← Eesti

3-08-286/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-28

) §-s 62 sätestatud nõuet tagada kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamine ning vangla ja Justiitsministeeriumi omavoli tõttu diskrimineeritakse ja piinatakse kaebajat näljutamisega.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. septembri
  3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidlust pole selles, et kaebajale võimaldati Murru Vanglas toitu, mis ei sisalda lihatooteid, kuid sisaldab muna, piima ja piimatooteid. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei pöördunud taimetoidu saamise taotlusega ei vangla tervishoiuosakonna ega ka vangla kaplani poole. Samuti ei vaidle O. Bortnik vastu Justiitsministeeriumi vaideotsuses esitatud väitele, et ta ei ole end vanglas ühegi usuorganisatsiooni liikmena määratlenud ega adekvaatselt põhjendanud, millistel usulistel kaalutlustel talle täistaimetoit ainuvajalik on. Vaidlus on eelkõige selles, kas vangla ja Justiitsministeerium on rikkunud kaebaja usuvabadust, takistades tal usutalituste toimetamist, samuti selles, kas ja milline on kinnipeetava põhjendamiskohustus juhul, kui ta nõuab vanglalt taimetoitu ilma meditsiiniliste näidustusteta usulistel kaalutlustel; 2) kaebaja taotleb Murru Vanglas perioodil
  4. septembrist
  5. a kuni
  6. maini
  7. a täistaimetoidu võimaldamata jätmise kui haldustoimingu õigusvastasuse tuvastamist sooviga esitada hiljem kahjunõue. Kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamistaotluse esitamiseks HKMS § 7 lg 1 mõttes; 3) põhiseaduse § 40 lg 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega 2

(8)3-08-286 kõlblust. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 8 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Üldiselt tuleb usu ja usutalituste mõisteid sisustada avaralt ja mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste usutalitustega. Seetõttu võib usutalituste täitmise vabadus hõlmata ka toitumisharjumusi. Seega nõustub kohus kaebajaga selles, et teatud toiduainete vältimine usulistel põhjustel võib olla käsitletav usuvabadusena ja seega kuuluda põhiseaduse § 40 kaitsealasse. Samas on põhiseaduse §-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus: isikul on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist. Vaidlust pole selles, et keegi ei ole sekkunud kaebaja usulistesse veendumustesse ega veennud teda nendest loobuma, samuti ei ole kaebaja väitnud, et oleks takistatud tal mõnede usutalituste sooritamist. Seega on põhiseaduse § 40 alusel kinnipeetaval õigus mitte süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatuid toite, kuid tal ei ole õigust nõuda, et vangla talle väidetavalt usulistel põhjustel meelepäraseid toite serveeriks. Eeltoodust leiab kohus, et põhiseaduse § 40 lõikes 1 toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul tegemist ei ole; 4) lisaks vajab käsitlemist usutalituste toimetamisele põhiseaduse § 40 lõikes 3 toodud piirang, et usutalituste toimetamine ei tohi ohustada tervist. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lg 1 kohaselt on ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. Tervise kahjustamise all ei peeta siinkohal silmas mitte ainult teiste isikute, vaid ka usutalituse läbiviija enda tervist, ja seda eriti vanglas viibimise kontekstis. Kinnipidamisasutuses viibimise ajal on isiku põhiõigused paratamatult piiratumad kui vabaduses viibides. Põhiseaduse § 20 sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, sama paragrahvi punktis 1 sätestatakse nimetatud vabadusõiguse ühe võimaliku riivena vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Kaebaja õigus vabadusele on põhiseaduspäraselt piiratud tema vabadusekaotuse kandmise ajal ja nimetatud piirang seab ühtlasi piirangud tema teistele põhiõigustele. Kinnipidamisasutus peab tagama karistuse kandmise eesmärkide täitmise ja samas seisma hea selle eest, et kinnipeetavale oleks tagatud tervislik toit ja olmetingimused. Seetõttu on loomulik, et kinnipidamisasutustes on õigusaktidega reglementeeritud ka kinnipeetavate toidu normid ja koostis, et vältida võimalike tervisehädade tekkimist, mille ravimise peaks riik ka peale kõige muu kinni maksma. Kui vabaduses viibides on isikul võimalik toituda nii ebaregulaarselt ja ebatervislikult kui ta heaks arvab, siis kinnipidamisasutus peab soodustama tervislikku ja täisväärtuslikku toitumist, ja seda nii kinnipeetavate tervisele kui ka riigi kulude kokkuhoiule mõeldes; 5)

