) § 11 lg 4 alusel, kuna kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Halduskohtusse võib kaevata avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse korralduse, käskkirja, otsuse, ettekirjutuse või muu õigusakti peale, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks (
Vaidlustatud dokument on antud haldusorgani poolt avalik-õiguslikes suhtes käskkirja vormis, kuid ainuüksi pealkiri ei näita, millise õigusaktiga sisuliselt tegemist on, vaid määravaks on, mida selle aktiga reguleeritakse. HMS § 51 lõige 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalikõigusliku seisundi muutmisele. Riigikohtu halduskolleegium on 7.05.2003.a. otsuses nr 3-3-1-3103 sedastanud: „/…/ üld- või üksikaktide materiaalne eristamine ei sõltu sellest, millises vormis ja korras haldusorgan akti teatavaks teeb. See, kas õigusakt vormistada ja avaldada üld- või üksikaktina (määrusena või korraldusena), peab tulenema õigusakti sisust, täpsemalt regulatsiooni tegelikust konkreetsusastmest.“ 26.05.2008.a. otsuses nr 3-3-1-20-08 on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et üldkorraldusena saab käsitada akti, mille toimeala on territoriaalselt väga piiratud ning adressaatide ring igal ajahetkel objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav. 13.02.2008.a. määruses nr 3-3-1-95-0 märgib Riigikohtu halduskolleegium 7, et üld- ja üksikaktide eristamise üheks tunnuseks võib olla ka akti regulatsiooni territoriaalne ulatus. Vaidlustatud käskkirjaga kehtestatakse kava, mille eesmärgiks on Eesti kalalaevastiku püügikoormuse vastavusse viimine püügivõimalustega/kalavarudega. Kava punktis 1 antakse ülevaade Eesti kalalaevastiku segmentidest ja Eesti kalalaevastiku registrist väljakantud, registrisse lisandunud ning registris olevatest laevadest. Kava on kehtestatud kogu Eesti kalalaevastiku püügikoormuse reguleerimiseks. Käsitletakse valdkonda kui tervikut, mitte normide rakendamist suure adressaatide ringiga üksikjuhtumi osas. Seega vastab vaidlustatav käskkiri sellise üldakti tunnustele, mis pole halduskohtus vaidlustatav. Kaebaja õigusi saab rikkuda otsustus, millega tema toetuse saamiseks esitatud taotlus on rahuldamata jäetud.
lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebaja viidatud rikutud subjektiivne õigus – põhjendamatult ilma jätmine võimalusest taotleda toetust talle kuuluvate laevade osas, milliste osas oleks see olnud võimalik eelmisel taotlusperioodil – on ilmselgelt põhjendamatu. Vaidlustatud kava ei takista mingil viisil kaebajal toetust taotleda, sellist keelavat normi kava ei sisalda. Isegi kui kaebaja leiab, et kõige otsesemalt rikub tema subjektiivseid õigusi kava punkt 3.1, siis viidatud regulatsiooni ei kehtestata esmakordselt kavas. Vastavalt põllumajandusministri 29.08.2008.a. määruse nr 89 „“Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 1.1 „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ §-le 6 lg 3 peab taotluses nimetatud kalalaevaga olema merel kala püütud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil vähemalt 75 päeva või 80 protsenti püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest. Kaebaja on tasunud kaebuse eest riigilõivu 80 kr.
lg 4 p 2 kohaselt tagastatakse riigilõiv, kui kaebus tagastatakse
Rahandusministri 29.12. 2006.a. määrusega nr 68 vastu võetud „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ § 10 alusel on riigilõivu tasunud isikul õigus esitada taotlus riigilõivu tagastamiseks koos riigilõivu tasumist tõendava originaaldokumendiga riigilõivu võtnud asutusele kahe aasta jooksul riigilõivu tasumise aasta lõpust arvates, märkides riigilõivu tagastamise taotluses korra §-s 11 nõutud andmed. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.