KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Ingrid Hallas, sekretäride Merilin Rahusaar`e ,Marika Pull`i ja Kaidi Kanarbik`u juuresolekul Otsuse tegemise aeg ja koht 1
§ 19lg 2 p 3,§ 15 lg 1, kohus otsustas: Rahuldada hagi osaliselt.
Jagada V.J.`i ja A.J.`i ühisvara hulka kuuluv kinnistu Xxxxx linnas A.J. järgmiselt: 1.jätta Xxxxx linnas Xxxx xx xx kinnistu registriosa nr xxxxxx A.J.`i, ainuomandisse; 2.välja mõista A.J.`ilt V.J.`i kasuks enamsaadud ühisvara arvelt 150 000 ( ükssada viiskümmend tuhat ) krooni. Kohtukulude jaotus :Jagada menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamisele s.o. 80 % jätta hageja ja 20 % kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1
(4)V.J. ja A.M,. abiellusid xx xx xxxx.a. Abielu ajal soetasid pooled 1994.aastal elamu Xxxxxs xxxx xx xx.. 27.10.1997.a avalduse alusel kinnistati 07.01.1998.a. maja juurde maa pindalaga 1200 m2.Elamus elavad kostja, poolte kolm alaealist last ja kostja ema.Hageja on perekonna juurest lahkunud 2002.aasta jaanuaris ja elab koos elukaaslasega Pärnus.Poolte abielu lahutati Pärnu Maakohtu otsusega 12.02.2002.a. Kinnistu väärtuseks peab hageja 1 500 000 krooni ja soovib ühisvara jagada nii, et kinnistu jääks kostja omandisse ja kostja maksaks hagejale välja tema osa 750 000 krooni. Kostja kirjalikud vastuväited Kirjalikus vastuses kohtule 18.04.2007 ( tl 15) ei võta kostja hagi õigeks ja esitab vastuväited, mille kohaselt kostja ostis elamu 13.septembril 1994.a. xxxxxxxxx xx xx asunud eluruumi ja suvilakoperatiivis xxxx asunud aiamaja müügist saadud raha eest.Kostja selgituste kohaselt oli eelnimetatud eluruum ja aiamaja esialgselt tema ema S.M. omandis, kes kinkis korteri 1992.a. ja aiamaja 1995.a. kostjale.Kostja müüs korteri 1994.aastal ja aiamaja 1995.aastal.Müügist saadud raha eest tasus Xxxx xx xx asuva elamu ostusumma.Toodud põhjustel on elamu Perekonnaseaduse § 15 lg 1 kohaselt kostja lahusvara. 16.01.2002 kinnitas hageja omakäeliselt ja kirjalikult, et tal puuduvad kostja vastu igasugused nõuded nii elamu kui muu vara suhtes.Lisatud vandetõlgi poolt tõlgitud kostja kiri ( tl 1719). Menetluse käik 08.05.2007 esitas hageja oma kirjaliku arvamuse kostja vastusele ( tl.22- 23).Hageja on arvamusel, et kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks.Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et kinnistu xxxx xx xx oli omandatud tema lahusvara arvelt.TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.Hageja tõendab kinnistu kuuluvust ühisvara hulka abielu kohta käivate dokumentidega ja väljavõttega kinnistusraamatust. Hageja väide, et maja on ostetud kostja raha eest, ei oma õiguslikku tähendust.Hageja hinnangul teeb kostja 16.01.2002 kirjast eksliku järelduse, nagu oleks sellega poolte ühisvara jagatud.Perekonnaseaduse § 18 lg 4 kohaselt abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tuleb notariaalselt tõestada. Kostja esitas oma kirjalikud vastuväited ja täiendavad tõendid 26.06.2007 ( tl.35-44).Kostja