KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 02.aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2187 Haldusasi R.V.u kaebus Tallinna Linna

§ 192

lõikest 3 ja

MS §-st 26 ei saa R.V.u lugeda õigustatud subjektiks maa tagastamise osas ning endise kinnistu nr 538 N maa tagastamise menetlus tuleb lõpetada. 5. R.V. Tallinna Maa-ameti 8.10.2007 kirjas väljendatud seisukohaga ei nõustunud ning 19.12.2007 esitas kaebaja esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Tallinna Maa-ametile taotluse mitte lõpetada Pärnu mnt 353 asuva maa tagastamise menetlust ning ennistada pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg. 23.01.2008 kirjaga nr 6-8/07/3139 teatas Tallinna Maa-amet, et pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust ei ole võimalik rahuldada ning Pärnu mnt 353 maa tagastamise menetlus tuleb lõpetada, kuna kohalikule omavalitsusele ei ole

§ 192lg 3 rakendamisel antud diskretsiooniõigust.

1. 27.08.2008 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 1379-k, millega otsustati Pärnu mnt 353, endise kinnistu nr 538 N maa tagastamise menetlus lõpetada ja mitte alustada kompenseerimise menetlust. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
2. Kaebuse esitaja leiab, et kaevatav korraldus on õigusvastane ja see tuleb tühistada järgmistel põhjustel: Vaidlustatud korraldusega on oluliselt rikutud kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse esitaja on pärinud maa tagastamise nõudeõiguse, kuid kuna kaevatava korraldusega otsustati maa tagastamise menetlus lõpetada, siis ei ole kaebuse esitajal võimalik saada tagasi maad elamu juurde, mille kaasomanikuks ta on. Kuna kaebuse esitaja ema L.T. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks ka õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes, siis puudus tal oma eluajal vajadus esitada kohalikule omavalitsusele avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Tänaseks on nimetatud avalduse esitamise tähtaeg möödas. Kaebuse esitajale jääks vaid võimalus esitada avaldus hoonestusõiguse seadmiseks. Hoonestusõiguse seadmine ei ole võimalik ainult kaebuse esitaja suhtes, mistõttu jääb ka elamu teisele kaasomanikule vaid võimalus taotleda hoonestusõiguse seadmist ja saada ½ mõttelises osas hoonestusõiguse omanikuks, ehkki tema on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud tähtaegselt (omandas ½ mõttelist osa elamust ostu-müügilepinguga
3. aastal). Lisaks sellele, et kaebuse esitajale maa tagastamismenetluse lõpetamise korral on riivatud ka kolmanda isiku õigused, kujutab hoonestusõiguse seadmine endast uut ja sugugi mitte lihtsat ega kiiret menetlust või ühekordset menetlustoimingut. Hoonestusõiguse seadmine eeldab esmalt menetlust maa Eesti Vabariigi omandisse jätmiseks ja selle kinnistamist, alles seejärel 2 saaks alustada menetlust hoonestusõiguse seadmiseks. See aeglustaks ja raskendaks niigi pikaleveninud maareformi lõpuleviimist veelgi, mis ei vasta ühegi isiku ega ka riigi huvidele. Maareformi kiirema lõpuleviimise eesmärki täidaks hoopis kaebuse esitajale maa osaline tagastamine ning sellega paralleelselt elamu teisele kaasomanikule maa ostueesõigusega erastamine.
4. Kaebuse esitaja ema L.T. tunnistati õigustatud subjektiks 30.01.1995 ja ta suri xx xx xxxx. Seega oli kohalikul omavalitsusel piisavalt aega, et tagastada maa õigustatud subjektile juba tema eluajal. Menetluse venimine õigustatud subjekti enda suhtes ei saa lõppastmes viia

MS 27.11.2005 jõustunud

§ 192lg 3 kohaldamisele kaebaja kui nõudeõiguse pärinud isiku suhtes.

