3-08-1420 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2009 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-08-1420 Haldu

§ 23

lg 5, mis käsitleb vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist ja lg 6, mis räägib vaba põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmisest. Samuti viidatakse otsuses äriseadustiku § 1, mille kohaselt on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing. Otsuse kohaselt on see vastuvõetud kooskõlas „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korraga“, kuid korra osas ei ole viidatud ühelgi konkreetsele sättele. Kaebaja hinnangul otsustas vallavolikogu vaidlustatud otsusega kasutusvalduse seadmise. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on kaevatava otsuse teinud talle antud pädevust ületades, sest volikogu saab hinnata taotlejate jätkusuutlikust ja teha maavanemale ettepaneku kasutusvalduse seadmiseks taotleja suhtes, kuid antud juhul on vastustaja otsustanud maa kasutusvaldusesse andmise volikogu otsusega. Vastustaja väidetel tehti kaevatava otsusega maavanemale ettepanek kasutusvalduse seadmiseks T. T´a kasuks. 3 Vastavalt

§ 23

lg-le 4 koostab vallavalitsus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta maareformi seaduses sätestatud nõuetele. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et vaidlusaluse maatüki 3 kasutusvaldusesse taotlejad vastavad

§ 23lg-s 2 sätestatud tingimustele ning on põllumajanduslik tootjad.

Tuvastatud on, et taotlejad on füüsilisest isikust ettevõtjad, kelle omandis on maatulundusmaa, mida taotlejad kasutavad ning on tõendanud asjas esitatud tõenditega tulu saamist omatoodetud põllumajandussaaduste müügist. Kaevatava otsuse põhjenduste kohaselt sai vaidlusaluse maa kasutusvaldusesse saamiseks esitada avaldusi alates 27.03.2007 kuu aja jooksul. Maatüki osas esitati mitu avaldust ning taotlejatele anti kokkuleppe sõlmimiseks tähtaega kuni 28.06.

1. Kokkulepet antud tähtajaks ei sõlmitud. Peale antud tähtaega jäid esitatud taotluse juurde M. V ja T. T. Volikogu 19.06.2008 otsusega nr 32 leiti, et M. V ei ole jätkusuutlik põllumajandustootja MRS 3 § 23 mõttes ning otsustati kinnitada kasutusvalduse saajaks T. T (tl 8).. 3 3-08-1420 3 MRS § 23 lg 5 (redaktsioon 01.01.2007-01.08.2008) vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitab vallavolikogu ja esitab selle maavanemale. Käsitletud paragrahvi lg 6 sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt on nende maade osas, kus oli üks taotleja koostatud nimekiri ja see on edastatud maavanemale. Kuid kuna antud maatüki osas oli mitu taotlejat, siis pidi vallavolikogu otsustama, millise taotleja kohta teha kasutusvalduse seadmise osas ettepanek maavanemale. Ettepanek on vormistatud kaevatava otsusega. Otsusega eelistati T. Tat, kuna leiti, et tema põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik. Valjala Vallavolikogu 19.06.2008 otsus nr 32 saadeti Saare maavanemale 26.06.
2. Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra (redaktsioon alates 02.03.2007) § 2 lg 2 kohaselt teostab vallavalitsus kasutusvalduse seadmisel «Maareformi seaduses» ja käesolevas määruses sätestatud eeltoiminguid ning lähtudes käsitletud § lg 7 on kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimise õigus üksnes maavanemal. Käsitletud sätetest tulenevalt seatakse põllumajandusmaa kasutusvaldus ühe isiku kasuks ning vallavolikogu ettepanekul otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem. Lähtudes eeltoodud sätetest, hinnates asjas kogutud tõendeid, menetlusosaliste poolt esitatud väiteid tuleb kaevatavat otsust hinnata vallavolikogu ettepanekuna maavanemale, mille tegemine oli vallavolikogu pädevuses. Valjala Vallavolikogu 19.06.2008 otsuse nr 32 kohaselt ei ole kaebaja jätkusuutlik põllumajandustootja ning seetõttu on volikogu eelistanud teist taotlejat. 3

