Obsah (4)

§ 19§ 141§ 18§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2009, Tallinn Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-06-

) § 14 lg-le

1. 4 Tõendatud ei olnud kostja väide tehnika saamise kohta oma vennalt pärimise teel ning kohtul ei olnud alust lugeda seda kostja lahusvaraks. Samal ajal puuduvad ka tõendid, mis annaksid aluse lugeda tehnika ühisvara hulka kuuluvaks. Seepärast tuleb hagi nimetatud tehnika eest hüvituse väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kohus leidis, et M. M. ütluste alusel ei saa ühisvara hulka lugeda hageja poolt nimetatud ümmargust lauda, kuna selle on kostja saanud oma ema pärandavarana.
2. Ühisvara hulka ei saa üheski osas lugeda XXXXXXXX külas asuvat kinnistut. XXXXXXXX Vallavalitsuse 20.03.2001 korralduse nr 30 ja 15.04.2002 korralduse nr 17 kohaselt tagastati kostjale endisest XXXXXXXX maaüksusest 43,71 ha kui õigusvastaselt võõrandatud maa ja nõudeõigusest suurema osa eest oli ette nähtud hüvituseks 116 604 krooni, millest oli tasutud 11 640 krooni ja võlaks jäi 104 964 krooni. Kirjeldatud dokumendid kinnitavad, et õigusvastaselt võõrandatud maa on kostjale tervikuna tagastatud. Asjaolu, et nõudeõigusest suurema osa eest peab kostja tasuma hüvitust, ei anna alust lugeda nõudeõigusele vastavast pindalast suuremat maad (22,36 ha) saaduks tehingu teel ja seega ka ühisvaraks. Maa tagastamine niisugustel tingimustel oli võimalik vaid kostjale kui omandireformi õigustatud subjektile ja toimus maareformi seaduse (MaaRS) § 14 lg 5 kohaselt. Sel põhjusel ei muuda seda osa tagastatud maast ühisvaraks ka asjaolu, et kostja pidi selle eest tasuma riigile hüvitust ühisvara arvelt. Ühelgi teisel isikul peale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise XXXXX maakonnas komisjoni 09.09.1993 otsuses nimetatute niisugust õigust ei olnud. 22,36 ha maa eest abielu ajal ühisvara arvelt tehtud makseid tuleb ühisvara jagamisel arvestada kui kostjale jäänud osa ühisvarast ning sellest pool kostjalt hageja kasuks välja mõista. XXXXX Maavalitsuse 08.06.2006 teatise kohaselt tasus kostja 09.06.2001-08.06.2006 riigile hüvitust 12 114,70 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6057,35 krooni.
3. Hageja ja kostja poolt loetletud esemetest saab 2005.a. novembriks olemas olnuiks ja ühisvaraks lugeda vaid need esemed, mille olemasolu või kuuluvuse kohta ei ole pooltel vaidlust. Samuti saab asja lahendamisel tõendatuks lugeda vaid nende esemete rahalise väärtuse, millele ei ole kostja esitanud vastuväiteid või mille rahalise väärtuse kohta on esitatud tõendeid. Hageja ei esitanud tõendeid ühegi eseme rahalise väärtuse kohta.
4. Hageja kinnitas, et tal puudub võimalus loomi pidada ja soovib seepärast nende eest rahalist hüvitust. Kohus leidis, et loomade jätmine hagejale ei ole sel põhjusel võimalik. Kostja poolt nimetatud pullvasika jätmine hagejale ei ole võimalik ka seepärast, et viimane on sündinud pärast abielusuhete lõppu ega kuulu seepärast ühisvara hulka. Hüvituse suuruse määramisel ei saa aga lähtuda hageja poolt soovitud hindadest, sest peale XXXXXXXX L. OÜ-le müüdud 2 lehma ei ole ühegi teise looma hinna kohta kumbki pool tõendeid esitanud. Kostja esitas ostu-müügi lepingu ja arve, mille kohaselt müüdi 12.11.2006 XXXXXXXX L. OÜ-le üks lehm 4571,90 krooni eest ja teine lehm 4468,80 krooni eest. Põllumajandusregistrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) teatisest nähtub, et 2005.a novembriks oli pooltel 7 veist. Sama teatis kinnitab ka kostja seletusi 2 lehma müügi kohta XXXXXXXX L. OÜ-le ja ühe noorlooma oma tarbeks tapmise kohta. Dokumente noorlooma ja 25.03.2001 sündinud looma eest saadud raha kohta ei ole kumbki pool esitanud. Kanade koguarvu ja rahalise väärtuse kohta puuduvad samuti igasugused tõendid. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus õigeks määrata hagejale hagis nimetatud 5 lehma eest rahaline hüvitus lähtudes 2 XXXXXXXX L. OÜ-le müüdud lehma keskmisest hinnast, milleks on 4520,35 krooni. 5 lehma rahaliseks väärtuseks on seega 22 600 krooni. 2 lehmmullika ja kanade eest hüvituse väljamõistmise osas tuleb jätta hagi rahuldamata tõendite puudumise tõttu. 5
5. Vaieldamatult on ühisvaraks 05.11.2005 seisuga kostja pangakontol olnud 4984,26 krooni, millest pooles ulatuses tuleb mõista kostjale välja hüvitus. Tõendatud ei olnud kostja väide, et hageja on ühisest elukohast kostja teadmata ära viinud kostja poolt nimetatud esemed. Seepärast ei saa nende esemete olemasolu ühisvara hulgas lugeda tõendatuks. Kostja ei esitanud tõendeid 3 tugitooli, diivani, väikese kapi ja kušettkapi olemasolu ja seisukorra kohta. Sel põhjusel ei pidanud kohus võimalikuks neid esemeid jagamisele kuuluva ühisvara hulka lugeda. Kohus luges tõendatuks hageja väite, et ühisvara hulka kuuluvad pesumasin, sügavkülmik ja külmik Snaige. Tõendid puuduvad hageja poolt nimetatud tolmuimeja hinna kohta. Hageja hindab seda 300 kroonile, kostja 800 kroonile. Seepärast tuli hagi tolmuimeja osas jätta rahuldamata.
6. Kokku on tõendatud jagatavat ühisvara 39 586,01 krooni väärtuses, millest kummagi poole osaks jääb 19 793 krooni.

