KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-286 Haldusasi O.B.’u kaebus Murru V

) § 62 sätestatud nõuet tagada kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamine ning vangla ja Justiitsministeeriumi omavoli tõttu diskrimineeritakse ja piinatakse kaebuse esitajat näljutamisega. JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT

1. Justiitsministeerium kaebust põhjendatuks ei pea, leides, et sisuliste taotluste osas saab vastustajaks olla vaid vangla, mitte Justiitsministeerium, ning samas märkides, et kehtiva vangistusõiguse kohaselt puudub isikul subjektiivne õigus nõuda vanglalt taimetoitu, va meditsiinilistel või usulistel kaalutlustel, milliseid asjaolusid kaebaja ei ole aga tõendanud. Samuti selgitab Justiitsministeerium, et O.B.’ule on tegelikult taimetoitu võimaldatud. MURRU VANGLA SEISUKOHT
2. Murru Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata, leides, et kaebuse esitajal puudub õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks vajalik põhjendatud huvi. Samas selgitab vastustaja, et kaebuse esitajale on vangla poolt pakutavat taimetoitu võimaldatud, kuigi vanglal ei ole selleks otsest kohustust ning kaebajal puuduvad taimetoidu nõudmiseks meditsiinilised näidustused või usulised kaalutlused.
3. Vastustaja selgitab ka, et

§ 47

lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet, samuti peab kinnipeetava toitlustamine olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Viidates sama paragrahvi lõikele 3, märgib kaebuse esitaja, et vangla võib võimaluse korral lubada kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Tuginedes Sotsiaalministri 31.12.2002 määrusele nr 150 „ Toidunormid kinnipidamisasutustes“ (edaspidi sotsiaalministri määrus) ei ole vastustaja väitel võimalik toidust lõplikult välja jätta valke ning muid vajalikke toitaineid, mida inimene vajab ning omandab piimatoodetest. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et teda püütakse näljutades sundida muutma oma religioosseid veendumusi, leiab vastustaja, et ei ole rikkunud kaebaja usuvabadust PS § 40 tähenduses, samuti pole vastustaja kaebajat diskrimineerinud, takistades tal täitmast usutalitusi. Vastustaja selgitab, et vangla on taganud kaebajale võimaluse järgida oma usku ning pakkunud kaebajale võimalust saada taimetoitu, mis on valmistatud kõiki hügieeninõudeid ja toiteväärtust määravaid õigusakte järgides. 2

1. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitajale on võimaldatud taimetoitu, kuid tuginedes sotsiaalministri määrusele nr 150 ei ole võimalik toidust lõplikult välja jätta inimesele vajalikke toitaineid. Seejuures viitab vastustaja sotsiaalministri määruse § 1 lõigetele 2 ja 4ning § 3 lõikele
2. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale võimaldati Murru Vanglas toitu, mis ei sisalda lihatooteid, kuid sisaldab mune, piima ja piimatooteid. Vaidlust ei ole ka selles, et O.B. ei ole pöördunud taimetoidu saamise taotlusega ei vangla tervishoiuosakonna ega ka vangla kaplani poole. Samuti ei vaidle O.B. vastu Justiitsministeeriumi vaideotsuses esitatud väitele, et ta ei ole end vanglas ühegi usuorganisatsiooni liikmena määratlenud ega adekvaatselt põhjendanud, millistel usulistel kaalutlustel talle täistaimetoit ainuvajalik on.
5. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas Murru Vangla ning Justiitsministeerium on rikkunud kaebuse esitaja usuvabadust, takistades tal usutalituste toimetamist; ning teiseks selles, kas ja milline on kinnipeetava põhjendamiskohustus juhul, kui ta nõuab vanglalt taimetoitu ilma meditsiiniliste näidustusteta usulistel kaalutlustel.
6. Kuivõrd kaebuse esitaja ei kanna enam karistust Murru Vanglas, siis on ta taotlenud kohtult 21.08.2008 kaebuses esitatud taotluse muutmist, loobudes Murru Vangla kohustamise nõudest ning taotledes Murru Vanglas 07.09.2007 – 14.05.2008 täistaimetoidu võimaldamata jätmise kui haldustoimingu õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse esitaja on taotluse muudatuses toonud välja soovi esitada hiljem vastustajate vastu kahju hüvitamise nõue, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi sarnase tuvastustaotluse esitamiseks HKMS § 7 lg 1 mõistes.
7. Põhiseaduse § 40 lõike 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 8 lõike 1 kohaselt on igal isikul õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Üldiselt tuleb usu ja usutalituste mõisteid sisustada avaralt ja mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste usutalitustega. Seetõttu võib usutalituste täitmise vabadus hõlmata ka toitumisharjumusi. Seega nõustub kohus kaebuse esitajaga selles, et teatud toiduainete vältimine usulistel põhjustel võib olla käsitletava usuvabadusena ja seega PS § 40 kaitsealasse kuuluvana.
8. Samas on PS §-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus: isikul on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist. Vaidlust ei ole selles, et keegi ei ole sekkunud kaebuse esitaja usulistesse veendumustesse ega veennud teda nendest loobuma, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et oleks takistatud tal mõnede usutalituste sooritamist. Seega on PS § 40 alusel kinnipeetaval õigus mitte süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatuid toite, kuid ei ole õigust nõuda, et vangla talle väidetavalt usulistel põhjustel meelepäraseid toite serveeriks. Kohus leiab eeltoodust, et PS § 40 lõikes 1 toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul seetõttu tegemist ei ole.
9. Lisaks vajab käsitlemist ka usutalituste toimetamisele põhiseaduse § 40 lõikes 3 toodud piirang, et usutalituste toimetamine ei tohi ohustada tervist. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lõike 1 kohaselt on ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. Kohus leiab, et tervise kahjustamise all ei peeta siinkohal silmas mitte ainult teiste isikute, vaid ka usutalituse läbiviija enda tervist ja seda eriti vanglas viibimise kontekstis. Nimelt on kinnipidamisasutuses viibimise ajal isiku 3 põhiõigused paratamatult piiratumad kui vabaduses viibides. Põhiseaduse § 20 sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, mille esimeses punktis sätestatakse nimetatud vabadusõiguse ühe võimaliku riivena vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Teisisõnu kaebuse esitaja õigus vabadusele on põhiseaduspäraselt piiratud tema vabadusekaotuse kandmise ajal ja nimetatud piirang seab ühtlasi piiranguid kaebuse esitaja teistele põhiõigustele. Kinnipidamisasutus peab tagama karistuse kandmise eesmärkide täitmise ja samas seisma hea selle eest, et kinnipeetavatele oleks tagatud tervislik toit ja olmetingimused. Seetõttu on loomulik, et kinnipidamisasutustes on õigusaktidega reglementeeritud ka kinnipeetavate toidu normid ja koostis, et vältida võimalike tervisehädade tekkimist, mille ravimise peaks riik ka peale kõige muu kinni maksma. Kui vabaduses viibides on isikul põhimõtteliselt võimalik toituda nii ebaregulaarselt ja ebatervislikult kui ta heaks arvab, siis kinnipidamisasutus peab soodustama igati tervislikku ja täisväärtuslikku toitumist ja seda nii kinnipeetavate tervisele kui ka riigi kulude kokkuhoiule mõeldes. 19.

§ 47

lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Lõike 2 kohaselt jälgib vangla toidukava koostamist ja toitlustamist arst. Inimese tervise kaitsmise, haiguste ennetamise ja tervise edendamise eesmärkidel on kehtestatud rahvatervise seadus, mille § 1 kohaselt saavutatakse neid eesmärke riigi, omavalitsuse, avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga. Muuhulgas on nimetatud eesmärgi saavutamiseks pandud sotsiaalministrile kohustuseks kehtestada toidunormid kinnipidamisasutustes (§ 8 lg 2 p 22). Nimetatud sättest lähtuvalt ongi sotsiaalminister kehtestanud 31.12.2002 määrusega nr 150 toidunormid kinnipidamisasutustes. Sotsiaalministri määruse § 1 lõike 2 kohaselt peab päevane toidunorm katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning mineraaltoitained) ja valguvajaduse. Lõike 3 kohaselt määratakse pärast vastuvõtmist kinnipidamisasutusse kinnipeetavale toidunorm, mida muudetakse kinnipidamisasutusele tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutuse alusel. Lõike 4 kohaselt arvestatakse toidunormi määramisel kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust, terviseseisundit, elanikkonna üldisi toitumistavasid ning võimaluste piires kinnipeetava oma religiooni toitumistavasid. Lõike 5 kohaselt kindlustatakse tervishoiutöötaja ettekirjutusel erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine või antakse tavalisele toidunormile lisaks igapäevast lisatoitu. Kinnipeetava ööpäevane toiduenergiavajadus on toodud §s 2 ja sellest on vastustaja ka kaebuse esitaja toidunormi määratlemisel lähtunud. Seega toimub kinnipeetavate toitlustamine kooskõlas õigusnormidega ja kõrvalekalded üldistest toitlustamisnormidest peavad olema põhjendatud ega tohi ohustada kinnipeetava tervist. 20.