1. Pärimisega seonduvaid küsimusi reguleerib eriseadus – pärimisseadus (PärS) ning selle § 118 lg 3 sätestab pärandi vastuvõtmise üldise tähtajana 10 aastat, arvates pärandi avanemisest (välja arvatud PärS §-de 117 ja 118 koosmõjust tulenev lühendatud tähtaeg, mis ei ole aga käesoleval juhul kohaldatav). Mingeid muid lühendatud tähtaegu PärS ei sätesta ning sellest tulenevalt oleks kaebuse esitajal teoreetiliselt olnud võimalus esitada notarile avaldus pärandi vastuvõtmiseks kuni 16.07.
2. Eeltoodust nähtub, et omavahel on vastuolus kaks seadust, millest pärimisõigust reguleerivana on vaieldamatult olulisemaks pärimisseadus.
3. HMS § 36 lg 1 kohaselt selgitab haldusorgan menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule muu hulgas ka seda, millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. Kui haldusorganile on selgunud, et haldusmenetluses taotluse esitanud isik on surnud, tuleb ära oodata õigusjärglase menetlusse astumine, ja teatada võimalikule uuele menetlusosalisele tähtaegadest, milliste mittejärgimine toob kaasa vastavad õiguslikud tagajärjed. Pärandaja suri xx xx xxxx, avalduse pärandi vastuvõtmiseks esitas kaebuse esitaja 13.
5. Notar esitas 31.01.2007 kohalikule omavalitsusele tavakohase päringu, kontrollimaks seda, kas maa tagastamise või kompenseerimise menetlus asjasse puutuva kinnistu osas on pooleli või lõpetatud. Pärandi vastuvõtmise avalduse notariaalse tõestamise järgselt ei ole notaril kohe võimalik pärimisõiguse tunnistust välja anda, vaid PärS kohaselt peab notar avaldama pärimisteate ja andma pärida soovivatele isikutele minimaalselt kahekuulise tähtaja, enne millise möödumist pärimisõiguse tunnistust välja anda ei saa.
6. Arvates notari päringust 31.01.2007 sai kohalikule omavalitsusele teatavaks asjaolu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik L.T. on surnud ning et tema pärandvara pärimiseks on avatud pärimistoimik. See toimus ajal, mil ei olnud veel möödunud

§ 192lõikes 3 sätestatud 9-kuuline tähtaeg.

Lisaks sellele käis veebruaris 2007 Tallinna Maa-ametis Pärnu mnt 353 elamu kaasomanik, kellelt vastustaja sai kaebuse esitaja kohta konkreetsed andmed (nimi, elukoht). Isegi juhul, kui eelkirjeldatud viisil informatsiooni saamine ei oleks aset leidnud, lasus kohalikul omavalitsusel endal kohustus vastavaid andmeid kontrollida rahvastikuregistrist ja teha seejärel vajadusel päring pärimisregistrile.

1. Kaebuse esitaja sai pärimisõiguse tunnistuse kätte 13.08.2007 ja viis selle samal päeval Maa-ametisse, kus see võeti vastu ilma mingite kommentaarideta. Paar päeva hiljem helistati Maa-ametist ja teatati, et tähtaeg pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks lõppes 16.04.
2. See oli esimene kord, kus kaebuse esitajat teavitati vastustaja poolt mingist tähtajast. Isegi olukorras, kus vastustajale ei ole saanud teatavaks õigustatud subjekti surm, on vastustaja kui haldusorgani kohustuseks haldusmenetluses kõik asjaolud välja selgitada. Käesoleval juhul sai vastustaja kõnealuse teabe notarilt ja seda 12 aastat pärast seda, kui isik oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Ilmselgelt on L.T. avaldust maa tagastamiseks menetletud äärmiselt ebamõistliku aja jooksul. L.T. eluajal ei saatnud vastustaja õigustatud subjektile mingeid teateid tähtaja kohta, millal tuleks lõpule viia vajalikud toimingud (kui neid oli) maa tagastamismenetluse 3 lõpuleviimiseks. Teabe saamisel kaebuse esitaja kui võimaliku pärija kohta ei teavitanud vastustaja ka teda mingitest tähtaegadest.
3. Puudub alus kahelda selles, et vastustaja poolt kaebuse esitaja teavitamise korral