§ 23

lg 6 näeb ette, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Seega võib kohalik omavalitsus juhul, kui taotlejad sama maatüki osas kokkulepet ei saavuta, ka kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda mitu taotlejat, kuid vallavolikogul on õigus eelistada ettepaneku tegemisel taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik. Kaebaja väidetel on ta jätkusuutlik põllumajandus tootja. Kaebaja on andnud PRIA-le kohustuse jätkata põllumajanduslikku tootmist ka aastatel 2007-2013. Samuti on kaebaja saanud tootmisest põllumajanduslikku tulu ning on oluliselt investeerinud põllumajanduslikku põhivarasse. Asjaoludeks, mille põhjal vastustaja jõudis järeldusele, et kaebaja ei ole jätkusuutlik põllumajandustootja, olid kaevatava otsuse kohaselt tuludeklaratsiooni andmed, mille kohaselt ei tule kaebaja põhisissetulek põllumajanduslikust tootmisest ning asjaolu, et kaebaja ei ole investeerinud põllumajanduslikku tootmisesse. 3

§ 23

lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul. Samuti ei pea isiku põhisissetulek tulenema põllumajanduslikust tootmisest, kuid põllumajandusest põhisissetuleku saamine võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise ulatuse ja jätkusuutlikkuse hindamisel ning väljaselgitamisel mitme taotleja puhul valiku tegemisel. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust otsuses antud hinnangutele kaebaja ja T. Ta põhisissetuleku osas. 4 3-08-1420 3

