← Eesti

3-08-1195/19

Obsah (5)§ 10§ 7§ 4§ 8§ 9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-1195 Otsuse kuupäev 21.11.2008 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Seltsing Roheline Urvaste kaebus Urvaste Vallavol

) § 8 lõike 1 alusel Urvaste vallavalitsusele ühisettepaneku algatada Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmine ja luua Ess-soost looduskaitseala (tl 21-24). Urvaste vallavalitsus tellis ekspertiisi ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse kohta. Ekspertarvamuses on ekspert arvamuse p-s 2.2.4 kokkuvõtlikult pidanud ettepanekut Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmiseks põhjendatuks (t 25-37). Urvaste Vallavolikogu on 23.05.07.a otsusega nr 1-1/24 otsustanud algatada menetluse Urvaste vallas, Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmiseks eesmärgiga moodustada Ess-soo kohalik maastikukaitseala (tl 38). Urvaste Vallavalitsus edastas otsuse koos selle aluseks olnud materjalidega Maa-ametile ja Võrumaa Keskkonnateenistusele (edaspidi KKT) ning tegi ka teatavaks OÜ-le Ketal Võru, kellele on otsustatud KKT poolt välja anda kavandataval maastikukaitsealal luba turba kaevandamiseks. OÜ Ketal Võru esitas 11.06.2007.a. kirjaga vastuväited ( tl 39-40). Urvaste Vallavolikogu otsustas 26.03.2008.a. otsusega nr 1-1/10 „Ess-soo maastikukaitseala kaitse alla võtmisest keeldumine“ lõpetada Ess-soo looduskaitseala moodustamise menetluse ja jätta taotlus looduskaitseala moodustamiseks rahuldamata (tl 11). Otsuse peale esitas seltsing Roheline Urvaste vaide (tl 12-13)). 21.05.2008.a. otsusega nr 1-1/16 jättis vallavolikogu vaide rahuldamata. (tl 18-20). 20.06.2008.a. esitas seltsing Roheline Urvaste Tartu Halduskohtule kaebuse Urvaste Vallavolikogu 26.03.2008.a. otsusele nr 1-1/10, millega otsustati jätta Ess-soo kaitse alla võtmata. 26.08.2008 võttis Urvaste Vallavolikogu vastu otsuse nr 1-1/28 Urvaste Vallavolikogu 26.03.2008.a. otsuse nr 1-1/10 muutmise kohta (tl 98-101). Kaebuse taotlus ja põhjendused 1. Kaebuse esitaja palus tühistada Urvaste Vallavolikogu 26.03.2008.a. otsuse nr 1-1/10 ja kohustada vastustajat Ess-soo kaitse alla võtmise uueks otsustamiseks. 2. Kaebuse esitaja leidis, et kaevatav haldusakt on õigusvastane, kuna esiteks puuduvad selles asjakohased põhjendused, ning teiseks on haldusakti andmise aluseks olnud puudulikud või väärad kaalutlused. Vastustaja ei ole kaalutlusotsuse tegemisel järginud kaalutlusõiguse teostamise nõudeid, kuna on jätnud arvestamata olulised asjaolud ja kaalumata põhjendatud huvid. 3.

§ 10

lõige 7 kohaselt võetakse loodusobjekt kaitse alla üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Kuna täpsemad õiguslikud tingimused kaitse alla võtmise otsuse tegemiseks või sellest keeldumiseks

-s puuduvad, tuleb asuda seisukohale, et kaevatava haldusakti tegemisel oli vastustajal lai HMS §-st 4 tulenev kaalutlusõigus, mille teostamisel pidanuks vastustaja kaaluma loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatust. Tulenevalt HMS § 56 lõikest 1 ja § 56 lõikest 3 oli vastustajal kohustus esitada oma kaalutlused kirjalikult haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kaevatav haldusakt on jäetud täiesti põhjendamata, ainsa kaalutlusena on märgitud, et kaitse alla võtmisega võivad kaasneda suuremahulised rahalised kohustused Urvaste vallale. Käsitlemata on

§-st 7 tulenevad loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused, kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiis jne. Viidates Riigikohtu 06.11.2002.a. lahendis nr 3-3-1-62-02 toodud seisukohtadele märkis kaebuse esitaja, et haldusorgan ei diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine ei ole toimunud ratsionaalselt. Kaevatav haldusakt on seega vastuolus HMS §-ga 56, iseäranis arvestades asjaolu, et tegemist on laia kaalutlusõiguse teostamisega. 4. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka asjaolule, et kaevatava haldusakti õigusliku alusena on viidatud vaid omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 37, § 23 lg 3 ning Urvaste valla põhimääruse p-le 17.1.37, kuigi sisuliselt peaks selline haldusakt põhinema ka

§ 10lõikele 7 ja HMS § 43 lõikele 2.

Nii on kaevatav haldusakt vastuolus HMS § 56 lõikega 2, millest tulenevalt peavad haldusaktis märgitud olema selle õiguslik ja faktiline alus. 2

  1. Kaevatavas haldusaktis puuduvad peaaegu täielikult kaalutlused, millest vastustaja on otsuse langetamisel lähtunud. Mõningaid vastustaja otsuse aluseks olnud tegelikest kaalutlustest on võimalik tuvastada 21.05.08 vaideotsusest ning vallavolikogu 26.03.08 ja 21.05.08 istungite protokollidest. Sellest lähtuvalt analüüsis kaebuse esitaja vaideotsuse põhistusi.
  2. Kaalutlusõiguse teostamisel pidi vastustaja kaaluma loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatust, lähtudes

§-s 7 toodud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldustest, milleks on loodusobjekti „…ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.“ Kaalumisel pidi haldusorgan lähtuma menetluse materjalidest, eelkõige loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekust ning kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisist, avatud menetluses esitatud ettepanekutest ja vastuväidetest, lisaks kehtivast õigusest ning uurimisprintsiibist (HMS § 6) tulenevalt ka muudest asjakohastest materjalidest. Kaebuse esitaja leidis, et loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse hindamisel on vastustaja lähtunud ebaõigetest kaalutlustest, jättes põhjendamatult arvestamata olulised asjaolud ning menetluses kogutud teabe. 7. Vaideotsuses on vastustaja välja toonud, et tugines kaalutlusõiguse teostamisel muuhulgas 11.04.2007.a. E. Leibaku koostatud ekspertarvamusele (märgitud ei ole küll 16.02.2007.a esitatud kaitse alla võtmise ettepanekut, millest samuti juhinduma pidanuks). Nimetatud dokumendid on keskseteks alusteks, mille põhjal kontrollida

§ 7eelduste olemasolu.

E. Leibaku ekspertarvamuses ja kaitse alla võtmise ettepanekus tuuakse välja peamised asjaolud, miks Ess-soo raba vastab sellistele loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldustele nagu ohustatus, haruldus ja esteetiline väärtus. Kui kaevatavas haldusaktis endas, nagu eelnevalt märgitud, ei ole vastustaja kaitse alla võtmise eelduste suhtes üldse seisukohta võtnud, siis vaideotsuses on vastustaja püüdnud põhjendada loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste puudumist. Kaebaja arvates on selline lähenemine ekslik. Esiteks ei käsitle vastustaja otseselt eeldusi loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, vaid kitsalt selle eelduseid Natura 2000 võrgustiku loodusalana kaitse alla võtmiseks. Vastustaja pidanuks keskenduma kaitse alla võtmise eeldustele ja vastavatele põhjendustele nende kogumis, sest

§ 4

lõikes 7 märgitud kohalikul tasandil kaitstavad loodusobjektid võivad, aga kindlasti ei pea olema Natura 2000 võrgustikku sobivad looduskooslused. Teiseks on vaideotsusest välja tulev seisukoht, et ala ei peaks kuuluma Natura 2000 võrgustikku, samuti alusetu. Asjaolu, et seda pole seni Natura 2000 võrgustikku lülitatud, omaks selles küsimuses tähtsust vaid juhul, kui vastustaja tugineks tõenditele, mis näitavad, et loodusdirektiivi alusel kaitstavaid kooslusi kõnealusel loodusobjektil ei esine. Sellistele tõenditele vastustaja aga viidanud pole ning seega pidanuks vastustaja lähtuma ekspert Eerik Leibaku põhjendatud arvamusest, et ala oleks sobilik Natura 2000 võrgustikku (kaebuse esitaja andmete kohaselt ei olegi mingite muude uuringutega seni ala vastavust Natura 2000 võrgustiku raames kaitstavate alade kriteeriumidele seni käsitletud).

