) § 59 lõikest 3 tulenevat kohustust täites. Kõik neli sõidukit on parklasse paigutatud
1 ja 2 alusel ning niisugusel puhul on kulude hüvitamist puudutav regulatsioon olemas. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 7 hüvitab kulud sõidukijuht, omanik või valdaja. Seega ei teki hoidjaga võlaõiguslikku hoiusuhet mitte politseiasutusel, vaid sõiduki juhil, omanikul või valdajal. Sõidukite valvega hoiukohta paigutamise aktidest ning Põhja Politseiprefektuuri 9. märtsi 2006. a. vastuskirjast hagejale nähtub kõigi nelja sõiduki parklasse paigutamise põhjus: Audi 80 xxx xxx ja Lada Samara xxx xxx – joobes juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine (
1), Ford Sierra XXX XXX a Volkswagen Jetta XXX XXX – sõiduk takistab liiklust (
2). Õige ei ole hageja seisukoht, et poolte vahel oli sõidukite paigutamisel hageja parklasse sõlmitud hoiuleping, millest tulenevalt on kulutused nende sõidukite hoidmisele kohustatud hüvitama kostja. Eeldusel, et pooltel siiski oli hoiuleping, oli hagejal kohustus hoiuleantud asja säilitada ja see tagastada. Hageja on sõidukid hävitanud ega saa oma seda kohustust täita. Sellest tulenevalt on teisel lepingupoolel alus keelduda oma kohustuse täitmisest – hoiutasu maksmisest. Vaieldav on ka hageja nõude ulatus. Hageja on nõude suuruse arvutamisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. a. määruse nr. 279, mis on kehtestatud
7 alusel ning reguleerib sõiduki juhi, omaniku või valdaja kohustust kulude hüvitamisel. Tegemist on hoiutasu kõrgendatud määradega, mis kehtivad liikluseeskirja rikkunud isikutele. Viidatud määrust ei saa kohaldada hageja ja kostja vahel tekkivatele hoiusuhetele. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus otsuses 3-2-1-87-
1); tõendina on kostja poolt lisatud Harju Maakohtu otsus väärteoasjas nr. 3/1-42/03. Lada Samara – joobes juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine (
1); tõendina on kostja lisanud väärteoprotokolli nr. AB598171. Ford Sierra – sõiduk takistab liiklust (
2); kostja esitas tõendina sõiduki hoiukohta paigutamise otsuse teinud politseiametniku ettekande
2); kostja esitas tõendina väljatrüki politsei andmebaasist POLIS. Eeltoodust lähtudes leiab kostja, et poolte vahel ei olnud sõidukite paigutamiseks hageja parklasse sõlmitud hoiulepingut ning ei tekkinud ka hoiusuhet.
1 punktide 1 – 4 kohaselt kõrvaldatakse juht sõiduki juhtimiselt, kui on küllaldane alus arvata, et ta on joobeseisundis, kui tal puudub vastava sõiduki juhtimist või kasutamist õigustav dokument, kui sõiduki rikke, heitmete saastesisalduse, mürataseme või muu puuduse tõttu on sellega sõidu jätkamine keelatud või kui sõidumeerikuga mootorsõidukijuht ei ole täitnud
lõikes 3 sätestatud puhkeaja nõudeid.
2 punktide 1 – 4 kohaselt võib sõiduki paigutada lähimasse valvega hoiukohta ka siis, kui sõiduk on pargitud nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust või on sõiduk pargitud nii, et kahjustab teed ja haljasala, või on sõiduk pargitud selleks keelatud kohas nii, et see segab tee, haljasala, hoonete või rajatiste hooldustöid, või on sõiduk pargitud teisaldamist tähistava tahvliga märgistatud alale.