§ 23

kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärk, et tagada jätkusuutlike ja majandamisvõimeliste põllumajanduslike tootmiste olemasolu ja tootmise arendamine ja/või laiendamine. Kohtupraktika kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegelemine maareformi seaduse mõttes taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02). Kaebaja selgituste kohaselt väljendub tema põllumajanduslik tootmine sertifitseeritud heina ja teravilja seemnete toormaterjali kasvatamises ning tal on võetud kohustused V ees. Kaebaja kinnitusel on tal käesoleval ajal ka kohustused PRIA ees kuni 2009 detsembrini. Kohtuistungil kaebaja kinnitas, et ei ole seemnekasvatuse ja võetud kohustuste osas tõendeid vallale esitanud. Samas kinnitas vastustaja esindaja, et antud asjaolud olid otsustamisel teada ning nendega ka arvestati. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et nii kaebaja kui kaebaja abikaasa on iseseisvalt registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjatena. Investeeringute hindamisel on kohtu hinnangul oluline märkida, et kaebaja esitas taotluse põllumajandusmaa kasutusvaldus saamiseks enda kui füüsilisest isikust ettevõtja kasutusse, kuid investeeringute kohta esitas vallale dokumendid pere ettevõtte investeeringute kohta. Esitatud tõendite kohaselt traktori New Holland liisinud E V ning tasunud lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Ka esitatud maksekorralduste kohaselt on maksjaks E V. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja on registrisse kantava inventari osas (traktor) koostatud dokumentidesse märgitud omanikuna/kasutajana. M. V´i arvele on laekunud PRIA poolt tasutav otsetoetused. Esitatud pangadokumentide kohaselt on toimunud arveldused M. V´i ja E V´i vahel ning arveldused E V´i ja erinevate isikute vahel, kuid maksete selgitustest ei selgu maksete seos kaebaja ettevõtlusega. Kohtu hinnangul ei saa välistada, et kaks füüsilisest isikust ettevõtjat võivad vastavalt kokkuleppele investeerida ühiselt mõlema ettevõtluseks vajaliku inventari ostmiseks, kuid vastav asjaolu peaks olema tuvastav kohaste tõenditega (ühise tegutsemise leping, inventari rendileping vms). Ka juhul, kui inventar on soetatud väljaspool ettevõtlust, on võimalik selle kasutamine ettevõtluses vormistada vastava lepinguga. Kaebaja poolt on kantud investeeringute nimekirjas traktorite, traktori haagise ja pakkeri kõrval (mille kasutamist seemne- ja teravilja kasvatuses saab eeldada) märgitud lintsaag(metallitöö/puidutöö tööriist), meevurr (mesinduses kasutatav töövahend), freespink (metallitöö/puidutöö tööriist, mis võimaldab töödelda erinevaid materjale ja toota keerulisi ning täpsust nõudvaid detaile), puurpink (metallitöö/puidutöö tööriist), lintlihvpink (lihvimis- ja pinnatöötlusseade), metalli tööpingid, arvuti, printer, mille kasutamist, arvestades nende vahendite kasutamisotstarvet, ei saa kohtu hinnangul eeldada seeme- ja teravilja kasvatuses. Kaebaja ei ole esitanud asjas tõendeid selle kohta, et hangitud tootmisvahendid (lintsaag, meevurr, freespink, lintlihvpink, metalli tööpingid) on vajalikud ja sobivad sihipäraseks kasutamiseks seemne- ja teravilja kasvatuses ning on hangitud vastavuses antud põllumajandustootmise eesmärgiga. Lähtudes eeltoodust ei ole kaebaja asjas tõendanud, et investeeringute osas kantud kulutused on seotud kaebaja põllumajandusliku tootmisega. Tulenevalt eeltoodust ja hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, ei ole kaebaja tõendanud, et suudab oma tegevuses tagada jätkusuutliku ja majandamisvõimelise põllumajandusliku tootmise. Lähtudes eeltoodust on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Vastustaja esitas asjas taotluse kohtukulude hüvitamiseks. HKMS § 92 lg 1 kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 5 3-08-1420 Seega ei kuulu rahuldamisele kaebaja taotlus kohtukulude hüvitamiseks. Vastustaja esitas taotluse asjas kantud kohtukulude hüvitamiseks. Haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures aga arvestada, et kaebuse rahuldamata jätmisel ei mõista kohus automaatselt kaebajalt haldusorgani kasuks õigusabikulusid välja. Õigusabikulude väljamõistmine on piiratud mitmete tingimustega - välise õigusabi vajalikkus, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Eelpool käsitletud maareformi seaduse ja „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ sätete kohaselt on kasutusvalduse seadmiseks vajalike eeltoimingute teostamine kohaliku omavalitsuse organite ülesanne, mis seega eeldab, et ametnikel on olemas vajalik kvalifikatsioon seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesannete täitmiseks. Seega puudus vastustajal vajadus välise õigusabi järgi ning seetõttu ei kuulu rahuldamisele taotlus õigusabi kulude välja mõistmiseks. Annika Vendik Kohtunik 6 3-08-1420 Asjaoludeks, mille alusel jõudis vastustaja järeldusele, et kaebaja ei ole jätkusuutlik põllumajandustootja olid otsuse kohaselt tuludeklaratsiooni andmed, mille kohaselt ei tule kaebaja põhisissetulek põllumajanduslikust tootmisest ning asjaolu, et kaebaja ei ole investeerinud põllumajanduslikku tootmisesse. Olemasoleva maa kasutamise ulatus võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab konkreetsel juhul arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing. . Kolleegium leiab, et olukorras, kus haldusorgan on teinud temast oleneva, et tõendada toetustaotluse rahuldamise eelduste täitmist ning taotlejalt pole võimalik saada täielikumat informatsiooni toodangu toetuskõlbulikkuse kohta, tuleb pidada haldusorgani tõendamiskohustust täidetuks. Seejärel läheb koormis vastupidise tõendamiseks juba üle taotlejale endale. Samas on seadusandja Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas pidanud oluliseks vajadust kehtestada asulates geograafiline piirang selleks, et tagada jätkusuutlike ja majandamisvõimeliste apteekide olemasolu.