§ 19lg 3 kohaselt määratakse kummalegi abikaasale jääv osa varast eelkõige asjadena.

Seepärast tuleb osa esemeid ka hagejale jätta, vaatamata taotlusele saada kogu vara eest rahaline hüvitus. Kostjale jääb vara 37 486 krooni väärtuses, mistõttu tuleb temalt hageja kasuks välja mõista enam saadud vara eest rahaline hüvitus 17 693 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus luges XXXXXXXX kinnistust 22,36 ha kostja lahusvaraks, mõistis kostjalt välja 17 693 krooni hüvitist enam saadud ühisvara eest ja 6057,35 krooni lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamiseks, jättis 5 lüpsilehma kostja omandisse väärtusega 22 600 krooni, jättis hageja omandisse elektripliidi väärtusega 600 krooni ning jättis menetluskulud kummagi poole kanda. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda XXXXXXXX kinnistust 22,36 ha poolte ühisvaraks, jätta sellest 11,18 ha hagejale kaasomandina, välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis enam saadud ühisvara eest lisaks eelnevalt välja mõistetule 6026 krooni (seega kokku 23 719 krooni) ning juhul, kui ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotlused seoses XXXXXXXX kinnistuga, mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 877,35 krooni lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamiseks, jätta 5 lüpsilehma kostja omandisse väärtusega 23 051,75 krooni ning jätta hageja omandisse elektripliit väärtusega 300 krooni. Hageja palus muuta menetluskulude jaotust, jättes osaotsuse menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja ühisvara jagamise menetluskulud jagada vastavalt hagi rahuldamisele proportsionaalselt.
2. Maakohus kohaldas poolte abielu kestel omandatud XXXXXXXX kinnistu osas ebaõigesti

