1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; nõuda kahju hüvitamist; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt
§-le 189 lg. 1 lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Vastavalt Võlaõigusseaduse §-le 113 lg. 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt Võlaõigusseaduse §-le 94 lg. 1 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1 alusel 153 000 krooni põhivõlga, b)
MS §-st 3 lg. 1,133,162, hageja taotleb välja mõista COÜ-153 000 krooni KOÜ kasuks ja jätta hageja menetluskulud riigilõiv 8250 krooni kostja kanda. Intressi hageja ei nõua. Kostja seisukoht Kostja hagi õigeks ei võta ning hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid ei tunnista. Hageja tegutsemisvaldkondadeks on lisaks muule ka jae- ja hulgikaubandus, millel tegutsemiseks pidi hageja nii kodu- kui välismaalt hulgi kaupa vedama. Selleks vajas hageja korralikku ning suure mahutavusega kaubaveo autot ning ka järelkäru. Põhjusel, et kostjal on paljuski hagejaga ühised tegevusvaldkonnad, samuti oli kostjal veoauto Scania xxxja haagis xxx, pöördus hageja kostja poole nende kasutamiseks võimaluste otsimiseks põhjusel, et hagejal puudusid piisavad rahalised vahendid kohese transportvahendite ostuks vajamineva rahasumma tasumiseks, samas oli kaubaveoks soodne suvine aastaaeg, lepiti kokku koheses auto ning järelhaagise hageja kasutusse andmiseks ning tulevikus ostu-müügilepingu sõlmimisega, 01.07.2004 allkirjastasid kostja- COÜ juhataja IZ ja OÜ K esindaja P leping-kava, milles kinnitati, et autorongi hinnaks on 300.000.krooni (lisandub käibemaks), sellest tasuti 01.07.04 ettemaksuna 35.000.- krooni. 01.07.2004 sularahas tasutud summale on kostja raamatupidaja poolt vormistatud kassasissetuleku order 02.08.
mõttes tasaarvestuse avalduse, paludes (peale eelnevaid korduvaid helistamisi) tasaarveldada OÜ C06.01.2005 arve nr 636 summas 153.000 OÜ K poolt tasutud ettemaksusumma 153.000.- krooniga (02.08.04 ettemaks 35.000; 05.08.04 ettemaks 118.000.-). Tasaarvestuse avalduses palus kostja hagejalt hiljemalt 18.01.2005 kinnitust tasaarveldamise kohta. 06.01.2005 arve nr 636 ning tasaarvelduse avalduse saatis kostja hagejale 10.01.2005 tähitud kirjaga. Hageja tasaarvelduse avaldusele eitavalt ei reageerinud, samuti ei esitanud mitte mingisuguseid vastuväiteid, vaid aktsepteeris toimunut, millest tulenevalt kostjal oli täielik alus ning veendumus oletada hagejapoolset nõusolekut ning kinnitust kostja tehtud ettepanekule. 4 Oluline on, et 0l.juulist kuni 13.detsebrini 2004 oli hulgikaubandusega tegelevatel firmadel tööd rohkem kui praegu ning autode ning haagiste keskmine rendihind oli kõrgem, kui kostja poolt esitatud arvel. Tsiviilasjas arutuseobjektiks olev (pikamaa) kaubaveo auto Scania ja haagis olid ühed suurimad (haagise pikkus ca 13 m), mahtuvusega 85-90 m3, ning on igati mõistetav, et hageja pidas kostja esitatud üüri (rendi)arvet soodsaks ja mõistlikuks ning seda eelkõige seetõttu, et mõnest autorendifirmast autorongi rentimisel oleks renditasu olnud tunduvalt suurem. (Liiatigi kinnitavad hagejapoolset auto aktiivset kasutamist sellel mitme juhi (vähemalt kaks) olemasolu. Sellega on ka seletatav asjaolu, miks hageja nõustus tasaarveldusega ning ei reageerinud eitavalt ei tasaarvelduse teatele ega ka reaalselt teostatud tasaarveldusele. Lisaks märgib kostja, et kostja poolt olid täidetud
lg 1 ja 2 ja 198 sätestatud tasaarvestust võimaldavad asjaolud: nii hagejal kui ka kostjal olid teineteise suhtes vastastikused samaliigilised nõuded summas 153.000.- krooni- seega eksisteeris tasaarvestuse olukord; kostja tegi hagejale tasaarvestuse avalduse (
