) § 7 lg 1 p-le 1 ei ole ta xx maakoha õigustatud subjekt, kuna maa endisel omanikul L. A. von R´il puudus seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. 28.01.2007 esitas kaebaja teistkordselt xx maakoha tagastamistaotluse. Oma taotlust põhjendab ta sellega, et pärast seda, kui Eesti Vabariigi parlament tühistas
lg 3, siis sellest tulenevalt ei ole xx maakoha tagastamiseks enam vaja Eesti ja Soome vahelist riiklikku lepingut. Kirjast nähtub ühtlasi, et kaebaja isa omandas xx maakoha esimeselt Eesti Vabariigilt kodakondsuseta isikuna ja see kinnistati tema nimele. Seega oli isa seisuga 16.06.1940 xx maakoha omanik ja majandas seda. Eeltoodust kaebaja järeldab, et seisuga 16.06.1940 oli isa omandiõigus võrdsustatav Eesti Vabariigi kodanike õigustega ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) järgi ei ole lubatud kaebaja õigusi halvendada võrreldes tema isa õigustega seisuga 16.06.1940. ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 05.03.2007 kirjaga nr.1.2-24/440-2 selgitati kaebajale veelkordselt, et komisjonil puudub seadusest tulenev alus xx maakoha tagastamiseks kaebajale, sest
lg 3 tühistamine annab õiguse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks isikutele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Kaebajale maa tagastamata jätmise aluseks on aga
lg 1, mille punkti 1 kohaselt pidi õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik olema Eesti Vabariigi kodanik või elama seaduse jõustumise aja seisuga territooriumil, mis allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile. Samas kirjas on selgitatud, et
lg 1 p 7 kohaselt välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omanduses olnud õigusvastaselt võõrandatud vara saab tagastada/kompenseerida nimetatud isikute
§-s 8 nimetatud pärijatele, kui neil on Eesti kodakondsus või kes elasid seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. 16.05.2007 kaebaja poolt saadetud kirjale vastas ÕVVTK Ida-Viru maakomisjon 30.05.2007 kirjaga nr.1.2-24/440-4, milles viitas oma varasemas kirjas väljaöeldud seisukohale. Kõike eeltoodut selgitati kaebajale ka ÕVVTK Ida-Viru 2
§ l-e 7. Kaebaja märgib, et
kohaselt toimub vara tagastamine ainult nendele isikutele, kes elasid Eestis tagastamisõiguse jõustumise ajal pärast iseseisvuse taastamist. Taotluse esitaja ei elanud sellel ajal Eestis ning seega polevat täidetud seadusega sätestatud tingimused maa tagastamistaotluse rahuldamiseks. Vaides leitakse, et
on kaebuse esitaja suhtes õigusvastane ja vastusolus PS-ga ning sellest tulenevalt õigustühine. Nimelt
Kaebaja leiab, et L. A. von R´i kui kodakondsuseta omaniku ja pärija õigusi seisuga 16.06.1940 ei tohi käsitada teisiti kui Eesti kodaniku õigusi seisuga 16.06.1940, kellele vara tagastamine polnud Eesti vastavatele ametkondadele probleemiks. Vara tagastamata jätmise seadustamine mittekodanikele on meelevaldne ning see pole ka kooskõlas PS-ga. 06.03.2008 kirjaga nr. 1.2-24/905-2 tagastas ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni kaebaja vaide põhjendusega, et ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon ei ole pädev langetama otsust selle kohta, kas
on PS-ga kooskõlas või mitte. 04.04.2008 esitas G-R O. H. von R´i esindaja vandeadvokaat Dirk Hundertmark halduskohtule kaebuse ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx.xx.xxxx kirja nr.xx tühistamiseks ning vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks korraldada maaüksuse xx tagastamine kaebajale. 