3-06-1174 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2006 Tartu Haldusasja number 3-06-1174

) §-le 9 lg 4 autonoomne ning

§ 9

lg 6 p 3 kohaselt kehtestab ülikool oma põhikirjas õppetingimused ja õppekorra ning õppekavade koostamise korra.

§ 14

lg 3 kohaselt ja tulenevalt ülikooli enesekorraldusõigusest kehtestab ülikooli nõukogu ülikooli valitsemisse ning õppe- ja teadustegevusse puutuvad üldised eeskirjad. Ülikoolil ei ole kohustust kooskõlastada nimetatud regulatsioone teiste ülikoolidega. Õppekorralduseeskirjas sätestatud diplomi cum laude andmise kord vastab haridusministri määrusega nr 8 kehtestatud regulatsiooni mõttele ning lähtub vastava regulatsiooni loogikast. Diplomi cum laude andmist reguleeriv kord õppekorralduseeskirjas on püsinud muutumatuna alates kaebuse esitaja immatrikuleerimisest

1. aastal. Kõigis alates 04.09.2000 kehtinud õppekorralduseeskirja redaktsioonides on olnud ühtmoodi reguleeritud keskmise hinde arvutamine, samuti ei ole alates 04.09.2000 olnud lubatud positiivsele tulemusele sooritatud eksami, arvestuse või kaitsmise kordussooritus hinde parandamise eesmärgil. Cum laude diplomiga ei ole kohane tunnustada üliõpilasi, kes on õpingute jooksul saanud mõne eksami soorituse eest hindeks F ehk puuduliku, mis tähendab, et üliõpilasel on eksami sooritamise hetkel puudunud aines miinimumteadmiste tase. Vastav põhimõte on olnud üheselt fikseeritud ülikooliseaduse alusel ülikooli nõukogu poolt kehtestatud õppekorralduseeskirjas alates 04.09.2000 ehk kaebaja immatrikuleerimisest. Ülikool on kohustatud oma õppekorralduse määramisel arvestama, et PS §-s 37 sätestatud igaühe õigus haridusele ei saa olla piiramatu. Finantskaalutlused ning ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus võivad olla selle piirangu piisavaks õigustuseks. Haridus- ja Teadusministeerium leidis, et Tartu Ülikooli õppekorralduseeskiri ja selle rakendamine diplomi kiitusega väljaandmise tingimuste kohta on kooskõlas määruse nr 8 sätete ja mõttega. Määrus nr 8 on kehtinud alates
2. aastast ja selles
3. a tehtud muudatused ei ole sisuliselt muutnud diplomi kiitusega andmise põhimõtteid. Määruse nr 8 p 1 kohaselt peavad kõrgharidust andvad õppeasutused andma välja diplomeid kiitusega cum 3 laude selles määruses ettenähtud tingimustel. Kui õppeasutuste praktika on olnud määruses sätestatust erinev, siis ei ole nende tegevus olnud selles osas õiguspärane ja nad peavad oma tegevuse õigusaktidega vastavusse viima. Määruse nr 8 p 4 alapunkti 4 kohaselt peab üliõpilase keskmine hinne olema õpingute vältel vähemalt 4,60, kusjuures arvestatakse kõikide eksamite, õppepraktika ja lõputöö hindeid. Nimetatud punktis on sõnaselgelt rõhutatud, et keskmise hinde arvutamisel lähevad arvesse kõikide eksamite hinded. Nende hulka kuuluvad ka negatiivsed hinded. Keskmine hinne arvutatakse kõiki õpitulemusi arvestades, mitte ainult positiivselt sooritatud tulemusi arvesse võttes. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse
4. oktoobri 2006 otsusega ning kohustas Tartu Ülikooli väljastama R.R.ile baccalaureus artiumi kraadi kinnitav diplom kiitusega cum laude ning luges Tartu Ülikoolis kasutusele võetud cum laude omistamise tõlgenduspraktika õigusvastaseks. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb 19.05.2006 ülikooli õppeosakonna poolt antud juhise järgi keskmise hinde arvutamiseks kõikide saadud hinnete summa jagajana arvesseminevate eksamite hulka arvata ka need eksamid, mille esialgne tulemus oli 0 (F). Sellisel puhul läheb ühes aines tehtud eksami eest kirja kaks tulemust (0 + ümbertegemisel saadud tulemus) ning ühte eksamit, mis oli õppekava täies mahus läbimiseks kohustuslik sooritada, arvestatakse kahe eksamina. Taoline keskmise hinde arvutamise metoodika mõjutab keskmist hinnet üliõpilase kahjuks. Kuna kaebuse esitaja sooritas 26.01.2005 eksami hindele F (puudulik) ja 14.03.2005 eksami samas aines hindele A (suurepärane), siis tema aritmeetiline keskmine hinne üle kõigi õppetulemuste oli 4,53 ning juhul, kui arvesse läheksid ainult positiivsele hindele sooritatud tulemused, oleks keskmine hinne üle 4,
5. Tartu Ülikoolis tõlgendatakse ja rakendatakse haridusministri määrusega kehtestatud cum laude andmise tingimusi teisiti, kui teistes Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides. Kuni käesoleva aasta kevadeni ei tõlgendatud ega rakendatud mitte kõikides Tartu Ülikooli teaduskondades cum laude andmise tingimusi ühetaoliselt. Kuni 13.06.2006, mil kaebuse esitajale tehti teatavaks ülikooli lõplik seisukoht, et talle ei ole võimalik diplomit kiitusega väljastada, anti ka TÜ õigusteaduskonnas diplom kiitusega (cum laude) üliõpilastele, kes õpingute vältel olid saanud hinde F, kuid hiljem parandasid selle hindeks A, B või C ning keskmise hinde arvutamisel võeti arvesse ainult positiivse tulemusega eksamid. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja p 130 regulatsioon vastab haridusministri 09.02.1999 määruse nr 8 regulatsioonile, kuid ministri määrusele ei vasta ülikooli õppeosakonna poolt õppekorralduseeskirja p 130 tõlgendamiseks ja kohaldamiseks antud juhised. Selle juhisega laiendas Tartu Ülikool õigusvastaselt oma pädevust. Piirates diplomi kiitusega cum laude saamise võimalust on Tartu Ülikool kehtestanud cum laude diplomi andmiseks täiendavad tingimused võrreldes haridusministri 09.02.1999 määruses kehtestatud tingimustega.