§ 47

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jälgib vangla toidukava koostamist ja toitlustamist arst. Inimese tervise kaitsmise, haiguste ennetamise ja tervise edendamise eesmärkidel on kehtestatud rahvatervise seadus, mille § 1 kohaselt saavutatakse neid eesmärke riigi, omavalitsuse, avalik-õigusliku ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga. Muuhulgas on nimetatud eesmärgi saavutamiseks pandud sotsiaalministrile kohustuseks kehtestada toidunormid kinnipidamisasutustes (§ 8 lg 2 p 22). Nimetatud sättest lähtuvalt on sotsiaalminister kehtestanud 31. detsembri 2002. a määrusega nr 150 toidunormid kinnipidamisasutustes. Määruse § 1 lg 2 kohaselt peab päevane toidunorm katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning mineraaltoitained) ja valguvajaduse; lg 3 kohaselt määratakse pärast vastuvõtmist kinnipidamisasutusse 3

(8)3-08-286 kinnipeetavale toidunorm, mida muudetakse kinnipidamisasutusele tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutuse alusel; lg 4 kohaselt arvestatakse toidunormi määramisel kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust, terviseseisundit, elanikkonna üldisi toitumistavasid ning võimaluste piires kinnipeetava oma religiooni toitumistavasid; lg 5 kohaselt kindlustatakse tervishoiutöötaja ettekirjutusel erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine või antakse tavalisele toidunormile lisaks igapäevast lisatoitu. Kinnipeetava ööpäevane toiduenergiavajadus on toodud §-s 2 ning sellest on vastustaja ka kaebaja toidunormi määratlemisel lähtunud. Seega toimub kinnipeetavate toitlustamine kooskõlas õigusnormidega ja kõrvalekalded üldistest toitlustamisnormidest peavad olema põhjendatud ega tohi ohustada kinnipeetava tervist; 6)

§ 62

kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.

§ 47

lg 3 kohaselt kindlustatakse arsti ettekirjutusel kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid.

ei kohusta seega kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama. Sellist kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuletada ka põhiseaduse §-st