  1. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja Ess-soo kaitse alla võtmata jätmise ainsa kaalutlusena välja toonud, et kaitse alla võtmisega võivad kaasneda suuremahulised rahalised kohustused Urvaste vallale. Vaidlustatud haldusaktist endast ei ole küll ilmne, milles need suuremahulised rahalised kohustused võivad seisneda, ent Urvaste vallavolikogu 26.03.07 istungi protokollist nähtub, et arutuse all on olnud eelkõige võimalikud kahjunõuded. 3
  2. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu asjaolule, et vastavalt Urvaste Vallavalitsuse poolt advokaadibüroolt Aivar Pilv tellitud juriidilisele arvamusele Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmise korral võimalike kahjunõuete esitamise kohta oleks kahjunõuete esitamine Urvaste Vallavalitsuse vastu küll võimalik, ent perspektiivitu. Kaevatavast haldusaktist ega muudest dokumentidest ei nähtu, et vastustaja oleks kogunud võimalike rahaliste kohustuste kohta muud teavet.
  3. Kaebuse esitaja leidis, et juhul, kui vastustaja leidis, et eelviidatud juriidilises arvamuses esitatud seisukohad on valed või ebapiisavad, oleks ta pidanud seda kaevatavas haldusaktis selgitama. Kuna sellised selgitused ja põhjendused puuduvad nii vaidlustatud haldusaktis, vaideotsuses kui ka volikogu 26.03.08 ja 21.05.08 istungite protokollides, oli kaebuse esitaja seisukohal, et vastustaja väide suuremahuliste rahaliste kohustuste osas on paljasõnaline ja alusetu, kuna ei tugine haldusmenetluses kogutud teabele.
  4. Vastustaja on ekslikult lähtunud asjaolust, nagu oleks Urvaste Vallavalitsus andnud nõusoleku turba kaevandamiseks kavandatud maastikukaitsealal. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu asjaolule, et tegelikkuses ei ole OÜ-le Ketal Võru seniajani kaevandusluba välja antud (Võrumaa keskkonnateenistuse (KKT) 14.10.02 korraldusega nr 56 on maavara kaevandamise loa väljaandmine küll otsustatud, ent luba ennast pole kaebuse esitajale teadaolevalt väljastatud). Lisaks vajab OÜ Ketal Võru turba kaevandamise alustamiseks peale maavara kaevandamise loa ka vee erikasutusluba, mille taotlust ei ole OÜ Ketal Võru kaebuse esitajale teadaolevalt tänaseni esitanud (vähemalt puuduvad andmed sellise taotluse menetlusse võtmise kohta Võrumaa KKT poolt). Vee erikasutusloa taotluse saamisel tuleb Võrumaa KKT-l otsustada ka keskkonnamõju hindamise menetluse (KMH) algatamine ning alles KMH menetluse tulemusena saab otsustada vee erikasutusloa väljaandmise. Senised andmed Ess-soo loodusväärtuste kohta ei võimalda täie kindlusega väita, et OÜ-le Ketal Võru vee erikasutusluba kindlasti väljastatakse, kuna KMH tulemusena võib selguda, et ala kuivendamisega seotud negatiivset keskkonnamõju ei ole võimalik leevendada või selle leevendamiseks kehtestatavaid keskkonnanõudeid ei ole võimalik täita (Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 24 lg 3).
  5. Vaideotsuses esitatud väide, et Urvaste Vallavalitsus on 19.12.2000.a. korraldusega nr 277 ja 17.10.2002.a. korraldusega nr 274 andnud nõusoleku turba kaevandamiseks ei ole täpne. Urvaste Vallavalitsus on 19.12.2000.a. korraldusega nr 277 nõustunud Ess-soo turbamaardlas turbatootmise taastamisega ja AS-le Kagu-Eesti Turvas turba tootmiseks kaevandamisloa väljastamisega. Korraldust on muudetud Urvaste Vallavalitsuse 17.10.2002 korraldusega nr 274 ning asendatud nõusolek AS-le Kagu-Eesti Turvas nõusolekuga OÜ-le Ketal Võru. Samas on Urvaste valla omavalitsusorganid korduvalt selgitanud, et vallavalitsus nõustus viidatud korraldustega vaid kaevandamisega varem kaevandusena kasutuses olnud alal (mis jääb kavandatud kaitsealast väljapoole). Vastav seisukoht väljendub Urvaste Vallavalitsuse 18.10.04 kirjas nr 7-9/653-1, samuti Urvaste vallavolikogu 10.01.05 kirjas nr 1-10/
  6. Urvaste Vallavalitsus on kinnitanud eeltoodut ka oma vastuses OÜ-le Ketal Võru poolt Ess-soo kaitse alla võtmise menetluses esitatud vastuväidetele. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et viidatud korraldustega andis Urvaste Vallavalitsus nõusoleku turba kaevandamiseks alal, mis jääb kavandatud kaitsealale, ning eeldada, et tegemist oli õiguspäraste haldusotsustustega, on vallavalitsusel võimalik korraldused HMS § 66 lõike 2 p 2 kohaselt kehtetuks tunnistada muutunud faktiliste asjaolude (pärast korralduste andmist selgunud ala kõrge looduslik väärtus) tõttu, kuivõrd ka avalik huvi haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks kaalub kaebuse esitaja hinnangul üles OÜ Ketal Võru usalduse, et korraldused jäävad kehtima. 4
  7. Kaebuse esitaja leidis, et vastustaja käsitlus, mille kohaselt määratleb Urvaste valla üldplaneering ühiskondliku kokkuleppena ja kompromissina Ess-soo kasutamiseks turbatootmisalana, on väär. Urvaste valla arengut määratlevates dokumentides ei kajastu ühiskondlik kokkulepe ja kompromiss mitte uue turbatootmisala loomiseks, vaid valla tasandil on saavutatud kokkulepe, et Ess-soo tuleks senisel kujul säilitada. Samuti on Urvaste valla juhtimisorganid eeltoodud dokumentides väljendanud selget seisukohta, et ei poolda turbakaevanduse laienemist väljapoole endist kaevandusala.
  8. Kaebuse esitaja leidis, et asjaolu, et vaidlusalune ala on riiklikus maavarade registris arvel kui turbamaardla, iseenesest ei välista ala kaitse alla võtmist kohaliku omavalitsuse poolt. Vastustaja on jätnud kaalumata põhjendatud huvid. Maapõueseaduse § 10 lg 7 näeb ette võimaluse määratleda maavaravaru passiivsena, kui selle kasutamine ei ole keskkonnakaitseliselt võimalik või puudub tehnoloogia, kuid mis võib tulevikus osutuda kasutuskõlblikuks. Looduskaitseseadus ei piira kaitse alla võtmise otsuste tegemist majanduslike argumentidega (sh maavara kaevandamise huviga). Seega on võimalik, et kui aktiivse maardla alal asuvad loodusväärtused osutuvad kaitse alla võtmise vääriliseks, tuleb sellel alal esinev maavaravaru passiivseks tunnistada. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Antud juhul on loodusvaradeks nii turvas kui ala looduslik väärtus (loodusliku mitmekesisusega seotud väärtused, samuti muud olulised väärtused, millele on viidatud E. Leibaku ekspertarvamuses). Seega tulnuks kaitse alla võtmise otsuse tegemisel kaaluda, kas riigi huvi maavara kasutamiseks kaalub üles alal asuvate loodusväärtuste võimaliku kahjustamise. Riigi huvi kaalumisel tulnuks seejuures arvestada, et tegemist ei ole üleriigilise tähtsusega, vaid kohaliku tähtsusega maardlaga. Muuhulgas tulnuks riigi huvi kaalumisel arvestada asjaolu, et kaitse alla võtmise menetluse algatamise aluseks olnud „Ekspertarvamuses kavandatava Ess-soo kaitseala kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse kohta” viidatakse asjaolule, et alal asuvad loodusdirektiivi I lisa elupaigad, mistõttu tuleks keskkonnaministeeriumilt taotleda, et kavandatav Ess-soo kaitseala võetaks ka Natura-loodusalade võrgustikku.
  9. Vaideotsuses toob vastustaja kaalutlusena välja, et „riik on Ess-soo kaitse alla võtmise küsimuse läbi analüüsinud ning pole pidanud vajalikuks kaitseala moodustamist”. Vaideotsuses puuduvad aga viited tõenditele, mille alusel vastustaja sellise järelduseni on jõudnud. Kaebuse esitajale teadaolevalt ei ole riik Ess-soo kaitse alla võtmise küsimust üldse analüüsinud, mistõttu vaideotsuses toodud väide jääb arusaamatuks. Nii kaevatavas haldusaktis kui 21.05.08 vaideotsuses puuduvad viited, et vastustaja oleks Esssoo kaitse alla võtmata jätmise otsustamisel kaalunud ala väärtusi ja riigi huve maardla kasutamiseks, või et riik oleks kaitse alla võtmise menetluses üldse seisukohti esitanud. Seetõttu tuleb järeldada, et vastustaja ei ole neid huve kaalunud, mistõttu on rikkunud kaalutlusõiguse teostamise nõudeid. Eelkõige on vastustaja jätnud hindamata peaaegu kõik Ess-soo kaitse alla võtmise võimalikud eeldused, mille esinemine haldusmenetluses tuvastati, tuues vaideotsuses kaitse alla võtmata jätmise otsuse põhjendustena välja kaalutlusi, millel puudub kaitse alla võtmise eeldustega igasugune seos. 5
  10. Kaebuse esitaja leidis, et kohalikul omavalitsusel on küll õigus kaaluda, kas antud asjas kaaluvad muud huvid üles loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused, ent kaevatava haldusakti andmisel sellist kaalumist sisuliselt toimunud ei ole. Vastustaja on lähtunud muude huvide hindamisel ekslikest argumentidest – loodusobjekti kaitse alla võtmise vastuolu riigi huvidega ei ole põhjendatud, samuti on ekslikud või põhjendamata vastustaja väited selle kohta, et loodusobjekti kaitse alla võtmine toob vallale kaasa suuri rahalisi kohustusi, on vastuolus Urvaste valla üldplaneeringuga või on vastuolus Urvaste valla varasemate nõusolekutega turba kaevandamiseks kavandataval maastikukaitsealal. Seega on kaevatavas haldusaktis kasutatud ebaõigeid kaalutlusi, jättes samas tähelepanuta kesksed aspektid, mida kohalik omavalitsus peaks loodusobjekti kaitse alla võtmise otsustamisel hindama. Kaalutlusvigade tulemusena on tehtud otsus, mis on nii vormiliselt kui sisuliselt õigusvastane ja tuleb seega tühistada.
  11. Kaebeõiguse osas märkis kaebuse esitaja, et seltsing Roheline Urvaste on loodud eesmärgiga säilitada ja väärtustada Urvaste valla looduskeskkonda. Seltsingu liikmeteks on isikud, kes on aktiivselt tegelenud Ess-soo raba säilitamise ja kaitse küsimustega. Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (edaspidi Arhusi konventsioon) artikli 9 p 2 kohaselt on asjast huvitatud üldsuse esindajal õigus pöörduda keskkonnaasjades tehtud otsuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks kohtusse. Konventsiooni kohaselt ei pea valitsusvälised organisatsioonid kohtuasja algatamiseks tõestama otsest puudutatust teatud otsusest, teost või tegevusetusest või nende läbi oma õiguste rikkumisest, vaid nende õiguste rikkumist eeldatakse. Antud asjas on kaebuse esitaja avalikes huvides tegutsev keskkonnakaitseline ühendus. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-43-06 tehtud otsuses leidnud, et keskkonnakaitset edendav juriidiliseks isikuks mitteolev isikute ühendus peab kaebeõiguse omamiseks üldsuse esindajana esindama vähemalt olulise osa kohalike elanike seisukohti ning et kohus võib üldsuse aktsepti olemasolu eeldada, kui ühendus on konkreetses valdkonnas oma varasemas tegevuses tuginenud üldsuse toetusele. Samast Riigikohtu otsusest ilmneb selgelt, et kaebuse esitaja on oma varasemas tegevuses tuginenud üldsuse toetusele, kuna Riigikohus on viidatud otsuses tuvastanud Ess-soosse turbamaardla rajamise vastu kogutud 2483 allkirja põhjal, et seltsing Roheline Urvaste esindas selles asjas eelduslikult üldsust ulatuses, mis oli piisav, pidamaks seltsingut üldsuse esindajaks. Lisaks eeltoodule oli kaebuse esitaja üks neist organisatsioonidest, kes esitasid 16.02.2007.a. Ess-soo kaitse alla võtmise ettepaneku, mille alusel kaitse alla võtmise menetlus algatati. Seetõttu on kaebuse esitaja menetlusosalisena vaidlustatud haldusaktist ka otseselt puudutatud.
  12. Kohtuistungil jäi kaebaja halduskaebuses esitatud seisukohtade juurde ning taotles jätkuvalt Urvaste vallavolikogu 26.03.08 otsuse nr 1-1/10 (muudetud Urvaste vallavolikogu 26.08.08 otsusega) tühistamist ja vastustaja kohustamist Ess-soo kaitse alla võtmise uueks otsustamiseks.
  13. Motivatsiooni hilisem lisamine vaidlustatud otsusele ei muuda otsust õiguspäraseks, kuna ka hiljem lisatud põhjendustest nähtub endiselt, et vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud kaalutlusõiguse nõudeid. Vastustaja on lisanud otsusele motivatsiooni alles Urvaste vallavolikogu 26.08.08 otsusega nr 1-1/28 (edaspidi 26.08.08 otsus), seega pärast otsuse halduskohtus vaidlustamist seltsingu Roheline Urvaste poolt. Kaebaja leidis, et formaaljuriidiliselt ei ole küll tegemist otsuse muutmisega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 punkti 2 tähenduses, kuna muudetud ei ole haldusakti resolutsiooni, ent sisuliselt on vastustaja oma 26.08.08 otsusega tunnistanud halduskaebuse põhjendatust. 6
  14. Kaebaja hinnangul on motivatsiooni esitamine kohtumenetluse käigus õiguste kuritarvitamine. Seltsing Roheline Urvaste kasutas enne kohtusse pöördumist ära ka vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluse, esitades otsusele vaide. Ometi ei pidanud vallavolikogu vajalikuks kaaluda motivatsiooni lisamist vaidemenetluse tulemusena. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu, et Riigikohtu senise praktika kohaselt ei muuda haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Seega kohus saab asja lahendamisel võtta arvesse vaid neid otsuse motiive, mille puhul on tõendatud, et need on samad, millest volikogu otsuse tegemisel tegelikult lähtus.
  15. Antud asjas on tõendatud, et Ess-sool on olemas kaitse alla võtmise eeldused vastavalt

