Obsah (6)

§ 76§ 367§ 35§ 108§ 142§ 145

2-07-2599/34 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 06. märts 2009, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-07-2599/

§ 76

lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 108 lg 1, § 115 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 2, § 367 lg

2. Lepingute alusel kohustus OÜ E omandama liisinguvõtja soovil liisingulepingute objektiks olevad sõidukid ja andma need liisingulepingute perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse. Liisinguvõtja aga kohustus tasuma OÜ-le E vara kasutamise eest liisingulepingutes kokkulepitud makseid. 20.01.2006 edastas OÜ E kostjale kirjaliku nõude, milles informeeris kostjat liisingulepingutest tulenevast võlgnevusest ja ning palus kostjal võlgnevus tasuda (tl 59-60). Liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi mistõttu OÜ E lõpetas liisingulepingud ühepoolselt ennetähtaegselt. Pärast liisingulepingute lõpetamist võõrandas OÜ E liisingulepingute objektiks oleva vara.
3. Kasutusrendi lepingust nr xxx tulenevad nõuded on: liisinguvõtja poolt tähtajaks tasumata rendimaksed summas 24 049,02 krooni, OÜ B poolt väljastatud ja liisinguvõtja poolt tasumata kindlustusarve nr 60054317 summas 114,00 krooni (tl 37), OÜ E poolt liisingulepingu objektiks oleva vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutused ehk vara jääkmaksumus summas 408 748,96 krooni (käibemaksuta); OÜ E poolt seoses vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kantud kulutused kokku summas 37 803,00 krooni, s.o: S AS arve nr XXXvarale teostatud tehnilise ülevaatuse kohta summas 378,18 (käibemaksuta) krooni (tl 38-39), AS S remonditeenuse arve nr XXX summas 23 229,90 krooni (käibemaksuta) (tl 40-41), AS S müügiteenuse arve nr XXX summas 14 194,92 krooni (käibemaksuta) (tl 42-43). Kokku 470 714,98 krooni. Kuna vara õnnestus realiseerida hinnaga 283 898,31 krooni (käibemaksuta), siis ei katnud vara realiseerimisest saadud rahasumma liisinguvõtja poolt kõnealuse liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvaid summasid ning liisinguvõtja poolt on antud liisingulepingust tulenevalt hüvitamata kokku 186 816,67 krooni.
4. Kapitalirendi lepingust nr xxx tulenevad nõuded on liisinguvõtja poolt tähtajaks tasumata rendimaksed summas 56 152,78 krooni, vara jääkmaksumus summas 449 789,37 krooni (käibemaksuta); OÜ E poolt seoses vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kantud kulutused kokku summas 38 304,38 krooni, s.o: OU K tagastusteenuse arve nr XXX summas 2500,00 krooni, OÜ Btransporditeenuse arve nr XXX summas 800,00 krooni (käibemaksuta) (tl 48-49), OÜ B arve nr XXX varale teostatud remonttööde kohta summas 35 004,38 krooni (käibemaksuta) (tl 50-52). Kokku 544 246,53 krooni. Kuna vara õnnestus realiseerida hinnaga 410 000,00 krooni (käibemaksuta) (tl 53-54), siis ei katnud vara realiseerimisest saadud rahasumma ära 2 2-07-2599/34 liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluvaid summasid ning liisinguvõtja poolt on kõnealusest liisingulepingust tulenevalt hüvitamata kokku 134 246,53 krooni.
5. Kokku on liisingulepingutest tulenev nõue 321 063,20 krooni.
6. 18.07.2006 sõlmitud ühinemislepingu alusel ühinesid OÜ E ja hageja ning OÜ E õigused ja kohustused läksid üle hagejale. Seega omandas hageja liisingulepingutest tulenevad nõuded summas 321 063,13 krooni.
7. Poolte vahel olid sõlmitud käenduslepingud, milliste kohaselt kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja ei ole vaatamata hageja nõudele käesoleva ajani võlgnevust tasunud.
8. Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et hageja möönab, et on esitanud kohtule ekslikult vale arve nr XXX. Õige arve, mis käsitleb kapitalirendi lepingu nr xxx tagastamisteenust on OÜ R arve nr XXX(tl 93). Hageja palub ekslikult esitatud arve nr XXX tähelepanuta jätta. Seega ei nõua hageja kostjalt alusetuid summasid. Vastuhagi kostja /põhihagi hageja/ vastuväited vastuhagile.
9. Vastuhagi kostja vastuhagi ei tunnista ja palub jätta selle täielikult rahuldamata.
10. Vastuhagi kostjale jääb arusaamatuks vastuhagi esitamise põhjus. Vastuhagi kostja leiab, et vastuhagi hageja tuginemine Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2006 lahendile tsiviilasjas nr 2-053736 ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Nimetatud lahendis on taotletud lepingu ülesütlemise ja vara realiseerimisega kaasnevate kulude väljamõistmist TsK § 222 alusel hagejale tekitatud kahjuna. Käesoleval juhul ei ole vastuhagi kostja käsitlenud lepingu ülesütlemise ja vara realiseerimisega seotud kulutusi kahjuna TsK § 222 mõistes. OÜ W kohustus tasuma vastuhagi kostjale lepingu ülesütlemisega kaasnevad lisakulud (käesoleval juhul vara tagastamisteenus, müügiteenus, vara müügieelne remont jms), mis tulenevad lepingute üldtingimuste punktidest 13.4, 13.6.2 ning