§ 192

lg 3 sätestatud tähtajast ja selle möödalaskmise õiguslikest tagajärgedest, oleks kaebuse esitaja koheselt astunud samme pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kohalikule omavalitsusele. Ajal, mil avanes esimene võimalus pärimisõiguse tunnistuse kättesaamiseks (16.03.2007), oli kaebuse esitaja Iirimaal poja juures ja hoidis varakult ema kaotanud lapselast, elades Iirimaal mitu kuud järjest (alates 2007.a. algusest kuni juulini 2007). Lisaks sellele, et vastustaja ei olnud pärijale ei kirjalikult ega suuliselt teatanud käsitletavast tähtajast, andis ka pärandi vastuvõtmise avalduse esitanud notar kaebuse esitajale ebaõiget informatsiooni, öeldes, et pärimisõiguse tunnistuse väljavõtmisega kiiret ei ole. 14. ORAS § 12 lg 5 ja

§ 15lg 1 kohaselt korraldab maa tagastamist kohalik omavalitsus.

Menetluse läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane seadusliku ja õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka siis, kui menetlusosaline ise passiivne on. Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi - Kord) p 49 kohaselt on üldiseks tähtajaks maa tagastamise otsustuse tegemiseks 6 kuud arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamisest. L.T. tunnistati õigustatud subjektiks 30.01.1995, seega (eeldusel, et otsuse sai L.T. kätte kohe) oli vastustaja teoreetiliselt kohustatud L.T. maa tagastama juba hiljemalt 30.07.1995. Kord nägi ette ka regulatsiooni juhuks, kui kohalikul omavalitsusel ei ole mõjuval põhjusel võimalik nimetatud tähtaega järgida. Sel juhul tuli informeerida selle põhjustest õigustatud subjekti ja teatada küsimuse otsustamise tähtaeg. Vaidlust ei tohiks olla selle üle, et õigustatud subjekti all peetakse silmas ka tema õigusjärglast. 15.

§ 192

lg 3 sätestati

MS-ga, milline on vaid üks paljudest analoogilistest seaduse muutmise seadustest. ORAS ja MaaRS kõige esimese redaktsiooni jõustumisel oli avalikkust teavitatud erinevate meediakanalite vahendusel korduvalt ja üksikasjalikult reformi olemusest, eesmärkidest, õigustatud ja kohustatud subjektidest ja tähtaegadest. Seaduse muutmise seaduste vastuvõtmisel ja jõustamisel ligikaudu 15 aasta vältel ja seadustesse tehtud paranduste ja täpsustuste osas üldsuse informeerimist samal viisil ja samas mahus ei ole toimunud. Seega ei ole alust ka väita, et kaebuse esitaja oleks pidanud vastava teabe saama meedia vahendusel. Eeldada, et tavakodanik loeb Riigi Teatajat või hoiab ennast kursis õigusaktide andmebaasiga, oleks samuti täiesti alusetu. 16.

MS eelnõu seletuskirjast nähtub, et eelnõu §-s 8 sõnastatud ettepaneku määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud tagajärjed eesmärgiks oli jõuliselt kiirendada pikaleveninud maareformi. Maareformi pikalevenimine ei ole olnud üldjuhul tingitud õigustatud isikute poolt menetlustoimingutega viivitamisest, vaid sellest, et mistahes reformid on aeganõudvad ja töömahukad. Põhiseaduse § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse 32 kohaselt on pärimisõigus tagatud. Pärimisõigus tähendab isiku õigusi pärandada oma vara sellele isikule, kellele ta soovib, ning pärijate õigust saada selle vara omanikuks. Seadusandja „jõuline sekkumine” ja selle tulemusena

§ 192

lg 3 kehtestamine on vastuolus kehtiva pärimisseaduse mõtte ning sätetega ja Põhiseadusega. 17.