lõikest 7 tuleneb sõidukiomaniku kohustus parklakulude hüvitamiseks
§-s 201 või § 202 lõikes 2 sätestatud aluste esinemisel. Asjas esitatud sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktidest nähtuvad andmed sõidukiomanike kohta. Seega
mõttest ja sättest tulenevalt puudub hagejal õiguslik alus esitada nõuet kostja vastu kulude hüvitamiseks sõidukite hoidmise ja valvamise eest, sest vaidlusaluste sõidukite Audi 80 ja Lada Samara juhid kõrvaldati sõidukite juhtimiselt, kuna politseiametnikel oli 5 küllaldane alus arvata, et sõidukit juhtinud isikud olid joobeseisundis. Sõidukid Ford Sierra ja Volkswagen Jetta takistasid liiklust
2 mõttes. Riigikohtu halduskolleegium asus kohtuasjas 3-3-1-64-03 seisukohale, et politseiprefektuur on haldusorgan ning liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamine ja parkimise korraldamine on vaadeldav avaliku ülesandena. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii haldus- kui ka tsiviilõiguslikke lepinguid. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hagejaga oleks sõlmitud mingit liiki leping sõidukite parkimiseks ja hoidmiseks hagejale kuuluvas parklas. Hageja osutas hoiuteenust õiguslikul alusel Politseiameti tellimusel. Siinjuures on oluliseks õiguslikuks probleemiks, kas õigussuhe (hoiusuhe) sai tekkida hageja ja kostja vahel
või
2 sätestatud aluste esinemisel. Hageja on
-i vääralt tõlgendanud ning esitanud hagi vale kostja vastu, kuna
lõikest 7 tuleneb, et käsitletavatel juhtudel ja alustel sõidukite valvega hoiukohta paigaldamise korral sõiduki hoiuleandja ning parkimisja hoiuteenuse osutaja vahel õigussuhet ei teki ning vastutavateks parklakulude hüvitamise eest on sõidukite omanikud. Kuna Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. a. määrus nr. 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“ on kehtestatud
7 alusel, puudub õiguslik alus ka selle määruse sätete kohaldamiseks. Seonduvalt asjaoluga, et poolte vahel hoiusuhe puudub, tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus aegumise kohaldamiseks, sest hageja nõue kostja vastu ei tulene tehingust TsÜS § 146 lg. 1 mõttes. Apellatsioonkaebus Viktor Skripko palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on vääralt kohaldanud
See norm ei reguleeri hoidja ja hoiuleandja lepingulistest suhetest tulenevaid õigusi, vaid annab riigile (politseile) regressinõude sättes nimetatud sõidukiomanike vastu nende kulude hüvitamiseks, mis on kantud sõiduki hoiustamiseks. Kohus tuvastas, et politsei tellis hagejalt hoiuteenuse. Ebaõige on aga kohtu käsitlus, et
7 alusel justkui tekiks lepinguline suhe sõidukiomaniku ja hageja vahel. Kohus on jätnud kohaldamata lepingu sõlmimist ning hoiulepingust tulenevat maksekohustust reguleerivad võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 9, 16 ja 20 ning § 894 lg. 1. Juba varasemas menetluses on apellant esitanud hagi sõidukiomaniku vastu
7 alusel ning lahendis nr. 3-2-1-87-06 leidis Riigikohus, et kui kostja sõiduauto paigaldati hageja parklasse hageja ja riigi vahel sõlmitud hoiulepingu alusel, siis ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi sõidukiomanikule. Samas välistab hoiulepingu sõlmimine hageja ja riigi vahel hageja nõuded kostja vastu käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel, sest hageja soorituseks oli olemas alus (leping). Vabariigi Valitsuse määruses nr. 279 sisalduvates tasumäärades olid pooled kokku leppinud. Selle kohta on hageja esitanud tõendina 29. märtsi 2004. a. arve-saatelehe nr. 26 ja 17. märtsi 2004. a. arve-saatelehe nr. 27 ning pangaväljavõtte arvete tasumise kohta. Mõlemal juhul oli tegemist sõiduki kinnipidamisega ja juhi kõrvaldamisega
alusel ning politsei on tasunud osutatud teenuste eest vastavalt Vabariigi Valitsuse määruses nr. 279 sätestatud määras. Osundatud dokumendid tõendavad poolte praktikat selle kohta, et politsei tasus auto transpordi ja hoiukulud ka sellistel asjaoludel, kui tegemist oli sõiduki kinnipidamisega