§ 367lg-st 4.

1. Vastuhagi kostja tegevusalaks ei ole vara tagastus- või hooldusteenuste osutamine ega varade müük kolmandatele isikutele. Nimetatud teenuste osutamine vajab vastavaid ressursse: eelkõige vastavaid ruume, seadmeid ning eriteadmistega eksperte. Seetõttu on vastuhagi kostja, tingituna reaalsest vajadusest ennetähtaegselt lõpetatud liisingulepingute objektiks oleva vara valdus taastada ja realiseerida, sõlminud vastavad teenuste osutamise lepingud koostööpartneritega, kes on selliseks tegevuseks spetsialiseerunud. Nimetatud teenuste osutamise eest maksis hageja teenuste osutajatele tasu. Samuti, kuna liisinguvõtja ei täitnud nõuetekohaselt vara tagastamise kohustust, oli vastuhagi kostja sunnitud kasutama vara tagastamisteenust osutava OÜ R abi, et saada tagasi liisingueseme valdus. Nimetatud teenuse eest tasus vastuhagi kostja teenuse osutajale vastavat tasu. Samuti oli vastuhagi kostja sunnitud teostama liisinguesemete müügikorda viimiseks liisinguesemete remondi.
2. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 08.11.2006 otsuses nr 3-2-1-112-06 asunud seisukohale, et liisingueseme müügikulud on lisakulud

§ 367lg 4 mõistes.

Igasuguse võõrandamistegevusega kaasnevad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks liisingueseme ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud

§ 367lg 4 mõistes.

Samuti on Riigikohus antud lahendis leidnud, et liisingueseme tagastustasu võib olla lisakulu

§ 367lg 4 mõistes.

Seega on Riigikohus andnud hinnangu

§ 367

lg 4 sätestatud lisakulude mõistele ja asunud seisukohale, et need kuuluvad liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitamisele. Vastuhagi hageja poolt kohtule esitatud hindamisaktidest nähtub liisinguesemete tehniline seisukord ja vajadus teostada liisinguesemete remont. 18. Vastuhagi kostja leiab, et vastuhagi hageja tuginemine Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivile 93/13/EMÜ ja

§ 35

lg 5, 36 lg 3, § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 ning § 44 sätetele on käesoleval juhul põhjendamatu. Liisinguvõtja on sõlminud liisingulepingud oma vabal tahtel, 3 2-07-2599/34 nõustudes lepingute tingimustega ning võtnud sellest tulenevalt endale kohustuse täita lepingutes kokkulepitut. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et lepingute tingimused, mis reguleerivad lepingute lõpetamisel liisinguandjale lepingute objektiks oleva vara realiseerimisest saadava müügikahju ja lepingute lõpetamisega seotud kulutuste hüvitamist on tüüptingimused, siis ei tähenda see, et sellised tingimused oleks automaatselt tühised, vaid tühine on üksnes selline tüüptingimus. mis lepingu olemust, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepinguosalist ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Käesoleval juhul ei ole vastuhagi hageja esitanud ühtegi tõendit, millest ilmneks, et antud lepingusätted liisinguvõtja õigusi ebamõistlikult kahjustaks või et vastavad sätted oleksid vastuolus heade kommetega, et lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oleks oluliselt rikutud, et liisinguvõtjalt oleks võetud võimalus tõendada tegeliku kahju suurust või et esineksid mingid muud