§ 141koosmõjus Maa

RS § 14 lg-ga 5, kuna kinnistusraamatusse ei kantud 22,36 ha mõttelist osa kinnistust kui kostjale tagastatud maad, seda ei asendatud ning talle ei makstud hüvitust. Kostja esitas taotluse nõudeõigusest suuremale osale ning taotlus rahuldati 22,36 ha osas. Riik maksis hüvitist 5806 krooni ha kohta viiele õigustatud subjektile, kes ei soovinud õigusvastaselt võõrandatud maad enda omandisse. Hüvitise maksmine riigi poolt õigustatud subjektidele tähendab sisuliselt, et õigus tehinguteks XXXXXXXX kinnistuga jäi riigile kui omanikule. MaaRS § 14 lg 5 alusel nõudis riik kostjalt hüvitist maaomandiõigusest loobumise eest 116 400 krooni, s.o. 5205,72 krooni ha kohta (koos intressidega 5440 krooni ha kohta). Asjaolu, et kostjal oli riigi omandisse jäänud maale omandamise eelisõigus ja eelisõiguse kasutamisel hüvitise maksmise kohustus, ei muuda kostja suhtes rakendatavaks

§ 141

sätteid.

ei sätesta, et eelisostuõiguse kasutamisel abielu jooksul omandatud vara on poolte lahusvara. Ebaõige on kohtu järeldus, et nõudeõigusele vastavast pindalast suuremat maad riigilt ei saadud tehingu teel. 6 Kostjaga vormistati võla tasumise kohustusleping ning tasumise tagamiseks sõlmiti hüpoteegileping. 14. Kui ringkonnakohus jääb

§ 141

tõlgendamisel maakohtuga samale seisukohale, siis vaidlustab hageja ka kohtu poolt ebaõige arvestuse hagejale määratud 6057,35 krooni suuruse hüvituse osas. Kohus jättis tähelepanuta, et enne võlakohustuse lepingu nr 12 sõlmimist 16.03.2001 tasus kostja riigile 11 640 krooni poolte ühisvara arvelt. Seega kuulunuks kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele lisaks 6057,35 kroonile veel 5820 krooni ehk kokku 11 877,35 krooni.

1. Kostja esitas kohtule tõendid selle kohta, et kostja sai poolte abielu jooksul soetatud 2 lüpsilehma müügist kokku 9220,70 krooni, mis jagatuna kahega on 4610,35 krooni ja korrutatuna viiega 23 051,75 krooni. Seega on kohus ebaõigesti määranud 5 lehma väärtuseks 22 600 krooni.
2. Hageja esitas kohtule PRIA 12.06.2007 õiendi selle kohta, et abielusuhte lõppemisel oli pooltel 7 veist. Kohus luges ühisvarasse kuuluvaks 5 veist ja hindas neid tapaks läinud loomadena. Kohus ei arvestanud, et vara jagamise ajaks oli saanud kahest mullikast (sündinud 25.03.2004 ja 13.10.2005) täiskasvanud lehmad.

§ 18

lg-st 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, kuid see ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Hageja märkis ühe veise hinnaks 5000 krooni ning kostja ei vaielnud sellele vastu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis ühe lehmmullika eest 5000 krooni.

