KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lilianne Aasma ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-1545

§ 6lg 3 tähenduses.

Järgitud ei ole

§ 6

lg 33 ja Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi – Kord) p 4 sätteid. Piirdeaed ja väravad on ehitatud vastavalt 1959.a. ehitusprojektile ja selle 1983.a. seletuskirjas märgitule ning need on olnud kasutuses tunduvalt enne ORAS-e kehtestamist 1991.a. Projekti kohaselt on jalg- ja sõiduväravate kogulaiuseks koos betoon- ja tellispostidega 5,53 m. Jalg- ja sõiduväravad on välja ehitatud 4,51 m ulatuses (ühe betoon- ja tellispostiga). Senise juurdepääsutee laiuseks on 7,5 m. Teenindusmaa määramisel on avalikult kasutatavalt XXXXXXX XXXXX Xxxxxxx xxx x krundile viiva juurdepääsutee laiuseks aga arvestatud vaid 3,5 meetrit ja selle asukoht on määratud Xxxxxxx xxx xa krundi piirile XXXXXXXX XXX XX ja XX kruntidega, st senisest juurdepääsuteest erinevasse kohta. Juurdepääsuteeks jäetud maariba asub mitte olemasoleva aia ja piirete juures, vaid nende kõrval, mistõttu ei ole tagatud piirde ja väravate sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine, ohutu ekspluateerimine ega ka füüsiline säilimine. 3,5 meetri laiuse 2

§ 23

lg 2 kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Maa tagastamise korraldus on õigusvastane, kuna maa tagastamine on formaalselt toimunud küll peale ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramist, kuid sisuliselt siiski enne maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lõplikku lahendamist. Kaebaja leiab, et maa erastamise menetlust ei saa lugeda lõppenuks ning maa suurust ja piire täpselt kindlaksmääratuks enne, kui ei ole möödunud vastavale korraldusele kaebuse esitamise tähtaeg. 8. Tallinna Linnavalitsus leidis, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Xxxxxxx xxx x maa ostueesõigusega erastamise subjekt ja endise kinnistu „XXXXX XXX“ nr K-5008 maa tagastamise subjekt on pikka aega vaielnud Xxxxxxx xxx x moodustatava katastriüksuse piiride üle. Kaebaja on tegelikkuses kasutanud Xxxxxxx xxx x õiguspärasest maakasutusest suuremat ala XXXXXXX XXX X ja XXXXXXX XXX X kruntide vahel (praegune Xxxxxxx xxx xa), kusjuures juurdepääs Xxxxxxx xxx x ehitistele on toimunud läbi nimetatud maaüksuse selle keskelt. Kuna õigustatud subjektid vaidlusele lahendust ei leidnud, määras Tallinna Linnavalitsus piiride kulgemise ja maa suuruse vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 52, arvestades mõlema poole huve ja eeldusi maa efektiivseks kasutamiseks. Vastavalt

§ 7lg 51 kuulub erastamisele elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa.

Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne ORAS jõustumist või maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne ORAS jõustumist. Xxxxxxx xxx x õiguspärane maakasutus on 600 m2 ja selle üle vaidlus puudub. Lisaks sellele määras linnavalitsus tulenevalt maakorraldusnõuetest (maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4) ostueesõigusega erastatava maa hulka juurdepääsutee 3