ega ka Tartu Ülikooli seadus Tartu Ülikoolile diplomi kiitusega cum laude tingimuste kehtestamiseks volitust ei anna.

§ 31

lg 2 järgi on volitatud diplomi kiitusega cum laude andmise tingimused kehtestama haridus- ja teadusminister. Haridusministri 09.02.1999 määruse nr 8 p-s 4.1 räägitakse õppekava täies mahus läbimisest. Määruse p-s 4.1 antud selgitusest ja TÜ õppekorralduseeskirja p-st 127 lähtudes on õppekava täies mahus täidetud (läbitud), kui üliõpilane on sooritanud õppekavas ettenähtud kohustuslikud eksamid, arvestused ja õppepraktika ning kaitsnud lõputöö või sooritanud lõpueksami. Sooritatud eksamina saab eeltoodu alusel mõista

nes eksamit, milles üliõpilane sai positiivse hinde. Määruse p 4.2 kohaselt peab cum laude saamiseks olema 4 eksamid sooritatud hinnetele C, B või A. Kõikide eksamite hinded määruse p 4.4 tähenduses saavad olla vaid positiivsed eksami hinded, s. t hindeid A-st E-ni (F kui mittesooritatud eksami hinne arvesse ei lähe). Seda kinnitab p 4.4 teine lause, kus antakse juhis numbersüsteemis olevate hinnete ümberkandmiseks tähtsüsteemi (õpitulemuste hindamisel tähtedega arvestatakse keskmise hinde arvutamisel tähed A kuni E ümber numbriteks 5 kuni 1 vastavalt kõrgharidust andvate õppeasutuste ühtsele hindamissüsteemile). F-ide arvestamisest keskmise hinde arvutamisel määrus ei räägi, sest õppekava läbimise mõttes tähendab F mittesooritust ehk tulemuse puudumist. Seega on väär ning määruse mõtet ja süsteemi moonutav TÜ õppekorraldus- ja kvaliteeditalituse tõlgendus, kus sooritatud eksamite hulka arvestatakse ka eksamid, mille tulemus oli F

nes positiivsele tulemusele tehtud eksameid.

§ 1sätestab autonoomia piirid.

Kuna kõrgharidust tõendava dokumendi - diplomi (sealhulgas cum laude diplomi) - väljaandmiseks peavad kehtima ühtsed tingimused kõikides Eesti kõrgkoolides, on seadusandja

§-s 31 lg 2 volitanud diplomi kiitusega cum laude andmise tingimused kehtestama haridus- ja teadusministri.

§ 31lg 2 edasivolitamise õigust ei sätesta.

Cum laude diplomi andmisel täiendavate tingimuste õigusvastast kehtestamist ei saa põhjendada ka õppeasutuse efektiivse funktsioneerimise kaalutluse ja finantskaalutlustega. Asjaolu, et üliõpilane sai õpingute jooksul mõnes aines eksamil hindeks F ei tähenda seda, et ülikooli lõpetamisel ei oleks ta seda ainet parimal tasemel omandanud. Parandades eksamihinde F hindeks C, B või A on üliõpilane omandanud õppeaine heal, väga heal või suurepärasel tasemel. Tunnustust väärib lõpptulemus, tähtis ei ole, kuidas üliõpilane selle tulemuseni jõudis. Seega oli Tartu Ülikool kohustatud väljastama R.R.ile diplomi kiitusega cum laude, kuna R.R. oli täitnud haridusministri 09.02.1999 määruse nr 8 p-s 4 sätestatud vajalikud eeldused selle diplomi saamiseks. Halduskohus rahuldas ka kaebuse esitaja tuvastusnõude, tuvastades, et Tartu Ülikoolis

