ning maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikute ilma jätmine tagastatavast maast ei saa niisiis olla eesmärk omaette ning ainuüksi maa tagastamise menetluse lõpetamine maareformi ei kiirenda ega maareformi eesmärki iseenesest ei täida. 20. Kohus leiab, et

§192

lg 3 ja

MS §26 teise lause kohaldamine on õigustatud vaid juhul, kui see tõepoolest maareformi kiirendamisele kaasa aitab. See omakorda tähendab, et 5 maa tagastamise menetluse lõpetamise nimetatud sätete alusel peab kohalik omavalitsus otsustama mõistliku aja jooksul sätetes nimetatud tähtaja saabumisest arvates. Sarnasele seisukohale on maa kompenseerimist puudutavas küsimuses jõudnud haldusasjas nr 3-3-1-4704 tehtud kohtuotsuses ka Riigikohus. Vastasel korral ei täida maa tagastamise menetluse lõpetamine oma eesmärki ning maareformi läbiviimine konkreetse maatüki osas viibib endiselt, üksnes selle erinevusega, et edasiseks viibimiseks on mingid muud põhjused. 21. Kuivõrd

§192

lg 3 ja

MS §26 eesmärgiks ei ole maa tagastamise nõudeõiguse piiramine, vaid maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikute sundimine võimalikult kiiresti kohalikku omavalitsust pärandi vastuvõtmisest teavitama ning pärandaja asemel maa tagastamise menetlusse astuma, siis tuleb selline eesmärk pärimisõiguse tunnistuse esitamisega igal juhul saavutatuks lugeda. Küsimus, kas nõutav pärimisõiguse tunnistus esitatakse seaduses sätestatud tähtaja jooksul või hiljem, on juba teisejärguline. See tähendab seda, et üldjuhul on maa tagastamise menetluse lõpetamine ülalnimetatud sätete alusel välistatud, kui vastava otsuse tegemise ajaks on nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud. Nimelt saaks sel juhul maareformi eesmärgi saavutamiseks jätkata maa tagastamise menetlust ning vajadus pöörduda muude maareformi eesmärkide saavutamise viiside poole langeb ära. Kohtu hinnangul oleks olukorras, kus maa tagastamise nõudeõiguse pärija on pärandi vastu võtnud ning esitanud kohalikule omavalitsusele seaduses sätestatud tähtaega rikkudes pärimisõiguse tunnistuse, mille kohalik omavalitsus on ka vastu võtnud, maa tagastamise menetluse lõpetamine võimalik, kui selleks esineks kas ülekaalukas avalik huvi või maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi üles kaaluvad kolmandate isikute õigused. Käesoleval juhul ei näi selliseid asjaolusid esinevat. 22. Kohus leiab veel, et viivitades ülalnimetatud sätete alusel maa tagastamise menetluse lõpetamisega ebamõistlikult kaua, kaotab kohalik omavalitsus sisuliselt õiguse eelnimetatud sätete alusel menetluse lõpetamiseks. Käesoleval juhul saabus

MS §-s 26 sätestatud tähtaeg kaebajate jaoks 28.augustil

1. Kaebajad esitasid vastustajale pärimisõiguse tunnistuse pea kaks aastat hiljem, 17.06.
2. Vastustaja lõpetas sisuliselt maa tagastamise menetluse pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmise tõttu 7.07.
3. Samas vastav haldusakt (korraldus) maa tagastamise menetluse lõpetamise kohta on vastustaja poolt käesoleva ajani vastu võtmata. Seega ei ole Kuusalu Vallavalitsus enam kui kahe aasta jooksul

MS §-s 26 sätestatud tähtaja möödumisest hakanud astuma mistahes samme vaidlusaluse maatüki suhtes omandireformi eesmärgi saavutamiseks. Kohtu hinnangul võiks mõistlikuks ajaks, mille aja jooksul saaks kohalik omavalitsus

§192

lg 3 või

MS §26 alusel maa tagastamise menetluse lõpetada, olla kuus kuud nimetatud sätetes toodud tähtpäeva saabumisest. Seda seisukohta toetab näiteks Korra p 49, mille kohaselt tuleb objektiivsete takistuste puudumise korral lahendada maa tagastamise küsimus kuue kuuga.