§ 23

lg 2 kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Tallinna Linnavalitsuse 20.06.2007 korraldus nr 1145-k võeti vastu pärast kaebajale maa ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramist. Xxxxxxx xxx x maaüksusele ei ole võimalik määrata suuremaid piire, kuna sellega piirnevad krundid on kinnistatud ja õiguslikku olukorda ei ole enam võimalik muuta. Xxxxxxx xxx xa maa tagastamise menetlus on lõppenud, maaüksus on mõõdistatud ja on Harju Maakatastris registreeritud katastritunnusega 78402:203:0245 ning 11.12.2007 kinnistamisavalduse alusel kantud 27.02.2008 Harju Maakohtu kinnistusosakonnas registriosa nr 23803901 alla. 9. Kolmas isik Imre Annus vaidleb kaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata. Xxxxxxx xxx x ehitise puhul on tegemist aiamajaga, mis ei ole maareformi tähenduses elamu ja tema suhtes kohaldatakse muu ehitise kohta käivaid sätteid. Xxxxxxx xxx x osas on kindlaks määratud krunt suurusega 600 m2, milline eraldati 1959.a. aianduskrundina aktiga kaebaja emale H. M.. Kaebajale ei ole eraldatud täiendavat krunti värava ja piirde rajamiseks. 10.08.1959 kinnitatud Xxxxxxx xxx x asendiplaanilt nähtub, et aianduskrundile on seotud aiamaja tüüpprojekt “S-2” peegelpildis. Asendiplaanil on näidatud, et juurdepääsutee XXXXXXX XXXle kulgeb Xxxxxxx xxx x krundilt XXXXXXXX XXX XX poolsest servast laiusega 7,5 m. 24.01.1984.a. on kinnitatud Xxxxxxx xxx x aiamaja ja kasvuhoone ehitusprojekt, millest nähtub, et aiamaja on algse projektiga võrreldes ehitatud krundile teise asukohta, kuid juurdepääsutee XXXXXXX XXXle on ikkagi ette nähtud XXXXXXXX XXX XX poolsest krundi servast. Xxxxxxx xxx x ehitusprojekt ei näe ette Xxxxxxx xxx xa krundile olemasolevas asukohas piirde, jalg- ja sõiduvärava rajamist. Praegu eksisteeriv juurdepääsutee Xxxxxxx xxx xa krundil, samuti piire ja väravad on omavolilised ja ebaseaduslikud rajatised Xxxxxxx xxx xa krundil, mille olemasolu ei tohi olla aluseks maa määramisel ostueesõigusega erastamiseks. Juurdepääsutee Xxxxxxx xxx x krundilt avalikult kasutatavale teele ei saa olla lahendatud olemasoleva ebaseadusliku olukorra pinnalt, vaid peab lähtuma kehtivast seadusest. Kolmas isik tugineb siinjuures ka Riigikohtu lahenditele, milles rõhutatakse, et ebaseaduslikud ehitised ei ole ehitised

§-de 7, 9 ja 10 tähenduses (näit. Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-28-02). Praegused Xxxxxxx xxx xa paiknevad väravad ja piire ei ole ehitatud kooskõlas Xxxxxxx xxx x ehitiste püstitamiseks väljastatud ehituslubadega. Juba enne aiamaja vastuvõtmist 1983. aastal tuli tolleaegsel omanikul oma ebaseaduslik ehitustegevus seadustada, kuna ehitus ei vastanud ehituse aluseks olnud ehitusprojektile, kuid ka see ehituse vastuvõtu aluseks olnud parandatud ehitusprojekt ei näinud ette, et aiamaja teenindamiseks ehitatakse praegusele asukohale väravad ja piirded ning juurdepääs. Xxxxxxx xxx x ehitise omanik on piiranud omavoliliselt Xxxxxxx xxx xa tagastamisele kuuluva krundi tänavapoolse osa täielikult piirdeaiaga ja ehitanud sinna suvalisse, endale sobivasse kohta jalg- ja sõiduvärava. Ilmselge vastuolu tema ehitusprojektiga on see, et piiratud on ka ala, mis ei ole mingilgi moel ette nähtud juurdepääsuks Xxxxxxx xxx x krundilt avalikult kasutatavale teele. Kaebaja nõue erastada ostueesõigusega maad väravate ja piirde juurde, on täielikus vastuolus nende rajatiste olemuse, püstitamise eesmärgi ning maa ostueesõigusega erastamise eesmärkidega. Maa ostueesõigusega erastamise õigus lähtub isiku seadusliku maakasutuse ulatusest ja asukohast. Ebaseaduslik piire ja värav ei saa luua täiendavaid õiguslikke aluseid maa 4