1. a mais kasutusele võetud cum laude omistamise tõlgenduspraktika on õigusvastane. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Tartu Ülikool esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2006 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta R.R.i kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
3. On Tartu Ülikoolil õigus kehtestada reeglid selle kohta, kuidas õppetööd, s. h omandatud teadmiste kontrolli eksamite näol, ülikoolis läbi viiakse. Ülikooli õigus kehtestada õppetingimused ja kord hõlmab ka õigust määrata, et Tartu Ülikooli kiitusega diplomite väljastamisel arvestatakse kõikide Tartu Ülikoolis läbi viidud teadmiste kontrolli tulemusi. Sellega ei kehtesta Tartu Ülikool täiendavaid tingimusi Tartu Ülikooli diplomi cum laude andmisel, vaid määrab, et diplomi cum laude andmisel arvestatakse kõikide ülikooliõpingute vältel tehtud eksamite tulemusi.

§-st 14 lg 3 p-dest 11 ja 12 tulenevalt kehtestab ülikooli nõukogu vastavalt ülikooli valitsemisse ning õppe- ja teadustegevusse puutuvad üldised eeskirjad ning otsustab õppe- ja teadustegevuse üldküsimusi, mis puudutavad vähemalt kaht struktuuriüksust. Vastavalt

§-le 22 lg 3 kehtestab õppetingimused ja korra ülikool.

1. On ebaõige seisukoht, et TÜ õppekorraldus- ja kvaliteeditalituse tõlgendus on määruse nr 8 mõtet ja süsteemi moonutav. 5 Määruse p 4 alapunktis 1 nimetatud eksamite sooritamine tähendab seda, et õppekava loetakse läbituks vaid siis, kui kõikide ainete läbimisel on saadud positiivne tulemus. See on miinimumnõue ja kehtib kõigi üliõpilaste jaoks, kes soovivad ülikooli lõpetada. Määruse p 4 alapunkt 4 seab sõnade „kõikide eksamite hindeid“ kasutamisega diplomi cum laude saamiseks täiendavad (rangemad) nõuded. Kui p 4 alapunkt 1 kohaselt peab lõplik tulemus olema positiivne, siis alapunktis 4 on selgelt sätestatud, et keskmise hinde arvutamisel ei lähtuta vaid positiivsetest, vaid kõigist tulemustest.
2. On ebaõige seisukoht, et kui üliõpilane sai õpingute jooksul mõnes aines eksamil hindeks F ei tähenda see veel, et ta ülikooli lõpetamisel ei oleks seda ainet parimal tasemel omandanud. Eeltoodud seisukohavõtuga on halduskohus ületanud oma pädevust, võttes seisukoha akadeemilises küsimuses, mille otsustamine on ülikooliseaduse alusel antud ülikooli ainupädevusse. Samuti ei ole antud küsimuses absoluutse soorituse eelistamine efektiivse soorituse ees põhjendatud. Diplomi cum laude andmise eesmärk on õppekava raames ülikooli poolt pakutavad ained parimal tasemel omandanud üliõpilaste töö akadeemiline tunnustamine. Cum laude diplomiga ei ole kohane tunnustada üliõpilasi, kes on õpingute jooksul saanud mõne eksami eest hindeks F ehk puuduliku, mis tähendab, et üliõpilasel on eksami tegemise hetkel puudunud aines miinimumteadmiste tase. Ühtmoodi olulised on kõik Tartu Ülikoolis läbitud õpingud, meelevaldne on omistada tähendust vaid positiivselt sooritatud eksamitele ning unustada ära varasemad negatiivsele tulemusele sooritatud eksamid. Selline lähenemine võiks viia olukorrani, kus üliõpilane teeb kõik õppekavas ette nähtud eksamid esimesel korral negatiivsele tulemusele, viimasel korral aga hindele A, B või C, ning talle antakse ülikooli lõpetamisel vastavalt kehtivatele õigusaktidele diplom cum laude. Kui ühele üliõpilasele antakse võrreldes teiste üliõpilastega rohkem aega eksami sooritamiseks, rikutakse sellega üliõpilaste võrdse kohtlemise printsiipi. Ülikoolile peaks jääma õigus otsustada, et võetakse arvesse ka õpingute läbimise efektiivsust, mitte

nes lõpptulemust. 4. Ei ole haridusministrile seadusega antud volitusi otsustada ülikoolide õppetingimuste ja korra määramise üle. Haridusminister on määrusega kehtestanud kiitusega diplomite väljastamise tingimused, kuid ei ole määranud seda, kas ja millistel tingimustel on üliõpilastel õigus läbikukutud eksameid uuesti sooritada ning kas üliõpilastel on õigus positiivsele hindele sooritatud eksamit hinde parandamise eesmärgil uuesti sooritada. Ülikoolidel on autonoomia vastavalt PS §-le 38.

§ 9lg 4 kohaselt on ülikool autonoomne ülikooliseaduses sätestatud ulatuses, s.

t autonoomiat saab piirata vaid seadusega.