01.09.2008 toimus kohtuistung kaebuse eseme täpsustamiseks G-R O H von R´i kaebuses ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx.xx.xxxx kirja nr.xx ja xx.xx.xxxx kirja nr.xx (vaide tagastamine) tühistamiseks ning vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks korraldada maaüksuse xx tagastamine kaebajale. Kohtuistungil selgitati välja, et kaebaja ei pea vajalikuks ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx otsuse nr.xx vaidlustamist, vaid palub ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx.xx.xxxx kirja nr.xx tühistamist. Kaebaja on veendunud, et see on haldusakt, mis rikub tema õigusi. Samal kohtuistungil kaebaja esindaja selgitas, et ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.x.xxxxx otsus nr.xx ei ole kaebuse esemeks ega ka kaebuse arutelu esemeks, sest vastustaja võttis kaebaja maa tagastamise avalduse uuesti menetlusse oma xx.xx.xxxx otsusega. Kaebaja arvates oleks vastustaja võinud xx.xx.xxxx otsusega öelda, et xx.xx.xxxx otsusega nr.xx on asi lõpetatud, kuid seda ei tehtud. Viidates haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 44 ja §-le 46 selgitas kaebaja esindaja, et vaatamata 1996 aastal jõustunud otsusele on ametkonnal õigus seda asja uuesti menetleda. 10.09.2007 taotluse tagasilükkamisega xx.xx.xxxx võttis vastustaja vastu uue otsuse ja tekkis HMS § 51 mõistes uus haldusakt. Tegelikult tuleks käesoleval juhul arutada, kas ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx.xx.xxxx otsus on õigusvastane või õiguspärane ja see ongi kaebuse esemeks. Kaebaja arvates on üldlevinud õiguskäsitus, et igal kodanikul on igal ajal lubatud pärast täidesaatva võimu poolt tehtud lõplikku otsus esitada uuesti avaldus menetluse taastamiseks ja uue sisulise otsuse tegemiseks. See kehtib ka Eestis. Kuna kohus ei saanud käsitada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx.xx.xxxx kirja xx haldusaktina halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 4 lg 1 mõistes, sest tegemist on HKMS § 4 lg-s 2 sätestatud toiminguga, siis võttis kohus 01.09.2008 menetlusse G-R Otto H von R´i kaebuse ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx.xx.xxxxx toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Vastustaja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni vastusest kaebuse kohta nähtub, et vastutaja arvates ei ole kaebaja õigustatud nõudma maaüksuse xx tagastamist, sest ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx otsusega nr.xx (toimik nr.xx) ei tunnistatud teda selle maa osas õigustatud subjektiks. Vastustaja märgib, xx.xx.xxxx Ida-Viru Maavalitsuse 3
lg 1 punktile 1 ei saa kaebaja olla maaüksuse xx õigustatud subjektiks., sest maa endisel omanikul L. A von R´il puudus 16.06.1940 aasta seisuga Eesti Vabariigi kodakondsus. KOHTU PÕHJENDUSED Kooskõlas
§-ga 1 määrab omandireformi aluste seadus kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objektid, subjektid ja omandireformi korra ning on aluseks muudele omandireformiks vajalikele normatiivaktidele.
§-is 7 (õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud omandireformi õigustatud subjektidena) on loetletud isikud, kes on õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Sama paragrahvi lg 1 p 1 kohaselt on sellisteks isikuteks füüsilised isikud, kelle vara natsionaliseeriti või kollektiviseerimise käigus ühistati, samuti isikud, kelle vara võõrandati õigusvastaste repressioonide käigus ja kes on rehabiliteeritud, kui nad elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile või kui neil oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus ning p 2 kohaselt füüsilised isikud, kelle vara võõrandati õigusvastaselt ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu või kes olid sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu oma vara ära andma või maha jätma, kui nad
jõustumise ajal elavad alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui neil oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus ning ebaseadusliku otsuse, ametiisikute omavoli või reaalse repressiooniohu olemasolu on kohtulikult tõendatud.
lg 1 p 3 kohaselt on sellisteks isikuteks ka füüsilised isikud, kes on
lg 1 p-des 1 ja 2 tähendatud isikute pärijad
§-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel.
lg 1 p 7 järgi on sellisteks isikuteks ka välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute
§-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad
jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil ning sama paragrahvi lg 1 p 8 kohaselt ka isik, kellele on nõudeõigus loovutatud või kes on selle pärinud
¹ alusel.
