← Eesti

2-05-13758/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2009.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-05

) § 7 järgi määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses või abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse abikaasade vara suhtes perekonnaseaduse kolmanda peatüki kolmandas jaos sätestatut.

§ 14lg 1 kohaselt on abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara.

Kuna hageja ja kostja I ei olnud oma varalisi õigusi kindlaks määranud abieluvaralepinguga, siis tuli abikaasade vara suhtes kohaldada perekonnaseaduse sätteid. Hagile lisatud dokumentidega on tõendatud, et hageja ja kostja I abiellusid xxx.a. Kostja I omandas kinnistu .Asjaõigusseaduse (AÕS) §118 lg 1 (kinnisomandi tekkimisel kehtinud redaktsioonis) järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Seega omandati vaidlusalune kinnisasi abielu kestel ning see tuli

14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Hageja leiab, et ilma teise abikaasa nõusolekuta tehtud tehing on

§ 17lg 2 tähenduses üheselt tühine. Samuti on selline tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 87 järgi seadusevastase tehinguna tühine, s.h on tühine ka asjaõigusleping, kuna hageja ei ole

  1. mail 2005.a sõlmitud lepingu tegemiseks nõusolekut andnud. Tallinna notar MR jättis lepingu sõlmimise juurde kaasamata hageja kui kinnisasja ühisomaniku, mille tulemusena väljus kinnistu hageja omandist tema tahte vastaselt. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni 2007.a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-1032 mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja rahaline hüvitis ühisvara arvel summas 40 000 krooni. Ühisvara koosseisu moodustas eelmainitud kinnistu. Hageja esitas
  3. juulil 2007.a Tallinna kohtutäiturile MLaanemetsale täiteavalduse ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas 205-1032 ning palus sundkorras sissenõudja kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud 40 000 krooni. Kostja I suhtes alustatud täitemenetluse käigus on käesolevaks ajaks laekunud kohtutäiturile 8222 krooni, millest hagejale on ülekantud peale täitekulude mahaarvamist 6811,37 krooni. Hageja väitel puudub kostjal I vallas- või kinnisvara, millele sissenõuet pöörata. Kostja I ainsaks sissetulekuks on riiklik pension, mille suurus on väiksem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär ning seetõttu ei ole võimalik sellele sissenõuet pöörata (hageja osundab seejuures Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-6807). Kuna GK on pensionär, siis on tõenäoline, et hageja nõue ei saa võlgniku eluajal tema vara ja sissetuleku arvelt rahuldatud. Vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseadus (VÕS) § 1027 sätestab, et isik peab andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt on sooritus õigusliku aluseta, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega on hagejal väljaandmisnõudeks alust, kuna kostja I sooritusel, mille läbi kostja II ja kostja III rikastusid, puudus õiguslik alus. VOS § 1032 lg 2 sätestab, et kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Kuna hageja kasuks mõisteti otsusega tsiviilasjas nr 205-1032 kinnistu arvel välja rahaline hüvitis, siis tänaseks puudub hagejal õigustatud huvi taotleda kinnistusraamatu kannete kustutamist ja muutmist. Samas on kostjad hageja käsitluse kohaselt kohustatud hüvitama hagejale 40 000 krooni. Hageja leiab, et kostjad vastutavad hageja ees Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni 2007.a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-1032 välja mõistetud summa tasumise ees solidaarselt. Seoses kostja I poolt nõude osalise rahuldamisega, on kostja II ja kostja III kohustatud hagejale hüvitama 33 188,63 krooni solidaarselt. 4 KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE Kostjad hageja nõudeid ei tunnista ja paluvad jätta need rahuldamata.
  5. Kostja I (GK) leiab, et hagejal puudub kooskõlas TsMS § 3 lg-s 1 sätestatuga õigus pöörduda kohtusse