§ 14

lg 3 kohaselt on ülikooli nõukogul muu hulgas õigus kinnitada ülikooli õppekavad, kehtestada kraadide kaitsmise kord ja tingimused, üliõpilaste vastuvõtutingimused ja -kord ning üliõpilaste ülikoolist väljaarvamise tingimused ja kord, samuti kehtestada ülikooli valitsemisse ning õppe- ja teadustegevusse puutuvad üldised eeskirjad ning otsustada õppe- ja teadustegevuse üldküsimusi.

§-s 22 lg 3 on öeldud, et õppetingimused ja korra kehtestab ülikool. Kuna ülikoolidel on autonoomia õppetingimuste ja korra kehtestamisel, siis ei saa määrust tõlgendada, arvestamata selle koosmõju ülikoolisiseste eeskirjadega. Seisukohaga, et ülikoolisisese regulatsiooni kehtestamisel tuleb lähtuda üleriigilisest regulatsioonist, mis seab ülikoolile teatavad piirangud (haridusministri 09.02.1999 määrus nr 8), eiras halduskohus ülikooli autonoomia printsiipi, andes erinevate regulatsioonide koosmõju hindamisel haridusministri määrusele diplomi cum laude tingimuste määramise kohta prioriteedi ülikooli regulatsioonide suhtes, millega ülikool määrab oma õppetingimused ja korra. Selline tõlgendus on vastuolus PS §-s 38 sätestatud ülikooli autonoomia printsiibiga ning

§-ga 22 lg

1. Ülikooli autonoomia põhimõte viitab sellele, et ülikoolil peab olema enesekorraldusõigus. Tartu Ülikoolile peab siiski jääma võimalus otsustada tunnustuse avaldamist oma parimatele üliõpilastele. 6
2. On määrus nr 8 vastuolus ka põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte hõlmab endas põhimõtet, et õigus peab olema arusaadav. Määruses jääb ebaselgeks küsimus, miks on kajastatud hinnete D ja E ümberarvutamist, kui cum laude diplomi saamiseks peab üliõpilane olema sooritanud kõik eksamid hinnetele A, B või C. Samuti ei ole üheselt mõistetav, mida peetakse silmas keskmise hinde arvutamisel arvestatavate kõikide eksamite hinnete all.

§ 31

lg 2 kohaselt võib ülikool anda diplomi cum laude ülikooli lõpetanud isikule haridus- ja teadusministri kehtestatud korras. Põhiseaduse kohaselt saab ülikoolide autonoomiat piirata

nes seaduse alusel. Kuna ülikoolil on põhiseadusest tulenev enesekorraldusõigus ning õigus kehtestada oma õppetingimused ja kord, ei ole seadusandja pannud ülikoolile imperatiivselt kohustust väljastada diplomeid cum laude haridus- ja teadusministri määratud tingimustel. R.R. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1. On õigesti leitud, et Tartu Ülikool seab lisaks haridusministri 09.02.1999 määrusele nr 8 lisatingimusi kiitusega diplomi väljastamisele.

§ 31

lg 2 sätestab üheselt, et cum laude diplomi väljastamise tingimused kehtestatakse haridus- ja teadusministri poolt. Tartu Ülikool seab kiitusega diplomi saamise eelduseks, lisaks cum laude määruses sätestatule, ka absoluutse läbikukkumise keelu. See on kitsendav tingimus, mis ei sisaldu üleriigilises cum laude määruses, vaid pelgalt Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirjas. 2. On põhjendamatu seisukoht, et

§ 22

lg 3 kohaselt on ülikoolil õppetingimuste ja korra kehtestamise õigus, millest tuleneb ka Tartu Ülikooli pädevus määrata, et diplomi cum laude andmisel arvestatakse kõikide ülikooliõpingute vältel tehtud eksamite tulemusi.

§-st 31 lg 2 tuleneb, et seadusandja ei ole soovinud jätta kiitusega diplomi väljastamise tingimusi ja korda iga kõrgharidust andva õppeasutuse enda reguleerida, vaid on pidanud vajalikuks luua üleriigiline kiitusega diplomi väljastamise standard. Selle väljatöötamiseks ja kehtestamiseks on antud erivolitus haridus- ja teadusministrile. Tegemist on eriregulatsiooniga, mis piirab

§-st 22 lg 3 tulenevat ülikooli üldpädevust õppekorralduslikes küsimustes. Ka

§ 9lg 4 rõhutab, et ülikooli autonoomsuse ulatuse sätestab ülikooliseadus.