§ 192

lg 3 on kaebuse esitaja arvates säte, millega on kehtestatud menetlustähtaeg maareformi läbiviimise menetluses. Menetlustähtajaga ei ole piiratav isiku põhiseaduslik õigus saada pärandatud vara omanikuks, ehk siis konkreetsel juhtumil kaebuse esitaja õigus saada tema poolt päritud nõudeõiguse alusel kinnistu omanikuks. Ka juhul, kui tegemist ei oleks mitte menetlusliku, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, oleks tegemist Põhiseadusega 4 vastuolus oleva sättega. Isegi juhul, kui

käsitletav paragrahv ei ole vastuolus Põhiseadusega, siis ei välista ükski õigusakt haldusorgani õigust ja võimalust haldustoimingu tegemise tähtaega ennistada. Teadaolevalt on praktikas mitmed kohalikud omavalitsused nõudeõiguse pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistanud ja maa tagastamise menetlust jätkanud. 18. Korra p 56 lg-s 5 sätestatu kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähtaja koos Korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui maa tagastamise toiminguid ei ole võimalik tähtaegselt lõpule viia, võib kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Tähtaja kirjalikult teatavaks tegemise kohustus tuleneb ka Korra p 49 viimasest lausest.

§ 192

lg 3 on kaebuse esitaja arvates samuti tähtaeg, hiljemalt mille viimaseks päevaks peab õigustatud subjekt olema lõpule viinud teatavad menetlustoimingud. Konkreetseks menetlustoiminguks on pärimisõiguse tunnistuse esitamine kohalikule omavalitsusele. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg on sätestatud

-s ja eelkirjeldatud menetluse läbiviimisega seotud tähtajad kehtestatud menetluskorda reguleerivas õigusaktis, ei muuda võrreldavate tähtaegade olemust. Seega puudub kaebuse esitaja arvates alus rääkida

-s sätestatud tähtajast kui materiaalõiguslikust tähtajast, mille pikendamine või ennistamine ei ole võimalik. Haldusorgan peab ja saab siinkohal teostada kaalutlusõigust ning võimalus ennistada pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg ei ole välistatud.

1. Olukorras, kus tagastamismenetlusse on astunud isik, kes on õigustatud subjekti pärija, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: 1) eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2) eeldatav pärija peab olema toimingud jätnud tegemata; 3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist; 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata mõjuvate põhjusteta. Kaebuse esitaja arvates ei ole maa tagastamismenetluse lõpetamine tema suhtes õigustatud, kuna eelpoolnimetatud tingimusi ei ole täidetud. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Linnavalitsuse 27.08.2008 korralduse nr 1379-k ja mõista Tallinna Linnavalitsuselt kaebaja kasuks välja tema poolt kantud menetluskulud summas 39 197 krooni vastavalt Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius poolt esitatud menetluskulude nimekirjale ja kuludokumentidele. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu R.V. esitas Tallinna Maa-ametile pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta 15.08.
3. Pärimisõiguse tunnistusest nähtub, et pärand oli avanenud
4. 07.
5. Korra p 34² sätestab, et kui õigustatud subjekt on vara tagastamise otsustamise ajaks surnud, otsustatakse vara tagastada isikutele, kes on pärinud vara tagastamise nõudeõiguse. Selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notari väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri.