  6. mail 2005.a sõlmitud lepingute tühisuse tuvastamise nõudega. Hageja ei olnud nimetatud lepingute pooleks. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuni 2007.a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-1032 tuvastati, et Tallinnas asuva kinnistu ½ mõttelist osa oli hageja ja kostja I abielusuhete lõppemise ajal nende ühisvaraks. Ühisvara jagati ning kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja hüvitis summas 40 000 krooni. Kohtuotsuse põhjal toimunud täitemenetluses on hageja nimetatud summast kätte saanud 6811,37 krooni, tasumata on seega 33 188,63 krooni. Hagiavalduses leiab hageja, et jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise jääk 33 188,63 krooni tuleb välja mõista solidaarselt ka kostjalt II ja kostjalt III. Seega soovib hageja kostjalt I enamsaadud ühisvara arvelt jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summat saada lisaks kätte kolmandate isikute käest. Selliselt soovib hageja kostja I hinnangul sisuliselt muuta jõustunud kohtulahendit teise tsiviilasja kaudu. Hageja poolt käesolevas tsiviilasjas esitatud solidaarne nõue ei ole kostja I arvates ülekantav kostja I vastu juba täitmisele pööratud sama suurele nõudele. Seetõttu omandaks hageja hagi rahuldamise korral kohtulahendi jõustumisel lisaks täitmisel olevale nõudele samasuure nõude, mille arvelt ta alusetult rikastuks.
  8. Kostja II (J K) ja kostja III (E K) peavad
  9. oktoobril 2008.a kohtule saabunud ühises kirjalikus vastuses hageja poolt esitatud nõuet 33 188,63 krooni väljamõistmiseks põhjendamatuks. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
  10. Kohtu poolt
  11. mai 2006.a määrusega hageja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kaasatud Tallinna notar MR leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole tühine selle tõttu, et sellel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks (õigustamata isiku poolt käsutustehingu sõlmimine). Kinnisasja heauskse omandamise korral (AÕS § 561) kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Seega on õigustamata isiku poolt kinnisasja suhtes tehtud käsutust võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita siis, kui käsutus ei kehtinud omandaja pahausksuse tõttu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud lahendis asunud seisukohale, et kinkelepingu kehtetus iseenesest ei too kaasa kinnistu käsutustehingu (asjaõigusliku lepingu) tühisust ning ka vastupidi – käsutustehingu tühisus ei too ilmtingimata kaasa kausaaltehingu tühisust. Samuti märgib kolmas isik, et kuna hageja ei ole lepingu pooleks, siis puudub tal ka õigus lepingu tühistamiseks. Ka seetõttu ei kuulu hagi rahuldamisele. MENETLUSE KÄIK
  13. septembri 2006.a määrusega rahuldas kohus hageja taotluse menetluse peatamiseks ning peatas tsiviilasjas menetluse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-05-
  15. aprilli 2008.a määrusega uuendas kohus tsiviilasja menetluse.
  16. Kohtuistungil jäid hageja ja tema esindaja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Hageja 5 esindaja täpsustas, et kuigi hagiavalduses on viidatud kahju tekkimisele, tugineb 33 188,63 krooni väljamõistmise nõue alusetu rikastumise sätetele (vt toimik, II k, lk 103).
  18. jaanuaril 2009.a on hageja teatanud kohtule enda esindajale tsiviilasjas andud volituste tagasivõtmisest. RVokk käesolevas KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  19. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
  20. Kohtu hinnangul ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.
  21. Lähtudes Eesti asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest, tuleb eristada käsutustehingut õiguste ja kohustuste üleandmiseks kohustavast tehingust (kausaaltehingust), seejuures ei olene käsutustehingu kehtivus kausaaltehingu kehtivusest (vt nt: Riigikohtu
  22. mai 2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05 või
  23. jaanuari 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1132-06, p-d 19 ja 20). Seega tuleb ka käesoleval juhul eristada ühelt poolt ühisvara osalise jagamise lepingut, kinnistu mõttelise osa kinkelepingut ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut (kausaaltehingud) ning teiselt poolt kinnistu käsutustehingut (asjaõigusliku lepingut). Hageja on kohtule esitatud viimases hagiavalduse täpsustuses palunud tühistada
  24. mail 2005.a sõlmitud ühisvara osalise jagamise lepingu, kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ning osaliselt isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu. Hageja on ilmselt pidanud silmas vastavaid võlaõiguslikke tehinguid (kausaaltehinguid). Samas on hageja tuginenud kostja I käsutusõiguse puudumisele (

§ 17lg 2).

Seetõttu peab kohus vajalikuks käsitleda esmalt käsutustehingutega (asjaõiguslike lepingutega) seonduvat.