Seega tuleb ülikoolil üldpädevuse raames õppekorralduslike küsimuste reguleerimisel lähtuda piirangutest, mis tulenevad

§-st 31 lg

1. Ülikoolisaedus või cum laude määrus ei anna ülikoolile volitust seada täiendavaid tingimusi kiitusega diplomi saamisele. Olukorras, kus Tartu Ülikool võttis oma siseregulatsioonist tõusetuva üliõpilaste ebavõrdse kohtlemise situatsiooni kõrvaldamiseks
2. a. maikuus käibele uue, üleülikoolilise tõlgenduspraktika, mille kohaselt lisandus cum laude määrusega kehtestatud tingimustele „absoluutse läbikukkumise keeld“, ületas Tartu Ülikool talle ülikooliseadusest tulenevat pädevust õppekorralduslike küsimuste lahendamisel.
3. On vastuolus määruse ideega seisukoht, et määruse nr 8 p 4.
4. sätestab miinimumnõude, mis kehtib kõigi üliõpilaste jaoks ning p 4.
5. sätestab erinõuded cum laude saamisele. Määrus nr 8 ei ole suunatud ülikooli lõpetamiseks vajaminevate miinimumnõuete kehtestamisele, vaid selle aisaks eesmärgiks on sõnastada kiitusega diplomi väljastamise kriteeriumid. Seega ei saa punkte 4.
6. ja 4.
7. vaadata teineteisest lahusolevatena, vaid ühtse tervikuna. Määrus nr 8 peab arvestatavate hinnete all silmas positiivseid sooritusi - F kujutab endast aga mittesooritust, mistõttu ei saa teda ka keskmise hinde arvutamisel arvestada. Samuti ei kajastu hinne F diplomi lisas.
8. On põhjendamatu väide, et halduskohus on cum laude eesmärki käsitledes ületanud oma pädevust, kuna tegemist on akadeemilise küsimusega. Kuna cum laude diplomi väljastamise kriteeriume reguleerib haridus- ja teadusministri poolt kehtestatud õigustloov akt, on kohtul vastavalt HKMS §-dele 3 lg 1 p 1 ja 4 lg 1 õigus 7 süüvida ka reguleeritava objekti olemusse. Ülikooli autonoomia raames lahendatav ülesanne ei tähenda seda, et tegemist oleks kohtuliku kontrolli alla mittekuuluva nähtusega. Ülikooli autonoomia on ülikooliseaduses sätestatud ulatuses ülikoolile kuuluv ainupädevus teatud küsimusi otsustada. Ülikoolil on

§-st 22 lg 3 tulenevalt õppekorralduslike küsimuste lahendamisel üldpädevus, cum laude diplomi väljastamise tingimuste ja korra osas annab aga ülikooliseadus erivolituse haridus- ja teadusministrile. Sellega on ülikooli üldpädevust õppekorralduslikes küsimustes, täpsemalt kiitusega diplomi tingimuste reguleerimisel piiratud, mistõttu on ekslik apellandi arusaam, et lisaks haridus- ja teadusministrile on ka ülikoolil pädevus kehtestada kiitusega diplomi väljastamise tingimusi. Tegemist on haridus- ja teadusministri ainupädevusse kuuluva valdkonnaga. Seega on asjakohatud viited ülikooli autonoomia riivele ja pädevuste kollisoonile. Kaasatud isiku Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja leidis 13.12.2006 toimunud kohtuistungil antud seletuses, et tulenevalt

§-st 22 lg 3 võib ülikool kehtestada õppetingimused ja korra ning sellest õigusest tulenevalt saab ülikool täpsustada ka ministri määrust diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimuste kohta.

§-de 22 lg 3 ja 31 lg 2 sõnastuse alusel leiti samuti, et diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimuste kehtestamisel on tegemist konkureeriva pädevusega ja seega tuleb arvestada nii ministri määrust kui ka ülikooli poolt kehtestatud eeskirju või nende tõlgendusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10. oktoobri 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

ki apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:

1. Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus teinud ebaõige järelduse leides, et Tartu Ülikool on kehtestanud cum laude diplomi andmiseks täiendavad tingimused võrreldes haridusministri määruses nr 8 kehtestatud tingimustega, kuna
2. a mai tõlgendusjuhisega (märgukirjaga) piiratakse diplomi kiitusega (cum laude) saamise võimalust. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus asunud seisukohale, et Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja p 130 regulatsioon vastab määruse nr 8 regulatsioonile, kuid ministri määruse loogikale ja mõttele ei vasta
3. a mais kõigile teaduskondadele saadetud kirjalik juhis õppekorralduseeskirja p 130 (s. o ka määruse nr 8) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et viidatud juhisega õppekorralduseeskirja p 130 tõlgendamiseks on Tartu Ülikool piiranud diplomi kiitusega (cum laude) saamise võimalust võrreldes õppekorralduseeskirja p-s 130 ja määruses nr 8 sätestatuga. Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et Tartu Ülikoolil (ülikooli nõukogul) ei ole õigust kehtestada

§-s 14 lg 3 p-des 11 ja 12 ning §-s 22 lg 3 märgitud ülikooli valitsemisse ning õppe- ja teadustegevusse puutuvaid üldisi eeskirju, õppetingimusi- ja korda ega otsustada õppe- ja teadustegevuse üldküsimusi. Halduskohus on vaidlustatud otsuses viidanud sellele, et

§-s 31 lg 2 on antud volitus kehtestada diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimused

nes haridus- ja teadusministrile, s. o ühelegi 8

§-s 3 märgitud ülikoolile või eraülikoolile ei ole antud volitust ise cum laude andmise tingimusi kehtestada ega ka võrreldes määruses nr 8 märgitud tingimustega teistsuguseid tingimusi kehtestada. Kuna