§ 19

² lg 3 kohaselt nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Kaebuse esitajal tuli nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistus esitada linnavalitsusele 16.aprilliks

1. Pärimisõiguse tunnistus on 5 kaebuse esitaja poolt esitatud 15.08.2007, s.o. tähtaega rikkudes, mistõttu ei saa kaebuse esitajat õigustatud subjektiks maa tagastamise osas lugeda ning endise kinnistu maa tagastamise menetlus tuleb lõpetada.
2. Vastuseks kaebuse esitaja väitele, et kohalik omavalitsus ei ole informeerinud õigustatud subjektiks tunnistatud isikut L. T. mingitest tähtaegadest ega vajadusest teha õigustatud subjektil mis tahes vajalikke toiminguid, et maa tagastamise menetluse saaks võimalikult kiiresti lõpule viia, leiab Tallinna Linnavalitsus, et maa tagastamise menetlust ei lõpetata põhjusel, et õigustatud subjekt L. T. ei teinud toiminguid tähtaegselt, vaid et tema pärija ei esitanud

§ 192

lg 3 sätestatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. Haldusorgani varasem tegevus ei saanud kuidagi takistada kaebuse esitajal õiguspäraselt käitumast. 22. Kohalikul omavalitsusel ei lasu otseselt seadusest tulenevat kohustust kõiki võimalikke pärijaid

§ 192lg 3 sätestatud tähtajast informeerida.

Vastustaja leiab, et isik peab ise olema piisavalt hoolikas selleks, et välja selgitada tema õigusi ja kohustusi puudutavad asjaolud. Seaduse mittetundmine ei ole vabandatav. Käesoleval juhul on isik pöördunud notari poole, kes informeeris ka kohalikku omavalitsust sellest, et L.T. pärandvara osas on avatud pärmisasi. Notaril on tulenevalt notariaadiseaduse § 30 lg 1 kohustus ametitoimingutes osalejaid õigusalaselt nõustada, mistõttu võib eeldada, et notar teavitab tema poole pöördunud isikut kõikidest pärimisega seonduvatest asjaoludest, sh asjaolust, et pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta tuleb kohalikule omavalitsusele esitada 9 kuu jooksul alates pärandi avanemisest.

1. Peamine põhjus, miks seaduseandja muutis maa tagastamise nõudeõiguse pärimise regulatsiooni, oli seotud asjaoluga, et isikud küll pöördusid ühe aasta jooksul notari poole pärimisõiguse vormistamiseks, kuid ei esitanud pärimisõiguse tunnistust kohalikule omavalitsusele. Seetõttu puudus kohalikel omavalitsustel informatsioon maa tagastamise õigust omavate isikute kohta. Vastustaja leiab, et õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise venimine üle 15 aasta on seotud just isikute passiivsusega maa tagastamise nõudeõiguse pärimisel. Vaatamata asjaolule, et HMS § 6 sätestab haldusorgani kohustuse lähtuda uurimispõhimõttest, st kohustuse välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel, siiski peab ka huvitatud isik ise hoolas olema, et saavutada soovitud tulemus.
2. Kaebuse esitaja väidab, et vastustaja kohustuseks on anda menetlusosalisele selgitusi, mida ei ole tehtud. HMS § 36 lg 1 sätestab, et haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil menetluseks vajalikke asjaolusid, sellist soovi selgituste saamiseks ei ole esitatud. ORAS ja

ei näe ette kohustatud subjekti kohustust hoiatada õigustatud subjekti võimalike tagajärgede eest. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-6-02 selgitanud, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta. Vastustajal ei lasu seadusest tulenevat kohustust tuvastada mingi tähtaja jooksul võimalikke pärijaid ja seoses nende isikute passiivsusega omandireformi läbiviimisel, neid hoiatada erinevate seadusest tulenevate tagajärgede eest. 25. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei ole võimalik kohaldada HMS § 34, mis annab võimaluse teatud juhtudel, mõjuvate põhjuste olemasolul, menetlustähtaja ennistamiseks. Vastavalt HMS § 112 lg 2 kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele haldusmenetluse seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on maareformi menetlus, mida reguleerivad ORAS ja

ja mis ei näe ette HMS kohaldamist maareformi menetluses. Seega ei kohaldata maareformi menetlusele HMS 6 sätteid.