), mistõttu tasaarvestus jõustus alates hageja poolt tasaarvestuse avalduse kättesaamisest hageja poolt. Lisaks märgib kostja, et hageja püüd rikastuda kostja arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada, on vastuolus hea usu põhimõttega ning seega lubamatu. Eeltoodud põhjustel on pooltel kompromissitingimustes kokkulepe saavutamata. Kuna hageja poolt esitatud nõue ettemaksuna tasutud 153 000 krooni kattub tasaarvestatava nõudega. Riigikohtu lahend 3-2-1-156-04 kohaselt kohus arvestab tasaarvestuse toimumist üksnes juhul, kui mõni vaidluse pooltest on tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse avalduse. Nimetatud avalduse on kostja hagejale teinud, selles osas vaidlus puudub. Kohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus asub seisukohale, et vaidluse lahendamisel poolte vahel tuleb eelkõige lähtuda sellest mida pooled on lepingus kokku leppinud (dispositiivsuse põhimõte), ning lisaks sellele kuuluvad kohaldamisele võlaõigusseaduse üldosa sätted, mis reguleerivad milliseid õiguskaitsevahendeid võivad pooled rakendada juhul, kui käsunduslepingu üks pool teise õigusi rikub, ja sama seaduse 11. peatüki sätetest, mis sätestavad erinormid müügilepingutest tulenevate vaidluste lahendamiseks üldosas sätestatust. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 02.08.2004.a. müüs kostja hagejale veoauto Scania r/nr. xxxja haagise Trailor r/nr. xxx 354 000 krooni eest. Hageja tasus ettemaksuna 02.08.2004.a. 35 000 krooni sularahas kostja kassasse ja 118000 krooni ülekandega 05.08.2004.a., kokku 153 000 krooni. Veoauto ja haagis olid alates 02.08.2004.a. hageja valduses ja kasutuses. Transpordivahendite ümberregistreerimine ARK-s pidi toimuma pärast müügisumma täielikku tasumist. Hagejal tekkinud raskuste tõttu polnud ta suuteline tasuma ülejäänud osa ostusummast - 201 000 krooni. Hagi kohaselt 13.12.2004.a. võttis kostja auto ja haagise enda valdusse, taganedes sellega lepingust. Poolte vahel on vaidlus selles, millise lepingulise suhtega on poolte vahel tegemist. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on oma kohustusi rikkunud ning kas hagejal on õigus kostjalt nõuda võla tasumist ja kas kostjal on õigus tasaarvlemiseks. 5
Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Hageja on seisukohal, et tegemist on ostu-müügilepinguga poolte vahel. Kostja on aga seisukohal, et tegemist on rendisuhtega poolte vahel, kuna kostja väidab, et 06.01.2005 esitas kostja hagejale arve nr 636, millest nähtus veoauto Scania xxx ja haagise XXX kasutamise eest üür (arves kasutatud väljendit „rent") 166 päeva (ajavahemik 01.07.04 kuni 13.12.2004) eest kokku 153.000.- krooni (sisaldas käibemaksu). OÜ C juhataja IZ allkirjaga on arve hagejale nr 525/1 millele on märgitud, et arve on kirjutatud veoauto ja haagise müügiks OÜ-le K ja ettemaksuna on 02.08.04 ja 05.08.04 tasutud 153 000 krooni (tl 8-10). Kohus on seisukohal, et antud kinnitust ei saa lugeda lepinguks, kuna see ei vasta lepingule kehtestatud nõuetele.
lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. Seega peab leping olema allkirjastatud mõlema lepinguosalise poolt, vaidlusalune kinnitus on allkirjastatud aga üksnes kostja poolt. Lisaks tekivad lepinguga pooltele õigused ja kohustused, antud kinnitusest aga nähtub, et kohustused tekkisid üksnes hagejal. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja poolt 10.08.2004.a. väljastatud arvet ei saa lugeda lepinguks, millele tuleks kohaldada ostumüügilepingu sätteid. 01.07.2004 allkirjastasid kostja ja hageja leping-kava, milles kinnitati, et autorongi hinnaks on 300 000 krooni, see leping-kava on kirjalikult sõlmitud ja mõlema lepingu poole poolt allkirjastatud. Müügilepingu mõiste sisaldub
lg 1, et müügileping on leping, millega üks isik (müüja) kohustub andma teisele isikule (ostja) üle olemasoleva, valmistatava või tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks üleantava asja omandi ülemineku ostjale, ostja kohustub maksma selle eest kokkulepitud tasu ( ostuhinna) ja võtma asja vastu. Müügileping on seega leping, mille sisuks eelkõige teatava asja (kehalise eseme) tasu eest võõrandamise e omandi ülekandmise kohustus. Müügileping on seega kohustustehing, millega luuakse lepingu poolte vahel müüdud asja ja selle omandi üleandmise ja vastuvõtmise kohustus. Müügilepingu täitmiseks on vajalik eraldi käsutustehing (TsÜS § 6 lg3), millega antakse üle omand müüdud asjale. Reeglina täidetakse asja üleandmise kohustus ja omandi üleandmise kohustus üheaegselt. Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses on olukord, kus omandi üleandmiseks on lisaks kokkuleppele omandi üleandmise kohta vaja ka asja faktilist üleandmist ehk valduse üleandmist. Poolte vahel vaidlus puudub asja faktilise üleandmise kohta, kuna hageja poolt autorongi kasutamist kinnitab selle eest maksmine (tl 5,8, 10). Kostja poolt hagejale üleantud autorongi kasutamist kinnitab kostja esitatud arved hagejale, mille alusel kostja taotleb tasaarvestuse tegemist kostja autorongi kasutamise aja eest. Siinjuures kohus jätab tähelepanuta hageja esitatud dokumendid sõiduki ümberregistreerimise kohta, kuna, neis dokumentide on kasutajaks märgitud teised juriidilised isikud, mitte aga hageja, millest võib järeldada, et hageja poolt esitatud tõendid ei ole asjakohased käesolevas vaidluses (tl 7). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja loobus edaspidistest maksetest ning ei teavitanud kostjat, kas ta üldse soovib osta või piirdub tegevus ainult nende kasutamisega. 6 Järgnevalt võtab kohus seisukoha hageja poolt märgitud lepingust taganemise kohta. Taganemise juures on vajalik leida materiaalsed ja formaalsed eeldused. Materiaalseks eelduseks taganemisõiguse liigist võib olla leping. Formaalseks eelduseks on lepingust taganemise avaldus. Taganemisavaldusega luuakse uus suhe poolte vahel. Peab olema võimalik tagasi anda see, mis lepingust saadi. Kui asja on juba hakatud kasutama, siis ei ole taganemine enam võimalik. Taganemise tagajärjel lõpeb kõik see, mida kohustuti lepinguga teineteise suhtes tegema (
MS § 436 lg 2 esimese lause ja TsMS 436 lg 4 esimese lause järgi pooltevahelise õigussuhte määratlemisel seotud poolte esitatud asjaolude ja tõenditega. Seega saab kohus üldjuhul esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole vorminõuet ette nähtud lepingust taganemise avaldusele ,lepingu ülesütlemise avaldusele, hinna alandamise avaldusele ega lepingu tühistamise avaldusele, Riikohtu lahendid 3-2-1-29-06, 3-2-1-50-06, 3-2-1-59-06, 3-2-1-140-07.
Lepingust taganemine tuleb kõne alla juhul, kui lepingutingimustele mittevastavus kujutab endast olulist lepingurikkumist
Reeglina peab ostja selleks andma müüjale täiendava tähtaja (
, mille kestel on müüjal võimalik rikkumine asja parandamise või asendamise läbi heastada.
loetleb teatavad täiendavad olulise lepingurikkumise alused juhuks, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele. Kuna hageja on hakanud juba asja kasutama, on kohus seisukohal, et siis ei ole lepingust taganemine enam võimalik. Lepingust taganemine ei ole võimalik, ei ole ka põhjendatud hagejal nõue, nõuda tema poolt üleantu tagastamist TsMS § 189 lg 1. Lisaks eeltoodule on kohus ka seisukohal, et taganemisavalduse puhul ei olnud täidetud
Kuna lepingust taganemiseks puudus hageja poolt taganemisavalduse tegemise puhul alus, siis poolte vahel ostu-müügileping taganemisavalduse tegemise tõttu ei lõppenud ja alusetu on hageja väide lepingu lõppemisest. Hagi materjalide kohaselt on 06.01.2005 kostja esitanud arve nr 636 ning tasaarvelduse avalduse saatis kostja hagejale 10.01.2005 tähitud kirjaga. Hageja tasaarvelduse avaldusele eitavalt ei reageerinud, samuti ei esitanud mitte mingisuguseid vastuväiteid, vaid aktsepteeris toimunut, millest tulenevalt kostjal oli täielik alus ning veendumus oletada hagejapoolset nõusolekut ning kinnitust kostja tehtud ettepanekule. Kostja poolt on täidetud
lg 1 ja 2 ja 198 sätestatud tasaarvestust võimaldavad asjaolud: nii hagejal kui ka kostjal olid teineteise suhtes vastastikused samaliigilised nõuded summas 153.000.- krooni- seega eksisteeris tasaarvestuse olukord; kostja tegi hagejale tasaarvestuse avalduse (
), mistõttu tasaarvestus jõustus alates hageja poolt tasaarvestuse avalduse kättesaamisest hageja poolt. Kostja koostatud tasaarvestuse arve 06.01.2005 (tl21-23) on hagejale saadetud ja
mõtte kohaselt tekib tasaarvestuse õigus juhul, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Võlaõigusseaduses on tasaarvestuse mõiste sätestatud §-s
-le § 198 avalduse tegemisega teisele poolele.
Tasaarvestuse avalduse tegija võib tugineda avalduses sellele, et tasaarvestuse tulemusena ei ole selles osas enam rahalist nõuet tema vastu. Kohtu seisukoht, et kuna hagejal ei ole õigust taganemiseks lepingust, puudub tal ka tagasinõude õigus kostja vastu ning sellest tulenevalt ei saa kohus kostja taotletud summat tasaarvestada. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuna kohus jätab rahuldamata hagi, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Lukiina Vismann Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.