§ 31

lg 2 annab volituse kehtestada diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimused

nes haridus- ja teadusministrile, mida minister ka 09.02.1999 määrusega nr 8 teinud on, siis ei pea ringkonnakohus asjakohaseks ega põhjendatuks apellandi väidet, et ka ülikoolidel, s. h Tartu Ülikoolil, on siiski õigus sekkuda diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimuste määramisse just

§-de 14 lg 3 ja 22 lg 3 alusel selle kaudu, et lisaks määruses nr 8 märgitud tingimustele sätestatakse Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirjas täiendavalt näiteks see, et Tartu Ülikoolis kiitusega diplomite väljastamisel arvestatakse kõikide sooritatud eksamite (nii positiivselt sooritatud kui ka mittesooritatud) tulemusi. Ringkonnakohus nõustub seega halduskohtu põhjendusega, et kuna

ei anna ülikoolidele volitust kehtestada diplomi kiitusega (cum laude) väljastamise tingimusi, siis puudub ülikoolidel ka õigus

kõik millisel viisil (õppekorralduseeskirjaga, kitsendava tõlgendamise kasutamisega) piiravalt muuta või täiendada ministri poolt kinnitatud diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimusi. 2. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohtu tõlgendus määruse nr 8 p 4 kohta ei ole õige ega süsteemne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud tõlgendusega (otsuse lk-d 10-11) ja ei pea vajalikuks seda käesolevas otsuses korrata. Apellandi põhjendus, et halduskohtu tõlgendus ei ole süsteemne, kuna selle kohaselt peaks üliõpilastel võimaldama ka positiivsele hindele sooritatud eksameid uuesti teha, sest vastasel juhul tekiks olukord, kus eksami mittesooritamine (hinde F e. 0 saamine) on üliõpilasele diplomi cum laude saamise aspektist soodsam, kui eksami sooritamine positiivsele hindele (hinnete D e. „rahuldav“ või E e. „kasin“ saamine) ei anna alust halduskohtu poolt antud tõlgendust kahtluse alla seada. Vaidlustatud otsuses on halduskohus sellele probleemile oma hinnangu andnud, märkides, et tingimuse, mille kohaselt positiivsele tulemusele sooritatud eksami (hinded E kuni A) kordussooritus hinde parandamise eesmärgil ei ole lubatud, ei ole kehtestatud määrusega nr 8, vaid Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja p-ga 189 ja kuna ülikoolil on õigus selliseid piiranguid kehtestada, siis ei hinda halduskohus seda, kas tegemist on ebamõistliku ja õigusvastase piiranguga. Halduskohus on samuti põhjendatult leidnud, et kuigi ülikoolil oli õigus õppekorralduseeskirja p-s 189 märgitud piirangut kehtestada, ei ole ülikoolil selle piirangu olemasoluga seoses alust ega õigust kehtestada diplomi kiitusega (cum laude) andmisele täiendavaid ja piiravaid tingimusi ega tõlgendada määrust nr 8, mis oma sisult on üleriigiline regulatsioon, Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja p 189 olemasolu tõttu kitsendavalt. Põhjendatud ega ka määruse nr 8 eesmärgist ja selle sõnastusest tulenev ei ole apellandi väide, et määruse nr 8 p-s 4.1 märgitud nõue sooritada õppekavas ettenähtud kohustuslikud eksamid positiivsele hindele on

nes miinimumnõue ja kehtib kõigi üliõpilaste suhtes, kes soovivad ülikooli lõpetada ning alles määruse nr 8 p-st 4.4 tulenev nõue käib nende üliõpilaste kohta, kes soovivad saada diplomit kiitusega, kusjuures p 4.4 sõnastus – arvestatakse kõikide eksamite, õppepraktika ja lõputöö hindeid- tähendab erinevalt p-st 4.1 seda, et cum laude diplomi väljaandmise puhul arvestatakse lisaks positiivsetele hinnetele (A kuni E) ka saadud negatiivseid hindeid (F e. 0). Määruse nr 8 p-de 1 ja 3 kohaselt kõrgharidust andvad õppeasutused annavad välja kõrgharidust tõendavaid dokumente (diplomeid) kiitusega (cum laude) käesolevas määruses ettenähtud tingimustel ning diplom kiitusega antakse välja vastaval õppekaval (bakalaureuseõpe, magistriõpe jne.) põhineva õppe lõpetanud isikutele. Määruse nr 8 p 4 on pealkirjastatud järgmiselt: „Diplom kiitusega (cum laude) antakse välja üliõpilasele“. Eeltoodud sätete sisust tulenevalt ei ole alust asuda sisukohale, et määruse nr 8 p 4.1 on miinimumnõue ülikooli lõpetamiseks ja kehtib kõigile üliõpilastele ning alles p 4.4 kehtestab regulatsiooni diplomi cum laude saamiseks. 9

1. Põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus on ületanud oma pädevust, leides kohtuotsuses, et cum laude diplomiga on kohane tunnustada ka neid üliõpilasi, kes on õpingute ajal saanud mõne eksami hindeks F, kuid hiljem eksamihinde A-ks, B-ks või C-ks parandanud, sest tunnustust väärib lõpptulemus ning tähtis ei ole, kuidas sellise tulemuseni jõuti. HKMS § 25 lg 5 järgi kohaldatakse kohtuotsuse sisule TsMS sätteid. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas muuhulgas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Asja materjalidest nähtuvalt esitas Tartu Ülikool vastuses kaebusele väite, et ülikool tõlgendas määrust nr 8 eesmärgipäraselt, sest cum laude andmise eesmärk on õppekava raames ained parimal tasemel omandanud üliõpilase töö tunnustamine ja seega ei ole cum laude diplomiga kohane tunnustada üliõpilasi, kes on õpingute jooksul saanud mõne eksami hindeks F. Arvestades seda, et ülikool oli kaebusele sellise vastuväite esitanud, oli halduskohtul otsuse tegemisel õigus ja kohustus seda väidet ka hinnata ja esitada põhjendused selle kohta, kas ülikool on või ei ole cum laude andmise tingimusi eesmärgipäraselt tõlgendanud, leides, et cum laude diplomit ei saa anda üliõpilasele, kes on õpingute käigus saanud eksami hindeks F, olenemata sellest, et ta on sama eksami hiljem uuesti teinud ja saanud hindeks A, B või C.
2. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohtu poolt esitatud tõlgendus määruse nr 8 regulatsiooni prioriteetsusest ülikooli poolt kehtestatavate õppekorralduseeskirjade ees on vastuolus PS §-st 38 tuleneva ülikooli autonoomia printsiibiga. PS § 38 kohaselt ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed.

§ 1

kohaselt on

ülesanne sätestada ülikooli asutamise, ühinemise, jagunemise ja tegevuse lõpetamise kord, tegutsemise alused, autonoomia piirid, juhtimise põhimõtted, kõrghariduse omandamise vormid ja tingimused, ülikooli varade õiguslik seisund, finantseerimise kord, õppejõudude ja üliõpilaste põhiõigused ja – kohustused ning riiklik järelevalve ülikooli tegevuse üle.

§-st 31 lg 2 tuleneb, et

-ga antakse haridus- ja teadusministrile volitus kehtestada tingimused diplomi kiitusega (cum laude) andmiseks ning

-s ei ole ministrile sätestatud edasivolitamisõigust eelnimetatud tingimuste kehtestamisel. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et PS §-s 38 märgitud ülikoolide autonoomia ei ole piiramatu ning käesoleva vaidlusega puutumuses on seda piiratud just

§-ga 31 lg 2, mille kohaselt on antud õigus kehtestada kiitusega diplomi andmise tingimused

nes haridus- ja teadusministrile, mitte aga ülikoolidele endile. Asjaolu, et ministri määruse sõnastus võib olla mitmetimõistetav või selline, mille alusel ei ole võimalik lahendada kõiki antud valdkonnas tekkida võivaid probleeme, ei anna aga ülikoolile alust kehtestada ise oma määruste või tõlgenduste kaudu kiitusega diplomite väljastamise tingimusi, mis on cum laude diplomi saamist piiravamad võrreldes ministri määrusest tulenevaga. Nagu juba varem märgitud, ei ole halduskohus vaidlustatud otsuses väitnud, et ülikoolil ei ole õigust kehtestada

§-des 14 lg 3 või 22 lg 3 loetletud õppekavasid, õppetingimusi- ja korda. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole ülikoolil õigus kehtestada omapoolseid tingimusi seoses cum laude diplomite andmisega, kuna

§ 31

lg 2 kohaselt on cum laude diplomi andmise tingimuste määratlemiseks volitus antud

nes haridus- ja teadusministrile. 5. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et määrus nr 8 on vastuolus PS §-ga 38 ja

§-ga 22 lg 3, s. o ülikooli autonoomia ja enesekorraldusõiguse põhimõtetega. Nagu juba varem märgitud, ei tulene PS §-st 38 ülikoolidele absoluutset autonoomiat, kuna selle sätte kohaselt on ülikoolid autonoomsed

nes seaduses ettenähtud piires, 10 s. o ülikoolide autonoomia piirid tulenevad vastavast seadusest, antud juhul

-st. See, et ülikool on autonoomne

-s märgitud ulatuses, tuleneb nii

§-st 1 kui ka §-st 9 lg 4 (ülikool on käesoleva seadusega sätestatud ulatuses autonoomne). Üldpädevuse kehtestada õppetöö läbiviimiseks vajalikke õppetingimusi ja –korda ning õppe- ja teadustegevusse puutuvaid üldisi eeskirju sätestavad küll

§-d 14 lg 3 ja 22 lg 3, kuid nagu juba varem märgitud, ei anna need §-d ülikoolile õigust kehtestada diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimusi.