  1. Seega peaks kinnipidamisasutus võimaluste piires võimaldama kinnipeetavale tema usuliste veendumustega kooskõlalist toitumist, kuid sellise kaalutlusotsuse tegemisel peab arvestama vangla võimalustega ning vajadusega tagada kõigile kinnipeetavatele tervislik toitumine. Mõeldamatu oleks igale kinnipeetavale eridieedi korraldamine nende usuliste tavade põhjendusel. Kaebaja taotlus talle taimetoidu võimaldamiseks rahuldati osaliselt. Kui kinnipeetavale ei maitse üks või teine toiduaine või vanglas valmistatud toit, on kinnipeetaval alati õigus seda mitte süüa. Kinnipidamisasutuse toidu menüü peab olema koostatud mitmekesiselt (sotsiaalministri
  2. detsembri
  3. a määruse nr 150 § 3 lg 4 kohaselt peab kinnipeetava kahe nädala toiduenergiavajadusest katma teraviljatooted vähemalt 34 % E, piimatooted 15 % E, liha-, kala- ja munatooted kokku kuni 15 % E, lisatavad rasvad 11 % E, kartul 9 % E, puuvili ja köögiviljad kokku 9 % E ja suhkur 7 % E). Kaebajale on võimaldatud toitu, mis ei sisalda liha, kuid tuginedes sotsiaalministri määrusele nr 150 leidsid vastustajad, et toidust ei olnud võimalik loomseid valke lõplikult välja jätta; 7) kuna kinnipidamisasutus ei pea alati ja igal juhul garanteerima kinnipeetavale eridieeti tema usuliste vajadustega seoses, on tegemist kinnipidamisasutuse kaalutlusõigusega. Sellisel juhul on vaja kaaluda kinnipeetava esitatud põhjendusi tema tervise ja kinnipidamisasutuse võimalustega. Siinkohal on küsimus selles, kas ja kuidas peab kinnipeetav põhjendama oma soovi saada taimetoitu ilma meditsiiniliste näidustusteta usulistel kaalutlustel. Kaebaja on viidanud põhiseaduse §-le 42, mille kohaselt riigiasutused ei tohi isiku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta, ning järeldab sellest, et ta ei ole kohustatud vanglale põhjendama oma soovi saada usulistel kaalutlustel taimetoitu. Kohus selle väitega ei nõustu. Kinnipidamisasutusel ei ole võimalik teha kaalutlusotsust usulistel kaalutlustel teistsuguse toitlustamise määramise kohta, kui ta pole veendunud selles, et sellised kaalutlused ka tegelikkuses eksisteerivad. Kohus märgib veelkord, et kui vabaduses viibides on isikul võimalik kujundada oma toidulaud selliseks, nagu tema soovid ja rahalised võimalused seda lubavad, siis vanglas kehtivad toitlustamise kohta õigusnormid, millest vangla peab lähtuma. Alus võimaldada eridieeti usulistel kaalutlustel on

§ 47

lg 3 näol olemas, kuid enne kaalutlusõiguse teostamist on vanglal vaja veenduda faktiliste eelduste olemasolus - kas kinnipeetaval tunduvad sellised kaalutlused tõepoolest olevat. Arusaadavalt ei saa kinnipeetav selliseid asjaolusid tõendada, kuid lühida ja adekvaatse põhjenduse peab ta siiski vanglale esitama. Ka sel juhul ei ole vanglal kohustust soovitud eridieeti võimaldada, kuid tal on kohustus teha taotluse osas põhjendatud otsus. Käesoleval juhul ei nähtu, et kaebaja oleks oma soovi ja vajadusi adekvaatselt põhjendanud. Seega puudus vanglal võimalus eridieedi osas põhjendatud kaalutlusotsuse tegemiseks; 4