  1. Nagu eelnevalt märgitud, on hageja oma nõuetes tuginenud sellele, et
  2. mail 2005.a kostjate ja G.K’i vahel sõlmitud leping (vt toimik, I k, lk 12-18) on tühine osas, millega kostja I käsutas hageja ja kostja I ühisomandis olevat kinnisasja (kinnistut). Poolte esitatu põhjal võib järeldada, et ½ suurune mõtteline osa kinnistust kuulus hageja ja kostja I ühisvara hulka. See on leidnud tuvastamist ka Harju Maakohtu
  3. jaanuari 2007.a otsusega tsiviilasjas nr 205-1032, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni 2007.a otsusega samas tsiviilasjas (vt toimik, I k, lk 180-183). Samuti puudub sisuluiselt vaidlus selles, et kostjal I puudus hageja nõusolek kinnistu käsutamiseks.

§ 17

lg 1 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada.

§ 17

lg 2 esimesest lausest tulenevalt valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Seega on abikaasal iseenesest keelatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvaid registrisse mittekantavaid vallasasju ja kinnisasju käsutada ilma teise abikaasa nõusolekuta. Tulenevalt AÕS § 120 lg-st 1 peaks abikaasa nõusolek abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja võõrandamiseks olema notariaalselt tõestatud. Senist kohtupraktikat arvestades tuleb asuda seisukohale, et

§ 17

lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine ei too iseenesest kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu tühisust (vt: Riigikohtu 11. aprilli 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-164-05, p 11). Seega ei saa käsutustehingut pidada tühiseks selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks (õigustamata isiku poolt käsutustehingu sõlmimine). Vastavalt TsÜS §-le 87 on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige 6 juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

§ 17lg 2 esimeses lauses ei ole öeldud, et seda sätet rikkuv tehing on tühine.

  1. Kausaaltehingute (ühisvara osalise jagamise leping, kinnistu mõttelise osa kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping) tühisuse tuvastamise vastu puudub hagejal õiguslik huvi. Riigikohus on oma lahendites korduvalt toonitanud, et juhul kui hageja ei ole kausaaltehingu subjektiks (kas lepingu pooleks või lepinguga soodustatud või kaitstud isikuks vastavalt VÕS §§-dele 80 või 81), ei saa tal olla õigustatud huvi kausaaltehingu kehtivuse vastu, sest see tehing ei tekita, lõpeta ega muuda tema õigusi lepingu poolte ega teiste isikute suhtes (vt nt: Riigikohtu
  2. veebruari 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13 või juba ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 12 ). Hageja ei ole vaidlustatud kausaaltehingute pooleks. Vastavalt
  3. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 368 lg-le 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Õigusliku huvita esitatud tuvastushagi võib kohus jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata või teha hagi rahuldamata jätva otsuse (vt: ülalosundatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 12). Lähtudes ülaltoodust, puudub kohtu hinnangul alus tuvastada hageja nõudel kostjate vahel sõlmitud kausaaltehingute tühisust. Hageja ei ole esitanud ka sisulisi põhjendusi, miks kõnealuseid kausaaltehinguid tuleks lugeda tühisteks.
  4. Kuivõrd hageja nõude rahuldamine 33 188,63 krooni solidaarseks väljamõistmiseks kostjalt II ja kostjalt III eeldab ühisvara osalise jagamise lepingu ja kinnistu mõttelise osa kinkelepingu tühisuse tuvastamist, tuleb jätta hagi rahuldamata ka kõnealuse rahalise nõude osas. Kohus märgib siinjuures, et ülalosundatud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega tsiviilasjas nr 2-05-1032 on hageja ja kostja I ühisvara jagatud ning mõistetud kostjalt I hageja kasuks enam saadud ühisvara arvelt välja 40 000 krooni. Ühisvaraks, mille jagamise üle tsiviilasjas nr 2-05-1032 vaieldi, oli kinnistu, millega tehtud tehingute tühisust palub hageja käesolevas asjas tuvastada. Seega on seaduses sätestatud kompensatsioon (

§ 19lg 4) kostjalt I hageja kasuks kohtu poolt juba välja mõistetud.