§ 233

kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärk luua võimalus eelkõige neile põllumajandusliku tootmisega tegelejatele, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ja maa puudumine takistab tootmise arendamist või laiendamist. Tõendamist pole leidnud, et A. Ostrat oleks selline põllumajandusliku tootmisega tegeleja, kes kasutaks reaalselt tootmiseks kogu tema omanduses olevat maad Konguta valla territooriumil ja vajaks maad oma tegevuse laiendamiseks. 7 3-08-1420 Kas kaebaja poolt hangitud põllumajandus inventar on sobilik seemnekasvatuseks ? Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud

§ 233

lg 4, mis käsitleb taotlejate nimekirja koostamist, mitte aga

§ 233

lg 5, mis räägib vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisest. Samuti viidatakse Korra § 10 lg-tele 1, 3 ja 4, mis asuvad küll sättes pealkirjaga "Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamine", kuid oma sisult puudutavad vaba põllumajandusmaa saajate väljaselgitamist, sh kokku leppimiseks võimaluse andmist. Kolleegiumi arvates ei ole vaidlustatud otsuse näol tegemist kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisega

§ 233lg 5 ja Korra § 10 tähenduses.

Asja materjalidest ei selgu üheselt, kas pärast kokkulepeteks antud tähtaja möödumist kavatses vallavolikogu veel eraldi koostada ja kinnitada kasutusvaldusesse saajate nimekirja. Otsus ei sisalda ka taotlejate kohta kõiki andmeid, mille märkimist kasutusvaldusesse saajate nimekirjas Korra § 10 lg 8 ette näeb. Ka sellest asjaolust võib järeldada, et tegemist pole veel vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirjaga. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus pole oma õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Vaidlustatud otsus kujutab endast menetlustoimingut, millega vallavolikogu on kinnitanud mitme sama maad sooviva isiku vastavust maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele Riigikohus on oma varasemas praktikas pidanud erandlikult võimalikuks eraldiseisvalt vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (

1. oktoobri
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-07). Menetluse kõnealuses etapis ei olnud veel selgunud, kas taotlejad on valmis kokkuleppele jõudma ning milline on sellise kokkuleppe tulemus. Kui kokkuleppele mittejõudmise korral osaleb edasises menetluses mitu taotlejat, ei pruugi menetlus piirduda maavanema nõusolekuga vallavolikogu ettepanekule, vaid maavanem võib suunata menetluse veel kord volikogule eelistuse väljaselgitamiseks. Kolleegium möönab, et selliste täiendavate etappide lisandumine maa kasutusvaldusesse andmise menetluses omab teatud mõju kaebajale ning nõuetele mittevastava taotleja nimekirja arvamine võib pikendada lõpliku otsustuseni ja maa kasutusvalduse seadmiseni jõudmist ja muuta selle kaebaja jaoks mõnevõrra koormavamaks 8 3-08-1420 Kolleegium leiab, et ka juhul, kui Konguta Vallavolikogu on A. Ostrati alusetult arvanud taotlejate nimekirja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebus tuleb rahuldamata jätta, sest kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kolleegium soovib põllumajandusliku tootmisega tegeleja määratlemisega seonduvalt siiski märkida järgmist.

§ 233

lg 11 kohaselt antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad sama paragrahvi teises lõikes sätestatud nõuetele

§ 233

lg 2 sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab omavalitsusele avalduse koos maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja kelle maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga. Veel sätestab

§ 233

lg 2, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformi seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena selle seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. Põllumajandusliku tootmisega tegelemise mõistet on kolleegium varem sisustanud nii seoses vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise (

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-3-1-2107) kui ka vaba põllumajandusmaa erastamise (
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02 ja
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-63-03) vaidlustega. Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et üksnes müüdava toodangu väikesest kogusest või saadava tulu vähesusest ei saa teha järeldust põllumajandusliku tootmise puudumise kohta. Ka varasemas praktikas on kolleegium seoses vaba põllumajandusmaa erastamisega märkinud, et ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei saa teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega maareformi seaduse ja Maa enampakkumisega erastamise korra mõttes. Alusetuks on kohtupraktikas peetud ka seisukohta, et tuludeklaratsioonis deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks tootmiseks (
7. veebruari
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-02