§-s 192 lg 3 on üheselt märgitud tähtaeg, millise jooksul tuleb esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta ja kui seda selleks ajaks ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Eelnimetatud sättes ei ole märget tähtaja ennistamise võimaluste kohta. Seega ei ole seadusandja sätestanud kohalikule omavalitsusele õigust ja pädevust ennistada

§ 192lg 3 sätestatud tähtaega.

1. Põhjendamatu on kaebuse esitaja väide, et kaevatava korraldusega rikutakse tema õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-44-05 ei ole omandireformi õigustatud subjektil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitamisest hoolimata õiguspärast ootust vara tagastamisele. Riigikohus on korduvalt kinnitanud seisukohta (viimati Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-01 p 4), et õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja et sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel.
4. Õige on kaebaja märkus, et pärimisseadus ei sätesta mingeid muid lühendatud tähtaegu, mis takistaksid kaebajal pärandit vastu võtta, kuid antud juhul on tegemist seadusandja poolt ettenähtud eriregulatsiooniga. Tegemist on sättega, mis kehtestab teatud toimingu tegemiseks menetlustähtaja ning näeb selle rikkumisel ette sanktsiooni, mille kohaselt maa tagastamise menetlus lõpetatakse. Kuigi haldusmenetluse seaduses on antud kohalikule omavalitsusele üldine pädevus menetlustähtaegade ennistamiseks, siis leiame, et antud olukorras haldusorganil sellist pädevust ei ole. Tegemist on väga üheselt mõistetava sättega, mis näeb ette nii kohustuse kui ka kohustuse rikkumisele järgneva tagajärje. Seadusandja ei ole haldusorganile andnud diskretsiooniõigust otsustamaks, millal

§ 192

lg 3 sätestatud tähtaja rikkumise korral tuleb menetlus lõpetada ning millal võib kaaluda tähtaja ennistamist. Seda tehes väljuks haldusorgan oma pädevuse piiridest ning rikuks seadusandja tahet. Seetõttu ei ole kohalikul omavalitsusel tulenevalt seadusandja tahtest võimalik pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaega ennistada. Kõnealuste sätetega välistatakse olukord, kus maa tagastamine venib isiku passiivsuse tõttu maa tagastamise nõudeõiguse pärimisel.

§ 192

lg 3 ja

MS §-s 26 sisalduvad tähtajad kaotaksid praegusel kujul mõtte, kui lähtuda üksnes kaebaja seisukohast, et juhinduda tuleb PärS § 118 lg 3 sisalduvast pärandi vastuvõtmise tähtajast. 28. Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teaotamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleb nad lugeda nõudeõigusest loobunuks. Vastustaja on seisukohal, et

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 näol on tegemist põhiseadusega kooskõlas olevate õigusnormidega.

MS § 26 on üksnes rakendussätteks

§ 192

lg-le 3, täpsustades menetluse lõpetamise regulatsiooni olukorras, kus pärand avanes enne seaduse muudatuse jõustumist (27.11.2005).

§ 192

lg 3 sätte kehtestamise vajalikkuse selgitus on ära toodud juba osundatud

MS eelnõu nr 681SE seletuskirjas. Vaidlusaluste sätete eesmärgiks määrata kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid, mille kehtestamine peab kaasa aitama maareformi lõpuleviimisele. Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 7

1. Kohus, ära kuulanud menetlusosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et R.V.u kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.01.1995 otsusega nr 4845 vaidlusaluse maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud L. T. suri xx xx xxxx ning see päev on ka tema pärandi avanemise ajaks. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja, kes oli L.T. pärijaks, esitas pärimisõiguse tunnistuse Tallinna Maaametile 15.08.
3. Eeltoodud asjaoludel tuleb nõustuda vastustajaga selles, et kaebuse esitaja on

§192lõikes 3 sätestatud tähtaja mööda lasknud.