  1. Kohus lisab, et ülejäänud hageja poolt hagis esitatud õiguslikud väited ei oma hagi alust ja eset arvestades asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Nende väidete kohta hageja poolt esitatud tõendid (vt toimik, I k, lk 21-36 ja lk 179) jätab kohus TsMS § 238 lg-test 1 ja 5 juhindudes asja lahendamisel arvestamata.
  2. Kooskõlas
  3. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
  4. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
  5. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg-s 1 nimetatud piirmääradega.
  6. Kostja II ja kostja III ei ole esitanud kohtule taotlust enda menetluskulude (kohtukulude) väljamõistmiseks hagejalt. Samuti ei ole kostja II ja kostja III esitanud kohtule enda kohtukulude nimekirja ega kuludokumente. Kuni
  7. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 7 lg-st 3 tulenes, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Arvestades ülaltoodut, jätab kohus kostja II ja kostja III menetluskulud (kohtukulud) nende kostjate endi kanda. Lähtudes viidatud TsMS § 60 lg-st 3, jätab kohus tähelepanuta kaasatud kolmanda isiku esindaja poolt
  8. detsembril 2008.a esitatud kohtukulude nimekirja ja taotluse advokaadikulu summas 8260 krooni väljamõistmiseks hagejalt (vt toimik, II k, lk 107-108). Nimetatud taotlus, kohtukulude nimekiri ja kuludokument on kolmanda isiku esindaja poolt esitatud pärast asja arutamise istungi lõppu kohtu kantselei kaudu. Kohus jätab kolmanda isiku menetluskulud menetlusosalise enda kanda.
  9. Kostjale I on kohtu
  10. septembri 2008.a määruse alusel antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (vt toimik, II k, lk 36-37). Riigi õigusabi ostavaks advokaadiks määras kohus ALusmägi.
  11. oktoobril 2008.a,
  12. oktoobril 2008.a ja
  13. detsembril 2008.a on kostja I esindaja esitanud kohtule taotlused, milles palub määrata ALusmägi Advokaadibüroo OÜ-le seoses kostja I esindamisega advokaaditasu kokku summas kokku summas 10 655,40 krooni (s.h käibemaks 1625,40 kr). Taotlustest nähtuvalt on esindaja kulutanud tsiviilasja (s.h kohtuistungite) ettevalmistamiseks 20 tundi ning kostja esindamiseks kohtuistungitel 1,5 tundi. Kostja I on esindaja taotlustes esitatud ajakulu enda allkirjadega kinnitanud (vt toimik, II k, lk 64, lk 91 ja lk 106). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 1 kohaselt on riigi õigusabi tasu advokaadile riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu. Vastavalt RÕS § 21 lg-le 3 kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra justiitsminister määrusega. RÕS § 22 lg 1 kohaselt määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Õigusabi tasu määr tuleneb justiitsministri 26.01.2005.a määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi kord). Vastavalt korra § 12 lg-le 1 ja lg-le 2 on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise ning kohtulikus menetluses osalemise eest 210 krooni iga poole tunni kohta. Korra § 8 lg 5 järgi toimub tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Korra § 1 lg 2 kohaselt lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks 18%, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohuslane.
  14. Arvestades tsiviilasja keerukust ning kostja I esindaja poolt eeldatavalt tehtud töö mahtu, tuleb käesolevas asjas kohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks lugeda 12 tundi. Sellest tulenevalt on põhjendatud määrata riigi õigusabi tasu summas 5040 krooni (s.o 12 x 2 x 210 kr). Viimatinimetatud summale lisandub käibemaks (18%). Koos käibemaksuga moodustab riigi õigusabi tasu seega 5947,20 krooni. Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus advokaat ALusmägi taotluse tsiviilasjas kostjale I õigusabi osutamise eest riigi arvel tasu saamiseks 5947,20 krooni ulatuses. Riigi õigusabi tasu maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi ALusmägi Advokaadibüroo OÜ-le välja Eesti Advokatuur.
  15. Kuni
  16. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 2 nägi ette, et kui isikule, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, mõistab kohus teiselt poolelt riigi õigusabi tasu ja riigi 8 õigusabi kulud riigituludesse. Kohus leiab, et TsMS § 61 lg 2 kohaldamisel tuleb siiski arvestada sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud piirmääradega. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, peab kohus seega põhjendatuks mõista hagejalt käesoleva otsusega riigituludesse välja riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud summas 1659,43 krooni, mis moodustab 5% hagi hinnast (33 188,63 kr).
  17. Hageja menetluskulud jätab kohus ülalosundatud TsMS § 60 lg 1 alusel hageja enda kanda.
  19. jaanuaril 2009.a on hageja esitanud kohtule kirjaliku avalduse, milles selgitab täiendavalt enda seisukohti. Kuivõrd avaldus on esitatud kohtule pärast asja arutamise viimast kohtuistungit
  20. detsembril 2008.a, jätab kohus hageja kõnealuse avalduse asja lahendamisel tähelepanuta ning tagastab selle koos käesoleva otsusega. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 9 2-07-22764 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.