§ 7. Iseäranis nähtuvad E.

Leibaku ekspertiisist ala piirkondlikud või kohalikud väärtused, mistõttu ei saa kuidagi nõustuda vastustaja seisukohaga, nagu ei oleks kohalik kaitseala sobiv ega proportsionaalne vahend Ess-soo kaitse alla võtmiseks. Vaidlustatud otsusele 26.08.08 otsusega lisatud motivatsioonist nähtub, nagu oleks Urvaste vallavolikogu iseenesest kaalunud looduskaitseseaduse (

) §-st 7 tulenevaid kaitse alla võtmise eeldusi, eelkõige ala ohustatust (26.08.08 otsuse p 2.2 Varasemas otsuses sellise kaalumise kohta viidet ei olnud).

  1. Vastustaja on ohustatuse mõiste vääralt sisustanud, lähtudes ainult sellest, kas käesoleval hetkel on ala säilimine ohustatud või mitte. Kaebaja on seisukohal, et hoolimata asjaolust, kas ala suhtes kaevandusloa väljaandmine on juba otsustamisel või mitte, tuleb ala lugeda ohustatuks, kuna tegemist on aktiivse turbavaruga, mille kasutamiseks on Eesti kehtivate seaduste kohaselt võimalik igaühel kaevandamisloa taotlus esitada. Asjaolu, et OÜ Ketal Võru on juba sellise taotluse esitanud ning et kaevandusloa andmise otsus on tehtud, näitab vaid suuremat, mitte väiksemat ohtu alal asuvate väärtuste hävimiseks. Isegi juhul, kui OÜ-le Ketal Võru ei anta kaevandusluba ega vee erikasutusluba ning ta ei saa õigust turba kaevandamiseks Ess-soos, jääb ala kaitse alla võtmata jätmisel ja maavaravaru passiivseks tunnistamata jätmisel alles oht, et keegi teine soovib alal turvast kaevandama hakata. See oht oleks välistatud vaid sellega, kui Esssoo turbavaru tunnistataks passiivseks varuks - selleks on asjakohane võtta Ess-soo kaitse alla.
  2. Antud asjas on tõendatud, et Ess-soo kaitse alla võtmiseks on olemas avalik huvi. Muuhulgas nähtub see kaitse alla võtmise avaldusele lisatud allkirjades pöördumisele, mille toetajad on viidanud soovile, et Ess-soo säiliks oma looduslikul kujul. Kaitse alla võtmise eeldused on kindlaks tehtud E. Leibaku ekspertiisiga. Samas nähtub vaidlustatud Otsusest ja 26.08.08 otsusega lisatud motiividest, et seda huvi ei ole piisava põhjalikkusega kaalutud, ning teistele huvidele on selle huviga võrreldes antud liiga suur kaal.
  3. Vastustaja väidab 26.08.08 otsuses ekslikult, nagu oleks Urvaste valla 1997.a. kehtestatud üldplaneeringus ette nähtud Ess-soo maakasutus turbatootmisalana, ning nagu eksisteeriks vallasisene üldine kokkulepe, mis ei näe ette Ess-soo kaitse alla võtmist. Kaebaja on halduskaebuses selgitanud ja esitanud vastavad tõendid (Urvaste valla üldplaneeringu seletuskiri ja Urvaste valla arengukava 2005-2013, et Urvaste valla arengut määratlevates dokumentides ei kajastu ühiskondlik kokkulepe ja kompromiss mitte uue turbatootmisala loomiseks, vaid valla tasandil on saavutatud kokkulepe, et Ess-soo tuleks senisel kujul säilitada.
  4. Kaebaja nõustus täielikult kolmanda isiku vastuses esitatud seisukohaga, et antud asjas ei kattu avalik huvi ja riiklik huvi. Samas ei nõustunud kaebaja kolmanda isiku väidetega, nagu tähendaks see, et kohalikul omavalitsusel ei olnudki asjas diskretsiooniõigust riikliku huvi olulisuse kaalumiseks. 7 Antud asjas tuli Urvaste vallal kaaluda peamiselt avalikku huvi Ess-soo kaitse alla võtmiseks, mis väljendus kaitse alla võtmise ettepanekus ning E. Leibaku ekspertiisis, ning sellele vastanduvat OÜ Ketal Võru erahuvi alal turba kaevandamiseks. Lisaks tuli Urvaste vallavolikogul kaaluda ka riiklikku huvi seoses asjaoluga, et vaidlusalune ala on riiklikus maavarade registris arvel kui turbamaardla. Erinevate huvide kaalumisel pidi Urvaste vallavolikogu otsustama, kui oluline on nende huvide kaal, seda ka väidetava riikliku huvi osas. Kaebaja hinnangul on aga väär samastada OÜ Ketal Võru erahuvi turba kaevandamiseks olulise riikliku huviga, ning veelgi enam, avaliku huviga.
  5. Lisaks eeltoodule leidis kaebuse esitaja, et Urvaste vallavolikogu ei saanud riikliku huvi kaalumisel tegelikult lähtuda Keskkonnaministeeriumi 15.01.08 kirjast nr 16-1/36396-5, millele 26.08.08 otsuses on viidatud, kuna kaebajale teadaolevalt ei olnud Urvaste vallavolikogu otsuse tegemise ajal sellest kirjast teadlik. Urvaste valla dokumendiregistrist nähtub küll Maa-ameti kiri Keskkonnaministeeriumile, millega Maa-amet on seisukohta küsinud, ent dokumendiregistrist ei nähtu, et Urvaste vallale oleks laekunud ka Keskkonnaministeeriumi poolt Maa-ametile saadetud vastus. Samuti ei nähtu vastava kirja edastamist Urvaste vallale Keskkonnaministeeriumi ega Maa-ameti dokumendiregistrist. Kuna üks seltsingu Roheline Urvaste juhtima õigustatud isikutest on ka Urvaste vallavolikogu liige, on tal võimalik kinnitada, et Keskkonnaministeeriumi kirja ei olnud Otsuse langetamise ajal volikogu liikmetele tutvumiseks esitatud. Seega on tegemist tagantjärgi esitatud põhjendusega. Võrumaa KKT on Keskkonnaministeeriumi allasutusena selgelt viidanud võimalusele Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmiseks ega ole seega leidnud, nagu ei võimaldaks Ess-soos turba kaevandamisega seotud riiklikud huvid kohalikku kaitseala luua.
  6. Kaebaja jäi jätkuvalt seisukohale, et OÜ-1 Ketal Võru ei ole tekkinud õiguspärast ootust Ess-soos turba kaevandamiseks, kuna OÜ-le Ketal Võru ei ole väljastatud kaevandusluba ning lisaks vajab OÜ Ketal Võru turba kaevandamiseks Ess-soos vee erikasutusluba.
  7. Kaebaja leidis jätkuvalt, et Urvaste vallavolikogu on otsuse langetamisel rikkunud kaalutlusõiguse teostamise reegleid, kuna on andnud liigselt väikese kaalu Ess-soo kaitse alla võtmisega seotud avalikele huvidele, ning liigselt suure kaalu Ess-soos turba kaevandamisega seotud erahuvile. Kolmanda isiku seisukoht, et vaidlustatud otsuse motiivid ei ole halduskohtu poolt sisuliselt kontrollitavad, ei ole õige ning viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-118-08 ei ole asjakohane. Viidatud lahendi puhul ei ole tegemist käesoleva juhtumiga võrreldava olukorraga. Urvaste Vallavolikogu vastuväited kaebusele.
  8. Vastustaja palus jätta seltsingu Roheline Urvaste kaebuse tervikuna rahuldamata ning menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. Vastuseks seltsingu Roheline Urvaste halduskaebusele teatas Urvaste Vallavolikogu alljärgnevat:
  9. Urvaste Vallavolikogu möönab, et eelnimetatud haldusaktis olid selle motiivid toodud välja pinnapealselt, mistõttu võis kaebuse esitajal olla raske hinnata kaalutlusõiguse teostamist. Urvaste Vallavolikogu on 26.08.2008 otsusega nr 1-1/28 eelnimetatud puudused kõrvaldanud Nimetatud otsusega on vallavolikogu muutnud 26.03.2008 otsust nr 1-1/10 selliselt, et sellest nähtuvad Urvaste Vallavolikogu motiivid Ess-soo kaitse alla võtmise keeldumiseks. Ühtlasi on muudetud haldusakti pinnalt üheselt jälgitav diskretsiooniõiguse teostamine vallavolikogu poolt. Seega käesolevaks hetkeks on kõrvaldatud puudused, mis võiksid olla haldusakti tühistamise aluseks.
  10. Vastustaja oli seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud kaebeõiguse olemasolu. 8 Vastustaja ei vaidlusta kaebuse esitaja olemust asjast huvitatud üldsuse esindajana. Küll aga on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja kui valitsusvälise organisatsiooni õiguste rikkumist ei saa eeldada, vaid kaebuse esitaja peab rikkumise esinemist tõendama. Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni artikli 9 lõige 2 sätestab: „Artikli 2 lõike 5 nõuetele vastava valitsusvälise organisatsiooni huvi loetakse käesoleva artikli punkti a tähenduses põhjendatuks. Nimetatud organisatsioonil eeldatakse olevat õigusi, mida punkti b tähenduses saab rikkuda.“ Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, milliseid seltsingu Roheline Urvaste eeldatavaid õigusi on Urvaste Vallavolikogu 26.03.2008 otsusega nr 1-1/10 rikkunud.
  11. Kohtuistungil asus vastustaja seisukohale, et käesolevas asjas vaidlustatud volikogu otsuse muutmist Urvaste Vallavolikogu 26.08.2008 otsusega nr 1-1/28 tuleb sisuliselt käsitleda uue haldusakti vastuvõtmisena, mis tulnuks vaidlustada uues kohtumenetluses. Kolmanda isiku seisukoht