§ 6

lg 31 kohaselt teed ning tehnovõrgud ja – rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Nii olemasolevad kui ka rajatavad tehnovõrgud ei saa olla takistuseks maa õigustatud subjektile tagastamisel, mis tähendab, et need ei ole aluseks maa ostueesõigusega erastamisele nende juurde. Asjaolu, et kunagi on aiamaja omaniku poolt rajatud ebaseaduslik juurdepääs, ei anna uuele omanikule õigust nõuda ebaseaduslikkuse seadustamist. Antud juhul on kolmanda isiku poolt vastutulek nõustuda juurdepääsu osas maa mittetagastamisega, kuid nõue, et juurdepääsutee asuks ebaseaduslikult keset tagastatavat krunti ja muudaks tagastatava maa elamumaana kasutamise võimatuks, on alusetu. Tegemist on ainult ühele krundile juurdepääsu tagamisega, mis ei pea tagama kahe sõidureaga liiklust, seda eriti tingimustes, kus juurdepääsuks kasutatakse tagastamisele kuuluvat maad. Xxxxxxx xxx x maa ostueesõigusega erastamise korraldus nr 862-k on vastu võetud 09.05.2007, kaebetähtaeg 30 päeva korralduse teatavakstegemisest. Xxxxxxx xxx xa kinnistu tagastamise korraldus on vastu võetud 20.06.2007.

ja maa tagastamist reguleeriv kord ei sätesta, et maa tagastamise menetlus peatub ning linnavalitsusel on õigus keelduda maa tagastamise korralduse vastuvõtmist seni, kuni möödub kaebuse esitamise tähtaeg tagastamisega puutumuses oleva maa ostueesõigusega erastamise korraldusele. Igasuguse menetluse peatumise aluseks saab olla ikkagi seadusest tulenev alus, mitte lihtsalt teise isiku subjektiivne kaebeõigus. 10. Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2008 otsusega jäeti kaebused rahuldamata ning mõisteti kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude katteks 18 000 krooni. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

§ 7

lg 51 näeb ette, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et M. Küti õiguspärases kasutuses oleva maa suuruseks on 600 m2. M.Küti on tegelikkuses kasutanud õiguspärasest maakasutusest suuremat ala XXXXXXX XXX X ja X kruntide vahel (uus aadress Xxxxxxx xxx xa), kusjuures juurdepääs avalikult kasutatavalt XXXXXXX XXXXX Xxxxxxx xxx x asuvate ehitisteni on toimunud läbi XXXXXXX XXX X ja X vahelise krundi. Kaebaja nõue erastada ostueesõigusega maad väravate ja piirde juurde ei tugine seadusele ja on vastuolus nende rajatiste olemuse, püstitamise eesmärgi ning maa ostueesõigusega erastamise eesmärkidega.

§ 6

lg 3 kohaselt hoone või rajatis

tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses. Kõnealune piire ja väravad ei ole rajatised EhS § 2 lg 3 tähenduses ja seetõttu ei kohaldu nende suhtes

§ 6lg 33.

Krundi piire on ehituslikult mõeldud ümbritsema/eraldama isiku kasutuses/omandis olevat maatükki kõrvalasuvast maatükist, värav aga võimaldama läbipääsu piirdest. Krundi piirde ja värava omanik ei saa nõuda, et tal peab piirde ja värava teenindamiseks olema veel täiendav maa teisel pool piiret ja väravat. Samuti ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et kaebajale oleks eraldatud täiendavat maad krundi piirde ja väravate rajamiseks. 5

§ 23lg 1 kohaselt erastatakse maad vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega.

Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tagada kinnisasjale otstarbekas juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt. Käesoleval juhul on see nõue vastustaja poolt täidetud ja juurdepääsutee asukoht on määratud tuginedes 1959.a. ja 1984.a. ehitusprojektidele. Kaebaja väide, et uue juurdepääsutee rajamine on kulukas, ei kaalu üles maa tagastamise õigustatud subjekti huvi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Arvestades asjaolu, et Xxxxxxx xxx x krundil asub aiamaja, milleni juurdepääsuks tuleb kaebajal rajada lokaalse tähtsusega eratee, siis on kaebaja otsustada, millistest ehitusmaterjalidest ta tee ehitab. Asjaolu, et kaebaja soovib juurdepääsuteena näha asfaltkattega teed ja mille rajamine on vaieldamatult kallim kui mõne muu tee-ehitusmaterjali kasutamine, ei anna iseenesest kaebajale alust nõuda, et talle tuleks erastada olemasolev ja valesse kohta rajatud juurdepääsutee. Kaebaja viitab standardile EVS 843:2003, mis näeb umbteele ette suurema sissesõidutee ala ning leiab, et 3,50 m laiune tee ei võimalda ka päästeautodel manööverdada. Kaebaja poolt viidatud standard ei ole imperatiivne, vaid soovitusliku sisuga akt. Standardist kõrvalekaldumine ei tähenda kaalutlusõiguse normide rikkumist. Standardist kõrvalekaldumist võib käesoleval juhul õigustada asjaolu, et sissesõidutee avalikult kasutatavalt XXXXXXX XXXXX ei ole pikk (45 m) ning seda kasutatakse üksnes kaebaja kinnistu teenindamiseks. Maa tagastamise õigustatud subjekti huve ei kaalu üles kaebaja väide ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni liitumispunktide ümberpaigutamise kulukusest.

§ 6

lg 31 kohaselt teed ning tehnovõrgud ja –rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised

tähenduses. Nimetatust järeldub, et nii olemasolevad kui ka rajatavad tehnovõrgud ei saa olla takistuseks maa õigustatud subjektile tagastamisel, mis omakorda tähendab, et nende olemasolu ei ole ka aluseks maa ostueesõigusega erastamiseks nende juurde.

§ 23

lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Sellest tulenevalt saab üksnes maa ostueesõigusega erastamine toimuda enne maa tagastamist. Maa tagastamise saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on 6

ja maa tagastamist reguleeriv kord ei sätesta, et maa õigustatud subjektile tagastamise menetlus peatub ning linnavalitsusel on õigus keelduda maa tagastamise korralduse vastuvõtmisest seni, kuni möödub maa ostueesõigusega erastamise korraldusele kaebuse esitamise tähtaeg. Maa tagastamise otsustamist ei saa seada sõltuvusse sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt realiseerib oma subjektiivset kaebeõigust või mitte. Igasuguse menetluse peatumise alus peab tulenema seadusest. Antud juhul oli linnavalitsus erastamisele kuuluva maa suuruse ja piirid haldusaktiga määranud ja võis peale seda jätkata maa tagastamismenetlust. Maa tagastamise korraldus on piisavalt põhjendatud. Korraldus on vastu võetud peale kaebajale maa ostueesõigusega erastamist ja seetõttu kõik kaalutlused maa jagamiseks kaebaja ja kolmanda isiku vahel pidid olema tehtud maa ostueesõigusega erastamise korralduse vastuvõtmisel. Kolmas isik taotles kaebajalt õigusabikulude väljamõistmist summas 46 728 krooni (sh käibemaks 7 128 krooni). Kuna käesolevat asja ei saa pidada keerukaks ning esitatud tõendite maht, millega kolmas isik kohtumenetluse käigus pidi tutvuma, ei ole märkimisväärselt mahukas, peab kohus nõutud õigusabikulu põhjendamatult suureks ning leiab põhjendatud olevat õigusabikulu summas 18 000 krooni. Kaebaja poolt kantud menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

1. Marika Küti apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt. Praegune juurdepääsutee krundile on rajatud 7,5 m laiusena mitte XXXXXXX XXX X ja X vahelise ala keskele vaid XXXXXXX X krundi poolsesse serva ning selle ajalooline asukoht on tulenenud asjaolust, et avalik võim omal ajal tunnustas aiamaja paigutamist projektist erinevasse asukohta. Ka on avalik võim aktsepteerinud juurdepääsutee, piirete ja värava praegust asukohta. Kuna korralduse kohaselt peaks kaebaja juurdepääsutee alles rajama, puuduks tal kuni tee rajamiseni AÕS § 156 ettenähtud juurdepääs oma krundile. Kohus on eksinud, leides, et käesolevas asjas puudub vaidlus õiguspärase maakasutuse suuruse üle. Kaebaja arvates tuleb 381 m2 suuruse täiendava maa andmise otsusena käsitleda
2. ja
3. aasta ehitusprojektide kinnitamist pädeva organi poolt. Aianduskrunt eraldati kaebajale omal ajal koos 7,5 m laiuse juurdepääsuteega. 3,5 m laiuse juurdepääsutee otsa 5,53 m laiuse värava rajamine ei ole mõistlik tingimustes, kus naabrusõiguste rikkumise tõttu need poleks kasutatavad. Standard EVS 843:2003 on küll soovitusliku iseloomuga, kuid selle arvesse võtmist pole kohalik omavalitsus üldse kaalunud. Päästeautode ümberpööramine kaebaja sisehoovis pole võimalik seal asuvate kasvuhoone ja kuuri tõttu. Seetõttu ei ole 3,5 m laiune tee piisav. 7

