KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2277 Haldusasi P.G kaebus Kodakondsus-

) § 2618 lõike 5 alusel rahalist toetust väljasaatmiskeskusest vabastamisel 200 krooni. Otsuse põhjenduse kohaselt on P.G arvel 03.10.2007 seisuga 0,15 krooni, mistõttu tal puuduvad rahalised vahendid elukohta tagasipöördumiseks. 2. Kaebuse esitaja leiab, et KMA otsus on motiveerimata ja ei ole kontrollitav. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lõikest 1 peab haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb 1 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Tulenevalt

§ 2618

lõikest 5 võib väljasaatmiskeskuse juhataja otsusel erandlikel asjaoludel ning kui väljasaadetaval puuduvad rahalised vahendid maksta väljasaadetavale väljasaatmiskeskusest vabastamisel ühekordset rahalist toetust summas, mis ei ületa kehtivat minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri. Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 22 lg 11 kohaselt kehtestab toimetulekupiiri suuruse Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega.

1. aasta riigieelarve seaduse § 3 lõike 7 järgi oli üksi elavale isikule toimetulekupiiri määr 900 krooni kuus. Tulenevalt SHS § 22 lõikest 1 lähtutakse toimetulekupiiri kehtestamisel minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks.
2. Kaebuse esitaja märgib, et esiteks on seadusandja antud sätetega näinud ette toetuse maksmise summas kuni 900 krooni, arvestades väljasaadetava minimaalseid tarbimiskulusid. Kuna haldusorgan otsustab, millises summas toetust makstakse, leiab kaebuse esitaja, et otsusest peab nähtuma, mille tõttu peab haldusorgan vajalikuks piirata isiku õigust niivõrd, nagu on tehtud antud juhul. Otsuses puudub täielikult motivatsioon, kuigi kaebuse esitajale makstud toetus moodustab ainult 22% seadusega ettenähtud võimalikust toetusest.
3. Otsuse põhjenduse kohaselt maksab bussipilet Tallinnast Narva 150 krooni. KMA on otsustanud lisaks maksta 50 krooni, põhjendamata, kuidas peaks isik selle rahaga täitma minimaalsed tarbimisvajadused toidule, riietusele ja muudele esmavajadustele. Arvestades, et P.G-l oli kontol 0,15 krooni, oleks olnud põhjendatud maksta maksimaalne võimalik summa, kuna 0,15 krooni jääb rahaliste vahendite minimaalse piiri juurde.
4. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks KMA otsustuse sidumine väidetavasse elukohta jõudmise bussipileti hinnaga. Kui seadusandja mõte oleks olnud piirduda toetuse andmisel elukohta jõudmise odavaima transpordi kuluga, ei oleks vastav otsus seatud sõltuvusse toimetulekupiirist. Seda kinnitab ka asjaolu, et toimetulekupiiriks üksi elava isiku kohta
5. aastal oli 900 krooni, kuid Eestist ei ole võimalik leida sihtkohta, kuhu jõudmiseks Tallinnast tuleks maksta niivõrd kallist piletihinda. Vastavalt bussiinfo koduleheküljele (www.bussireisid.ee) ei ületa kaugemate sihtkohtade hinnad 200 krooni. Seega on kaebuse esitaja meelest ilmselge, et otsuse tegemisel peab haldusorgan kaalutlema ka muid asjaolusid, kui bussipileti hinda ning vastavad argumendid peavad olema otsuses esitatud.
6. Otsuses esitatud põhjendus on kaebuse esitaja meelest asjakohatu ka põhjusel, et tulenevalt

mõttest määrab haldusorgan vastava otsusega rahasumma, mis aitab minimaalsel tasemel tagada inimväärse kohtlemise Eestist väljasaatmisel. Tegemist on riigist väljasaatmise otsuse täitmisel tekkivate esmavajaduste rahuldamise, mitte Eesti piires elukohta jõudmise toetamisega. Seetõttu on motiveerimiskohustuse täitmise seisukohalt tähendusetu otsuses esitatud põhjendus.