§-s 42 loetletud tingimused. Lepinguõiguses kehtiva printsiibi kohaselt peavad mõlemad pooled lepingut täitma vastavalt lepingus kokkulepitule. Vastuhagi kostja omandas lepingute objektiks oleva vara liisinguvõtja taotlusel ning kandis seoses vara omandamisega kulutusi, mille liisinguvõtja pidi vastuhagi kostjale igakuiste liisingumaksete tasumisega hüvitama. Kuivõrd liisinguvõtja jättis täitmata lepingutega endale võetud kohustused, oli vastuhagi kostjal õigus ja alus lepingute ühepoolseks lõpetamiseks tuginedes lepingute üldtingimuste XIII osa punktidele. Kuna liisinguvõtja ei täitnud ka oma kohustust pärast lepingu lõpetamist vara vastuhagi kostjale tagastada, oli vastuhagi kostja sunnitud vara valduse tagasisaamiseks tegema lisakulutusi. Samuti oli vastuhagi kostja seoses lepingute ennetähtaegse lõpetamisega sunnitud lepingute objektiks oleva vara võõrandama, mida vastuhagi kostja ei oleks olnud sunnitud tegema, kui liisinguvõtja oleks oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Seega on liisinguvõtja enda tegevus põhjustanud vastuhagi kostja vajaduse kanda vastavaid kulutusi. Juhul, kui liisinguvõtja oleks lepinguid nõuetekohaselt täitnud, oleks ta saanud vältida võlausaldajale vastavate kulutuste ja kahjude tekkimist. 19. Vastuhagi kostja leiab, et eeltoodust tulenevalt oleks põhjendamatu asuda seisukohale, et lepingute üldtingimuste punktid 13.4 ja 13.6.2 on võlgniku poolt viidatud Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ja

sätete alusel tühised, sest vastasel korral saaksid oluliselt kahjustada vastuhagi kostja huvid, kes täitis omale lepinguga võetud kohustusi liisinguvõtja ees nõuetekohaselt. 20. Vastuhagi hageja ei ole põhjendanud, milles seisneb siseriikliku õiguse (eelkõige võlaõigus seaduse § 367) vastuolu Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ. Ainuüksi asjaolu, et

§ 367

lg 4 näeb ette liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisega kaasnevad lisakulutused, ei anna alust väita, et võlaõigus seaduse vastav säte oleks vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsuks esile lepinguosaliste õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse. Ka võlaõigusseadus väljendab vastavat põhimõtet, et ebaõiglased on lepingud, kus lepinguosaliste õigused ja kohustused ei ole tasakaalus. Nimetatu ei tähenda aga, et vastuhagi hageja ei peaks lepingu süülise rikkumise tõttu hüvitama vastuhagi kostjale lepingu rikkumisest reaalselt tekkinud kulutusi või kahjusid, sel juhul oleks vastuhagi kostja asetatud ebasoodsamasse olukorda kui vastuhagi hageja. Vastuhagi hageja on seisukohal, et

§ 367

lg 4 võtab arvesse poolte õiguste ja kohustuste tasakaalustatuse printsiipi ega kahjusta teist poolt ebamõistlikult, mistõttu vastuhagi hageja tuginemine

§ 367

lg 4 vastuolule Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ ei ole käesoleval juhul põhjendatud.