§ 6lg 33 mõttes.

Kohus on jätnud hindamata ekspert L. Sõmera 03.02.2005 koostatud ekspertarvamuse, kus neid kui rajatisi on käsitletud. Halduskohtu otsusest ei nähtu, kuidas

1. aasta ehitusprojektiga ette nähtud 7,5 m juurdepääsu tee arvestamine kahjustaks tagastamise õigustatud subjekti huve. Tagastamise korraldus puudutab otseselt kaebaja õigusi, sest kaebajale kuuluvad rajatised paiknevad tagastamisele kuuluval maa-alal. Vastustaja polnud käesolevas asjas määranud korra p-s 52 ettenähtud tähtaega kokkuleppe sõlmimiseks õigustatud subjektide vahel. Maa tagastamise korraldus on vastu võetud enne maa ostueesõigusega erastamise lõplikku lahendamist ja seega õigusvastane. Avaliku halduse tegevus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Seda kaebaja väidet pole kohus arvestanud. Xxxxxxx xxx x erastatava maa kohta polnud tagastamise korralduse andmise ajaks eraldi katastriüksust moodustatud ega tagastatava maa piire kaebajaga kooskõlastatud. Tagastamise korraldusest ei nähtu kaalutlused, millest kohalik omavalitsus on akti andmisel lähtunud. Kuna haldusakt on põhjendamata, siis on tegemist õigusvastase haldusaktiga, mis tuleb tühistada.
2. Tallinna Linnavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et see on põhjendamatu. Xxxxxxx xxx xa krundil ei asu õiguslikul alusel püstitatud ehitisi, mistõttu selle tagastamiseks takistusi ei ole. Kaebajale kuuluvad piirdeaed ja värav on rajatud õigusliku aluseta. Kohalik omavalitsus on andnud õigustatud subjektidele tähtaja kokkuleppe sõlmimiseks, kuid maa ostueesõigusega erastamise toimikust nähtub, et pooled ei ole kokkulepet saavutanud. Xxxxxxx xxx xa tagastamise menetlus on lõppenud, maa on kinnistatud ning kaebaja taotlus korralduste tühistamiseks ei saa teda sihile viia. Xxxxxxx xxx x krundi piirid on kindlaks määratud kooskõlas seadusega.
3. Kolmanda isiku vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Kaebaja väide, et praegune juurdepääsutee piirneb XXXXXXX XXX X krundiga ning on 7,5 m laiune, on väär. Kaebaja poolt kohtule esitatud ekspertarvamuse vastuses 4 märgib ekspert, et tegemist ei ole teega teeseaduse mõttes vaid lokaalse juurdepääsuteega Tolmuka 6 ehitiste kasutamiseks, mis on välja ehitatud
4. aastal kivi- ja killustikutäitega 3,5 m laiusena, kusjuures ülejäänud 4,5 m laiust osa katavad elujõulised viljapuud. Kuna tee ääres on aastaid kasvanud viljapuud, pole laiemat teed kaebajal praktikas vaja läinud ning ülejäänud maa on võetud kasutusele ebaseaduslikult. Tee ei asu seal, kuhu see algselt lubati rajada ning tee praegune asukoht ei võimalda mõistlikult tagastada tagastamisele kuuluvat maatükki. Avalik võim ei ole juurdepääsuteed tunnustanud. Tähtsust ei oma, et ehitisregistrisse on kantud iseseisva numbriga piire ja värav, sest ehitisregistris ei ole ühtegi asendiplaani linnavalitsuse poolse kinnitusega, mis lubaks need rajatised antud kohta püstitada. Linnavõim ei olnud ebaseaduslikult rajatud juurdepääsuteest enne praegust vaidlust teadlik. Maamaksu tasuti 600 m2 eest. 8

§ 7lg-st 51.