1. Kaebuse esitaja selgitab lisaks, et minimaalsete elamistingimuste säilitamiseks ei saa talle makstav summa olla väiksem, kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalk ja palub kohtul KMA-lt välja mõista rahaline toetus summas 3600-3700 krooni. 2
2. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-07 esitatud seisukohale, mille kohaselt kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.
3. 01.04.2008 esitas kaebuse esitaja täiendava taotluse vastustaja süülise tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglases määras kohtu äranägemisel. Kaebuse esitaja märgib, et KMA väljasaatmiskeskusest vabastamisel oli kaebuse esitajal ca 150 kilo erinevaid dokumente: kirjavahetus kohtu ja ametiasutustega. Nimetatud dokumentatsiooni ei ole võimalik toimetada teise sihtpunkti ühe inimese poolt ja bussiga.
4. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja leiab, et haldusorgan on süülise käitumisega tekitanud temale mittevaralist kahju, kuna hüvitise määramisel ei arvestatud asjaoluga, et ta peab kaasa võtma suurel hulgal ametlikku kirjavahetust ametiasutustega ja kohtute menetlusdokumendid, mis on vajalikud tema põhiõiguste kaitseks.
5. Vastavalt põhiseaduse § 14 on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Põhiseaduse § 43 sätestab, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd KMA ei tasunud temale piisavalt hüvitist, ei olnud tal seetõttu võimalik inimväärikal moel oma kirjavahetust teise sihtpunkti toimetada.
6. Tulenevalt HKMS § 10 lõikest 31 jätab kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamiseks nõutava hüvitise summa märkimata ja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.
7. Eeltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja Tallinna Halduskohtul tühistada KMA 03.10.2007 otsus nr 34, kuna see on õigusvastane ning mõista välja õiglane hüvitis KMA süülise tegevusega põhjustatud mittevaralise kahju eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, kuna haldusorgani poolt vormistatud otsus on õiguspärane ning KMA ei ole P.G-le kahju tekitanud.
9. P.G saabus 07.10.2006 ebaseaduslikult Eestisse ujudes üle Narva jõe. 09.10.2006 peeti isik Piirivalveameti ametnike poolt kinni kui Eestis seadusliku aluseta viibiv isik ning Tartu Halduskohtu 10.10.2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-1989 paigutati kaebuse esitaja väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. Isikul puudus reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia. P.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaega on Tallinna Halduskohtu määrustega kahe kuu võrra pikendatud. Tallinna Halduskohtu 02.10.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-1897 jäeti KMA taotlus P.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks rahuldamata ja P.G vabastati väljasaatmiskeskusest 03.10.
11. KMA 03.10.2007 otsuses nr 34 on asjaoludena märgitud, et väljasaadetava P.G arvel on 03.10.2007 seisuga 0,15 krooni. P.G sõnul on tema elukohaks Narva linn, Daumani 4-
12. Kuna P.G-l ei olnud raha elukohta tagasipöördumiseks, tegi KMA väljasaatmiskeskuse juhataja otsuse toetada P.G-d rahaliselt elukohta tagasipöördumiseks. 3 Summa määramisel on võetud arvesse nii bussipileti hinda Tallinnast Narva kui ka transporti väljasaatmiskeskusest Tallinna Bussijaama. Rahalise toetuse maksmisel lähtus KMA

§ 2618lõikest 5.

17. P.G palub oma kaebuses KMA-lt välja mõista rahaline toetus 3600-3700 krooni ehk siis toetus kuupalga alammäära ulatuses.

§ 2618

lg 5 alusel on väljasaadetavatele võimalik rahalist toetust määrata lähtuvalt toimetulekupiirist, mitte aga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast ning seetõttu oli P.G-le määratav maksimaalne võimalik toetuse summa 900 krooni.