  12. Kolmas isik palus jätta seltsingu Roheline Urvaste kaebus täies ulatuses rahuldamata ning jätta menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda.
  13. Kolmanda isiku arvamuse kohaselt on seltsingu viide kaevatava haldusakti vastuolule haldusmenetluse seaduse § 56 lg-ga 2 asjakohatu. Oma seisukohta põhjendab seltsing sellega, et tema hinnangul pidanuks Urvaste Vallavolikogu viitama haldusakti andmisel ka haldusmenetluse seaduse § 43 lg-le
  14. See õigusnorm käsitleb haldusakti andmata jätja toiminguid pärast vastavasisulise otsuse tegemist. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg-s 2 peetakse seevastu silmas seda faktilist ja õiguslikku alust, millele haldusakti andmata jätja on tuginenud oma diskretsiooniotsuse tegemisel, mitte aga kohustuslikke toiminguid pärast sellise diskretsiooniotsuse tegemist.
  15. Ekslik on väide selle kohta, et Urvaste Vallavolikogu ei ole asjakohaselt hinnanud kaitse alla võtmise eelduseid. Urvaste Vallavolikogu on 26.08.2008.a. otsuses nr 1-1/28 muutnud 26.03.2008.a. otsuse motivatsiooni ning esitanud põhjendused seoses keskkonnamõjude hindamisega. Sellega on Urvaste Vallavolikogu kõrvaldanud puudused, mida seltsing oma kaebuses vallavolikogule ette heidab.
  16. Urvaste Vallavolikogu osundab 26.08.2008.a. otsuse punktis 2.
  17. Keskkonnaministeeriumist Maa-ametile saadetud 15.01.2008.a. kirjale nr 16-1/36396-5, milles esimene kui riiklikku huvi hindamiseks pädev institutsioon selgitab, et ta ei saa nõustuda Ess-soo kaitseala moodustamisega. Sellest järeldab Urvaste Vallavolikogu, et riiklikes huvides ei ole Ess-soo territooriumil kaitseala moodustamine, sest riigi täitevvõimul on pädevus kooskõlastada analoogilised kaitseala moodustamise otsused. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas tuleb eristada riiklikku ja avalikku huvi seoses võimaliku kaitseala moodustamisega. Avaliku huvi mõistet on õiguskirjanduses käsitlenud Kadriann Ikkonen (vt „Avaliku huvi kui määratlemata õigusmõiste", Juridica 2005, III, lk 187 199). Ikkoneni artiklist ilmneb, et kuigi avaliku huvi mõiste kujuneb konkreetsete õigussuhete prismas, ei sisaldu selles mõistes riikliku huvi mõiste. Viimast on omakorda avanud Euroopa 9 Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK), kelle praktika kohaselt on õiguste piiramine riiklikest huvidest lähtuvalt lubatav siis, kui see ainult avalikest huvidest lähtuvalt ei oleks. Nii on EIK kohtuasjades Leander v. Rootsi ja Chahal v. Ühendkuningriik käsitlenud isiku õiguste piiramist riiklikest huvidest lähtuvalt ning leidnud, et sellekohane riigi diskretsioon nn hindamisruumi põhimõttest tulenevalt on oluliselt laiem kui üksnes avaliku huvi aspektist (mille määratlus sisaldub Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artiklite 8-11 teises lõikes). (Vt Euroopa Inimõiguste Kohus, Leander v. Rootsi, kohtuotsus 26.03.1987.a., A 116, p 78 ja Euroopa Inimõiguste Kohus, Chahal v. Ühendkuningriik, kohtuotsus 15.11.1996.a., Reports of Judgments and Decisions 1996-V, p 142).
  18. Riikliku huvide määratlemise otsustuspädevust kohalikul omavalitsusel ei ole. Seetõttu leidis kolmas isik, et kuivõrd Keskkonnaministeerium on väljendanud seisukohta, et Ess-soo kaitseala moodustamine ei ole riiklikes huvides, siis on see argument prioriteetne võrreldes võimalike avalikel huvidel tuginevate argumentidega. Viimane ei tähenda, et kolmanda isiku arvates oleks Ess-soo kaitseala moodustamine ka avalikes huvides. Samas võib riiklik huvi kaitseala moodustamata jätmiseks seisneda näiteks riiklikus huvis vähendada energiasõltuvust välisriikidest.
  19. Seltsing osundab oma kaebuses ka sellele, et vaadeldav ala oleks sobilik Natura 2000 võrgustikku. Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lg-le 6 kinnitab Vabariigi Valitsus oma korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu. Ess-soo ala suhtes ei ole Vabariigi Valitsus vastavat korraldust teinud. Seetõttu saaks lugeda, et Urvaste Vallavalitsuse otsus mitte nõustuda Ess-soo kaitseala moodustamiseks oleks vastuolus Natura 2000 ala kaitse eesmärkidega alles pärast seda, kui Vabariigi Valitsus oleks sellise korralduse andnud. Käesoleval ajal selliseid asjaolusid ei esine.
  20. Seltsing osundab kaebuses sellele, et advokaadibüroo Aivar Pilv 07.12.2007.a. ekspertarvamuses nr 3/23-T on asutud seisukohale, et kahjunõude esitamine Urvaste vallale Esssoo kaitse alla võtmise korral on perspektiivitu. Kolmas isik juhib tähelepanu, et ekspertarvamuse leheküljel 15 on käsitletud kahju hüvitamise perspektiivse seoses võimaliku nõudega riigivastutuse seaduse § 16 ig 1 alusel. Ekspertarvamuses väidetakse ekslikult, et Põhiseadusest tulenevad õigused ja vabadused laienevad ainult füüsilistele isikutele. Selline käsitlus põhiõiguste olemusest on vastuolus Põhiseaduse §-i 9 teise lausega ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Viimast asjaolu peab kolmas isik üldiselt teadaolevaks, kuid on vajadusel valmis esitama konkreetsed viited EIKi kohtupraktikale. Samuti osundab kolmas isik sellele, et EIKi käsitluses peavad riigid looma õigusliku mehhanismi juriidilistele isikutele mittevaralise e moraalse kahju nõuete menetlemiseks (vt Euroopa Inimõiguste Kohus, Comminregsoll S.A. v. Portugal, kohtuotsus 06.04.2000.a., Reports of Judgments and Decisions 2000 - IV, p 36; Freedom and Democracy Party (ÖZDEP) v. Türgi, kohtuotsus 08.12.1999.a., p
  22. Kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsuse kohtuliku kontrolli ulatuse osas oli kolmas isik seisukohal, et kohalikul omavalitsusel on lai diskretsioon tema pädevuses olevate küsimuste, sh kaitseala moodustamise otsustamisel. Seetõttu saaks kohus sekkuda diskretsiooni alusel tehtud otsusesse ainult juhul, kui see on ilmselges vastuolus kehtivate õigusaktidega või Eesti rahvusvaheliste kohustustega. See seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. 14.10.2003.a. kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus selgitanud, et diskretsiooniotsuse kohtulik kontroll on piiratud ning saab seisneda kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuses. 12.05.2008.a. otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-18-08 on Riigikohus selgitanud: ,.Väga ulatusliku kaalumisruumi ja sisult hinnanguliste otsustuste puhul peab kolleegium vajalikuks märkida, et oluline on küll motivatsiooni olemasolu, kuid selliste, otsustuste omapärast tingitult ei ole motiivid halduskohtus sisuliselt kontrollitavad. Motivatsioonist saab tuleneda otsustuse 10 õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest“ (p 13).
  23. Seltsing on osundanud advokaadibüroo Aivar Pilv ekspertarvamuses viidatud Euroopa Ühenduste Kohtu otsusele kohtuasjas C-44/95 ning leidnud, et majanduslikud kaalutlused ei saa üles kaaluda ökoloogilisi huve. Kolmas isik selgitab, et antud viide ei ole asjakohane, sest Euroopa Ühenduste Kohus lahendab küsimusi seoses Euroopa Liidu õigusaktide siseriikliku kohaldamisega. Antud kaasuses on Euroopa Ühenduste Kohus tõlgendanud Loodus- ja Linnudirektiivi kohaldamise küsimusi Ühendkuningriigis. Kohus pidi lahendama küsimust, kas Ühendkuningriigi valitsus on õiguspäraselt kohaldanud direktiivi nr 79/409 oma territooriumil. Pädevus selle direktiivi kohaldamiseks Eestis on Vabariigi Valitsusel, samuti Riigikogul õigustloova akti andmise kaudu. Viide direktiivi nr 79/409 nõuete täitmatajätmisele oleks asjakohane üksnes siis, kui halduskohus peaks lahendama küsimust sellest, kas Eesti Vabariik valitsuse või Riigikogu kaudu on jätnud vastava direktiivi kohaldamata või ei ole seda kohaldanud eesmärgipäraselt. Kohalikul omavalitsusel ei ole direktiivi nr 79/409 kohaldamise pädevust. Seetõttu ei ole tegemist rahvusvahelisest õigusest tuleneva kohustuse täitmatajätmisega Põhiseaduse § 123 teise lause tähenduses. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole Eesti riigi poolt oma rahvusvaheliste kohustuste täitmata jätmine või osaline täitmine.
