3-08-1900/7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2008, Jõhvi 3-08-1900 O. B kaebus Ida Politseiprefektuurilt sunnitult töölt puudumise ja arvestusega viivitamise eest tasu, teenistusest ametikohale mittevastavuse tõttu vabastamise eest hüvitise ning saamata jäänud puhkusetasu väljamõistmiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 01.03.2006 käskkirjaga nr. 132-p (tl. 4) peatati Viru Maakohtu 17.02.2006 kohtumäärusele viidates Narva politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel O. B teenistussuhe. 29.06.2007 mõistis Viru Maakohus O. B karistusseadustiku § 294 lg. 2 p. 2 ja 3 alusel süüdi, karistas teda kahe aastase vangistusega, määras karistuse ühe osa täitmisele pööramise suhtes tingimused ja vabastas ta kohtusaalis vahi alt (tl. 20-30). 13.07.2007 käskkirjaga nr. 912-p (tl. 5-6) vabastati O. B teenistusest avaliku teenistuse seaduse § 117 lg 1 p. 3 alusel ametikohale mittevastavuse tõttu. 25.09.2008 esitas O. B Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-2) ja palus, et Ida Politseiprefektuurilt mõistetaks välja keskmine kuutasu 30.06.2007 kuni 12.07.2007 sunnitult töölt puudumise ja arvestusega viivitamise eest, hüvitis teenistusest ametikohale mittevastavuse tõttu vabastamise eest ning aastatel 2006 ja 2007 saamata jäänud puhkusetasu. Kaebaja väitis, et läks peale vahi alt vabastamist tööle, kuid teda ei lastud oma kohustusi täita ja politseiteenistusest vabastamisel ei makstud talle midagi. Oma nõuete alusena viitas ta puhkuseseaduse § 25, avaliku 1 teenistuse seaduse § 131 lg 2, § 134 lg 4 ning palgaseaduse § 20 lg
2. Ida Politseiprefektuuri vastuses (tl. 11-14) peeti kaebust alusetuks ja paluti see rahuldamata jätta. Kasutamata puhkuse osas selgitati puhkuseseaduse § 3 ja 4 tuginedes O. B puhkustega seonduvaid asjaolusid ning märgiti, et teenistusest vabastamise seisuga oli ta saanud puhkust 12,25 kalendripäeva ette ja tal ei tekkinud õigust saada rahalist hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Teenistusest vabastamise eest hüvitise maksmise kohta märgiti, et O. B teenistusest vabastamise aluseks polnud ükski kaebuses viidatud avaliku teenistuse seaduse § 131 lg. 2 nimetatud alustest. Sunnitult teenistusest puudumise ja arvestusega viivitamise eest tasu nõude alusetust ja kaebaja teenistusse mittelubamist põhjendati asjaoluga, et ta mõisteti Viru Maakohtu kohtuotsusega süüdi altkäemaksu võtmises ning tema suhtes kehtis õiguskaitseorganites töötamise keeld. KOHTU PÕHJENDUSED Politseiametnike teenistussuhteid ja teenistusest vabastamise korda reguleerivad avaliku teenistuse seadus ja politseiteenistuse seadus. Viimatinimetatu politseiametniku teenistusest kõrvaldamist ega teenistussuhte peatumist ei reguleeri ja kohaldamisele kuulub avaliku teenistuse seaduses kehtestatud üldine kord. Selle seaduse § 108 p. 9 kohaselt peatub teenistussuhe ajaks, mil ametnik on arestis või vahi all. O. B teenistussuhe peatati Ida Politseiprefektuuri 01.03.2006 käskkirjaga nr. 132p just sellel alusel (tl. 4). 