Tulenevalt

§ 7

lg 51 p 1 peab maa kasutada andmise otsus olema antud pädeva organi või ametniku poolt. Kaebaja pole esitanud neile nõuetele vastavat otsust, ehitusprojekt ei ole käsitletav pädeva organi poolse maa kasutada andmise otsusena. Kuna kaebaja lähtus oma nõuetes

§ 7

lg 52 sätestatust ega nõudnud, et kohus tuvastaks maa õiguspärase kasutuse

§ 7lg 51 p 1 kriteeriumite alusel, ei ole kohus rikkunud HKMS § 25 lg 3 nõudeid.

Kaebaja seisukoht, et 1959. aasta projektis ette nähtud ja siiani projektijärgsesse asukohta väljaehitamata 5,53 m laiusena projekteeritud värav, annavad talle õiguse nõuda 7,5 m laiust juurdepääsuteed

§ 6lg 33 alusel, ei ole põhjendatud.

MRS ei näe ette, et kaebaja peaks saama juurdepääsutee ulatuses maa omanikuks ning ehitusprojekt ei anna talle erastamisõigust. Juurdepääsu tagamisel saab lähtuda

-s sätestatust ning maa tagastamise õigustatud subjekti

-s tagatud õigustest. Kaebajal on õigus nõuda 600 m2 erastamist, ülejäänu on kolmanda isiku vastutulek. Kaebaja väited vajadusest 7,5 m laiuse sissesõidutee järele on vastuolulised. Päästesõidukite ümberpööramiseks ei piisaks ka 7,5 m laiusest teest. Kui päästeauto sissesõiduks peab olema värav 4 m laiune, peaks autole olema piisav ka 4 m laiune või isegi kitsam juurdepääsutee. Lisaks on kaebaja ja tema õiguseellased ümbritsenud praeguse sissesõidutee viljapuudega, mis niikuinii poleks võimaldanud autodel ümber pöörata.

§ 6

lg 33 rakendamisel ei oma tähtsust, kas piiret ja väravat käsitleda rajatistena või mitte. Jalg- ja sõiduvärav on elamu suhtes päraldised ja teenivad seda, piirates elamu teenindamiseks ette nähtud maa-ala. Neile rajatistele ei määrata iseseisvat teenindusmaad. Kaebajal ei ole iseseisvat maakasutust piirete ja värava rajamiseks, need tuli püstitada talle eraldatud krundile. Seega

§ 6lg 33 väravale ja piiretele ei laiene.

Peale maa erastamise korralduse vastuvõtmist puudus vajadus tähtaja andmiseks pooltele kokkuleppe sõlmimiseks. Erastamiseks määratud maa suurus tulenes

-st ega vajanud enam mingeid kokkuleppeid. Kohus on piisavalt põhjendanud maa tagastamise korralduse õiguspärasust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 14. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust. Kaebaja nõue maa erastamiseks enam kui 788 m2 suuruse maaüksusena ei tugine

-l. 15.

§ 22

lg 1 kohaselt saavad teiste hulgas ostueesõigusega maad erastada ka isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna.

§ 221

lg 1 järgi võib ostueesõigusega maad erastada selle seaduse §-des 7, 8, 9, 20 ja 21 sätestatud ulatuses, kui samast paragrahvist ei tulene teisiti. Kaebaja aiamaja asub linnas ning maa ostueesõigusega erastamise ulatuse piiritlemisel 9