sätestab, et natsionaliseeritud maa ja sellega püsivalt seotud loodusobjektide tagastamisel või kompenseerimisel rakendatakse
-t, kui maareformi seadusest (edaspidi MaaRS) ei tulene teisiti. MaaRS § 4 kohaselt viiakse maareform kui omandireformi osa läbi
-es ja MaaRS-es sätestatud tingimustel ja korras ning maareformi suhtes rakendatakse
-t, kui MaaRS-est ei tulene teisiti. Tulenevalt MaaRS-e § 5 lg 1 p-dest 1, 2 ja 4 on maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli 16.06.1940. Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid
jõustumise ajal, so 20.06.1991 alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil; füüsilistel isikutel, kes on MaaRS-e § 5 lg 1 p 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt
§-le 8 ning isikutel, kellele on nõudeõigus loovutatud või kes on nõudeõiguse pärinud MaaRS-e §-de 19¹ ja 19² alusel. MaaRS-e § 5 lg 2 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist, mille omanikud võõrandasid pärast 16.06.1940, õigus nõuda isikutel, kellele maa võõrandati, või nende õigusjärglastel, vastavalt MaaRS-e § 5 lg 1. ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx otsuse nr.xx p-ga 1 loeti omandireformi objektiks talumaa, asukohaga xx vald 4
lg 1 p-i 1 alusel xx maaüksuse õigustatud subjektiks tunnistamata, kuna talumaa endine omanik L. A. von R. oli 16.06.1940 kodakondsuseta isik, kelle omanduses oli Eesti Vabariigis asunud kinnisvara. ÕVVTK IdaViru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx otsust nr.xx kaebaja ei ole vaidlustanud ja see on kehtiv. Nimelt kinnitas kaebaja esindaja 01.09.2008 toimunud kohtu eelistungil, et ta ei ole vaidlustanud ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx otsust nr.xx ja ei kavatsegi seda vaidlustada (t.lk.90). Seega ei ole kaebaja omandireformi õigustatud subjekt tulenevalt
, (mille kohaselt omandireformi õigustatud subjektid on isikud, sealhulgas riik, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist) ega ka
RS § 5 mõistes. ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx kehtiva otsusega nr.xx on tõendatud, et kaebajal sellist nõudeõigust ei ole. 01.09.2008 kohtu eelistungil selgitas kaebaja esindaja vandeadvokaat P-F. Krienitz, et ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx otsus nr.xx ei ole kaebuse esemeks, sest vastustaja võttis kaebaja maa tagastamise taotluse uuesti menetlusse oma xx.xx.xxxx otsusega. Vastustaja oleks võinud xx.xx.xxxx otsusega öelda, et ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxxx otsusega nr.xx on asi lõpetatud, kuid seda ei tehtud (t.lk.118). Kaebaja esindaja väitel on ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni xx.xx.xxxx otsus nr.xx küll jõustunud, kuid ametkonnal on tulenevalt HMS §-des 44 ja 64 sätestatust õigus asja uuesti menetleda, kui esitatakse vastav taotlus. Taotluse tagasilükkamisega võttis vastustaja vastu uue otsuse ja tekkis uus haldusakt HMS § 51 mõistes, mida saab vaidlustada ja antud juhul tuleks arutada, kas xx.xx.xxxx otsus on õigusvastane või õiguspärane ja see ongi kaebuse esemeks. Samal istungil selgitati välja, et kaebaja taotleb ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx..xx.xxxx haldusakti (kiri nr.xx) tühistamist ja vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist xx maaüksuse tagastamiseks kaebajale. Vaatamata sellele, et kaebaja ei ole omandireformi ega maareformi õigustatud subjekt ning nimetatud fakt iseenesest on kaebuse rahuldamata jätmise aluseks, peab kohus vajalikuks selgitada alljärgmist: korduvate xx maa tagastamise taotluste (07.02.2004, 28.01.2007, 16.05.2007, 10.09.2007) esitamine ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile isiku poolt, keda ei ole tunnistatud selle maa osas omandireformi ega maareformi õigustatud subjektiks, ei saa kaasa tuua sellele isikule mingeid õiguslikke tagajärgi. Samuti peab kaebaja põhjendamatult ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni xx.xx.xxxx selgituskirja nr.xx haldusaktiks, mis annab aluse maa tagastamise menetluse uuendamiseks tulenevalt HMS §-dele 44 ja 46. Kaebaja väitel on üldlevinud õiguskäsitus, et igal kodanikul on igal ajal lubatud pärast täidesaatva võimu poolt tehtud lõplikku otsust esitada uuesti avaldus menetluse taastamiseks ja uue sisulise otsuse tegemiseks. Käesoleval juhul ei ole eeltoodu kohaldatav, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist reguleerib
ning maa tagastamist reguleerib MaaRS, mis näevad ette õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamise ja sellega seonduva menetluse korra. Kaebaja on küll viidanud mitmetele
-e paragrahvidele, mis on tema arvates PS-ga vastuolus, kuid ei ole esitanud taotlust konkreetse(te)
-e paragrahvi(de) PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks. Arusaamatuks jääb kaebaja esindaja viide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, kuna ta ei ole põhjendatud, kellega võrreldes teda ebavõrdselt koheldi. Taotlusi kohtukulude osas pooled ei esitanud. Kaebuse rahuldamata jätmisel tugineb kohus HKMS § 26 lg 1 p-le 6. Mare Krull 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.