3-08-1050/30

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungite toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2008, Jõhvi 3-08-1050 M. K kaebus Viru Vangla 29.04.2008 käskkirja nr. 520-K seadusevastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise ja lõpparvega viivitatud kuue tööpäeva ametipalga väljamõistmiseks
2. juuni 2008 ja 28.oktoober 2008 M. K, tema esindaja Hillar Villers ja Viru Vangla esindaja Eve Kangro Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 29.04.2008 andis Viru Vangla direktor Edvard Remsel käskkirja nr. 520-K (tl. 14), millega vabastas avaliku teenistuse seaduse § 117 lg. 1 p. 1 sätestatud katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjendusel üldosakonna peaspetsialist M. K. 28.05.2008 esitas M. K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-11) ja palus, et käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta tunnistataks ebaseaduslikuks ja tühistataks, muudetaks teenistusest vabastamise alus lugedes ta vabastatuks omal algatusel ning mõistetaks välja kuue kuu ametipalga suurune hüvitis ja ametipalk lõpparve väljamaksmisega viivitatud kuue tööpäeva eest. Kaebaja väitis, et talle pole seoses töö või iseloomuomadustega tehtud ühtegi märkust, temaga ei ole läbi viidud avaliku teenistuse seaduse § 22 lg. 2 kohast kohustuslikku vestlust, pole antud võimalust esitada omapoolseid seisukohti ning käskkiri ei vasta makstava hüvitise suuruse 1 puudumise tõttu sama seaduse § 132 lg. 2 sätestatud miinimumnõuetele. Seejuures ta märkis, et vangla direktori 29.02.2008 käskkirjaga nr. 19 kinnitatud üldosakonna personali peaspetsialisti ametijuhend tehti talle teatavaks alles 04.04.2008 ja leidis, et käskkirja aluseks olevas ettepanekus välja toodud asjaolud on tõendamata, põhjendused otsitud ja tehtud järeldus olemuslikult vale. Eraldi rõhutas kaebaja seda, et temalt pole keegi
3. aprilliks 2008 ettepanekus viidatud prognoosi nõudnud ja teenistussuhte iseloomist see ei tulene ning väitis, et ta tööpäev lõppes 16.30, käskkirja aga tutvustati alles kell 18.45 kui katseaeg oli juba lõppenud. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 36-41) peeti M. K vabastamist seaduslikuks, tunnistati lõpparve viivitamisega seonduva ametipalga nõuet, paluti kaebus muus osas rahuldamata jätta ning märgiti, et Viru Vangla direktori 02.05.2008 käskkirjaga nr. 531-K täiendati vaidlusalust käskkirja saamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise maksmist käsitleva punktiga. Täiendavalt viidati avaliku teenistuse eetikakoodeksi punktidele 16 ja 17, kirjeldati vaidlustatud käskkirja koostamise ja tutvustamise asjaolusid ning kaebaja ametiülesandeid ja temaga toimunud vestlusi. Seejuures väideti, et M. K teadis oma tööülesandeid juba teenistusse kandideerimisel, neid edastati talle ka vahetu juhi poolt, talle tehti korduvalt suulisi märkusi tegemata jätmiste kohta ning oli antud ülesanne koostada oma ametikoha põhieesmärgist tulenev aruanne, mida ta samuti ei teinud. Kohtuistungitel jäid kaebaja, tema esindaja ja Viru Vangla esindaja kirjalikult esitatu juurde. M. K leidis, et tema töö pole olnud ebarahuldav ja kõik soovitud aruanded on ta esitanud. Jaak Villers esitas kokku 35 208,60 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ja märkis, et hüvitis lõpparvega viivitamise eest on kaebajale käesolevaks ajaks välja makstud. Eve Kangro täiendavaid selgitusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Ametnike teenistussuhteid ja teenistusest vabastamise korda reguleerib avaliku teenistuse seadus. Selle § 22 lg. 1 ja 2 sätestatu kohaselt võib teenistusse võtmise õigust omav isik kohaldada ametniku ametisse nimetamisel kuni kuue kuu pikkust katseaega ning ebarahuldavate tulemuste korral ametniku sama seadustiku § 117 lg. 1 p. 1 alusel vabastada. M. K nimetamisel Viru Vangla üldosakonna personali peaspetsialisti ametikohale kohaldati kuue kuulist katseaega (tl. 13) ja seega kehtivad kõik katseajaga seonduvad õigusaktide sätted ka tema suhtes. Katseaja kohaldamine võimaldab vältida ametikohtade täitmist selleks mittesobivate isikutega ning annab ametiasutusele võimaluse hinnata ametniku töötulemusi pikema aja vältel. Ametnik, kelle suhtes on katseaega kohaldatud, peab arvestama, et tema teenistussuhe on määramata ajaks ametisse nimetatud isikutega võrreldes vähem kaitstud ning teda on võimalik teenistusest kogu katseaja vältel ette teatamata