KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 07. oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-1119 Haldusasi R.L-i kaebus Kodakonds
) § 12 lg 4 p 5 kohaselt välistatud ning samas ei esine ka erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid elamisloa andmist
§ 12lg 5 alusel.
Otsuses tuuakse välja, et R.L on alates 1997. aastast kandnud erinevaid karistusi 1 kinnipidamisasutustes ega ole seega elamisluba väärtustanud. Viidates
§ 12
lõikele 6, märgitakse vaidlustatud otsuses, et R.L-i tuleb käsitleda ohuna Eesti riigi julgeolekule. Samuti leitakse vaidlustatud otsuses, et elamisloa andmisest keeldumine ei riiva ebaproportsionaalselt R.L-i perekonnaelu ning tema väidet, et tal on elukaaslane, kellega ta soovib pärast vanglast vabanemist abielluda, peetakse vaidlustatud otsuses paljasõnaliseks. Seejuures märgitakse otsuses siiski, et kuivõrd väidetav elukaaslane töötab ja viibib suurema osa ajast Norra Kuningriigis, on kaebuse esitajal võimalik soovi korral siirduda sinna. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei tekita R.L-ile täiendavaid õigusi asjaolu, et Eestis elab tema alaealine poeg, kuivõrd pojale on vanemliku hoolitsuseta jäämise tõttu määratud eestkostja. Otsuse kohaselt on arvestatud asjaoluga, et R.L-i näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga, ent see iseenesest ei tingi talle elamisloa andmist, kuivõrd teda tuleb käsitleda ohuna Eesti julgeolekule. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 3. 06. juunil 2008 Tallinna Halduskohtule saabunud kaebusega taotleb R.L KMA 26. mai 2008 otsuse nr 20081167 tühistamist. Kaebuse esitaja viitab põhiseaduse §-le 26,
§-dele 42, 5 lg 1 ja 11 lg 3 ning leiab, et vaidlustatud KMA otsus on õigusvastane. Kaebuse esitaja selgitab, et saabus Eestisse koos vanematega
- aastal ning on sestpeale Eestis elanud ja siin omandanud hariduse, Eestis elavad senini tema vanemad koos tema Eesti kodanikust alaealise pojaga. Samuti märgib vastustaja, et kõik tema sugulased elavad Eestis, samas kui Venemaal elavate isikutega ei ole tal mingisuguseid perekondlikke sidemeid ning pärast
- aastat ei ole ta kordagi Eestist lahkunud ning seega tuleb teda käsitleda pikaajalise sisserändajana vastavalt Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.
- aasta soovitusele Rec
(2000)15, milles soovitatakse liikmesriikidel sellisele isikule elamisloa andmisest keeldumisel lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ning hinnata elamisloa andmisest keeldumisega seotud tagajärgi isikule ja tema perekonnale. Kaebuse esitaja rõhutab seejuues, et talle elamisloa andmisest keeldumisega ei tekitata negatiivseid tagajärgi mitte ainult temale, vaid perekondliku ühtsuse lõhkumisega ka tema pojale ja vanematele. Kaebuse esitaja selgitab veel, et ta ei ole oma elukaaslasega senini abiellunud, kuna ei soovi sõlmida abielu vanglas, samuti toob ta välja, et vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole arvestatud tema poja huvidega ega sellega, et poja ema jättis lapse maha, kui laps oli 5-aastane ning pärast seda on laps elanud kogu ülejäänud elu koos isaga. Veel märgib kaebuse esitaja, et soovib pärast vanglast vabanemist abielluda N.K-ga, asuda tööle, kasvatada oma poega ning aidata oma vanemaid.
- Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja täiendavalt, et vaidlustatud otsuse aluseks olevad andmed ja dokumendid pärinevad aastatest 2004 ja 2005 ning on seega vananenud. Samuti selgitas kaebuse esitaja oma suhteid pojaga, märkides, et kirjutab ja helistab pojale regulaarselt. Viimast asjaolu kinnitas kohtuistungil antud ütlustes ka tunnistajana üle kuulatud K.L, kes on kaebuse esitaja ema ning kaebuse esitaja poja eestkostja. Tunnistaja ütluste kohaselt osales kaebuse esitaja vabaduses viibimise ajal oma poja kastavatamises ning R.L-i poeg suhtub R.L-i hästi. Viimaks märkis kaebuse esitaja kohtuistungil sedagi, et kuigi tema elukaaslane N.K töötab Norra Kuningriigis, ei oleks temal oma elukaaslase juurde Norrasse minemiseks ja seal perekonnaelu elamiseks praktiliselt mingisuguseid võimalusi. VASTUSTAJA SEISUKOHT
- Kodakondsus- ja Migratsiooniamet R.L-i kaebust põhjendatuks ei pea ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et
§ 12
lg 4 punktides 5 ja 8 sätestatust erandi tegemist ja elamisloa andmist õigustavaid erandlikke asjaolusid kaebuse esitaja puhul ei esine, leides et sellisteks asjaoludeks ei saa iseenesest olla see, et R.L saabus Eestisse
- aastal ja Eestis elab tema alaealine poeg. Vastustaja märgib, et korduv kriminaalkorras karistamine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas ta suudab ühiskonnas hakkama saada, ning selgitab, et kaebuse esitaja ei ole ühiskonnas valitsevast moraalist, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda 2 erinevates seadustes toodud kitsendusi, kusjuures elamisloa andmisest keeldumine on vajalik lähtudes riigi julgeolekust, ühiskondlikust turvalisusest ning riigis viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest.
- Asjaolust, et R.L on viibinud kinnipidamisasutuses alates 20.01.1997 ning peale vanglast vabanemist on isik lühikese ajavahemiku möödumisel pannud toime uue tahtliku kuriteo ning pannud seejuures kuriteo toime ka vanglas viibides, teeb vastustaja järelduse, et kaebuse esitaja ei ole talle määratud karistustest enda jaoks järeldusi teinud ning seetõttu on kaheldav ka kaebaja soov asuda peale kinnipidamisasutust tööle, et tagada oma pojale haridus ning toetada oma vanemaid pensionipõlves.
- KMA peab vajalikuks rõhutada, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt ei ole riigil kohustust aktsepteerida välismaalase elukohavalikut ning ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitus Rec 15
(2000)ei kohusta ka kauaaegsele sisserändajale elamisluba igal juhul andma, kuivõrd selle kohaselt võib ka pikaajalisele sisserändajale keelduda elamisloa andmisest, kui ta on süüdi mõistetud raskete kuritegude toimepanemise eest ning kui ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule, ent
§ 12
lg 6 ja § 12 lg 4 p 8 kohaselt tuleb kaebuse esitajat lugeda ohuks Eesti riigi julgeolekule.
- Samuti leiab vastustaja, et vaidlustatud otsus on on proportsionaalne ega riku R.L-i perekonnaelu põhiõigust. Vastustaja selgitab, et R.L on 08.10.2007 esitatud tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluses esitanud lähedaste sugulaste osas andmed oma ema, isa ning Eestis elava poja kohta, KMA-le 11.12.2007 esitatud selgituses märkis R.L, et Eestis elab R.L.i elukaaslane A.S ning alles 11.04.2008 on kaebuse esitaja selgitanud, et tal on uus elukaaslane N.K, kellega ta kavatseb peale vabanemist abielluda. Vastustaja toob välja, et menetluse käigus kinnitasid kaebuse esitaja ja N.K vaheliste perekondlike suhete olemasolu nii N.K kui ka tema vend D.S, samas nähtub, et kuigi N.K tunneb kaebuse esitajat enda väitel alates
- aastast, on ta kaebuse esitajat vanglas külastanud kolmel korral 23.01.2007, 23.07.2007 ja 05.10.
- Vastustaja leiab, et eeltoodud asjaolud ei ole piisavad R.L-i taotluse suhtes erandi tegemiseks ning selgitab, et R.L-il on olnud võimalus sõlmida abielu N.K-ga ka kinnipidamiskohas viibimise ajal, kuid isikud nimetatud võimalust kasutanud ei ole. Samas toob vastustaja välja selle, et N.K elab ja töötab Norras ning käib Eestis ainult perioodiliselt ning kuivõrd taotluse esitamise ajal nimetas R.L oma elukaaslasena A.S-i, kellega ta samuti soovis abielluda, siis leiab vastustaja, et R.L-i väited perekonnaelust N.K-ga ei ole usaldusväärsed ja kuna R.L ei ole N.K-ga vabaduses viibides koos elanud, siis ei anna asjaolu, et N.K on R.L-i kinnipidamisasutuses kolmel korral külastanud, alust eeldada, et isikute vahel on tugev majanduslik ja psühholoogiline side.