(8)3-08-286 8) väited, et kaebajat piinati diskrimineerivalt seoses sellega, et talle ei võimaldatud soovitud taimetoitu ja seega sooviti teda näljutada, on reaalsust moonutavad. Asja materjalist ei tulene, et vastustajad oleksid soovinud kaebajat näljutada ja seeläbi piinata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Oleg Bortniku apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tunnistada Murru Vangla poolt kaebajale kala, muna ja piimatoodeteta taimetoidu mittevõimaldamine õigusvastaseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) moonutatud informatsioonile tuginev on kohtu väide, et kaebaja pole meditsiiniosakonda ja kaplani poole pöördunud. Vanglas esitatakse kõik avaldused direktori nimele ja avaldused jaotatakse vastavatesse osakondadesse. Kaplan kutsus kaebaja välja ning kirjutas tema taotlusele heakskiitva resolutsiooni, öeldes, et edastab selle meditsiiniosakonnale. Kaebaja käis pidevalt kirikus; 2) ekslik on kohtu seisukoht, et kaebaja ei saa vanglas viibides nõuda kelleltki mingeid kindlaid toiminguid oma usuvabaduse realiseerimiseks. Vabaduse võtmisega on riik võtnud endale vastutuse kaebaja toitlustamise eest, ning kuna kaebaja on jõudnud sisemisele ja usulisele veendumusele jääda kindlaks taimetoidule, on valvestruktuuride kohustuseks kindlustada talle taimetoit tulenevalt põhiseaduse § 40 lg 3, § 41 lg 1 ja § 12 lg
  2. Kaebajat ei ole küll sõnadega püütud veenda loobuma oma veendumustest, kuid seda on tehtud tegudega, sundides teda kas nälgima või loobuma oma veendumustest ja sööma loomse päritoluga toitu; 3) kohtu väitel ei pea usutalituste täitmine asetama ohtu tervist. Maailmas elab palju taimetoitlasi, kes saavad kõik neile vajalikud toitained kogu elu vältel taimetoidust, ei söö loomse päritoluga toitu, elavad normaalselt ega kaeba tervise üle. Kohtu viited põhiseaduse §le 20 ei ole põhjendatud, sest kaebaja jäeti küll ilma vabadusest, kuid talle pole keelatud muuta oma veendumusi vanglas viibides. Kohtuotsuses sisalduvad nõukogudeaegsed ning kolmanda maailma vähearenenud riikidele omased eksiarvamused pole kooskõlas euroopaliku tsiviliseeritud riigi tõekspidamistega. Kõigis Euroopa vanglates (Soome, Rootsi jne) on taimetoitlaste jaoks olemas taimetoit ning kusagil ei pea midagi tõendama. Mis puutub vaevustesse, siis Murru Vanglas viibides kaalus kaebaja ca 85 kg, samas kui Tallinna Vanglas normaalse taimetoitlustamise ajal kaalus ta ca 100 kg. Kohtu seisukoht taimetoidu ebatervislikkuse kohta on taimetoitlaste suhtes solvav. Kuna kaebaja ise taotles taimetoitu, on ta oma terviseprobleemide tekkimise korral ise nende eest ka vastutav. Kohtu poolt viidatud

§ 47lg 1 käsitleb toitumisega seotud füsioloogilisi vajadusi.

Kaebajal on hea arusaam oma organismi füsioloogilistest vajadustest, ta teab, mida vajab ja mis on talle kahjulik. Seoses kohtu osundustega rahvatervise seadusele ja sotsiaalministri määrusele toidunormide kohta kinnipidamisasutustes selgitab kaebaja, et ta saab taimetoitu Tallinna Vanglas ilma liha, kala, muna ja piimatoodeteta ning mingeid probleeme ei teki; 4) kohtu väitest, et

ei kohusta vanglat võimaldama taimetoitlustamist, tuleneb, et seadus pole kooskõlas kaebaja poolt osutatud põhiseaduse sätete ning ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 9 lõikega 1. Kohtu seisukoht, et kaebaja võib talle mittemeeldivat toitu süüa, on ebaõiglane. Vastavalt seadusele peab kaebaja saama täisväärtuslikku toitu. Vastustajate seisukoht, et tulenevalt sotsiaalministri määrusest ei olnud loomseid valke võimalik lõplikult toidust välja jätta, on põhiseaduse ning rahvusvahelise õiguse normidega vastuolus olev ja formaalne ettekääne, ning sellele poleks kohus pidanud osutama. Taimetoitlasi ei saa sundida sööma liha, kala jne olukorras, kus on olemas taimsed valgud ja rasvad jm; 5

(8)3-08-286 5) kohtu seisukoht, nagu peaks kaebaja vanglas olles kedagi veenma ja midagi tõestama ning adekvaatselt põhjendama oma veendumusi, on vastuolus põhiseaduse §-ga 42; 6) kohus rikkus menetlusnorme (HKMS § 15 lg 1), sest hoolimata kaebaja
  1. augusti
  2. a taotlusest ei võimaldanud kohus tutvuda Justiitsministeeriumi ja Murru Vangla vastustega.
  3. Murru Vangla vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustuti kohtu seisukohtadega.
  4. Justiitsministeeriumi vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuses sisalduvatele argumentidele on halduskohus oma otsuses juba seaduslikud ja põhjendatud seisukohad esitanud. Lisaks varem esitatud seisukohtadele leitakse vastuses, et kaebaja väide, nagu koguks Justiitsministeerium põhiseaduse § 42 rikkudes kaebaja tahte vastaselt andmeid tema veendumuste kohta, on ekslik. Lihtsalt ideed ja veendumused ei kuulu EIÕK art 9 kaitsealasse. Ka

§ 47lg 3 sisalduv mõiste „religioon“ tähendab inimese religioossust EIÕK mõistes.