Samas ei nõustu kohus vastustajaga selles, et pärimisõiguse tunnistuse mittetähtaegse esitamise tingis kaebaja enda hooletus ja passiivsus. Kaebaja esitas 13.11.2006 Tallinna notar A.Mesikäpale pärandi vastuvõtmise avalduse ja kaebaja väidetel oli tal võimalus kätte saada pärimisõiguse tunnistus 16.03.

1. Kaebaja viibis sel ajal aga Iirimaal poja juures ja hoidis varakult ema kaotanud lapselast. Kaebaja mitmekuulise viibimise välismaal põhjustas kaebaja väidetel veel ka notari poolt öeldu, et pärimisõiguse tunnistuse väljastamisega ei ole kiiret.
2. Kaebuse esitaja esitas 15.08.2007 vastustajale pärimisõiguse tunnistuse. See on käsitatav isiku tahteavaldusena astuda Pärnu mnt 353 maa tagastamise menetlusse õigustatud subjekti L.T. pärijana. Isik saab pärijaks alates pärandi vastuvõtmisest, mis antud juhul toimus 2006.a. juulis, mitte aga pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest. ORAS §12 lg 7 kohaselt on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima 1.jaanuarist 1995.a. kuni 31.detsembrini 1998.a. vastuvõetud komisjoni otsuste alusel 1.juuliks
3. Sama punkti lõige 5 sätestab: „Kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos käesolevas korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui tähtaegselt ei ole võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võib kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võib taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta.“ Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest. Seega olukorras, kus tagastamismenetlusse on astunud isik, kes peab ennast õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: 1)õigustatud subjekti eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2)õigustatud subjekti eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; 3)toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist; 4)toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuvate põhjusteta. Lisaks tuleb arvestada, et tagastamismenetlus tuleb ka kohustatud subjekti poolt oma kohustuste mittetäitmise korral lõpetada mõistliku aja jooksul pärast seadusest tuleneva toimingu tegemise tähtaja möödumist. Kui seda ei tehta, tuleb õigustatud subjektile või tema eeldatavale pärijale määrata toimingu sooritamiseks uus tähtaeg vaatamata asjaolule, et Korrast või MaaRS-st tulenev tähtaeg on selleks ajaks möödunud.
4. Käesoleval juhul nähtub vara tagastamise toimikust nr 4286, et Tallinna Maa-amet sai L.T. pärijast R.V.ust teada 9.veebruaril 2007 (vtt.lk.29). Arvestades asjaolu, et nõudeõiguse 8 pärimisõiguse tunnistus oleks kaebuse esitajal tulnud esitada hiljemalt 16.aprilliks 2007, lasus vastustajal kohustus teha kaebuse esitajale kirjalikult teatavaks tähtaeg, mille jooksul tuleb esitada pärimisõiguse tunnistus ja hoiatada, et mitteesitamise korral lõpetatakse tagastamismenetlus. Vara tagastamise toimikust ei nähtu, et vastustaja oleks kaebuse esitajale teatanud mingite toimingute tegemise vajadusest ja nende tegemiseks sätestatud tähtaegadest. Kohus leiab, et tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu. Pole alust arvata, et kaebuse esitaja oleks jätnud nõuetekohaselt määratud tähtajaks esitamata pärimisõiguse tunnistuse.
5. Kohus leiab, et vastustaja on tõlgendanud ja kohaldanud

§192

lõiget 3 vääralt, arvestamata selle sätte eesmärki ning maareformi üldist loogikat. Kohtu hinnangul ei ole

§192lg 3 eesmärgiks maa tagastamise nõudeõiguse piiramine.