  24. Kolmas isik leidis, et vallavolikogu on 26.08.2008.a. otsuses esitanud kohase viite Keskkonnaministeeriumi seisukohale. Kohalikule omavalitsusele ei ole pandud seadusega riiklike huvide määratlemist kaitseala moodustamisel, sest seda funktsiooni täidab Keskkonnaministeerium vastava kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise kaudu tulenevalt Keskkonnaministeeriumi põhimääruse § 7 p-st
  25. Keskkonnaministeerium ei ole pädev seda kooskõlastust kohalikule omavalitsusele edasi volitama osundatud õigusnormi teise punkti tähenduses. Seega ei olnud ega ole Urvaste Vallavolikogu pädev hindama riiklikku huvi kaitseala moodustamise küsimuses.
  26. Kaebeõiguse põhjendamisel viitab seltsing Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-43-06, milles on märgitud, et seltsing on kogunud 2483 toetusallkirja turbamaardla rajamise vastu Ess-soo alale. Kolmas isik juhtis tähelepanu sellele, et küsimus vastuseisust turbamaardla rajamisele ei ole samastatav küsimusega kaitseala moodustamisest. Seetõttu esindab seltsing käesolevas asjas 100 korda väiksemat isikute hulka, sest ühisettepanekule moodustada Ess-soo alale kaitseala on seltsing suutnud koguda üksnes 24 toetusallkirja. Kolmas isik oli seisukohal, et seltsingu väide selle kohta, et ühisettepaneku on allkirjastanud seitse ühiskondlikku organisatsiooni, on eksitav. Allakirjalehelt ega halduskohtule esitatud dokumentidest ei ilmne aga see, et allkirja andnud isikud oleksid ühisettepaneku allkirjastanud osundatud ettevõtete või organisatsioonide volitatud esindajatena nende ettevõtete nimel. Allkirjalehelt ei ilmne allkirja andnud isikute seisund nendes ettevõtetes või organisatsioonides. Samuti ei ilmne see, et need isikud tegutseksid ühisavaldusele allkirja andes vastava osaühingu või mittetulundusühingu esindajana ning omaksid volitusi ühisettepaneku allkirjastamiseks osaühingu või mittetulundusühingu nimel äriseadustiku või mittetulundusühingute seaduse mõttes. Seega tuleb asuda seisukohale, et ühisettepanekule Ess-soo alale kaitseala moodustamiseks on alla kirjutanud kakskümmend neli füüsilist isikut,
  27. Kolmas isik märkis, et OÜ-l Ketal Võru on õigustatud ootus turbamaardla rajamiseks. OÜ Ketal Võru on juba
  28. aastast valmistanud ette Ess-soos turba kaevandamist ning on lisanud turbamaardla rajamise ning kasutamise oma ettevõtluse arendamise strateegiasse. Eesti kohtusüsteemis on tuvastatud Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu (nimetatud otsustele viidatakse Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-43-06) lahenditega see, et Urvaste Vallavolikogu on juba
  29. aastal andnud nõusoleku Ess-soo kasutuselevõtuks turbamaardlana. Seetõttu ei ole OÜ Ketal Võru otsinud alternatiive turbamaardla rajamisele Ess-soosse, sest on tegutsenud õiguskindluses, et tal on võimalik mõistliku aja jooksul vastav õigus realiseerida. Kolmas isik juhtis tähelepanu sellele, et kaitseala moodustamise heakskiitmine looduskaitseseaduse alusel ei ole kohaliku omavalitsuse kohustus, vaid õigus. Seevastu kehtiva haldusakti, millega OÜle Ketal Võru anti nõusolek turbamaardla rajamiseks, täitmine on omavalitsuse kohustus. 11 Viimasest asjaolust tuleneb ka OÜle Ketal Võru nii õiguslik kui majanduslik ootus temale antud turbamaardla rajamise nõusoleku segamatuks realiseerimiseks.
  30. Kohtuistungil jäi kolmas isik kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ning toetas vastustaja vastuväiteid kaebusele. Kohtuotsuse põhjendused ja resolutsioon 46 . Kohus käsitleb esmalt seltsingu Roheline Urvaste kaebeõigust ( I ), seejärel vallavolikogu 26.08.2006 otsuse nr 1-1/28 õiguslikku tähendust ( II ) ning otsuse kolmandas alajaotuses kaebuse väiteid ja nendele esitatud vastuväiteid ( III ) I
  31. Nii vastustaja kui kolmas isik on tõstatanud seltsingu Roheline Urvaste kaebeõiguse küsimuse. Vastustaja ei vaidlusta kaebuse esitaja olemust asjast huvitatud üldsuse esindajana. Küll aga oli vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja kui valitsusvälise organisatsiooni õiguste rikkumist ei saa eeldada, vaid kaebuse esitaja peab rikkumise esinemist tõendama. Kaebaja ei ole näidanud, milliseid seltsingu Roheline Urvaste eeldatavaid õigusi on Urvaste Vallavolikogu 26.03.2008 otsusega nr 1-1/10 rikkunud. Kolmas isik oli seevastu seisukohal, et seltsingut ei saa antud juhul pidada üldsuse huvide esindajaks. Seltsingu väide, et volikogule adresseeritud ühisettepaneku on allkirjastanud seitse ühiskondlikku organisatsiooni, on eksitav. Allakirjalehelt ega halduskohtule esitatud dokumentidest ei ilmne, et need isikud tegutsesid ühisavaldusele allkirja andes vastava osaühingu või mittetulundusühingu esindajana ning omasid volitusi ühisettepaneku allkirjastamiseks äriseadustiku või mittetulundusühingute seaduse mõttes või et nad tegutsesid organisatsioonide volitatud esindajatena nende ettevõtete nimel. Seega tuleb asuda seisukohale, et ühisettepanekule Ess-soo alale kaitseala moodustamiseks on alla kirjutanud üksnes kakskümmend neli füüsilist isikut.
  32. Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadega. Kaebeõiguse põhjendamisel on kaebuse esitaja põhjendatult viidanud Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-
  33. Nimetatud otsuses on Riigikohus asunud seisukohale, et efektiivse keskkonnakaitse tagamiseks on kehtivad õigusaktid näinud ette üldkorrast erinevad võimalused keskkonda mõjutavate haldusotsustuste vaidlustamiseks. Riigikohtu halduskolleegium toob eelosundatud lahendis välja üldise põhimõtte, et mitteformaalset ühendust võib halduskohtusse pöördumise õigust omava vaadelda siis, kui vastava ühenduse ja üldsusena mõistetava olulise osa elanikkonna seisukohad või arvamused langevad kokku ning üldsus ühes või teises vormis aktsepteerib sellist esindajat ja tema vastavat tegevust. Eelnimetatud tingimustele vastavust peab mitteformaalne ühendus kohtusse pöördumisel ka näitama. Kohus võib üldsuse aktsepti olemasolu eeldada, kui ühendus on konkreetses valdkonnas oma varasemas tegevuses tuginenud üldsuse toetusele.
  34. Seltsing Roheline Urvaste on loodud eesmärgiga säilitada ja väärtustada Urvaste valla looduskeskkonda. Seltsingu liikmeteks on isikud, kes on aktiivselt tegelenud Ess-soo raba säilitamise ja kaitse küsimustega. Kaebuse esitaja märgib õigesti, et eelviidatud Riigikohtu otsusest ilmneb selgesti, et kaebuse esitaja on oma varasemas tegevuses tuginenud üldsuse toetusele. Riigikohus on Ess-soosse turbamaardla rajamise vastu kogutud 2483 allkirja põhjal 12 leidnud, et seltsing Roheline Urvaste esindas selles asjas eelduslikult üldsust ulatuses, mis oli piisav, pidamaks seltsingut üldsuse esindajaks. Ka käesolev kaebus on esitatud eesmärgiga välistada edasine turba kaevandamine Ess-soos. Kohtul ei ole põhjust arvata, et oluline osa elanikkonnast, kes varem toetasid seltsingu tegevust, samuti ühispöördumise allkirjastanud organisatsioonid, Ess-soos turba kaevandamise vastu suunatud tegevust ja seltsingut oma huvide esindajana käesoleval juhul enam ei aktsepteeri. Kaebaja oli ka üks neist organisatsioonidest, kes esitasid 16.02.2007.a. Ess-soo kaitse alla võtmise ettepaneku, mille alusel kaitse alla võtmise menetlus algatati. Seetõttu on kaebuse esitaja menetlusosalisena volikogu vaidlustatud otsusest ka otseselt puudutatud.
