. Kostja möönab, et tal on saadud raha üleandmist S-II F & M OÜ korralduste alusel raske tõendada. Kostjal on säilinud vaid koopia tõendist, mille alusel 3 andis ta kõnealusest summast 35 000 eurot Londonis üle MJ`i nimelisele isikule. Ülejäänud summast kandis kostja vastavalt KO`i juhistele Londoni sõidu kulud ja jäägi andis üle KO`ile. Hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegus 10.01.2008, kuid mitte hiljem kui 14.01.
lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt 4 selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
lg 1 on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohus leiab, et poolte vahel on 10.01.2005 sõlmitud kirjalik laenuleping (t lk 4-5). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 3 kohaselt kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Kohus loeb tõendatuks, et kostja andis lepingu sõlmimiseks otsese nõustumuse, saates allkirjastatud laenulepingu elektrooniliselt selle saatnud isikule, ehk AS’le, tagasi. Hageja seadusliku esindaja AS seletused haakuvad teiste tsiviilasjas esitatud tõenditega: 1) 10.01.2005 raha summas 600 000 krooni ülekanne kostja arveldusarvele selgitusega „laen“; 2) 2005.a äriühingu majandusaasta aruanne (t lk 39); AS 10.01.2005 elektronkiri, millest tulenevalt pidi AS’ni jõudma allkirjastatud leping enne raha ülekannet. Nimetatud elektronkirjast nähtuvalt jäi laenulepingu originaal kostja kätte (t lk 64); 10.01.2008 elektronkiri, millega saadeti hagejale leping ning millest tulenevalt jäi lepingu originaal kostjale (t lk 65). Kohus on veendunud, et 10.01.2008 elektronkirjaga (t lk 65) tagastati 10.01.2005 kostja poolt allkirjastatud laenuleping. Kostja seletuse kohaselt võimaldas tema töögraafik käia KO’i juures iga päev ja ta viibis tema kodus olevates kontoriruumides (t lk 96). Seega pole välistatud, et kostja trükkis KO’i ruumides vaidlusaluse lepingu välja, allkirjastas selle ning see saadeti AS’le KO’i elektronposti aadressilt tagasi. Kostja on väitnud, et 10.01.2005 pidi KO allkirjastama nn „agreementi“ (t lk 42). AS väidab, et tema ei ole nimetatud dokumenti koostanud (t lk 94). Kuna dokument on allkirjastamata ja selle saatmine AS poolt KO’ile tõendamata, tulnuks kostjal esitada tõendid selle kohta, et nimetatud dokument oli koostatud ja saadetud AS poolt. Kostja on viidanud 28.11.2001 laenulepingule, mis on sõlmitud hageja ja S-II F & M OÜ vahel ning väidetavalt on 600 000 krooni näol tegemist nimetatud lepingu p 1.3 märgitud summaga (t lk 43). Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei ole tõendatud. Kui tegemist oli hageja poolt S-II F & M OÜ antud laenuga, siis jääb arusaamatuks, miks kostja pidi nimetatud summa Londonis KO’i korralduse kohaselt sularahana MJ’ile üle andma (t lk 89). 28.11.2001 laenulepingu p 1.3 kohaselt pidi hageja 850 000 krooni andma laenuna välja sularahas hiljemalt 30.01.2005. Tõendamata on hageja ja S-II F & M OÜ vahelise 28.11.2001 laenulepingu muutmine selliselt, et hageja poolt laenusumma väljaandmine pidi toimuma läbi kostja pangakonto. AS seletuste kohaselt jäi 28.11.2001 laenulepingu p 1.3 kasutamata (t lk 97).
lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja seaduslik esindaja on selgitanud, miks 10.01.2005 laenulepingu algdokumenti ei saa esitada. Tulenevalt TsMS § 273 lg 5 otsustab seega kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kohus leiab, et 10.01.2005 laenulepinguga saab lugeda tõendatuks, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping selles sätestatud tingimustel. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kostja väiteid, et tegemist ei saa olla tema poolt sõlmitud laenulepinguga. Kostja käitumine kuni hagi esitamiseni kinnitab kohtu järeldusi. Kostja sai hagejalt raha, mille selgitusse oli märgitud „laen“ ning samuti sai kostja hagejalt 10.01.2005 elektronposti teel laenulepingu projekti, kuid vaatamata sellele ta laenulepingust juttu AS’ga ei teinud (t lk 95). Samuti tunnistab kostja, et on isiklikult investeerinud projekti 3.6 miljonit krooni, kas sularahas või sissemaksetena S-II F & M OÜ kassasse (t lk 97). Need asjaolud 5 kinnitavad kohtu arvates seda, et kostja laenas hagejalt raha selleks, et see edasi S-II F & M OÜsse investeerida. Kuna kostjal oli kohustusi ka AS ees, siis tulenevalt poolte kirjavahetusest ei ole võimalik tuvastada, millistest laenudest käis poolte vahel jutt, kuid pole välistatud, et see hõlmas ka vaidlusalust 600 000 kroonist laenu (t lk 66-68). On tuvastatav, et 08.01.2008 elektronkirjaga nõuab hageja vaidlusaluse laenulepingu alusel 600 000 krooni tagastamist ning kostja on pakkunud välja, et tasub poole nimetatud summast (t lk 70-73, 87). Kostja selgitused, et oli seda nõus tegema vaid selleks, et asi rahumeelselt lahendada (t lk 96), ei muuda kohtu seisukohta laenulepingu sõlmimise osas. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma kogu laenusumma tähtaegselt hiljemalt 20.01.2005 koos intressidega 4% aastas (2 000 krooni kuus) hageja arveldusarvele. Kohus loeb tõendatuks, et nimetatud tagasimakse tähtaega pikendas hageja kuni 31.12.2006, mis kajastub ka 2005.a äriühingu majandusaasta aruandes ning on kinnitust leidnud hageja seadusliku esindaja seletusega (t lk 97, 39).
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 1 teise lause kohaselt tuleb muu laenulepingu korral intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud ja tulenevalt § 397 lg 3 kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Hageja on arvestanud kostjale intressi perioodil veebruar 2005 kuni jaanuar 2008 summas 72 000 krooni. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 01.01.2007, mistõttu alates sellest ajast on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Seega on hagejal õigus nõuda intressi perioodil veebruar 2005 kuni detsember 2006 (s.o 23 kuud x 2 000 krooni) 46 000 krooni ning viivist alates 01.01.2007 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on kohustuse täitmisega olnud viivituses 547 päeva. Vaatamata sellele, et lepingus on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, taotleb hageja viivise väljamõistmist määras 0.0267 % päevas (s.o 160.20 krooni päevas), mis on väiksem summa, kui lepingus ja seaduses sätestatud viivisemäär. Seega arvutab kohus viivist vastavalt hageja taotlusele väiksemas määras (0.0267 %) ning seisuga 30.06.2008 on viivisenõue kokku 87 629.40 krooni. TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleval juhul tuleb vastavalt hageja esitatud taotlusele (t lk 3) kostjalt välja mõista viivis osaliselt protsendina 0.0267 % päevas. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna 847 098.20 kroonisest nõudest rahuldab kohus 90 %, jätab kohus hageja menetluskulud 90 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist 6 kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Meeli Kaur kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.