1. Kostja ei vaielnud vastu ühisvarasse kuuluvate kanade arvule ja hinnale. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hüvitis 9 linnu eest 400 krooni. Kohus ei põhjendanud, miks ta lindude väärtuse määramata jättis ja selles osas ühisvara jagamata jättis.
2. Kohus märkis, et saab lugeda vaid nende esemete rahalise väärtuse, millele kostja ei esitanud vastuväiteid või mille kohta on esitatud tõendid. Samas ei ole kohus vara jagamisel märgitud põhimõttest lähtunud ja on kõrvale kaldunud kostja huvides. Kohus ei teinud õiglast otsust esemete osas, mille kohta pooled nimetasid erinevad hinnad. Hageja avaldas elektripliidi hinnaks 300 krooni ning kostja 600 krooni. Kohus jättis elektripliidi hagejale kostja poolt määratud hinnaga. Hageja määras tolmuimeja hinnaks 300 krooni, kostja 800 krooni. Hageja nõuab tolmuimeja eest 400 krooni hüvitust.
3. Menetluskulude jaotuse osas ei ole kohtuotsus kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-ga 1, kuna kohus rahuldas osaotsusega täies ulatuses hageja nõude abielu lahutamiseks. Kostja vaidlustab menetluskulude jaotust ka ühisvara jagamisel. Kohtu poolt määratud jaotus ei ole õiglane, kuna kahjustab ülemääraselt hageja olulisi vajadusi (hageja on tasunud nõuetelt riigilõivu, tema elukoht on kohtust kaugemal kui kostjal, hageja aja ja transpordi kulu on suurem, kostja on ligi 3 aastat kasutanud hageja vara ja saanud varalt vilju, venitanud asja lahendamisega, hageja on ilma jäänud omandist peaaegu kogu varale). Kohus võib jagada ühisvara osas menetluskulud kooskõlas TsMS § 164 lg-ga
4. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Kostja nõustus apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus on eksinud loomade keskmise hinna arvutamisel ning palus mõista endalt hageja kasuks välja täiendavalt 226 krooni ja lugeda hagejale kuuluvaks tolmuimeja 300 krooni väärtuses. Ülejäänud osas vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil kostja ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus kuulub 7 TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistamisele jagatava ühisvara koosseisu, jagamise viisi ja hüvituse väljamõistmise osas ning tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse.
7. Abikaasade ühisvara jagamist reguleerib perekonnaseadus (

).

§ 14

lg-te 1 ja 2 järgi on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara ja kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Seaduse kohaselt on abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara abikaasa lahusvara (

§ 141

).

§ 18

lg 2 sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abikaasade ühisvara jagamisel määratakse

§ 19

lg 3 järgi kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse (

§ 19lg 4).

23. Maakohus leidis õigesti, et XXXXXXXX kinnistu on

§ 141

järgi tervikuna kostja lahusvara ning ühisvarana jagamisele ei kuulu, kuna maa tagastati kostjale õigusvastaselt võõrandatud varana. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ei korda ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi. 24. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kostja lahusvara saamiseks ühisvara arvelt tehtud kulutuste hüvitamiseks 6057,35 krooni. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ei kontrolli. Samas on õige apellatsioonkaebuse väide, et hüvitise suuruse kindlakstegemisel oleks kohus pidanud lisaks ajavahemikul 09.06.2001-08.06.2006 tasutud summadele arvestama ka kostja poolt riigile 16.03.2001 ühisvara arvelt tasutud 11 640 krooni ( t lk 57). Tähtsust ei oma asjaolu, et nimetatud summa tasuti kostja EVP-dega. Abielu kestel omandatud EVP-d loetakse

§ 14lg 1 järgi abikaasade ühisvaraks.

Sellist seisukohta on avaldanud ka Riigikohus 10.11.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-