Vaatamata nimetatud sätte imperatiivsena näivale sõnastusele, tuleb seda tõlgendada selle sätte eesmärgi valguses ning sellisena annab see kohalikule omavalitsusele normi kohaldamisel märkimisväärse kaalutlusõiguse. Vastustaja seisukoht, et viidatud sätte eesmärk on maareformi kiirendamine, ei ole küll väär, ent pole siiski ka päris täpne. Kohus leiab, et sätte eesmärk on vältida maareformi venimist just maa tagastamise nõudeõiguse pärijate poolsete viivituste tõttu. Arvestades asjaolu, et õigustatud subjekt L.T. suri xx xx xxxx ja kaebaja esitas pärandi vastuvõtmise avalduse notarile juba 13.11.2006 ning pärimisõiguse tunnistuse vastustajale 15.08.2007, ei nõustu kohus vastustajaga selles, et kaebaja ise oli passiivne ja venitas maa tagastamise küsimuse lahendamist. Kohus leiab, et

§192

lg 3 eesmärk ei ole anda kohalikule omavalitsusele võimalust mistahes põhjusel aastaid veninud (antud juhul 1995.jaanuarist kuni augustini 2008, s.o. 13 aastat) maa tagastamise menetluse lõpetamiseks. Kohus peab vajalikuks märkida, et vara tagastamise toimikust ei nähtu ka ühtki põhjust, miks ei olnud võimalik kuni õigustatud subjekti L.T. surmani xx xx xxxx tagastada L.T.le kõnealust maad. 34. Kuivõrd

§192

lg 3 tegelikuks eesmärgiks on sundida maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikuid võimalikult kiiresti kohalikku omavalitsust pärandi vastuvõtmisest teavitada ning pärandaja asemel maa tagastamise menetlusse astuma, siis tuleb kohtu arvates selline eesmärk pärimisõiguse tunnistuse esitamisega igal juhul saavutatuks lugeda. Küsimus, kas nõutav pärimisõiguse tunnistus esitatakse seaduses sätestatud tähtaja jooksul või hiljem, on juba teisejärguline. Kohus leiab, et maa tagastamise menetluse lõpetamine

§192

lg 3 alusel on välistatud, kui vastava otsuse tegemise ajaks on nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud. Maa tagastamise menetluse lõpetamine oleks sel juhul võimalik vaid juhul, kui selleks esineks kas ülekaalukas avalik huvi või maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi üles kaaluvad kolmandate isikute õigused. Käesoleval juhul sellised asjaolud puuduvad. 35. Kohus leiab veel, et viivitades

§192

lg 3 alusel maa tagastamise lõpetamisega ebamõistlikult kaua, kaotab kohalik omavalitsus sisuliselt õiguse viidatud sätte alusel menetluse lõpetamiseks. Käesoleval juhul saabus

§192lõikes 3 sätestatud tähtaeg kaebuse esitaja jaoks 16.aprillil 2007.

Kaebuse esitaja esitas vastustajale pärimisõiguse tunnistuse neli kuud hiljem, 15.augustil

1. Vastustaja omakorda viivitas vaidlusaluse korralduse tegemisega enam kui aasta lõpetades maa tagastamise menetluse pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmise tõttu alles 27.08.
2. Seega ei ole vastustaja ligi kahe aasta jooksul

§192

lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumisest hakanud astuma mistahes samme vaidlusaluse maatüki suhtes omandireformi eesmärgi saavutamiseks. Kohtu hinnangul võiks mõistlikuks ajaks, mille jooksul saaks kohalik omavalitsus

§192

lg 3 alusel maa 9 tagastamise menetluse lõpetada, olla kuus kuud viidatud sättes toodud tähtpäeva saabumisest. Seda seisukohta toetab näiteks Korra p 49, mille kohaselt tulnuks objektiivsete takistuste puudumise korral lahendada maa tagastamise küsimus kuue kuuga. Eeltoodu tõttu kohus leiab, et maa tagastamise menetluse lõpetamine ei olnud eesmärgipärane ning oli seega õigusvastane. Tallinna Linnavalitsuse 27.08.2008 korraldus nr 1379-k tuleb tühistada. 36. Kaebuse esitaja taotlus kantud 39 197 krooni menetluskulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. HKMS §93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades asja mahtu ja keerukust, peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks välja mõista 14 000 krooni kaebuse esitaja kasuks. Marion Vakker kohtunik 10