Religioon ei ole vaid individuaalne veendumus, vaid fundamentaalselt kollektiivne nähe. Põhiseaduse § 40 lg 3, mis tagab vabaduse täita usutalitusi, peab silmas ühiskonnas kollektiivsete nähetena eksisteerivaid religioonivorme. Religioon ei ole

-s mõistetav igasuguse üksikisiku maailmavaatelise veendumusena, kuna selles ei seisne religiooni olemus.

§ 47

lõikes 3 sisalduv mõiste „toitumistava“ ei tähenda üksnes lihavaba toitu, vaid arvesse võetakse erinevate religioonide toitumistavasid. Samas võib mõnel juhul lihavaba toit vastata usulise toitumistava nõuetele, mistõttu seda saab kasutada tavatoidu asendusena. Vanglates võimaldatakse järgida erinevaid toitumistavasid maksimaalses võimalikus ulatuses, vajadusel konsulteeritakse selleks ka Eestis vähetuntud uskkondade vaimulike ja muude asjatundjatega.

§ 47

lg 3 eesmärk ei ole mitte-religioossetel põhjustel taimetoitu soovivate inimeste toitumuslike vajaduste tagamine. Religioonist mittetuleneval juhul annab tervishoiutöötaja hinnangu, kas isikul esinevad füüsilised või ka psüühilised vastunäidustused tavapärase toidu söömiseks. Andmed kaebajal vastunäidustuste olemasolu kohta puuduvad.

§ 47

lg 3 eesmärk on tagada põhiseaduse § 40 lg 3 täitmist.

§ 47

lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse § 41 lõikega 1, sest mittereligioossetel põhjustel taimetoidu soovijaid ei sunnita oma veendumusi muutma, veendumuste rakendamise võimalikkus sõltub aga konkreetsest situatsioonist ega ole alati ja igas olukorras võimalik. Samas ei kohaldu nende puhul põhiseaduses toodud põhjendatud erisus, milles riik võtab eraldi kaitsta usuliste veendumuste teatud liiki rakenduse, st vabaduse täita usutalitusi. Sellele erisusele tuginevad ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 ja

§ 47lg 3.

Põhiseadus ei kaitse igasuguse veendumuse rakendamist. Eelnevast tulenevalt on kaebaja vääral seisukohal, nagu poleks vanglal õigust küsida, mis põhjustel ta soovib tavapärasest toitlustamisest erinevat toitu. Veelgi äärmuslikum on näha selles põhiseaduse § 42 rikkumist. Erilise kaitse all on usulistel ja tervislikel kaalutlustel tavapärasest erinev toitlustamine. Muudel juhtudel selleks riigil kohustust ei ole. Kohtupidamise normide rikkumiseks peab kaebaja seda, et kohus ei rahuldanud tema taotlust ja ei edastanud kahe dokumendi venekeelseid tõlkeid. Kohus on kaebajale

  1. septembril
  2. a vastanud ja selgitanud dokumentide tõlkimise korda.
  3. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas O. Bortnik järgmised seisukohad. Justiitsministeerium tõlgendab vääralt EIÕK artiklit 9 ja eirab sihikindlalt sõna „veendumused“. Hinduism tunnistab kaht vegetaarluse viisi: piimaga ja piimata. Kristlus ei kohusta sööma surnud ihu: liha, kala, mune ja piima. Kaebaja ei tunnista enda jaoks normaalseks mingeid argumente, mis sunnivad teda sööma surnud ihu ja lehmadelt 6