§-st

1. Tulenevalt eelpool viidatud sättest kuulub erastamisele krunt või ehitise teenindamiseks määratud maa. Käesoleval juhul peeti vajalikuks krundi suurust ja piire muuta, sest kaebaja soovis kinnistule juurdepääsuteeks määratava maa-ala erastada ning kolmas isik põhimõtteliselt nõustus selle sooviga. Seega kuulub erastamisele ehitise teenindamiseks määratud maa. Arvestades AÕSRS § 14 lg 1 ja lg 11 sätestatut, pole võimalik nõuda maa erastamist õigusliku aluseta, so maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitise juurde, samuti pole nende ehitiste seadustamine võimalik, kui maa tagastamise õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist.
2. Kaebaja aiamaja asub talle eraldatud 600 m2 suurusel maaüksusel, kuid piirde ja värava on kaebaja ehitanud mitte talle maakasutusõiguse alusel eraldatud krundile vaid tagastamistaotlusega Xxxxxxx xxx xa krundile avaliku tee äärde. Kuna kaebajal puudub maakasutusõigus Xxxxxxx xxx xa krundi osas, on piirde ja värava näol tegemist õigusliku aluseta püstitatud rajatistega, mille juurde kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda maa ostueesõigusega erastamist. AÕSRS § 14 lg 11 näeb ette, et puuduvat ehitusluba võib asendada kehtestatud korras kinnitatud aiamaja tüüpprojekt või kinnitatud ehitusprojekt, kuid maakasutusõiguse olemasolu selline projekt ei kinnita ning pealegi ei ole käesoleval juhul piire ja värav rajatud projektis ettenähtud kohale.
3. Kaebaja leiab, et avalik võim on aktsepteerinud juurdepääsutee, piirete ja värava praegust asukohta, mistõttu tuleb aktsepteerida ka kaebaja õigust nende aluse maa erastamiseks. Riigikohus on 08.11.2004 lahendis nr 3-3-1-43-04 leidnud, et avaliku võimu teadmisel aastaid kasutatud ehitist ei saa vaatamata dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele lugeda õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks. Tegemist oli erandliku juhtumiga, mil müügipaviljonkioski kasutamine antud kohas oli aastaid toimunud kohaliku omavalitsuse teadmisel. Käesoleval juhul ei ole aga mingeid märke sellest, et avalik võim oleks olnud teadlik eraisiku poolt projektijärgsest asukohast erinevasse asukohta rajatud aiamaja piiretest, väravast ja juurdepääsuteest enne kui kerkis päevakorrale maa erastamise ja tagastamise küsimus. Seega ei ole tegemist eelpool viidatud Riigikohtu lahendis kirjeldatud olukorrale sarnase juhtumiga.
4. Juurdepääsutee senine asukoht tagastamisele kuuluva maaüksuse keskel ei anna samuti alust kaebajale nõuda juurdepääsutee säilitamist senises asukohas ja 7,5 m laiusena. Kaebajal on õigus nõuda moodustatavale kinnistule juurdepääsu. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee. Otstarbekas juurdepääsutee eelviidatud sätte sõnastuses ei tähenda üksnes maa ostueesõigusega erastaja seisukohalt parima võimaliku lahenduse leidmist vaid ka juurdepääsuga koormatava kinnisasja omaniku huvidega arvestamist. Käesoleval juhul tingiks olemasoleva juurdepääsutee säilitamine selle, et kolmandale isikule oleks võimalik tagastada üksnes maaribad, millel kasutusotstarve puudub. Juurdepääsu määramisel maaüksuse ühte serva aga kujuneb katastriüksus, millele on võimalik püstitada ehitised ja mida on võimalik kasutada näiteks elamumaana. Seega on praegu kohaliku omavalitsuse poolt määratud lahendus maksimaalselt mõlema poole huve arvestav. Kuna kaebaja ei lähtunud juurdepääsutee rajamisel aiamaja projekteerimisel ettenähtud kohast, on tema väidetel vajadusest arvestada senist juurdepääsuteed vähem kaalu ning ka selles osas tuleb nõustuda linnavalitsuse kaalutlustega (vt maa-ameti vastus 30.01.2007, lk 69). Samuti nähtub ekspertarvamusest, et ka senini pole kaebaja kasutanud laiemat teed kui 3,5 m, mis omakorda kinnitab nii standardis kui katastriüksuse plaanil pakutud teelaiuse põhjendatust. Päästeautode ümberkeeramiseks pole alust jätta kolmandale isikule maad täiendavalt tagastamata, kaebaja võib vajadusel sellise platsi planeerida oma kinnistule. 10