ja hüvitust maksmata vabastada. Avaliku teenistuse seaduse § 22 lg. 2 annab administratsioonile laia hindamisõiguse, ei piira seda ainult töötulemustega, vaid võimaldab arvesse võtta ka ametniku suhtlemisoskust, läbisaamist oma vahetu ülemuse ja töökaaslastega, üldist sobivust organisatsiooni ja muid sarnaseid näitajaid. Katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjendusel teenistusest vabastamine ei ole samaväärne ebapiisavate töö- või suhtlemisoskuste ega ka teenistuskohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu vabastamisega ja ametiasutusel puudub konkreetsete objektiivsete asjaolude välja toomise kohustus. Seega ei ole tähendust, kas M. K üldse anti vahetult enne teenistusest vabastamist korraldusi personalitööga seonduvate aruannete ja prognooside koostamiseks ja kuidas ta neid täitis. Ka juhul kui pidada nimetatud tööülesannete täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist oluliseks, on olemas üksnes kaebaja paljasõnaline väide, et neid pole temalt nõutud (tl. 9 ja 169). 28.04.2008 seisuga koostatud ülevaade Viru Vangla struktuuri ja koosseisu kohta (tl. 94-97), 2 vaidlusaluse käskkirja aluseks olev ettepanek (tl. 15-16), järgmisel päeval koostatud seletuskiri (tl. 4244) ja kohtuistungil antud tunnistused (tl. 162-164) kinnitavad, et kaebajalt siiski nõuti personalitöö kohta aruande ja prognooside esitamist. Väited selle kohta, et alluvussuhete tõttu ei ole kohtuasjas üle kuulatud tunnistajad usaldusväärsed, ei oma siinkohal määravat tähendust, sest ka mitmed kaebaja enda olulised väited on vastuolulised ega vasta tõele. Nii on ta kirjalikus kaebuses oma tööpäeva lõpuks märkinud 16.30 (tl. 2), kuigi tegelikult kestis see kuni 17.00 (tl. 92). Samuti on ta väitnud, et teda ei lubatud koju enne kell 18.45 kui talle tutvustati ettepanekut koos käskkirjaga (tl. 2 ja 171-172), kuid kinnitanud samas (tl. 164), et jäi kauemaks tööle mõtete koondamiseks ja ettepanek oli kell 17.36 töökaaslastele saadetud elektronkirja (tl. 116) koostamise aluseks. Kaebuse rahuldamise alus ei saa tuleneda ka asjaoludest, et allkirja oma ametijuhendiga tutvumise kohta on kaebaja andnud alles 04.04.2008 (tl. 21-23) ning selles juhendis ei ole aruannete ja prognooside koostamise kohustust otseselt ära nimetatud. Avaliku teenistuse seaduse § 59 lg. 1 ja 2 kehtestatu paneb ametnikule kohustuse järgida lisaks oma ametijuhendile ka teiste õigusaktide sätteid ning muid teenistusest tulenevaid ülesandeid ja korraldusi ning personalitöösse puutuvate aruannete ja prognooside koostamine on personali peaspetsialisti teenistusülesannetega vaieldamatult seotud. Avaliku teenistuse seaduse juba viidatud § 22 lg. 2 on kehtestatud, et enne katseaja lõppu viib ametniku vahetu ülemuse läbi vestluse, mille tulemused kantakse ametniku atesteerimislehele. Kohtuistungil ütles vangla direktor, et kaebajaga sellist vestlust ei toimunud (tl. 162). Samast tunnistusest aga nähtub ka, et vaidlusaluse käskkirja andmise päeval oli kaebajal jutuajamine nii direktori kui oma vahetu ülemusega ja just selle tulemused said määravaks tema teenistusest vabastamisel. Seda, et tegelikult oli M. K töös ja suhtlemises puudusi kinnitavad ka Tartu Vangla üldosakonna juhataja memo (tl. 45), tööle soovijate elektronkirjad (tl. 55-57), 07.04.2008 koostatud ülevaate mittevastavus 03.04.2008 elektronkirjas esitatud nõudmistele (tl. 100-105) ning A. K, E. L ja L. K ütlused (tl. 162-164). Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr. 3-3-1-27-01 asunud seisukohale, et vestluse läbi viimata jätmine iseenesest ei saa olla teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise aluseks, kui ametnikul on asja menetlemise käigus olnud võimalik esitada omapoolseid seisukohti. M. K pidi personalitöö peaspetsialistina olema hästi teadlik nii katseaja olemusest kui ka kestusest ega ole eitanud, et just selle viimasel päeval toimus direktori kabinetis vestlus, kus arutati tema tööülesannetesse puutuvaid küsimusi. Seega ei saa ta ka väita, et talle pole seisukohtade andmist võimaldatud. Käesolevas asjas ei ole pooled kahtluse alla seadnud asjaolu, et 29.04.2008 oli M. K suhtes kohaldatud katseaja viimane päev. Samuti ei ole kaebaja halduskohtule esitanud väiteid, et käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta vormistati alles peale tööpäeva lõppu. Kirjalikust kaebusest (tl. 2), täiendavatest selgitustest (tl. 122) ning kohtuteesidest (tl. 167 ja 171-172) tulenevalt käib vaidlus üksnes selle üle, kas käskkiri on talle teatavaks tehtud enne tööpäeva lõppu või alles 18.45 kui sellele vastav märge kirjutati (tl. 14). Kaebaja on lähtunud oma seisukohtades haldusmenetluse seaduse § 61, mille kohaselt kehtib haldusakt alles selle teatavakstegemisest või kättetoimetamisest. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta, et sama seaduse § 112 lg. 2 kehtestatu võimaldab seda seadust eriseadustega reguleeritud haldusmenetlusele kohalduda vaid juhul, kui eriseadus seda ette näeb. Avaliku teenistuse seadus haldusmenetluse seadusest tulenevate nõuete rakendamist ei võimalda. See ei sisalda ka tingimusi teenistusest vabastamise käskkirjade kehtima hakkamise suhtes ning teenistusest vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemisest on juttu üksnes § 118 lg. 3 seoses distsiplinaarsüüteo eest vabastamise algusaja määratlemisega. Ainus õigusakt, mis antud juhtumile kohaldub, on Viru Vangla asjaajamiskord ja selle punkt 4.3.4.6 kohaselt hakkab vangla direktori käskkiri kehtima momendist, kui see on allkirjastatud ning sellel on registreerimisnumber ja kuupäev. Vaidlusalusel käskkirjal on allkiri, kuupäev ja number. Vangla direktori ütluste (tl. 162) kohaselt kirjutas ta sellele alla enne tööpäeva 3 lõppu, kohtul puudub alus nende ütluste tõepärasuses kahelda ja neid pole ümber lükanud ka kaebaja. Kui tõlgendada teenistusest vabastamise käskkirja kehtima hakkamise aega kaebaja nägemuse kohaselt, saaks ametnik selle vastuvõtmisest kõrvale hoidumisega oma teenistusest vabastamise soovi korral alati raskendatuks või lausa võimatuks teha ning kohaldada ei saaks ka näiteks avaliku teenistuse seaduse § 119 lg. 1 ja § 129 ette nähtud teenistusest vabastamise aluseid. Lisaks vaidlustatud käskkirja eelnevalt käsitletud sisuliste puuduste väljatoomisele on kaebaja avaliku teenistuse seaduse § 132 lg. 2 tuginedes leidnud, et käskkiri ei vasta ka vorminõuetele. Nimetatud sätte kohaselt peab käskkiri sisaldama vähemalt ametiasutuse nimetuse, ametniku ees- ja perekonnanime, ametikoha nimetuse, millelt ta vabastatakse, vabastamise aluse formuleeringu viitega seadusesättele ja ametnikule makstava hüvituse suurust, kui see kaasneb vabastamisega. Just kaks viimatinimetatud nõuet on kaebaja oma väidetes ära toonud. Hüvituse maksmise juhud on loetletud sama seaduse § 131, katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu vabastamist ei ole seal nimetatud. Seega polnud hüvituse maksmisega seonduva kajastamine käskkirjas vajalik ega võimalik. Ühestki avaliku teenistuse seaduse ega muu õigusakti sättest ei tulene, et teenistusest vabastamise käskkiri peab sisaldama ametnikule makstava lõpparvega seonduvaid andmeid, tasu saamata jäänud puhkuse eest aga on üksnes selle koostisosa ka siis, kui seda hüvituseks nimetada. Mis puutub väidetesse käskkirja põhjenduste puudulikkusest, siis kaebaja poolt seejuures viidatud haldusmenetluse seaduse § 56 lg. 1 ja 2 tulenevad vorminõuded selle seaduse eelnevalt juba viidatud § 122 lg. 2 kohaselt sellisele haldusaktile ei laiene. Käskkirja sissejuhatav osa sisaldab viite avaliku teenistuse seaduse § 117 lg. 1 p. 1 ning punktis 1 on selgelt märgitud, et M. K vabastamise põhjuseks on katseaja ebarahuldavad tulemused. Teenistusest vabastamise põhjusi aitavad üksikasjalikumalt mõista ja kohtulikult kontrollida käskkirjas viidatud ettepanek (tl. 15-16), kohtumenetluses antud kirjalikud selgitused (tl. 36-41 ja 129-131) ning eespool juba käsitletud tunnistajate ütlused. Eeltoodust tulenevalt on M. K teenistusest vabastamine katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjendusel olnud õiguspärane, vaidlustatud käskkiri on antud selleks pädeva ametiisiku poolt, vastab avaliku teenistuse seaduse § 132 lg. 1 ja 2 teenistusest vabastamise vormistamise kohta kehtestatud nõuetele ja ei riku kaebaja õigusi. Lõpparvega viivitamise nõude on Viru Vangla omaks võtnud (tl. 41), vastavad rahasummad on M. K välja makstud (tl. 24 ja 98-99) ning kaebaja on selle nõude oma lõplikust taotlustest välja jätnud (tl. 165). Seega jääb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja kokku 35 280,60 krooni suurune menetluskulu (tl. 178190) sama seadustiku § 92 lg. 1 alusel tema enda kanda. Kuna Viru Vangla menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud (tl. 165), jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 4