1. Vastuhagi hageja väide, et lepingute objektiks oleva vara võõrandamine alla jääkväärtuse tekitab põhjendatud kahtluse, et vastuhagi kostja ei ilmutanud vajalikku hoolsust liisingueseme võõrandamisel, on alusetu ega vasta tõele. Käesoleval juhul teostati, pärast vastuhagi kostja poolt kõnealuste lepingute objektiks oleva vara valduse tagasisaamist, AS S hindamisspetsialistide poolt vara hindamine. Lepingu xxx hinnanguliseks turuväärtuseks määrati ekspertide poolt 334 745,76 krooni käibemaksuta. Nimetatud hinnaga alustati 11.11.2005 ka vara realiseerimist. AS 4 2-07-2599/34 S15.12.2005 hinnakomitee otsusega alandati vara müügihinda 317 796,61 kroonile käibemaksuta. Vara oli AS S vahendusel komisjonimüügis kuni 02.02.2006, mil varale leidus huviline, kes sõlmis vara liisimiseks vastuhagi kostjaga uue liisingulepingu nr XXX hinnaga 283 898,30 krooni käibemaksuta. Lepingu xxx hinnanguliseks turuväärtuseks määrati ekspertide poolt 420 000 krooni käibemaksuta (tl 94). Varale õnnestus leida ostja hinnaga 410 000 krooni käibemaksuta. Seega alustas vastuhagi kostja varade realiseerimist varade hinnangulise turuväärtuse kohta koostatud hindamisaktides toodud hinnaga. Varasid ei õnnestunud aga selle hinnaga realiseerida, kuna antud hinnaga ei leidunud varadele ostjaid. Seega selgus liisinguvõtja kasutuses olnud sõidukite konkreetne turuväärtus sõidukite müügiprotsessi käigus. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 09.02.2007 otsuses nr 2-05-14120 asunud seisukohale, et auto väärtuse määrab turg.
2. Vastuhagi kostja on seisukohal, et vastuhagi hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vastuhagi kostjal oleks olnud võimalus lepingute objektiks olev vara võõrandada kõrgema hinnaga või milline oleks vastuhagi hageja arvates olnud õiglane võõrandamishind. Kostja vastuväited ja vastuhagi nõue
3. Kostja tunnistab hagi osaliselt, vastavalt kohtuistungil tehtud täpsustustele summas 131 783 krooni, mis on sisaldab lepingu nr xxx rendimakseid ja kindlustusmakseid ja lepingu nr xxx rendimakseid.
4. Kostja märgib, et hageja on kohtule esitanud OÜ R arve nr XXX, mis käsitleb sõiduki reg. nr XXX tagastamisteenust, kuivõrd sõiduk reg. nr XXX ei ole kummagi kapitalirendi lepingu objektiks, siis nõuab hageja alusetuid summasid.
5. Vastuhagi hageja palub tunnustada kapitalirendi lepingute nr xxx ja nr xxx üldtingimuste punkti 13.4 tühisust. Vastuhagi hageja tugineb oma nõudes

§ 35

lg 5, § 36 lg 3, § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5, § 44, § 367 lg 4, Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ artikkel

2. Vastuhagi hageja leiab, et vara realiseerimine alla selle raamatupidamisliku jääkväärtuse ning alla turuhinna, tekitab põhjendatud kahtluse, et vastuhagi kostja ei ole ilmutanud vajalikku hoolsust liisingueseme võõrandamisel. Vastuhagi hageja on seisukohal, et sõiduk on ära müüdud liiga kiiresti. Vastuhagi hagejal käendajana ja W OÜ-l liisinguvõtjana on puudunud igasugune kontroll selle üle, mis hinnaga vastuhagi kostja objekte müüs. 05.04.1993 Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ1, artikli 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatust Direktiivi 93/13/EMÜ lisa p. 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks lepingud, kusjuures müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Käesoleval juhul sõltub üksnes vastuhagi kostja tahtest, milliseid müügikulusid vastuhagi kostja enda kanda võtab, samuti sõltub üksnes vastuhagi kostja tahtest, millise hinnaga vastuhagi kostja sõidukeid võõrandab.
3. Tallinna Ringkonnakohus on oma 10.05.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-05-3736 leidnud, et: "Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et hageja vara omanikuna otsustab ise, kuidas ta oma vara pärast lepingu lõpetamist (lõppemist) kasutab või käsutab. Pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist hageja poolt kolmandatele isikutele teenuste eest makstud summad ei ole käsitatavad kostja poolt hagejale tekitatud kahjuna TsK § 222 lg 2 mõttes. Endine vara rentnik ei pea selliseid kulutusi vara omanikule hüvitama. Ringkonnakohtu hinnangul ei põhjustanud kosja poolt kasutusrendilepingu rikkumine hagejale müügiteenuse kulu, kuna ka lepingu nõuetekohasel täitmisel kostja poolt ja selle lõppemisel tähtaja möödumise tõttu oleks kostja pidanud tegema toiminguid seoses vara edasise kasutamise või käsutamisega ja kandma vastavaid kulusid. Seega ei täida müügiteenuse eest kosjalt raha nõudmine antud juhul kahju hüvitamise eesmärki - asetada kahju kandnud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Müügiteenuse tasu 5 2-07-2599/34 väljamõistmine kostjalt oleks käsitatav karistusena lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest, mis ei saa olla kahju hüvitamise eesmärgiks."
4. Vastuhagi hageja on seisukohal, et kuivõrd vastuhagi kostja on õigus kaitsevahendina kasutanud kahju hüvitamise nõuet, kuid kahjuna käsitletakse kõikvõimalikke kulusid, mida vara heaperemehelik omanik niikuinii temale kuuluva vara suhtes kohaldaks, siis on vastuhagi kostja nõudnud vastuhagi hagejalt rohkem kui seadus seda võimaldaks. Kohtu põhjendused
5. Kohus, ära kuulanud poolte esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Vastuhagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
6. Kohus selgitab, et kohtu põhjendustes on hageja all mõeldud ka vastuhagis kostjat ja kostja all vastuhagi hagejat.
7. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
8. Võlaõigusseaduse (

) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja OÜ W vaheline õigussuhe tuleneb liisingulepingutest.

§ 76

ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et liisinguvõtja ei täitnud raha maksmise kohustust, mistõttu 20.01.2006 edastas OÜ E kostjale kirjaliku nõude, milles informeeris kostjat liisingulepingutest tulenevast võlgnevusest ja ning palus kostjal võlgnevus tasuda (tl 59-60) ja kuna võlga ei tasutud, siis lõpetati OÜ E taotlusel seoses maksete võlgnevusega liisinglepingud (tl 35). Kohus leiab, et hageja oli õigustatud lepingute ühepoolseks lõpetamiseks tuginedes lepingute üldtingimuste XIII osa punktidele (tl 19, 32-33). 33.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 2 sätestab, et Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 28.09.2001 sõlmisid OÜ Eja kostja käenduslepingu nr xxx-KÄ2 ja 17.04.2002 käenduslepingu nr xxx-KÄ, milledest nähtub, et liisinguandja nõuet tagab kostja käendus. Asjaolu, et kostja on võtnud endale kohustuse käendajana tagada liisinguvõtja OÜ W ja liisinguandja vahel 27.09.2001 ja 17.04.2002 sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid liisinguvõtja kohustusi kohase ja täieliku täitmiseni, on tõendatud käenduslepingutega nr. xxx-KÄ2 ja nr xxx-KÄ (tl 55-58). Vastavalt käenduslepingute tingimuste punktile 4 on käendaja võtnud endale kohustuse vastutada rentniku lepingust tulenevate kohustuste eest samas ulatuses kui rentnik. 34. Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale hüvitada

§ 367

lg 1 järgi krediteerimiseks tehtud kulud, milleks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgede hindamisel tuleb lähtuda seadusest, so

§ 367

lg-st 3, mille kohaselt, kui 6 2-07-2599/34 liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisinguese jäi hageja omandisse, siis säilitas liisinguandja nii sõiduki kui ka tasutud väljaostumaksed. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind.

§ 367

lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid.

