lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid
lg 6 alusel.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooltel puudub vaidlus selles, et kinnistu moodustab nende ühisvara ja et kinnistu tuleb jätta kostjale. Pooltel on vaidlus kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohtu istungil ei pidanud pooled vajalikuks esitada täiendavaid tõendeid kinnistu maksumuse kohta seoses vara maksumuse võimaliku muutumisega. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 19 lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus tuvastas õigesti, et XXXX XX kinnistu oluliseks osaks olev elamu soetati suures osas kostja lahusvara arvelt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 150 000 krooni. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt ühisvara ei ole soetatud kostja lahusvara arvelt.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus tuvastas õigesti, et osamaks elamukooperatiivis XXXXXXXX oli kostja lahusvara, mille ta omandas oma emalt S. M.lt. S. M. kirjutas kooperatiivi juhatusele 06.03.1989 avalduse, milles ta soovis oma korteri XXXXXX, XXXXXXXXX XX-XX ümber kirjutada oma tütre A. M. (kostja) nimele (t.lk 37). Apellandi väide, mille kohaselt ei saanud kostja ema kostjale üle anda korteriomandit, kuna korter kuulus elamukooperatiivile, on õige. Kuid apellant jättis tähelepanuta, et 1989. aastal oli osamaks (osak) võrdne korteri maksumusega ja et osaku nn üleandmist saab käsitleda sisuliselt korteri kinkimisena. S. M. tahe oli korter oma tütrele kinkida ja selle on maakohus õigesti tuvastanud. 14.11.1991 võeti 4 kostja elamukooperatiivi liikmeks ja tema valdusse anti liikmelisuse alusel kasutada eluruum korterina elamukooperatiivile kuuluvas elamus. Kostja võõrandas septembris 1994 korteri ja saadud raha 115 000 krooni tasuti T. P., kellelt kostja omandas XXXX XX elamu. 13.09.1994 vormistatud ostu - müügilepingu järgi oli elamu maksumuseks 150 000 krooni. Lisaks kirjalikele tõenditele kinnitavad kostja väiteid ka tunnistajate ütlused, mille õigsuses ei ole alust kahelda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud PKS § 19 lg 2 p 3 ja kaldunud ühisvara jagamisel kõrvale poolte osade võrdsuse põhimõttest. Hageja on ka ise olnud erineval seisukohal ühisvara jagamise osas. Hageja on poolte abielu lõppemisel 2002 kinnitanud, et kinnistu on ostetud raha eest, mille kostja sai kooperatiivkorteri ja suvila müügist (t.lk 17, 19). Seega on hageja tunnistanud kinnistu omandamist kostja lahusvara arvelt. Hageja hilisemat seisukoha muutust ja ühisvara jagamise nõude esitamist on kostja selgitanud sellega, et ta esitas hageja vastu elatise nõude ning elatise võlgnevuse nn kustutamiseks on esitatud käesolev hagi. Kirjaliku vastuse esitamise aja seisuga oli hagejal võlgnevus 88 672 krooni (t.lk 35-36). Apellant on eksinud, kui ta leidis, et maakohus on põhjendamatult tuginenud hageja omakäelisele seletusele.
lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.
lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme. Apellant on vaidlustanud kohtuotsuses märgitud menetluskulude jaotuse poolte vahel.
lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.
lg 2 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Ringkonnakohus leiab, et otsust menetluskulude jaotuse osas muuta ei tule. Arvestades, et otsus on tehtud olulises osas kostja poolt esitatud ja tõendatud seisukohtade alusel, on otsuses toodud jaotus ka õiglane. Kohtuotsus on kooskõlas
Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb teise astme menetluskulud jätta hageja kanda. U.Loonurm K.Paal A.Tänav 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.