1. Kaebuses märgitakse, et SHS § 22 lg 1 tulenevalt lähtutakse toimetulekupiiri kehtestamisel minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Samas lisab kaebuse esitaja, et otsuse põhjenduse kohaselt maksab bussipilet Tallinnast Narva 150 krooni. Lisaks on otsustatud maksta 50 krooni, põhjendamata, kuidas peaks isik selle rahaga täitma minimaalsed tarbimisvajadused toidule, riietusele ja muudele esmavajadustele.
2. Sotsiaalhoolekande seaduse § 4 lg 3 alusel on vältimatut sotsiaalabi õigus saada igal Eestis viibival isikul ning sama seaduse § 5 lg 1 kohaselt korraldavad sotsiaalhoolekannet sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik omavalitsus. KMA ei ole haldusorgan, kellel oleks seaduslik kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet ning seega ei ole KMA-l kohustust lähtuda toimetulekupiiri määramisel SHS § 22 lg 1 tulenevatest nõuetest. Otsuse nr 34 andmisel lähtus KMA asjaolust, et P.G-l ei olnud raha oma elukohta tagasipöördumiseks ning võttes arvesse bussipiletite hindu otsustas KMA P.G-d rahaliselt toetada. KMA-l ei ole kohustust teha sellist otsust kõikidele väljasaadetavatele, vaid KMA arvestab haldusorganina väljasaadetava raha olemasoluga ja väljasaadetavate isikute poolt esitatud taotlustega rahalise toetuse maksmiseks väljasaatmiskeskusest vabastamisel.
3. Vastustaja leiab, et otsus rahalise toetuse maksmiseks on proportsionaalne, kuna KMA on põhjendatult toetanud kaebuse esitaja vaidlustatud otsuses märgitud ulatuses ning toetus on proportsionaalne toetuse eesmärgiga.
4. Täiendavas nõudes KMA poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks märgitakse, et P.G väljasaatmiskeskusest vabastamisel oli kaebajal umbes 150 kilo erinevaid dokumente - kirjavahetus kohtute ja ametiasutustega - mida ei olnud võimalik toimetada sihtpunkti ühe inimese poolt ja bussiga. Nimetatud asjaoluga mittearvestamisel on KMA väidetavalt oma süülise käitumisega tekitanud kaebajale mittevaralist kahju.
5. KMA märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju tekkimist tõendama isik, kes mittevaralise kahju hüvitamist nõuab. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvastS § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustumise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peab kaebuse esitaja täpselt näitama, milles seisneb mittevaraline kahju ning rahalise hüvitamise nõude korral fikseerima konkreetsed alused. Kaebuse esitajal on kohustus näidata üheselt põhjuslik seos süülise käitumise ja tekkinud kahju vahel. KMA leiab, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju olemasolu, mistõttu tuleb kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jätta rahuldamata.
6. Vastustaja märgib lisaks, et Riigikohus on oma lahendis haldusasjas nr 3-3-1-93-04 ära toonud kahju hüvitamise üldpõhimõtte (tulenevalt RvastS § 7 lõikest 1). Nimetatud lahendi kohaselt peab 4 teo ja sellega tekitatud kahju vahel olema põhjuslik seos ehk tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult.
7. RvastS § 7 lg 1 seab kahju hüvitamise eelduseks ka tingimuse, et kahju ei olnud võimalik vältida kannatanupoolsete meetmetega. KMA ei ole P.G-le andnud hüvitusi väljasaatmiskeskuses kinnipidamise eest, vaid KMA 03.10.2007 otsusega nr 34 otsustati maksta rahalist toetust oma elukohta tagasipöördumiseks.
8. Kui kaebajal tekkis takistusi 150 kilo ametliku kirjavahetuse kaasaviimisega, oli P.G-l võimalus esitada KMA väljasaatmiskeskuse juhatajale taotlus täiendava rahalise toetuse saamiseks. P.G ei ole nimetatud taotlust esitanud ning haldusorganil ei saanud tekkida eeldusi, et P.G-l võiks olla raskusi oma kirjavahetuse äraviimisega.
9. Vastustaja leiab, et KMA tegevus on olnud õiguspärane, mistõttu puudub kaebuse esitajal alus kahju hüvitamise nõudeks. Kaebuse esitaja ei ole esitanud mingeid tõendeid ega põhjendatud väiteid, et vastustaja tegevus oleks põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Seega ei ole alust väita, et vastustaja tegevuse tulemusel on kaebuse esitajale tekitatud mittevaraline kahju. KMA leiab, et haldusorgani toimingud ega haldusaktid ei rikkunud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja ei ole kaebuse esitaja õigusi rikkunud ega talle mittevaralist kahju tekitanud ning P.G mittevaralise kahju hüvitamise nõue meelevaldne ning põhjendamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Riigiõigusabi tasu mõistetakse välja eraldi määrusega. Kohtu põhjendused on järgmised.
11. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et KMA-l on õigus maksta rahalist toetust väljasaatmiskeskusest isiku vabastamisel. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega.
12. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas KMA oleks pidanud maksma rahalist toetust maksimaalses määras (900 krooni), arvestades kaebuse esitaja majanduslikku seisukorda ning selle üle, kas KMA oleks pidanud eeldama, et P.G-l tekib raskusi 150 kilo ametliku kirjavahetuse kaasaviimisega ja seetõttu suurendama makstavat hüvitist. Lisaks on kaebaja leidnud ka, et KMA oleks võinud maksta talle rahalist toetust 3600-3700 krooni, mille osas on kaebuse esitajat esindav advokaat leidnud, et sellise toetuse summa nõudmiseks kaebuse esitajal alus puudub.
13. Alus väljasaatmiskeskusest vabastatud isikule rahalise toetuse maksmiseks tuleneb