§ 367

lg 4 järgi on lisakuludena käsitletav nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11206 asunud seisukohale, et müügikulud peaksid olema mõistlikult põhjendatud. Kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et kasutusrendi lepingust nr xxx tulenevad nõuded on: liisinguvõtja poolt tähtajaks tasumata rendimaksed summas 24 049,02 krooni, OÜ B poolt väljastatud ja liisinguvõtja poolt tasumata kindlustusarve nr 60054317 summas 114,00 krooni (tl 37), OÜ E poolt liisingulepingu objektiks oleva vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutused ehk vara jääkmaksumus summas 408 748,96 krooni (käibemaksuta); OÜ E poolt seoses vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kantud kulutused kokku summas 37 803,00 krooni, s.o: SAS arve nr XXX varale teostatud tehnilise ülevaatuse kohta summas 378,18 (käibemaksuta) krooni (tl 38-39), AS S remonditeenuse arve nr XXX summas 23 229,90 krooni (käibemaksuta) (tl 40-41), AS S müügiteenuse arve nr XXX summas 14 194,92 krooni (käibemaksuta) (tl 42-43). Kokku 470 714,98 krooni. Kuna vara õnnestus realiseerida hinnaga 283 898,31 krooni (käibemaksuta), siis ei katnud vara realiseerimisest saadud rahasumma liisinguvõtja poolt kõnealuse liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvaid summasid ning liisinguvõtja poolt on antud liisingulepingust tulenevalt hüvitamata kokku 186 816,67 krooni. Kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et kapitalirendi lepingust nr xxx tulenevad nõuded on: liisinguvõtja poolt tähtajaks tasumata rendimaksed summas 56 152,78 krooni, vara jääkmaksumus summas 449 789,37 krooni (käibemaksuta); OÜ E poolt seoses vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kantud kulutused kokku summas 38 304,38 krooni, s.o: OU K tagastusteenuse arve nr XXX summas 2500,00 krooni, OÜ B transporditeenuse arve nr XXX summas 800,00 krooni (käibemaksuta) (tl 48-49), OÜ B arve nr XXX varale teostatud remonttööde kohta summas 35 004,38 krooni (käibemaksuta) (tl 50-52). Kokku 544 246,53 krooni. Kuna vara õnnestus realiseerida hinnaga 410 000,00 krooni (käibemaksuta) (tl 53-54), siis ei katnud vara realiseerimisest saadud rahasumma ära liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluvaid summasid ning liisinguvõtja poolt on kõnealusest liisingulepingust tulenevalt hüvitamata kokku 134 246,53 krooni. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et liisingulepingutest tulenev nõue on kokku 321 063,20 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks soovinud enne liisinglepingu ülesütlemist sõidukeid ise müüa, mis oleks andnud talle võimaluse ise müügiprotsessi ja müügieelsete kulude kandmist vahetult kontrollida. Kostja ei huvitunud ei enne ega pärast sõidukite hagejale üle andmist selle müügist ega müügiprotsessist ning on nõustunud vara müümisega hageja poolt. Kostja ei ole tõendanud, et vara anti liisinguandjale koheselt üle pärast lepingute ülesütlemist. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et vara on liisinguandja tagasi saanud 4 kuud pärast lepingute ülesütlemist (tl 95,96). Kostja ei ole ka tõendanud, et vaidlusaluste sõidukite müügihind oleks olnud suurem vara kiirema allahindamise või teistsuguse müügistrateegia korral. Kostja ei ole tõendanud, et sõidukid ei vajanud enne müümist remonti. Sõidukite tehniline seisukord on fikseeritud tehnilises kontrolli aktis, millest nähtub, et Mercedes Benz E 270 vajas lisaks mitmete osade vahetusele ka salongis remonti (tl 97-98). Kostja esitatud interneti portaali auto24.ee väljavõtted (tl 119-124) samaliigiliste sõidukite müügi pakkumise kohta näitab pakkumise hinda mitte reaalset müügihinda. Auto väärtuse määrab turg st millise hinnaga sõiduk ostetakse, mitte millise hinnaga müügiks pakutakse. Samuti ei ole teada müügiks pakutavate sõidukite tehnilist seisukorda. 35. Kohus asub seisukohale, et vastuhagi hageja ei ole põhjendanud, milles seisneb siseriikliku õiguse (eelkõige võlaõigus seaduse § 367) vastuolu Euroopa Majandusühenduse Nõukogu 7 2-07-2599/34 direktiiviga 93/13/EMÜ. Ainuüksi asjaolu, et

§ 367

lg 4 näeb ette liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisega kaasnevad lisakulutused, ei anna alust väita, et võlaõigus seaduse vastav säte oleks vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsuks esile lepinguosaliste õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse, mis oleks aluseks tüüptingimuse p 13.4 tühistamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 08.11.2006 otsuses nr 3-2-1-112-06 asunud seisukohale, et liisingueseme müügikulud on lisakulud

§ 367lg 4 mõistes.

Riigikohus on otsuses andnud hinnangu

§ 367

lg 4 sätestatud lisakulude mõistele ja asunud seisukohale, et need kuuluvad liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitamisele. Viited Ringkonnakohtulahendile ei anna alust käesolevas tsiviilasjas vastuhagi rahuldamiseks. Kohus soovib rõhutada, et liisinguvõtja on sõlminud liisingulepingud oma vabal tahtel, nõustudes lepingute tingimustega, mille kinnituseks on kapitalirendilepingu tingimuste igal lehel liisinguvõtja allkiri (tl 13-21, 26-34). Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et vastuhagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. 36. Eeltoodule tuginedes asub kohus seisukohale, et kostjalt kuulub väljamõistmisele 321 063,20 krooni. Menetluskulud Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1, 2 jätab kohus hageja /vastuhagi kostja/ menetluskulud täies ulatuses (100%) kostja /vastuhagi hageja/ kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik 8