Vastavalt VÕS § 29 lg. 5 punktile 3 tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. See asjaolu on eriti oluline, hindamaks poolte väiteid selle kohta, mille alusel toimus hoiutasu määramine ning millistel asjaoludel lasus kostjal maksekohustus. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 6 Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõigust, maakohtu otsus tuleb seetõttu kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 2 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi tuleb aga saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus tuvastas otsuses, et politseiametnikud paigutasid
Nii on
lõigetes 1 ja 2 sätestatud sõiduki valvega hoiukohta paigutamise alused, milleks on nii juhi juhtimiselt kõrvaldamine, kui selle üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale puudub võimalus, kui ka sõiduki ohtlik või liiklust häiriv parkimine. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatu kohaselt tagastatakse sõiduk omanikule või tema volitatud isikule viivitamatult pärast sõiduki teisaldamise ja hoidmise kulude tasumist ning lõikes 7 on sätestatud, et sõiduki lähimasse valvega hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud hüvitab selle juht, omanik või valdaja. Kolleegium leiab, et osundatud sätted ei anna alust järeldusele, nagu oleks hoiusuhte tekkimine avalikku ülesannet täitva avaliku võimu ja sõidukeid hoidva isiku vahel välistatud: niisugust välistust viidatud normid ei sisalda ja seda nendest ka ei tulene. Osundatud normid ei anna alust ka väitele, nagu tekiks nende alusel hoiusuhe hoidja ja sõiduki juhi, omaniku või valdaja vahel, sest sedagi nendest ei tulene. Osundatud normid annavad üksnes aluse nõuda sõiduki juhilt, omanikult või valdajalt hoidmisele ja valvamisele kulutatu hüvitamist ja sätestavad, et kulude tasumiseni võidakse keelduda omanikule sõidukit tagastamast ehk sõiduk kinni pidada. Seega sisaldub viidatud normides alus nõuda sõiduki hoiukohta paigutamise ja seal hoidmisega tekkinud kulude hüvitamist isikult, kellel on sõidukiga seaduses sätestatud seos, nendes ei reguleerita aga avaliku võimu ja hoiuteenust osutava isiku vahelisi õigussuhteid. Tegemist on
ÜS § 5), kuid see kohustus saab tekkida üksnes isiku suhtes, kes on teinud
Et
eesmärgiks ei ole reguleerida avaliku võimu ja hoiuteenust osutava isiku vahelisi õigussuhteid, nähtub sellestki, et kulude hüvitamist võib lg. 7 kohaselt nõuda juhilt, omanikult või valdajalt, kuid sellest paragrahvist ei nähtu, kellega neist kolmest tuleks siis 7 lugeda hoiuleping sõlmituks. Hoiulepingu sõlmimine eeldab kahe poole olemasolu ja nende vastastikuseid tahteavaldusi.
lõikes 3 on sätestatud andmed, mida sõiduki hoiukohta paigutamise akt peaks sisaldama, kuid nende andmete hulgas ei ole andmeid sõiduki omaniku, juhi või valdaja kohta. Seega ei ole seadusandja eeldanud, et hoidja peaks sõiduki hoiulevõtmisel teada saama, kes on see isik, kellel sama paragrahvi lõikest 7 tulenevalt on kohustus kulud lõppkokkuvõttes hüvitada. Pealegi puudub nimetatud hüpoteetilise isiku tahteavaldus. Seegi välistab hoiulepingu ühega neist isikutest. Samas peab hoiuleandmise akt
3 punktide 2 ja 3 kohaselt sisaldama piisavaid andmeid isiku kohta, kes sõiduki hoiukohta on paigutanud, tema kaudu on lepingu teisel poolel olev isik hoidjale äratuntav. Et maakohus leidis, et hagi on esitatud ebakohase kostja vastu, siis ei pidanud ta vajalikuks käsitleda poolte väiteid, mis olid esitatud puhuks, kui kohus tuvastab nendevahelise hoiusuhte. Nii ei ole maakohus tuvastanud hoiutasu suurust ega poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, sealhulgas seda, kas kostja on nõudnud hoiule antud sõidukite tagastamist või hoidja nende tagasivõtmist, aga samuti, millised on olnud poolte hilisemad sõidukite hoidmist puudutavad kokkulepped. Hindamata on ka poolte väited hageja õiguse kohta sõidukid hävitada ning kostja õiguse kohta keelduda hoiutasu maksmast VÕS § 111 alusel. Et kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik vaidlustada tõendite hindamist ja faktiliste asjaolude tuvastamist, siis oleks vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude kogumi apellatsioonimenetluses esmakordsel tuvastamisel piiratud poolte õigust vähemalt ühel korral tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata. Seetõttu ei ole asja sisuline lahendamine apellatsioonimenetluses võimalik ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Urmas Reinola Imbi Sidok Malle Seppik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.