§-st 31 lg 2 tulenevalt on seadusandja andnud selle õiguse eripädevuse alusel haridus- ja teadusministrile. Kuna

-ga ei ole ülikoolile antud pädevust kehtestada diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimusi ja see ei tulene ka ülikooli õigusest kehtestada õppekorralduseeskirju jne.

§-de 14 lg 3 ja 22 lg 3 alusel, siis ei ole asjakohased apellandi väited selle kohta, et kui riigi ja ülikooli pädevuste vahel tekib kollisioon, siis tuleks PS § 38 alusel eelistada ülikooli regulatsiooni, kuna riik ei tohi sekkuda autonoomsetele

ustele antud iseseisva otsustusõiguse teostamisse. Eeltoodust tulenevalt ei ole samuti alust väidetel, et diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimuste kehtestamisel on tegemist konkureeriva pädevusega ministri ja ülikooli vahel, mistõttu on mõlemil õigus selliseid tingimusi kehtestada ning nii ministri kui ka ülikooli poolt kehtestatud tingimusi tuleks cum laude diplomite andmisel arvestada ja seda isegi siis, kui ülikooli poolt kehtestatud tingimused erinevad ministri poolt kehtestatud tingimustest või on nendega võrreldes rangemad. Asjaolu, et halduskohus on määruse nr 8 p 4 tõlgendanud lähtuvalt halduskohtule esitatud kaebusest ja andnud omapoolse hinnangu sellele, mida saab ja tuleb mõista määruse nr 8 p-s 4 märgitud fraasi „sooritas kõik eksamid“ all ning kuidas tuleks aru saada p-s 4.4 märgitud nõudest arvestada keskmine hinne kõikide eksamite, õppepraktika ja lõputöö hinnete alusel, ei tähenda seda, et tulenevalt tõlgendusvõimalusest ja –vajadusest on määrus nr 8 põhiseadusevastane, s. o vastuolus õiguskindluse põhimõttega, mille alla kuulub ka õigusaktide sisu selguse nõue. Seda, miks on määruse nr 8 p-s 4.4 kajastatud ka hinnete D ja E ümberarvutamist, kuigi p 4.2 kohaselt antakse kiitusega diplom juhul, kui üliõpilane sooritas kõik eksamid hinnetele A, B või C, on halduskohus vaidlustatud otsuses määrust tõlgendades hinnanud ja leidnud, et just hinnete D ja E kajastamine p-s 4.4. viitab sellele, et p 4.4 tuleb tõlgendada selliselt, et nimetatud punktis märgitud „kõikide eksamite hinnetena“ saab käsitleda

nes positiivseid eksamihindeid, s. o hindeid A-st kuni E-ni, aga mitte ka hinnet F, sest F-i ümberarvestamist p 4.4 keskmise hinde kindlakstegemisel ette ei näe. Seega on määruse nr 8 mõistete võimalik mõningane ebaselgus tõlgendamise kaudu kõrvaldatud ja määruse ebaselgus või mitmetimõistetavus ei saa olla aluseks määruse nr 8 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. Samuti on põhjendamatu apellandi väide, et

§ 31

lg 2 sõnastus: „ /…/ võib haridus- ja teadusministri kehtestatud tingimustel anda diplomi kiitusega (cum laude)“, tähendab seda, et ülikool ei ole kohustatud cum laude diplomeid haridus- ja teadusministri määratud tingimustel väljastama, vaid, et seadusandja on jätnud sellise sõnastuse alusel ülikoolile otsustusõiguse ise otsustada kiitusega diplomite andmise tingimused. Ringkonnakohus leiab, et selliselt ei ole võimalik

§ 31

lg 2 tõlgendada, kuna

§-st 31 lg 2 tuleneb selge delegatsiooninorm haridus- ja teadusministrile, kehtestamaks diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimusi. Sõna „võib“ kasutamist

§-s 31 lg 2 saab tõlgendada

nes koosmõjus sama paragrahvi lõikega 1 (/…/ õppekavadel põhineva õppe lõpetanud isikule antakse pärast õppekava täies mahus täitmist diplom õppekava täitmise või antud akadeemilise kraadi kohta koos akadeemilise õiendiga) ja seega tuleneb

§-st 31 lg 2, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud diplomi asemel võidakse vastaval õppekaval õppe lõpetanud isikule välja anda diplom kiitusega (cum laude) juhul, kui see isik (üliõpilane) on täitnud haridus- ja teadusministri poolt kehtestatud tingimused kiitusega diplomi saamiseks. Seda, et kiitusega 11 diplomid tuleb välja anda just ja

nes haridus- ja teadusministri poolt kehtestatud tingimustel, sätestab ka määruse nr 8 p 1, mille kohaselt kõrgharidust andvad õppeasutused annavad välja kõrgharidust tõendavaid dokumente (diplomeid) kiitusega (cum laude) käesolevas määruses ettenähtud tingimustel. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tulenevalt HKMS §-st 92 lg 1 jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust apellandilt vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks ega ka menetluskulude nimekirja. Agu Timmi Viivi Tomson 12 Maili Lokk