- Vastustaja märgib, et riik ei ole võtnud R.L-ilt võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid kaebuse esitaja on ise eraldanud ennast võimalusest elada perekonnaelu, pannes toime kuritegusid, mille eest kannab vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas.
- Seoses asjaoluga, et kaebuse eistajal elab Eestis alaealnine poeg, toob vastustaja välja, et Harju Maakohtu 04.03.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-96/04/04 määrati R.L-i poja eestkostjaks R.L-i ema K.L ning kohtuotsusest nähtuvalt on R.L-i poega alates
- aastast kasvatanud kaebaja vanemad. Samuti viitab vastustaja Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna 08.01.2003 kirjale nr 10-17/2, millest nähtub, et vabaduses viibides külastas R.L oma poega mõnel korral ning 11.05.2005 kirjale nr 10-2.5/882, millest nähtub, et R.L ei võta oma poja kasvatamisest osa ka siis, kui ta ei viibi kinnipidamisasutuses. Vastustaja leiab, et alaealine poeg ei suhtle oma isaga ning toob välja, et poeg ei ole oma isa ka vanglas külastanud. Vastustaja on seisukohal, et R.L on oma tegevusega ise eraldanud ennast võimalusest oma pojaga koos elada ning tema poja huvid on kaitstud elades koos oma vanavanematega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 3
- Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et R.L-i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. KMA on ühelt poolt kaebuse esitaja kuritegelikku tausta ning teiselt poolt tema perekondlikke sidemeid kaaludes põhjendatult leidnud, et kaebuse esitajale elamisloa andmist õigustavaid erandlikke asjaolusid ei esine. 12.
§ 12
lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.
§ 12
lg 4 p 8 välistab elamisloa andmise välismaalasele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et R.L vastab eeltoodud sätetes nimetatud kriteeriumitele – ta on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid, mille eest on teda karistatud ka enam kui aastapikkuse vangistusega, kusjuures tema karistatus ei ole kustunud ega kustutatud, samuti ei ole karistusregistrist kustutatud tema karistusandmeid.
§ 12
lõikes 5 sätestatakse, et muuhulgas
§ 12
lg 4 punktides 5 ja 8 nimetatud välismaalasele võidakse erandina tähtajaline elamisluba anda või seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud sama paragrahvi 4. lõike punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu. Siinkohal on oluline, et
§ 12
lõikes 5 sätestatakse erand, mille tegemise võib pädev haldusorgan kaalutlusõiguse alusel otsustada ning üldreeglina
§ 12
lg 4 punktis 5 või punktis 8 sätestatud tunnustele vastavale isikule tähtajalist elamisluba ei anta. On ka ilmne, et üldreeglist erandi tegemise võimalused ei saa olla eriti avarad, kuna vastasel juhul muutuks
§ 12lõikes 4 sätestatud üldreegel sisutuks.
Erandlike asjaolude osas nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et erandlikeks asjaoludeks saavad olla mingisugused sellised asjaolud, mille tõttu tuleb asuda seisukohale, et isikule tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine riivaks ebaproportsionaalselt mõnd selle isiku kaitset väärivat õigust, sealhulgas ka isiku õigust elada perekonnaelu, millele tugineb antud juhul kaebuse esitaja. 13.
§ 12
lõike 4 punktide 5 ja 8 eesmärk on kaitsta riigi julgeolekut, avalikku korda ning seeläbi kõigi teiste Eesti Vabariigi territooriumil elavate ja viibivate isikute õigusi ja vabadusi. Seega küsimus, kas eelviidatud sätetes nimetatud tunnustele vastava isikuk suhtes erandi tegemine ja talle erandina tähtajalise elamisloa andmine on õigustatud või mitte, taandub sisuliselt sellele, kas sellist isikut iseloomustavaid konkreetseid asjaolusid arvestades on tal mingisuguseid kaalukaid põhiõigusi, mille kaitse vajadus kaalub üles avaliku huvi riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse vastu. Seejuures tuleb aga lähtuda kahest tõdemusest. Esiteks sellest, et välismaalasel ei ole absoluutset õigust Eesti Vabariigis elada ning teiseks sellest, et
§ 12
lg 6 kohaselt tuleb
§ 12
lg 4 punktides 5 ja 8 loetletud asjaolusid käsitleda ohuna Eesti riigi julgeolekule. Eelnevast nähtuvalt on seaduses vaikimisi antud isiku kuritegelikult taustale kui elamisloa andmisest keeldumise alusele märksa suurem kaal, kui mistahes muudele asjaoludele, mis võiksid elamisloa andmist siiski õigustada. See omakorda tähendab seda, et R.L-ile erandina elamisloa andmine oleks õigustatud juhul, kui esinevad mingisugused eriti kaalukad asjaolud, mis eeldavad edaspidigi tema jäämist Eestisse. 14. Käesoleval juhul leiab kaebuse esitaja, et talle erandina elamisloa andmine on vajalik tema perekonnaelu kaitseks, tuues konkreetsete asjaoludena välja selle, et ta soovib abielluda Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava N.K-ga, et Eestis elab tema alaealine poeg, kelle kasvatamises tahab ta pärast vanglast vabanemist osaleda ning tema vanemad, keda ta soovib toetada. Kohtu hinnangul on KMA õigesti leidnud, et eeltoodud asjaolud ei ole piisavad
§ 12lõikes 5 sätestatud erandi tegemiseks R.L-i suhtes.