§ 62

kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.

§ 47

lõike 3 kohaselt kindlustatakse arsti ettekirjutusel kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Vangistusseadus ei kohusta seega kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama. Sellist kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuletada ka põhiseaduse §-st

1. Seega leiab kohus, et võimaluse piirides peaks kinnipidamisasutus võimaldama kinnipeetavale tema usuliste veendumistega kooskõlalist toitumist, kuid sellise kaalutlusotsuse tegemisel peab arvestama vangla võimalustega ning vajadusega tagada kõigile kinnipeetavatele tervislik toitumine. Mõeldamatu oleks igale kinnipeetavate eridieedi korraldamine nende usuliste tavade põhjendusel. Kaebuse esitaja taotlus talle taimetoidu võimaldamiseks rahuldati osaliselt. Kohus leiab, et ka juhul, kui kinnipeetavale ei maitse üks või teine toiduaine või vanglas valmistatud toit, on kinnipeetaval alati õigus seda toitu mitte süüa. Kinnipidamisasutuse toidu menüü peab olema koostatud mitmekesiselt (sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lõike 4 4 kohaselt peab kinnipeetava kahe nädala toiduenergiavajadusest katma teraviljatooted vähemalt 34% E, piimatooted 15% E, liha-, kala- ja munatooted kokku kuni 15% E, lisatavad rasvad 11% E, kartul 9% E, puuvili ja köögiviljad kokku 9% E ja suhkur 7% E.) Kaebajale on võimaldatud toitu, mis ei sisalda liha, kuid tuginedes sotsiaalministri määrusele nr 150 leidsid vastustajad, et toidust ei olnud võimalik loomseid valke lõplikult välja jätta.
2. Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et kinnipidamisasutus ei pea alati ja igal juhul garanteerima kinnipeetavale eridieeti tema usuliste vajadustega seoses, on tegemist kinnipidamisasutuse kaalutlusõigusega. Sellisel juhul on vaja kaaluda kinnipeetava esitatud põhjendusi tema tervise ja ka kinnipidamisasutuse võimalustega. Siinkohal on küsimus selles, kas ja kuidas peab kinnipeetav põhjendama oma soovi saada taimetoitu ilma meditsiinilise näidustusteta ja usulistel kaalutlustel. Seejuures on kaebuse esitaja viidanud PS §-le 42, mille kohaselt riigiasutused ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta ja järeldab sellest, et ta ei ole kohustatud vanglale põhjendama oma soovi saada usulistel kaalutlustel taimetoitu. Kohus sellise väitega ei nõustu. Kohus leiab, et kinnipidamisasutusel ei ole võimalik teha kaalutlusotsust usulistel kaalutlustel teistsuguse toitlustamise määramise kohta, kui ta ei ole veendunud selles, et sellised kaalutlused ka tegelikkuses eksisteerivad. Kohus märgib veelkord, et kui vabaduses viibides on isikul võimalik kujundada oma toidulaud selliseks, nagu tema soovid ja rahalised võimalused seda lubavad, siis vanglas kehtivad toitlustamise kohta õigusnormid, millest vangla lähtuma peab. Alus võimaldada eridieeti usulistel kaalutlustel on

§ 47

lõike 3 näol olemas, kuid enne kaalutlusõiguse teostamist on vanglal vaja veenduda vastavate faktiliste eelduste olemasolus: kas kinnipeetaval tunduvad sellised usulised kaalutlused tõepoolest olevat. Arusaadavalt ei saa kinnipeetav selliseid asjaolusid tõendada, kuid lühida ja adekvaatse põhjenduse peab ta siiski vanglale esitama. Kohus märgib, et ka sellisel juhul ei ole vanglal kohustust soovitud eridieeti võimaldada, kuid tal on kohustus teha taotluse osas põhjendatud otsus. Käesoleval juhul ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks oma soovi ja vajadusi adekvaatselt põhjendanud, seega puudus vanglal võimalus eridieedi võimaldamise osas põhjendatud kaalutlusotsuse tegemiseks.

1. Mis puutub kaebuse esitaja väidetesse, et teda piinati diskrimineerivalt seoses sellega, et talle ei võimaldatud soovitud taimetoitu ja seega sooviti teda näljutada, leiab kohus, et sellised väited on reaalsust moonutavad. Ühestki haldusasja materjalist ega vastustajate väidetest ei tulene seda, et vastustajad oleksid soovinud kaebuse esitajat näljutada ja seeläbi piinata.
2. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajad ei ole esitanud kohtule taotlust kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmiseks, seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5