§ 2618

lõikest 5: Väljasaatmiskeskuse juhataja otsusel võib erandlikel asjaoludel ning kui väljasaadetaval puuduvad rahalised vahendid maksta väljasaadetavale väljasaatmiskeskusest vabastamisel ühekordset rahalist toetust summas, mis ei ületa kehtivat minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri. Nimetatud toetuse võib väljasaadetavalt või tema Eestisse kutsujalt pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist välismaalaste seaduses ettenähtud korras sisse nõuda. Vaidlust ei ole selles, et SHS kohaselt oli 2007 aastal kehtivaks toimetulekupiiriks 900 krooni. Seega on väljasaatmiskeskuse juhatajal kaalutlusõiguse alusel õigus määrata väljasaatmiskeskusest vabastatud isikule toetust, juhul, kui on täidetud esiteks tingimus, et isikul puudub endal raha. Nimetatud tingimus oli käesoleval juhul täidetud: kaebuse esitajal oli isikuarvel 15 senti ja puudusid andmed selle kohta, et tal oleks olnud sularaha või raha pangakontodel, samuti sissetulekuid. Kaalutlusõiguse alusel peab väljasaatmiskeskuse juhataja määratlema aga lisaks eelnevale selle, kas tegemist on erandlike asjaoludega. Seega ei too

§ 2618

lõike 5 kohaselt asjaolu, et isikul raha ei ole, automaatselt kaasa kohustust maksta talle rahalist toetust, liiatigi maksimummääras.

§ 2618

lõikest 5 ei tulene väljasaatmiskeskuse juhatajale asjaolusid, millest juhinduda otsustamaks, kas tegemist on erandlike asjaoludega. Seega on nimetatud asjaolu väljasaatmiskeskuse juhataja otsustuspädevuses. Samuti 5 juhul, kui väljasaatmiskeskuse juhataja otsustab, et tegemist on erandlike asjaoludega, on summa suuruse määramine juhataja otsustuspädevuses.

1. HMS § 56 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud, kusjuures põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest nähtuma nii see, millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on haldusakt antud, kui see, millisele õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte mõni teistsugune otsustus.
2. Mis puutub kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti kohtulikku kontrolli, siis vastavalt HKMS § 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusaktile esitab nõuded HMS § 4, mille lõike 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ja lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti üle on piiratud: kohus kontrollib, kas õigusnormid, mille alusel haldusakt välja anti, sisaldasid endas kaalutlusruumi, kas tegemist sai olla otsustusdiskretsiooniga (kas võtta vastu konkreetne otsus või mitte) või lisaks ka valikudiskretsiooniga (milline otsus vastu võtta), millised on kaalutavad väärtused ja millist eesmärki otsus kandma peab. Kohus ei saa asetada ennast haldusorgani rolli ja hakata asjaolusid ise hindama so otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on olulisemad. Kohus hindab haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis aset ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku õiguse üldtunnustatud väärtusi (nt võrdsuse või proportsionaalsuse põhimõtet). Kohus leiab käesoleval juhul, et haldusorgan on tehtud otsust nõutava hoolikusega kaalunud ning et need kaalutlused tuginevad õigusnormidele, on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased.
3. Vaidlustatud otsuses on märgitud otsustamiseks vajalike faktiliste asjaoludena, et väljasaadetava (väljasaatmiskeskuses peetaval) isikuarvel on vaid 15 senti, et tema elukoht on Narva linn ja et bussipileti maksumus marsruudil Tallinn-Narva on 150 krooni. Nimetatud asjaolusid kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole. Ka kohtul ei ole põhjust arvata, et vaidlustatud otsuse tegemisel lähtuti vääradest faktilistest eeldustest.
4. Kohus leiab, et otsustusdiskretsiooni teostamiseks tehtud kaalutlused, et tegemist on erandlike asjaoludega (isikul puudub raha, kui tema elukohta jõudmiseks on vaja osta 150-kroonine TallinnNarva bussipilet, samuti, et 50 kroonist peaks piisama väljasaatmiskeskusest Tallinna bussijaama jõudmiseks), on ratsionaalsed ja loogilised ning kohtul puudub alus lugeda neid mitteõiguspärasteks. Samuti leiab kohus, et vastustaja on teostanud õiguspäraselt valikudiskretsiooni: määras kaebuse esitajale toetuse summas 200 krooni. Kaebuses märgitakse, et SHS § 22 lg 1 tulenevalt lähtutakse toimetulekupiiri kehtestamisel minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Samas ei tulene

§ 2618

lõikest 5 seda, et väljasaadetavale peaks tagama elamiseks vajaliku raha ühe kuu ulatuses.