- Mis puudutab kaebuse esitaja soovi abielluda ning elada Eestis perekonnaelu koos N.K-ga, siis tuleb esmalt ära märkida see, et kuivõrd kaebuse esitaja viibib vanglas, siis ei ole ta seniajani tegelikult N.K-ga normaalset perekonnaelu elanud. Haldusasja toimikust nähtuvalt on N.K kaebuse esitajat vanglas külastanud kolmel korral
- aastal, samas ei ole kaebuse esitaja KMAle esitatud tähtajalise elamis- ja tööloa taotluses oma lähedaste isikute hulgas elukaaslast sootuks märkinud ning KMA väitel, mida kaebuse esitaja ka ümber lükanud ei ole, on R.L menetluse 4 käigus varem nimetanud oma elukaaslasena A.S-i. Samas ei ole vaidlust selles, et N.K töötab Norra Kuningriigis ega ela seega pidevalt Eestis. Kuigi N.K ning ka KMA-le ütlusi andnud D.S on kinnitanud perekondlike suhete olemasolu kaebuse esitaja ja N.K vahel, nähtub eelnevatest asjaoludest, et isegi kui nende vahelistes suhetes teatud perekonnaelu elemendid esinevad, siis on need tekkinud alles
- aasta jooksul ning seega ei saa nende vahel olla mingisuguseid pikaajalisi ja tugevaid perekondlikke sidemeid, mis õigustaksid kaebuse esitajale erandina elamisloa andmist. See, et kaebuse esitaja ja N.K ei ole seniajani abiellunud, kuigi selleks olnuks võimalus, ei oma seejuures vähimatki tähtsust.
- Küll aga on kohtu hinnangul oluliseks asjaolu, et kaebuse esitaja ja N.K vaheline väidetav perekonnaelu on tekkinud igal ajal, mil kaebuse esitajal ei olnud kehtivat elamisluba ning seaduslik alus Eestis viibida tulenes pelgalt
§-st 181, mille kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust olema. Seega on väidetav perekonnaelu tekkinud ajal, mil kaebuse esitaja pidi teadma, et pärast vanglast vabanemist tal Eestis viibimiseks seaduslikku alust ei ole ning välisriigi kodanikuna tuleb tal tõenäoliselt lahkuda Eestist oma kodakondsusriiki. Kohtu hinnangul väärib sellises olukorras tekkinud perekonnaelu iseenesest väiksemat kaitset ning ilma seadusliku aluseta Eestis viibiv isik ei saa perekonna loomisega iseendale luua suuremaid õigusi viibimisaluse (elamisloa) saamiseks. Seejuures leiab kohus, et Eestis seadusliku aluseta viibiva isikuga tuleb samastada ka isik, kes
§ 181
kohaselt viibimisalust ei vaja, kuivõrd väljaspool vanglat viibimiseks sellisel isikul seaduslik alus puudub. Seetõttu vanglas karistust kandva isiku puhul saaks Eestis elava elukaaslase (abikaasa) olemasolu olla
§ 12
lõikes 5 sätestatud erandi tegemise aluseks ennekõike juhul kui sellised mehe ja naise vahelised suhted oleksid alanud enne isiku vanglasse sattumist ajal, mil tal oli seaduslik alus Eestis viibimiseks. 17. Samuti leiab kohus, et
§ 12
lg 5 sätestatud erandi tegemist ei õigusta ka see, et Eestis elab kaebuse esitaja alaealne poeg, kelle kasvatamaises soovib ta osaleda. Vastustaja on õigesti välja toonud, et vaatamata poja olemasolule, on kaebuse esitaja korduvalt toime pannud kuritegusid, mis ilmestab selgelt seda, et poja kasvatamist ja pojaga kooselu kaebuse esitaja senini väärtustanud ei ole. Seejuures on oluline ka asjaolu, et kaebuse esitaja poeg on kaebuse esitaja vabanemise ajal 16-aastane ning samas on kaebuse esitaja alates 1997. aastast