§ 233

lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka

1. mai
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-07). Samas on kolleegium põllumajandusliku tootmise määratlemisel rõhutanud tegeliku tootmise olulisust. MRS § 231 lg-st 2 (kuni
3. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis) järeldas kolleegium, et seadusandja on vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omava isiku määratlemisel pidanud oluliseks nii tegeliku tootmise olemasolu kui ka tootmiseks vajaliku maa omamist või kasutamise õigust (
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-63-03). Kolleegium on jõudnud ka järeldusele, et põllumajandusliku tootmisega tegelemine maareformi seaduse (kuni 9 3-08-1420
6. märtsini 1999 kehtinud redaktsiooni § 22 lg 4 p 5) mõttes on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi (
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02). Maareformi seadus (eriti

§ 233

lg 5) paneb vallavolikogule kohustuse koguda põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente ja lahendada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamisest tõusetunud vaidlusi ning esitada maavanemale nimekiri, kuhu on kantud vaid

§ 233lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavad isikud.

Kolleegiumi arvates ei sõltu põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Olemasoleva maa kasutamise ulatus võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab konkreetsel juhul arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Kolleegium leiab, et olukorras, kus haldusorgan on teinud temast oleneva, et tõendada toetustaotluse rahuldamise eelduste täitmist ning taotlejalt pole võimalik saada täielikumat informatsiooni toodangu toetuskõlbulikkuse kohta, tuleb pidada haldusorgani tõendamiskohustust täidetuks. Seejärel läheb koormis vastupidise tõendamiseks juba üle taotlejale endale. Samas on seadusandja Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas pidanud oluliseks vajadust kehtestada asulates geograafiline piirang selleks, et tagada jätkusuutlike ja majandamisvõimeliste apteekide olemasolu. Vaidlustatud otsus väljendab halduskohtu hinnangul vallavolikogu eelistusele juhtumiks, kui maavanemal tuleb vastavalt

§ 233

lg-le 6 volikogu ettepaneku alusel otsustada, kellele maa kasutusvaldusesse anda Samas leidis halduskohus, et vaidlustatud akt, millega kinnitati vaba põllumajandusmaa taotlejate nimekiri, ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning seda on vaidlustatud etteruttavalt. Tegemist on maa kasutusvaldusesse andmise eeltoiminguga.

§ 233

lg 6 sätestab, et kui taotlejad pole saavutanud sama maatüki osas kokkulepet ettenähtud kuupäevaks, siis peab maa kasutusvaldusesse saaja küsimuse lahendama maavanem. Praeguses asjas pole veel tehtud otsustust, keda taotlejatest eelistatakse. Põllumajandusliku tootmisega pole tegemist olukorras, kus reaalselt haritava maa suurus ja realiseeritud toodangu kogus viitavad sellele, et põllumajandussaadusi kasvatati eelkõige enda tarbeks ning neid müüdi vaid siis, kui oma vajadus oli rahuldatud; 10 3-08-1420 6)

§ 233

kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärk luua võimalus eelkõige neile põllumajandusliku tootmisega tegelejatele, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ja maa puudumine takistab tootmise arendamist või laiendamist. Tõendamist pole leidnud, et A. Ostrat oleks selline põllumajandusliku tootmisega tegeleja, kes kasutaks reaalselt tootmiseks kogu tema omanduses olevat maad Konguta valla territooriumil ja vajaks maad oma tegevuse laiendamiseks. Kuidas FIEFIE-na soetud vara muutub ühisvaraks? ühisvaraks? Kuidas abikaasade vara muutub FIE varaks???? Raamatupidamislikult ei ole tõendeid esitanud, et kasutab antud vara oma majandustegevuse katteks. 11