1. Seega tuleb kostjalt selles osas täiendavalt välja mõista 5820 krooni (11 640 krooni:2), kokku 11 877,35 krooni (6057,35+5820).
2. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus arvutas ebaõigesti 5 lehma hinna. Kuna kostja sai kahe lehma müügist 9220,70 krooni, on ühe lehma keskmine hind 4610,35 krooni ja seega viie lehma keskmine hind 5x4610,35=23 051,75 krooni. Kostja võttis selle asjaolu apellatsioonimenetluses õigeks ja nõustus temalt täiendavalt 226 krooni väljamõistmisega.
3. Maakohus jättis ebaõigesti ühisvarana jagamata abielusuhete lõppemise ajal pooltel olnud kaks mullikat, kanad ja tolmuimeja. Kuigi pooled ei esitanud tõendeid eelnimetatud vara maksumuse ning kanade arvu kohta, ei saanud kohus jätta neid eelmärgitud põhjendustel jagamata.
4. Hageja on maakohtu istungil lugenud kahe mullika hinnaks 2000 krooni (t lk 103). Kostja ringkonnakohtu istungil sellisele hinnale vastu ei vaielnud. Kuigi mullikad on kasvanud kohtumenetluse ajal lüpsilehmadeks ja need jäävad kostjale, ei ole õige kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitist lüpsilehma hinda arvestades, nagu hageja 8 apellatsioonkaebuses leiab. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks andnud oma töö või rahaliste vahenditega panuse mullikate lüpsilehmadeks kasvamisse. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja ühe mullika eest hüvitise 1000 krooni.
5. Vaidlust ei olnud pooltel selle üle, et abielusuhete lõppemise ajal oli pooltel 18 kana. Kostja väitis ringkonnakohtu istungil, et neist on käesoleval ajal elus
6. Ülejäänud on surnud kohtumenetluse kestel loomulikku surma või naabri koera poolt maha murtud. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea kostja

§ 19

lg 4 järgi hüvitama hagejale surnud kanade väärtust, kuna need ei lähe ühisvara jagamisel kostjale üle. Hageja ei ole esitanud muid andmeid seni elusolevate kanade arvu kohta, mistõttu ringkonnakohus võtab aluseks kostja avaldatu. Kuna maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et 18 kana väärtus oli 800 krooni, on ühe kana maksumus 44,44 krooni ja kuue kana kostjale jäämise tõttu on hagejal õigus saada hüvitist kolme kana eest, so 133,32 krooni.

1. Kostja nõustus apellatsioonimenetluses sellega, et tolmuimeja hind on 300 krooni ja see jääb ühisvara jagamisel hagejale. Samuti nõustus kostja sellega, et hagejale jääva elektripliidi hind võib olla 300 krooni, mitte 600 krooni, nagu määras maakohus. Seega jagab ringkonnakohus täiendavalt ühisvarana tolmuimeja väärtusega 300 krooni ja jätab selle hagejale ning muudab hagejale jääva elektripliidi hinna 300 kroonile.
2. Muus osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Seega jääb hagejale kodust sisustust 2100 krooni väärtuses ja kostjale kodust sisustust, loomi ja kanu 35 518,41 krooni väärtuses. Lisaks sellele jääb kostjale pangakontol olnud raha 4984,26 krooni. Kostjal tuleb

§ 19

lg 4 alusel maksta hagejale rahalist hüvitust enamsaadud ühisvara eest 19 201,33 krooni. 31. Menetluskulude jaotamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ka apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on selline menetluskulude jaotus õiglane ega kahjusta ülemääraselt hageja olulisi vajadusi, mistõttu puudub antud juhul alus TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuses toodud põhjendused – hageja on tasunud riigilõivu ja tema elukoht on kohtust kaugel - selleks alust ei anna. Asjaolu, et kostja on jätkanud pärast abielusuhete lõppemist üksi talupidamist ja saanud vilju, ei anna samuti alust TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks, sest viljade saamiseks on tulnud kostjal teha tööd ja kanda kulusid. Asja materjalist ei järeldu, et hageja oleks andnud viljade saamiseks oma panuse. Kostja ei ole pahatahtlikult venitanud asja lahendamisega. Õige ei ole ka hageja seisukoht, et ta jäänud ilma peaaegu kogu varast. Hageja soovis ühisvara jagamisel endale saada üksikuid koduse sisustuse esemeid ja jätta enamuse varast asjadena kostjale, saades selle eest hüvitist. Kohus arvestas sellega otsuse tegemisel. Ühisvara jagamisel luges kohus poolte osad

§ 19lg 1 järgi võrdseks.

Seega ei ole hageja jäänud kostja arvel oma varast ilma. Tiit Kollom Kaupo Paal Ande Tänav