ehk ajast kui kaebuse esitaja poeg oli 5-aastane, viibinud vabaduses üksnes lühikeste ajavahemike jooksul ega ole seega, isegi parima tahtmise korral, saanud oma poja kasvatamises mingisugust märkimisväärset rolli mängida. Seetõttu ei ole õiged kaebuses esitatud väited, et pärast seda, kui lapse ema lapse 5-aastasena hülgas, on laps pidevalt elanud koos isaga või et kaebuse esitajale elamisloa andmisest keeldumine lõhuks tema perekonna ühtuses. Sellist ühtsust ei ole kaebuse eistaja vanglas viibimise tõttu saanudki tekkida. Seega ei saa kaebuse esitaja ja tema poja vahel olla selliseid tugevaid ja lähedasi suhteid, mis eeldaksid praegu, kui kaebuse esitaja poeg on paari aasta pärast täisealine, kaebuse esitaja viibimist Eestis. Sarnaselt praegusele, kus kaebuse esitaja suhtleb oma pojaga kirja ja telefoni teel, on neil võimalik omavahelist suhtlemist jätkata, kui kaebuse esitaja viibib väljaspool Eestit.
§ 12
lõikes 5 sätestatud erandi tegemise aluseks võiksid olla sellised asjaolud, millest tulenevalt vajaks kaebuse esitaja poeg tõepoolest seda, et tema isa viibiks pidevalt Eestis. Suhetes, kus lapse isa ei ole puht objektiivsetel asjaoludel saanud poja kasvatamises osaleda poja 6-16 eluaastal, ning viimasel ajal ei ole ilmnenud mingisuguseid uusi asjaolusid, ei saa sellist vajadust olla. KMA on põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja poja huvid ja õigused on piisavalt kaitstud seeläbi, et teda kasvatavad tema vanavanemad. Kohus märgib, et kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud K.L-i ütlustele, mille kohaselt kaebuse esitaja vabaduses viibides poja kasvatamises osales, räägivad vastu Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna kirjad, millest nähtuvalt ei kasvatanud kaebuse esitaja oma poega ka vabaduses viibides. Siinkohal tuleb möönda, et eelnimetatud kirjades esitatud väiteid näol on tegemist kaudse tõendiga ning selles kirjas esitatud vädete õigsust ei ole võimalik kontrolida, ent samas on ilmne ka see, et kuivõrd tunnistaja on kaebuse esitaja ema, siis võivad tema ütlused olal mõjutatud 5 emotsionaalsetest asjaoludest ega ole seetõttu täiesti usaldusväärsed. Samas ei oma see, kui palju kaebuse esitaja vabaduses viibides oma poja või oma vanemate eest hoolitses või poja kasvatamises osales, märkimisväärset tähtsust juba seetõttu, et viimase kümne aasta jooksul on aeg, mil kaebuse esitaja on üldse vabaduses viibinud, väga väike.
- Asjas kogutud tõendite pinnalt ei nähtu, et kaebuse esitajale elamisloa andmine oleks vajalik selleks, et kaebuse esitaja saaks oma vanemate eest hoolt kanda. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule küll arstitõendid oma vanemate tervisliku seisnud kohta, millest küll nähtuvad teatud diagnoosid, ent samas ei nähtu, et kaebuse esitaja vanemate näol oleks tegemist iskutega, kes tingimata vajavad oma elu ja kohustuste (sh. eestkostetava ees olevate kohustuste) täitmiseks teiste isikute abi ja samuti ei ole teada ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et vajalikku hoolitsust saaks või võiks pakkuda just kaebuse esitaja, mitte aga muud kaebuse esitaja vanematele lähedased isikud.
- Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et tal oleks pärast vanglast vabanemist tööle asuda ning selle kinnituseks esitatud OÜ Crossbalt tõendit, siis leiab kohus, et see ei ole erandlik alus elamisloa saamiseks, kuivõrd kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust Eestis töötada ning töö saamise võimalus ei saa õigustada elamisloa andmist. Samuti tuleb tähele panna, et kohtule sarnase tõendi esitamine ei kohustada selle andjat mingilgi moel kaebuse esitajaga töösuhtesse asumast.
- Kohus ei nõustu kaebuse esitaja poolt KMA-le tehtud etteheitega, nagu oleks vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtutud mitu aastat vanadest andmetest. Kaebuse esitajat iseloomustavad tunnused ei ole viimasel ajal märkimisväärselt muutunud. See, et kaebuse esitaja ei ole viimasel ajal raskeid kuritegusid toime pannud, on pigem tingitud asjaolust, et kaebuse esitaja on viinud vanglas, kus selliste kuritegude toimepanemine on põhimõtteliselt raskendatud. Samas tuleb tähele panna, et vaatamata sellele on kaebuse esitaja ka vanglas viibimise ajal kuriteo toimepannud ning karistatud on teda selle eest viimati käesoleval aastal. Kohus ei nõustu seejuures kaebuse esitaja väitega, et tema paranemist näitab asjaolu, et viimane karistus on määratud kokkuleppemenetluses. Kokkuleppemenetluse kasuks otsustamiseks võib olla erinevaid põhjusi, ent varem korduvalt kuritegusid toime pannud isiku puhul ei saa sellest asjaolust teha kaalukat järeldust, et kaebuse esitaja on asumas seadusekuulakale teele.
- Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seiuskohaga, et tema näol ei ole tegemist Eesti riigi julgeolekule ohtliku isikuga, kuivõrd kaebuse eistaja poolt toime pandud kuriteod ei ole rasked ning kaebuse esitajale on viimasel ajal siiski mõistus pähe tulnud ning ta soovib edaspidi elada seadusekuulekat elu. Kaebuse esitaja ohtlikkust ilmestab lisaks toimepandud tegude isloomule väga tõsiselt ka see, et kuritegusid on toime pandud korduvalt ning tegemist on tahtlike kuritegudega. Vaatamata korduvale karistamisele ei näi, et kaebuse esitaja oleks oma tegudest tegelikult aru saanud või määratud karistustest järeldusi teinud. Pelgalt kaebuse esitaja väidet, et ta soovib edaspidi hakata elama seadusekuulekat elu, ei saa usaldada sel määral, et sellele tuginedes talle erandina elamisluba anda.
- Kohus märgib samuti, et elamisloa andmisest keeldumine ning sellest tingitud kohustus minna elama oma kodakonsusriiki või muusse riiki, ei võta siiski alatiseks kaebuse esitajalt õigust tulevikus Eestis viibida. Tõsi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaselt kohaldatakse tema suhtes 10-aastast sissesõidukeeldu, ent seda tähtaega on võimalik isiku taotlusel lühendada. Seega on kaebuse esitajal võimalik lahkuda Eestist oma kodakondusriiki või muusse riiki ning tõestada seal enda võimet elada seadusekuulekat elu, taotleda seepeale oma perekondlikke sidemete tõttu sissesõidukeeldu tähtaja lühendamist ning saabuda seadusliku viibimisaluse saamisel taas Eestisse. KMA on aga õigesti leidnud, et kaebuse esitaja kuritegelikku tausta arvestades ei ole talle Eestis seadusekuuleka elu elamiseks täiendava võimaluse andmine õigustatud. 6
- Viimaks ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, nagu oleks elamisloa andmisest keeldumise näol tegemist tema teistkordse karistamisega. Elamisloa andmiest keeldumine on seadusest tulenevalt kaebuse esitajale määratud kriminaalkaristusi arvestades otsene ja paratamatu järelm, millest on võimalik erandeid teha vaid erandlilke asjaolude esinemisel. Saades kunagi Eesti tähtajalise elamisloa, pidi kaebuse esitaja arvestama sellega, et uue tähtajalise elamisloa andmise või selle pikendamise eelduseks tulevikus on tema seadusekuulekas käitumine. Kaebuse esitaja on seda nõuet eiranud ning korduva kuritegude toimepanemisega väljendanud elamisloa kui õigushüve vähest väärtustamist.
- HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud, jäävad menetlusosaliste kulud poolte endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 7