  35. Käsitledes vastustaja väiteid kaebeõiguse puudumise kohta märgib kohus, et keskkonnaküsimuste otsustamist käsitlevates asjades ei ole võimalik kaebeõigust sisustada subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu nagu seda tehakse tavapärastes haldusasjades. Arhusi konventsiooni artikli 9 p 2 kohaselt on asjast huvitatud üldsuse esindajal õigus pöörduda keskkonnaasjades tehtud otsuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks kohtusse. Konventsiooni kohaselt ei pea valitsusvälised organisatsioonid kohtuasja algatamiseks tõestama otsest puudutatust teatud otsusest, teost või tegevusetusest või nende läbi oma õiguste rikkumisest, vaid nende õiguste rikkumist eeldatakse (vt Riigikohtu otsus 21.01.2004 haldusasi nr 3-3-1-81-03). 28.02.2007.a. kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-86-06 on Riigikohtu halduskolleegium oma seisukohti täpsustanud ning pidanud vajalikuks märkida, et keskkonnaasjades võib, kuid ei pruugi subjektiivse õiguse rikkumine esineda. Seetõttu saab keskkonnakaitse küsimustes kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Halduskohtul tuleb kaebuse esitaja sellist puutumust vaidlustatud tegevusega kontrollida iga kaebuse puhul eraldi. Olulise ja reaalse puutumuse nõue välistab ka keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (s.o nn populaarkaebused), välja arvatud juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb. Looduskaitseseadus § 8 lg 1 järgi on igaühel õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Sama seaduse § 9 lg 2 kohaselt algatab loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise kohalik omavalitsus. Käesoleval juhul on kaebuse esitajal otsene puutumus asjaga. Nagu eelnevalt märgitud oli kaebuse esitaja üks neist organisatsioonidest, kes esitasid 16.02.2007.a. Ess-soo kaitse alla võtmise ettepaneku, mille alusel kaitse alla võtmise menetlus ka algatati. Seetõttu on seltsing Roheline Urvaste kui menetlusosaline vaidlustatud haldusaktist otseselt puudutatud isik.
  36. Lähtudes eeltoodud põhjendustest leiab halduskohus, et seltsingul Roheline Urvaste on kaebeõigus Urvaste Vallavolikogu
  37. märtsi 2008.a. otsuse nr 1-1/10 (mida on muudetud volikogu 28.08.2008 otsusega nr 1-1/28) vaidlustamisel. II
  38. Kohtuistungil asus vastustaja seisukohale, et käesolevas asjas vaidlustatud volikogu otsuse muutmist Urvaste Vallavolikogu 26.08.2008 otsusega nr 1-1/28 tuleb sisuliselt käsitleda uue haldusakti vastuvõtmisena, mis tulnuks vaidlustada uues kohtumenetluses.
  39. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Urvaste Vallavolikogu 28.08.2008.a. otsusega nr 1-1/28 ei muudetud otsuse resolutsiooni, muudeti 26.03.2008 otsuse motivatsiooni, täpsemalt 13 eelnimetatud otsusele lisati motivatsioon, mis selles haldusaktis peaaegu täiesti puudus. Haldusakti motivatsiooni muutmine (täiendamine), kui sellega ei kaasne otsuse resolutsiooni (otsustuse) muutmine, haldusakti kehtivuse seisukohalt õiguslikku tähendust ei oma.
  40. Urvaste Vallavolikogu 28.08.2008.a. otsuses on toodud ka haldusakti muutmise põhjendused. Otsuses on märgitud, et seltsing Roheline Urvaste on halduskaebuses ette heitnud haldusakti motiveerimatust, seetõttu peab Urvaste Vallavolikogu vajalikuks haldusakti parema ülevaatlikkuse ning kaalutlusotsuse parema jälgitavuse tagamiseks otsust muuta ja täiendada otsuse tegemise aluseks olnud motiividega (tl 98). Otsuse muutmisena tuleks antud juhul vaadelda ilmselt seda, et haldusakti resolutsioonist on välja jäetud motivatsioon “kuna kaitse alla võtmisega võivad kaasneda suuremahulised rahalised kohustused Urvaste vallale“. Volikogu 28.08.2008.a. otsuses on esitatud täiendatud motivatsioon (otsuse alajaotus „Asjaolud“).
  41. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist haldusakti muutmisega HMS § 64 lg 1 teise lause tähenduses ning 28.augusti 2008.a. otsuse vaidlustamiseks ei olnud vajalik uue kohtumenetluse algatamine nagu ekslikult arvab vastustaja. Otsuse „mitte võtta Ess-sood maastikukaitse alla“ tegi vallavolikogu
  42. märtsil 2008.a. vastuvõetud haldusaktiga nr 1-1/
  43. Seda otsust täiendati
  44. augustil 2008 üksnes motiividega. Kohus on seisukohal, et käesoleva kohtuasja raames on võimalik ja tuleb hinnata volikogu 26.03.2008.a. otsuse õiguspärasust lähtudes 26.08.2008.a. sellele otsusele lisatud motiividest.
  45. Põhimõtteliselt on õige kaebuse esitaja seisukoht, et põhjenduste esitamisel kohtumenetluse käigus ei ole haldusakt tagantjärele tõhusalt kontrollitav ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kaebaja leiab, et kohus saab asja lahendamisel võtta arvesse vaid neid otsuse motiive, mille puhul on tõendatud, et need on samad, millest volikogu otsuse tegemisel tegelikult lähtus. Olukord, kus pole võimalik kontrollida, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti, võib kujuneda siis, kui haldusakti põhjendused esitatakse kohtule vastustaja esindaja(te) poolt kirjalikus vastuses kaebusele või kohtuistungil. Antud juhul on põhjendused esitatud haldusorgani otsusena. Kohus eeldab, et samadest motiividest lähtuti ka 26.märtsi2008.a. otsuse vastuvõtmisel ning nagu eelnevalt märgitud hindab kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust lisatud motiividest lähtudes. Lõppkokkuvõttes lähtus kohtumenetluses nendest motiividest ka kaebuse esitaja. III
  46. Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja seisukohal, et Urvaste Vallavolikogu otsus mitte võtta Ess-sood maastikukaitse alla on õigusvastane, kuna vastustaja ei ole kaalutlusotsuse tegemisel järginud kaalutlusõiguse teostamise nõudeid, loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse hindamisel on vastustaja lähtunud ebaõigetest kaalutlustest, jätnud põhjendamatult arvestamata olulised asjaolud ning menetluses kogutud teabe ning kaalumata põhjendatud huvid.
  47. Otsus, mille tühistamist kaebaja taotleb, on vallavolikogu kaalutlusotsus. Kolmas isik juhtis kohtu tähelepanu sellele, et kohus saab kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsuseid kontrollida piiratud ulatuses. Kohus saaks sekkuda diskretsiooni alusel tehtud otsusesse ainult juhul, kui see on ilmselges vastuolus kehtivate õigusaktidega või Eesti rahvusvaheliste kohustustega. Kolmanda isiku veendumusel on selline seisukoht kooskõlas Riigikohtu praktikaga. 14
  48. Kohus nõustub sellega, et halduse kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Samas on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu volitused kaalutlusotsuste kontrollimisel laiemad kui seda arvab kolmas isik. Kohus kontrollib lisaks sellele, kas otsus ei ole vastuolus kehtivate õigusaktidega või Eesti rahvusvaheliste kohustustega ka seda, kas otsuse tegemisel on järgitud diskretsioonireegleid, kas diskretsiooni piiridest ei ole väljutud ning ega ei ole tehtud muud sisulist kaalutlusviga, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist.
  49. Nii on Riigikohtu halduskolleegium on 16.01.2008 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-81-07 rõhutanud, et HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt ka
  50. oktoobri
  51. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine või olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.
  52. oktoobri
  53. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-03 märgib Riigikohus, et halduskohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Halduskolleegium on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt näiteks halduskolleegiumi
  54. novembri
  55. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02). Otsuses haldusajas nr 3-3-1-62-02 on Riigikohus rõhutanud mitmeid halduse diskretsiooniotsuste kohtuliku kontrolli aspektist olulisi asjaolusid. Nii on Riigikohus asunud seisukohale, et olukord, kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada, on sisuliselt tegu diskretsiooni mittekasutamisega. Eelviidatud Riigikohtu lahend on tehtud detailplaneeringu vaidlustamise asjas. Kuivõrd Urvaste Vallavolikogu on Ess-soo kaitse alla võtmise menetluse viinud läbi avatud menetlusena ( vt tl 98 volikogu otsuse viimane lõik) on asjakohane lähtuda Riigikohtu poolt planeerimisasjades rõhutatud põhimõtetest ka käesoleval juhul. Riigikohus märgib haldusasjas nr 3-3-1-62-02, et kaalutlusõiguse teostamine peab toimuma vastavuses kaalutlusõiguse eesmärgiga. Silmas tuleb pidada, et planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on ka planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine.
  56. Urvaste Vallavolikogu 26.03.2008.a. otsusele 26.08.2008 otsusega lisatud põhjendustes märgitakse, et vastavalt