1. Kohus leiab veel, et olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning samal perioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan andma isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjuvatest õigusaktidest. Korra p 49 kohaselt kohalik omavalitsus otsustab õigustatud subjektidele maa tagastamise kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast arvates. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Korra p-s 49 nagu teisteski Korra sätetes, peetakse õigustatud subjekti all silmas ka tema õigusjärglast. M.R. tunnistati Laane A-47 maa suhtes õigustatud subjektiks juba 19.04.
2. Augustis 1995 loovutas M.R. maa tagastamise 6 nõudeõiguse E. T.`ile. Vara tagastamise toimikus puuduvad dokumendid, millest nähtuksid põhjused, miks vastustajal ei olnud võimalik täita Korra p-s 49 sätestatut. Kuusalu Vallavalitsus on esimest korda pöördunud E.T.`i poole 18.10.1999 kirjaga, milles märgib, et E.T.i`i poolt on esitamata täiendavad dokumendid maa tagastamiseks. Samas pole kirjas antud tähtaega dokumentide esitamiseks. Järgnev toiming E.T.`i suhtes on tehtud alles 2003.aastal, mil vallavalitsus võttis 20.juunil vastu korralduse nr 556 ja pikendas maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega 1.juulilt 2003 kuni 30.juunini
3. Järgnevalt on pikendatud toimingute lõpuleviimise tähtaegu vallavalitsuse 16.06.2004 korraldusega nr 595 (kuni 30.06.2005), 17.06.2005 korraldusega nr 465 (kuni 30.06.2006), 15.06.2006 korraldusega nr 656 (kuni 30.06.2007), 14.06.2007 korraldusega nr 700 (kuni 30.06.2008) ja 12.06.2008 korraldusega nr 519 (kuni 1.07.2009). Seejuures on märkimisväärne see, et 15.06.2006 korralduse nr 656 tegemisel pidi vallavalitsus olema teadlik Riigikogu 26.10.2005 maareformi seaduse muutmise seadusest ja selle seaduse §-st 26 ehk sellest, et maa nõudeõiguse pärimise kohta tuli pärimistunnistus esitada 27.08.
4. Samuti ei nähtu vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalikust seletusest, et vallavalitsus ei olnud teadlik E.T.`i surmast xxxx.a. Ühestki ülalviidatud kirjast ei nähtu ka see, et õigustatud subjektidele oleks selgitatud pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamise tagajärgi ja hoiatatud, et pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmise korral lõpetatakse maa tagastamise menetlus. Selgitamata kaebajatele seadusest tulenevaid tähtaegu ja nende mittetäitmise tagajärgi anti kaebajatele veel nii vallavalitsuse 14.06.2007 korraldusega nr 700 kui ka 12.06.2008 korraldusega nr 519 selgelt lootust, et maa tagastamise menetlus nende osas jätkub. Arvestades asjasolu, et kaebajad esitasid vastustajale pärimisõiguse tunnistuse neile antud tähtaja jooksul (kuni 30.06.2008) ja vallavalitsus võttis sisuliselt otsustuse maa tagastamise menetluse lõpetamise kohta vastu peaaegu kaks aastat pärast

MS §26 sätestatud tähtaja möödumist ehk ebamõistliku aja jooksul, oli kaebajatele maa tagastamise menetluse lõpetamine ilmselgelt mitteeesmärgipärane, ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

MS §26 oleks kohaldatav ainult juhul, kui vallavalitsus oleks omalt poolt mõistliku aja jooksul (mis on kindlasti lühem kui 13 aastat alates subjekti otsuse tegemisest 1995.a.) ning nõuetekohaselt teinud toiminguid õigustatud subjektide teavitamisel nende kohustustest, nende täitmise tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest ning nii E.T. kui ka kaebajad oleks jätnud need nõudmised mõjuva põhjuseta täitmata. 24. Kuna kaebajate puhul ei ole asjassepuutuvaks normiks alates 27.11.2005 jõustunud

§192

lg 3 uus redaktsioon, siis puudub kohtul vajadus hinnata selle normi vastavust põhiseadusele. 25. HKMS §92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad taotlevad menetluskulude väljamõistmist vastustajalt ning esitatud kuludokumentide kohaselt koosnevad kaebajate menetluskulud tasutud 80 krooni suurusest riigilõivust. Riigilõiv tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista. Marion Vakker kohtunik 7 8