29.06.2007 mõisteti kaebaja süüdi tahtlikult toime pandud kuriteos ja vabastati vahi alt (tl. 20-30), kohtuotsus jõustus aga alles 21.01.2008 (tl. 30). Seaduseandja pole sellist olukorda küll kummaski eelnimetatud seaduses reguleerinud, kuid politseiteenistuse seaduse § 9 p. 5 keelab võtta teenistusse isikut, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav ning põhimõtteliselt sama keeld tuleneb ka avaliku teenistuse seaduse § 16 p. 2 sätestatust. Seega oli igati põhjendatud, et Ida Politseiprefektuur ei lubanud altkäemaksu võtmises süüdistatavat politseiametnikku, kelle suhtes oli juba langetatud süüdimõistev kohtuotsus ja kellele kohaldati ka õiguskaitseorganites töötamise keeldu, teenistusülesandeid täitma. Avaliku teenistuse seaduse § 107 lg. 2 sätestatu kohaselt säilitatakse ametnikule ametipalk koos lisadega või makstakse muud hüvitist vaid juhul, kui see on seaduses sätestatud. Vahi all viibimise aja eest töötasu või hüvitise maksmist ükski seadus ette ei näe. Kuna O. B teenistussuhe oli peatatud just sellel alusel, ei saa talle ka kohtuotsuse koostamise ja jõustumise vahelise aja eest ametipalka või mistahes muud hüvitist maksta. Alust selleks ei tulene ka kaebuses viidatud palgaseaduse § 20 lg. 2, sest see säte reguleerib tasustamist tööseisaku ajal. Juhud, millistel makstakse ametnikule teenistusest vabastamise korral hüvitust on loetletud avaliku teenistuse seaduse §
3. O. B vabastati teenistusest Ida Politseiprefektuuri 13.07.2007 käskkirjaga nr. 912p (tl. 5) selle seaduse § 117 lg. 1 p. 3 alusel, sest tal puudus keeleoskust tõendav tunnistus. Hüvitis on ametikohale mittevastavale ametnikule juba nimetatud avaliku teenistuse seaduse § 131 lg. 2 kohaselt ette nähtud vaid juhtudel, kui ta vabastatakse tervisliku seisundi, pikaajalise töövõimetuse või atesteerimistulemuste põhjal. Ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse või vastavas ametis töötamiseks kohustusliku dokumendi puudumise tõttu teenistusest vabastatud ametnikele pole sellist õigust kehtestatud. Politseiametnike puhkusega seonduv on reguleeritud politseiteenistuse seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja puhkuseseaduses. Kaebuses viidatud puhkuseseaduse § 25 näeb küll ette kohustuse maksta teenistussuhte lõpetamise korral hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest, kuid O. B puhul ei tõenda miski sellise hüvitise saamise õigust. Andmebaas PERSONA (tl. 16) näitab, et 03.01.2006 kuni 02.02.2006 kasutas ta perioodi 10.10.2005 - 09.10.2006 eest ettenähtud puhkust. Tema teenistussuhe peatati seoses vahi alla võtmisega arvates 17.02.
4. Puhkuseseaduse § 3 kohaselt 2 antakse põhi- ja lisapuhkust tööaasta eest, sama seaduse § 4 on loetletud, mida seejuures arvestatakse ega ole nimetatud teenistussuhte peatumist vahi all viibimise tõttu. Seega oli O. B teenistusest vabastamise hetkeks kasutanud puhkust ettenähtust rohkem ja Ida Politseiprefektuuril puudus vajadus maksta tema teenistusest vabastamisel hüvitist kasutamata puhkuse eest ega tekkinud avaliku teenistuse seaduse § 134 lg. 4 nimetatud kohustust maksta ametipalka lõpparve maksmisega viivitamise eest. Eeltoodust tulenevalt on O. B kaebuse nõuded põhjendamatud. Need jäävad halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täielikult rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (tl. 3) ja muud võimalikud menetluskulud sama seadustiku § 92 lg. 1 alusel kaebaja enda kanda. Ida Politseiprefektuur oma menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ei ole, seega jäävad võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3