§ 4

lg-le 7 ja § 10 lg-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmine kohaliku omavalitsuse õigus mitte kohustus. Eelnimetatud paragrahvid ei sätesta kohaliku omavalitsuse õigusi ega kohustusi kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses. Kui kohalikule omavalitsusele tehakse loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek, siis vastavalt

§ 8

lg-le 5 korraldab kaitse alla võtmise algataja (

§ 9

lg 2 kohaselt on selleks kohalik omavalitsus) ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse ekspertiisi.

§ 8

lg 4 kohaselt keeldub kaitse alla võtmise algataja edasisest menetlusest, kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjektil puuduvad k.o. seadusega sätestatud kaitse alla võtmise eeldused. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt algatatakse menetlus, kui loodusobjektil on kaitse alla võtmise eeldused. Lähtudes

§ -s 9 sätestatust viiakse see menetlus läbi avatud menetlusena. 15

  1. Nagu nähtub asja materjalidest algatas Urvaste Vallavolikogu Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmise menetluse 23.mai 2007.a. otsusega. Selle menetluse algatas volikogu Urvaste valla ühiskondlike organisatsioonide ja ettevõtjate ettepaneku ning E. Leibaku ekspertarvamuse alusel. Kuna menetlus algatati olid seega olemas loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused. Kuigi looduskaitseseaduses puuduvad täpsemad õiguslikud tingimused kaitse alla võtmise otsuse tegemiseks või sellest keeldumiseks, on loogiline, et loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse tulemusena võib kaitse alla võtmise algataja teha ka otsuse, millega jäetakse loodusobjekt kaitse alla võtmata. Sellisel juhul peab aga see otsus olema igati kaalutletud ja põhjendatud.
  2. Kaevatud haldusaktis on vastustaja jõudnud järeldusele, et Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud, kuna kaitse alla võtmisega kaasneb avalike ehk riiklike huvide riive, OÜ Ketal Võru õiguste riive ning võimalike menetluskulude teke Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmise otsuse vaidlustamise korral, kaitse alla mittevõtmisega ei kaasne otseseid kahjulikke tagajärgi loodusobjektile ning kaitse alla võtmisega ei rikuta kolmandate isikute õigusi.
  3. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et vastustaja pidi loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatust kaaludes lähtuma eelkõige

§-s 7 toodud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldustest, milleks on loodusobjekti „…ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooliskultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.“