§ 2618

lõige 5 ei sea iseenesest toetuse maksmise otsustajale toetuse suuruse otsustamisel mingeid kriteeriume. Kohus nõustub vastustajaga selles, et KMA ei ole haldusorgan, kellel oleks seaduslik kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet ning seega ei ole KMA-l kohustust 6 lähtuda toimetulekupiiri määramisel SHS § 22 lg 1 tulenevatest nõuetest. Mis puutub sellesse, et kaebuse esitajal oli kogunenud väljasaatmiskeskuses viibitud aasta jooksul 150 kilo kirjavahetust, siis kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei anna kaebuse esitajale alust nõuda, et KMA korraldas tema Narva transportimise autoga või taksoga. Selliseks nõudeks puudub igasugune seaduslik alus. Millegagi ei ole põhjendatud ega tõendatud kaebuse esitaja väited, et nimetatud dokumentatsiooni transpordi tagamata jätmine alandas tema inimväärikust. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebuse esitajale isegi nõudeõigust tema enda koju transpordi kinnimaksmiseks väljasaatmiskeskuse poolt. Sootuks ei ole tal õigust nõuda, et KMA tegeleks tema isiklike asjade transpordi korraldamisega.

1. Kokkuvõtlikult lähtus KMA otsusese nr 34 andmisel asjaolust, et P.G-l ei olnud raha oma elukohta tagasipöördumiseks ning võttes arvesse bussipiletite hindu otsustas KMA P.G-d rahaliselt toetada. Esitatud ei ole ühtegi põhjendust ega tõendit selle kohta, et otsus oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ehk et väljasaatmiskeskus oleks varem samadel asjaoludel teinud teistsuguseid otsuseid. KMA-l ei ole kohustust teha sellist otsust kõikidele väljasaadetavatele, vaid KMA arvestab haldusorganina väljasaadetava rahaliste vahendite olemasoluga ja väljasaadetavate isikute poolt esitatud taotlustega rahalise toetuse maksmiseks väljasaatmiskeskusest vabastamisel. Seega ei saa vaidlustatud otsust lugeda isegi kaebuse esitaja suhtes koormavaks haldusaktiks, vaid tegemist on hoopis teda soodustava haldusaktiga, mistõttu ei teki iseenesest ka proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise küsimust. Kuid isegi, kui käsitleda vaidlustatud haldusakti kaebuse esitaja õigusi piirava haldusaktina, ei leia kohus, et tehtud otsus oleks kaebuse esitaja õigusi ebaproportsionaalselt piirav. Eeltoodust tulenevalt on KMA 03.10.2007 korraldus nr 34, millega KMA maksis kaebuse esitaja rahalist toetust 200 krooni väljasaatmiskeskusest vabastamisel, õiguspärane, ja selle tühistamiseks puudub alus.
2. Mis puutub esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudesse, siis RvastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui avaliku võimu kandja on rikkunud tema õigusi avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase tegevusega. Kuna kohus leidis eelnevalt, et KMA tegevus vaidlustatud otsuse väljaandmisel oli õiguspärane, puudub kaebuse esitajal ka alus kahjunõude esitamiseks. Lisaks märgib kohus, et avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks seab RvastS § 9 lõige 1 kindlad alused: seda nõuet saab esitada juhul, kui isik leiab, et avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema väärikust, kahjustanud tervist, võtnud temalt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või head nime. Ka juhul, kui kohus oleks leidnud, et KMA vaidlustatud otsus on õigusvastane, ei nähtu kaebuse materjalidest ühtegi asjaolu, mis annaks kaebuse esitajale õiguse esitada KMA vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue kasvõi ühel RvastS § 9 lõikes 1 sätestatud alusel.
3. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud, jäävad menetlusosaliste kulud poolte endi kanda. Riigiõigusabi tasu mõistetakse kaebajat esindanud advokaadile välja eraldi määrusega. Kadriann Ikkonen Kohtunik 7