hinnangul on hageja omakäeliselt koostanud kirjaliku tahteavalduse, milles kinnitab, et kinnistu on ostetud raha eest, mille A.J. sai kooperatiivkorteri ja suvila müügist.Seega on hageja kirjalikult kinnitanud, et kinnistu on omandatud lahusvara arvel. Kostja emale Z.M. kuulus osak elamukoperatiivis xxxxxxxx”, mille alusel oli nende kasutuses 3-toaline korter xxxxx xxxxxxxxx xx xx. Tema 06.03.1989.a. avalduse alusel sai osa omanikuks A.M,. ( kostja). 27.08.1994 müüs kostja nimetatud osaku A.M.`le hinnaga 115 000 krooni.Nimetatud summa maksis A.M. otse E.P., kellelt A.J. 13.09.1994.a vormistatud ostu-müügi lepinguga ostiski elamu xxxx xx xx Xxxxxs hinnaga 150 000 krooni.Ülejäänud 35 000 krooni elamu ostusummast tasus kostja aianduskoperatiivis ” xxxx” asunud suvila müügist saadud raha eest.Suvila ostis kostja vend A.M..Maa erastamisel tasus selle eest kostja oma väärtpaberikontolt. Kostjal ja hagejal on kolm last.Hageja lahkus laste juurest ja nende ülalpidamisest vajalikul määral osa ei võta.Kohtu poolt on määratud elatis igale lapsele 1500 krooni kuus, kuid seisuga 06.07.2007 moodustab elatise võlg 88 672 krooni. Perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest arvestades laste või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi ja kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. 2
(4)Kohtuistungil 26.02.2008 vähendas hageja oma nõuet ja palus välja mõista kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt 450 000 kr.Kostja oli nõus maksma hagejale enamsaadud ühisvara arvelt 150 000 krooni. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Poolte vahel ei ole vaidlust ühisvara koosseisu osas.Kostja on menetluse käigus omaks võtnud, et Xxxxxs Xxxx xx xx asuv kinnistu on abikaasade ühisvara.Pooled ei ole ühel meelel kinnistu hinna osas.Hageja hinnangul on kinnistu väärtus 1 100 000 krooni, kostja hinnangul 1 200 000 krooni.Hageja leiab, et kinnistu hind kujuneb järgmiselt: eksperthinnangu kohaselt on kinnistu turuväärtus 1 200 000 krooni, millest tuleb maha arvestada elamu katuse vahetuse maksumus summas 100 000 krooni, seega on kinnistu turuväärtus 1 100 000 krooni.Kohus leiab, et kinnistu turuväärtus on eksperthinnangus toodud 1 200 000 krooni s.o.ühisvara jagamise aja turuväärtus.Eksperthinnangus on toodud ka hind 1 000 000 krooni s.o. 2002 .a. turusituatsioonis ilma kostja poolt peale abieluliste suhete lõppemist tehtud parendusteta. Selline seisukoht ühtib kohtupraktikaga , mille kohaselt ühisvara väärtus võetakse kohtumenetluse aja seisuga, abieluliste suhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis. Perekonnaseaduse § 19 lg 1 sätestab abikaasade ühisvara jagamisel nende osade võrdsuse põhimõtte.Juhud, mil kohus võib abikaasade osade võrdusest kõrvale kalduda, on antud sama paragrahvi 2 lõikes.
§ 19
lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Lahusvara müügist saadud raha ükskõik kumma abikaasa arvele laekumisega muutub see raha ühisvaraks (
§ 14lg 1 ).