(8)3-08-286 varastatud piima. Ministeerium keskendub

§-le 47 ja eirab

§ 62

, mis sätestab, et vangla juhtkond tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Õigeusus on paastupäevad enam kui 120 päeval aastas, lisaks igal kolmapäeval ja reedel. Kaebaja on määranud end pidevalt paastuma. Paastumise ajal on lubatud süüa taimse päritoluga toitu ja vahest ka kala, kuid kala (surnud ihu) endale lubamine on igaühe isiklik asi. Kaebaja on taimetoitlane jätkuvalt ja tal on nii usk kui ka veendumused. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Kokkuvõtlikult tugineb esimese astme kohtu poolt kaebuse rahuldamata jätmine kohtu seisukohtadele, et kaebaja osutatud põhiseaduse ja

sätetest ei tulene kinnipeetavale piiramatut õigust nõuda kinnipidamisasutuselt meditsiiniliste näidustuste puudumise korral eridieeti; et kinnipeetavale lubatakse järgida oma religioosseid toitumistavasid võimaluse korral ning sellise võimaluse andmiseks peab kinnipidamisasutusel olema võimalus veenduda eridieedi taotleja soovi tõsiduses (usuliste kaalutluste olemasolus) ning kõrvutada taotleja poolt väljendatud huvi kinnipidamisasutuse võimalustega. Apellatsioonkaebuses kaebaja halduskohtu seisukohtadega ei nõustu ja leiab jätkuvalt, et tal oli veendunud taimetoitlaseks olemise väitele tuginedes õigus nõuda ning Murru Vanglal sellele korrespondeeruv kohustus tagada kaebajale toitlustamine vastavalt tema soovile, so pakkuda kaebajale täistaimetoitu, mis ühtegi loomse päritoluga toitainet ei sisaldaks.

  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Halduskohus ei ole ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Halduskohus on otsust motiveerinud piisava põhjalikkusega.
  2. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega, millega soovitakse ümber lükata kohtu seisukohti seoses kinnipeetava tervise kaitsmise ja eridieedi taotluse põhjendamise vajadusega, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda kaebaja väite õigsuses, et maailmas elab palju taimetoitlasi, kes saavad kõik neile vajalikud toitained kogu elu vältel taimetoidust ega kaeba tervise üle. Teistsugustes klimaatilistes tingimustes võib üksnes taimetoidu tarvitamine olla tavapärane ja loomulik. Ka Eesti klimaatilistes tingimustes pole alust pidada üksnes taimetoidu tarvitamist tingimata ebatervislikuks, kuid täisväärtuslikuks toitumiseks ei pruugi olla piisav kohaliku päritoluga saaduste kasutamine ning toidulaua rikastamiseks ja mitmekülgsuse saavutamiseks tuleb teha lisakulutusi (nt eksootilised viljad, toidulisandid). Kuna täisväärtuslik taimetoitlustamine on seotud lisajõupingutuste ja kulutustega, peab kinnipidamisasutusel olema ka võimalus veenduda, et erikohtlemise taotlemine pole pelgalt kinnipeetava kapriis, vaid et see on tingitud tema usulistest tõekspidamistest.
  3. Kohus ei ole rikkunud kaebaja HKMS § 15 lõikest 1 tulenevat õigust tutvuda asja materjaliga. Kaebaja esitas
  4. augustil
  5. a kohtule muuhulgas taotluse saata talle asja materjaliga normaalseks tutvumiseks Justiitsministeeriumi
  6. juuli
  7. a vastuse nr 1.23/2423 ja Murru Vangla vastuse tõlked vene keelde (taotlus toimiku lk 87, tõlge lk 91). Kohus saatis kaebajale tema poolt soovitud kohtulahendi (määruse) tõlke ning
  8. septembri
  9. a 7

(8)3-08-286 kaaskirjas (tl 93) selgitas kooskõlas kohtumenetluse normidega, et teiste menetlusosaliste poolt kohtule esitatud dokumentide tõlkeid võõrkeelde ei ole isikul õigust nõuda. Lilianne Aasma Lauri Madise Ruth Virkus 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.