Kuid see ei tähenda, et seda asjaolu ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel ( Riigikohtu otsus nr 3-2-1-46-06). Kohus loeb tõendatuks, et kinnistu A.J. oluliseks osaks olev elamu soetati suures osas kostja lahusvara arvel.Kostja ema S.M. ( tl 37) avaldusega 6.märtsist 1989 , mille kohaselt avaldas kostja ema, et soovib oma korteri xxxxx xxxxxxxxx xx xx ümber kirjutada oma tütre A.M,. nimele (kostja A.J.). EEK xxxxxxxx juhatuse koosoleku protokolliga nr 9 14.novembrist 1991 ( tl 60), mille kohaselt kostja ema S.M. arvati välja liikmete nimekirjast ja tema asemel võeti liikmeks kostja .Korteri ostja A.M. ütlusega kohtuistungil, et ostis xxxxxxxxx xx xx korteri A.J.ilt ja maksis selle eest 115 000 krooni. Maksekorraldusega 29.08.1994 on kostja maksnud T.P. 115 000 kr ja E.P.-le 16.09.1994 .a. 21 000 kr ( tl 86).Tunnistaja E.P. ütlusega ( tl 87-88), et tema maja soovis osta A.J., kes ütles, et enne peab müüma emalt saadud korteri, alles siis saab maja eest tasuda.Tunnistaja ütluste kohaselt sai ta algul A.J.`ilt 115 000 krooni, mis läks tema poja arvele.Ülejäänud raha maksis A.J. temale. Tunnistaja S.M. ütlustega selle kohta, et sai xxxxxx xxxxxxxxx tänaval kooperatiivkorteri, mille andis hiljem A.-le , mõeldes, et A. matab tema.Kohus leiab, et eeltoodud tehing on kinge Tsiviilkoodeksi ( TsK)§ 259 lg 1 tähenduses s.o. kinkelepingu järgi annab üks pool vara tasuta teise poole omandusse.Lepingu tõlgendamisel tuleb välja selgitada poolte tahe.Kostja ema S.M. tahe oli, et kooperatiivkorteri saab tema tütar A.M,., sest ema leidis, et on vana ja tütar korraldab ka kunagi tema matused.Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt ( tl 89), ostis ta suvila ema käest ja raha 35 000 krooni andis õele A.J.`ile Tunnistaja ütluste kohaselt ostsid maja ema ja õde. Hageja V.J. on omakäeliselt kinnitanud ( tl.17-19), et maja on ostetud raha eest, mille kostja sai kooperatiivkorteri ja suvila müügist. Hinnates tõendeid kogumis, on leidnud tõendamist, et kostja ostis Xxxxxs xxx xx xx asuva elamu suures osas oma lahusvara arvel. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-38-07 tuleb käseoleva kohtuotsuse tegemisel kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest ja lähtuda proportsioonist , kelle vahendite eest elamu osteti. Elamu ostmisel oli kostja lahusvara xxxxxxxx xx xx elamukooperatiivi osamaks 3
(4)summas 115 000 krooni, mille oli saanud kingitusena oma emalt S.M.-lt.Elamu osteti ostumüügilepingu kohaselt ( tl.40) 150 000 krooni eest.Kostja lahusvara arvel makstu moodustab ostuhinnast 76,7 %.Võttes eeltoodud proportsiooni aluseks, nõustub kohus kostjaga, et hagejal on õigus ühisvara osale summas 116 700 kr. Kohtuistungil avaldas kostja, et on nõus tasuma hagejale enamsaadud ühisvara arvel 150 000 krooni hageja poolt nõutud 450 000 kroonist. Hageja on leidnud, et S.M. elamukooperatiivist väljaarvamise ja A.J.i vastuvõtmise kohta ei nähtu, et osamaksu tagasinõudeõigus on kostja ainuomandisse läinud kinke teel.Hageja on seisukohal, et tegu ei ole kinkelepinguga ja kohaldada ei saa Perekonnaseaduse § 15 lg 1 lahusvara kohta käivaid sätteid. Kohus ei nõustu hagejaga. 21.01.1992 Pärnu Linnapea korraldusega ( tl.97) on elamukooperatiivi liikmest vabastatud kostja ema ja võetud liikmeks tütar A.J.. Seega omandas kostja osaku elamukoperatiivis xxxxxxxx, millise hiljem müüs ja saadu eest tasus elamu eest Xxxxxs A.J.. Menetluskulud Kohus leidis, et menetluskulud tuleb jätta poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud osale s.o. hageja nõue 750 000 krooni, rahuldatud 150 000 krooni, seega 80 % hageja kanda ja 20 % kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Ingrid Hallas Kohtunik 4
(4)