  1. E. Leibaku ekspertarvamuses (tl 25-37), mis oli aluseks kaitse alla võtmise menetluse algatamisel, on toodud välja järgnevad olulised kaitse alla võtmise eeldused: - Loodusobjektil on suur rekreatiivne ning hariduslik tähtsus; Ess-soo on väga oluline maastikuelement Võru ja Otepää vahelisel alal; Ess-soo kaitsealalt saavad ka alguse Jaaska oja ja Kärgula oja, mis suubuvad Natura alaks tunnistatud Võhandu jõkke ning mida tuleb seega kaitsta, et vältida kahjulikke mõjusid Natura-alale; Ala floristiline inventuur on siiani tegemata, kuid mitmeid kaitstavaid taimeliike (karukold, roomav öövilge) on alal leitud isegi juhuslike või teise-eesmärgiliste käikude tulemustena. Edaspidi tuleks alal teha kohane inventuur nii soontaimede kui sammalde osas; Ess-soo raba on veelgi mitmete elukoosluste tõttu igati kohane kandidaat Natura 2000 võrgustiku loodusalaks; On tõenäoline, et ilma maastikukaitseala loomiseta hakatakse Ess-soos turvast kaevandama, mis ohustab olemasolevaid loodusväärtusi. Seega vastab Ess-soo raba sellistele loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldustele nagu ohustatus, haruldus ja esteetiline väärtus.
  2. Volikogu on asunud seisukohale, et Ess-soo kaitse alla võtmise menetluses ei ole tuvastatud , et kaitse alla võtmata jätmisega kaasnevad loodusobjektile igal juhul kahjulikud tagajärjed. Seda väidet põhjendatakse sellega, et käesoleva haldusakti vaidlustamise ajal ei ole veel teada, kas 14.02.2002 tehtud kaevandamisloa väljaandmise otsuse alusel kaevandamisluba väljastatakse või mitte. Samuti ei ole Urvaste valla andmetel OÜ-le Ketal Võru väljastatud vee erikasutusluba. Juhtumil, kui see väljastatakse, on asjast puudutatud isikutel võimalik see kohtus vaidlustada. Kaebaja oli seisukohal, et hoolimata asjaolust, kas ala suhtes kaevandusloa väljaandmine on juba otsustamisel või mitte, tuleb ala lugeda ohustatuks, kuna tegemist on aktiivse turbavaruga, mille kasutamiseks on Eesti kehtivate seaduste kohaselt võimalik igaühel kaevandamisloa taotlus esitada. Isegi juhul, kui OÜ-le Ketal Võru ei anta kaevandusluba ega vee erikasutusluba ning ta ei saa õigust turba kaevandamiseks Ess-soos, jääb ala kaitse alla võtmata jätmisel ja maavaravaru passiivseks tunnistamata jätmisel alles oht, et keegi teine soovib alal turvast kaevandama hakata. 16 See oht oleks välistatud vaid sellega, kui Ess-soo turbavaru tunnistataks passiivseks varuks ning selleks on asjakohane võtta Ess-soo kaitse alla.
  3. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et kaevatava haldusakti andmisel ei ole kaitse alla võtmise eeldusi asjakohaselt hinnatud ning ohustatuse mõiste on vääralt sisustatud, lähtudes ainult sellest, kas käesoleval hetkel on ala säilimine ohustatud või mitte.. Asjaolu, et on olemas võimalus, et OÜ-le Ketal Võru turba kaevandamiseks vajalikke lubasid ei väljastata, ei välista Ess- soo kui loodusobjekti ohustatust. Kuna tegemist on aktiivse turbavaruga, siis võib kaevandamisloa taotluse esitada iga turba kaevandamisest huvitatud isik. Ekspert on rõhutanud, et on tõenäoline, et ilma maastikukaitseala loomiseta hakatakse Ess-soos turvast kaevandama, mis ohustab olemasolevaid loodusväärtusi.
  4. Volikogu on kaevatavas otsuses asunud seisukohale, et maastikukaitseala loomine ei ole sobiv ja proportsionaalne vahend Ess-soo kaitse alla võtmisel. Volikogu otsuses märgitakse, et ekspertarvamuses välja toodud Linnudirektiivi lisa I liikide kaitseks sobiv vahend oleks Ess-soo teatud piirkondade kaitse alla võtmine linnuliikide püsielupaigana.
  5. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et tuues ekspert E. Leibaku ekspertiisist välja vaid ühe aspekti, mis puudutab linnudirektiivi I lisa liikide kaitset, on jäetud tähelepanuta ala muud väärtused , mida on ekspertiisis rõhutatud ning mis on olulised piirkonna ja kohalikul tasandil Ess-soo kui oluline maastikuelement Võru ja Otepää vahelisel alal, hariduslik ja rekreatiivne väärtus. Seega on vastustaja jätnud hindamata muud Ess-soo kaitse alla võtmise võimalikud eeldused, mille esinemine haldusmenetluses tuvastati.
  6. Kaevatava otsuse vastuvõtmisel tuli Urvaste Vallavolikogul kaaluda erinevaid huve, avalikku huvi Ess-soo kaitse alla võtmiseks, mis väljendus kaitse alla võtmise ettepanekus ning E. Leibaku ekspertiisis, sellele vastanduvat OÜ Ketal Võru erahuvi alal turba kaevandamiseks ning ka riiklikku huvi seoses asjaoluga, et vaidlusalune ala on riiklikus maavarade registris arvel kui turbamaardla.
  7. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et neid huve ei ole piisava põhjalikkusega kaalutud. Antud juhul on antud põhjendamatu ülekaal OÜ Ketal Võru erahuvile ja oletatavale riiklikule huvile. Nii märgitakse otsuses, et Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmine riivab OÜ Ketal Võru õigusi ning rikub usalduse kaitse põhimõtet. Nii vastustaja 26.08.08 otsuses kui kolmanda isiku vastuses kaebusele on viidatud asjaolule, et kuna OÜ-le Ketal Võru oli otsustatud väljastada maavara kaevandamise luba, on OÜ-1 Ketal Võru olnud õiguspärane ootus õiguste teostamisele, mis on OÜ-le Ketal Võru antud Võrumaa KKT 14.10.02 korraldusega nr
  8. Vastustaja on lähtunud ka asjaolust, et Urvaste Vallavalitsus on andnud nõusoleku turba kaevandamiseks kavandatud maastikukaitsealal.
  9. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et viimane väide ei ole päris täpne. Nagu nähtub asja materjalidest on Urvaste Vallavalitsus 19.12.2000.a. korraldusega nr 277 nõustunud Ess-soo turbamaardlas turbatootmise taastamisega ja AS-le Kagu-Eesti Turvas turba tootmiseks kaevandamisloa väljastamisega. Korraldust on muudetud Urvaste Vallavalitsuse 17.10.2002 korraldusega nr 274 ning asendatud nõusolek AS-le Kagu-Eesti Turvas nõusolekuga OÜ-le Ketal Võru. Samas on Urvaste valla omavalitsusorganid korduvalt selgitanud, et vallavalitsus nõustus viidatud korraldustega vaid kaevandamisega varem kaevandusena kasutuses olnud alal (mis jääb kavandatud kaitsealast väljapoole). Vastav seisukoht väljendub Urvaste Vallavalitsuse 18.10.04 kirjas nr 7-9/653-1 (tl 71-72), samuti Urvaste vallavolikogu 10.01.05 kirjas nr 1-10/11 (tl 73). Urvaste Vallavalitsus on kinnitanud eeltoodut ka oma vastuses OÜ-le Ketal Võru poolt Ess-soo 17 kaitse alla võtmise menetluses esitatud vastuväidetele (tl 41-44).
  10. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et OÜ-1 Ketal Võru ei ole pelgalt seetõttu, et tema suhtes on Võrumaa KKT 14.10.02 korraldusega nr 56 tehtud otsus kaevandamisloa väljaandmiseks, saanud tekkida õiguspärast ootust Ess-soos turba kaevandamiseks, samuti ei esine asjaolusid, mis viitavad OÜ Ketal Võru suhtes usalduse kaitse põhimõtte võimalikule rikkumisele.
  11. Kaevatavas otsuses on vallavolikogu asunud seisukohale, et Ess-soo kohaliku kaitse alla võtmine on vastuolus riiklike ehk avalike huvidega. Võimalikku vastuolu põhjendatakse Keskkonnaministeeriumi poolt 15.01.2008.a. Maa-ametile saadetud kirjaga nr 16-1/36396-5 (tl 102).
  12. Kohus on seisukohal, et osundamine ülekaalukale riiklikule huvile (mida otsuses samastatakse avaliku huviga) lähtudes üksnes ametkonnasisesest kirjavahetusest, on täiesti põhjendamatu. Riikliku huvi olemasolu või selle puudumist pole Urvaste Vallavolikogu sisuliselt välja selgitanud. Kohtule esitatud materjalidest ei selgu, mis asjaoludel on Keskkonnaministeerium selle kirja Maa-ametile saatnud ning mis põhjusel on ministeeriumi poolt oma haldusala allasutusele saadetud kirja loetud tõendiks ülekaaluka riikliku huvi põhjendamisel. Asjas on tõendamist leidnud ka see, et seda kirja ei olnud volikogu käsutuses veel siis, kui vallavolikogu tegi oma otsuse
  13. märtsil
  15. Põhjendatud on kaebaja seisukoht, et ka muude huvide hindamisel on vastustaja lähtunud ekslikest argumentidest. Volikogu otsuses toodud argument, et loodusobjekti kaitse alla võtmine võib tuua vallale kaasa suured kohtumenetluse kulud, on oletuslik ja asjakohatu. Eksitav on argument, et Ess-soo kaitse alla võtmise otsus oleks vastuolus Urvaste valla üldplaneeringuga.
  16. Urvaste valla üldplaneeringu seletuskirjas (tl 74) on võimaliku turbakaevanduse laienemise osas märgitud: „Turbatootmise laiendamine pole soovitatav.”
  17. a. novembris Urvaste vallavolikogu poolt kinnitatud Urvaste valla arengukavas 2005-2013 tuuakse välja kohaliku elanikkonna vastuseis laiaulatuslikule turbakaevandamisele Ess-soo rabas ning märgitakse: „Esssoo säilitamist senisel kujul toetavad ka vallavalitsus ja vallavolikogu.“ Urvaste valla tegevuskavas 2005-2008 on tegevusena kavandatud Ess-soo turbaraba kasutuse järelevalve ja raba eksponeerimine külastajatele (rahastus on selleks planeeritud juhul, “kui ei rajata uut tootmisala”) (tl 75-77). Seega Urvaste valla arengut määratlevates dokumentides ei kajastu ühiskondlik kokkulepe ja kompromiss mitte uue turbatootmisala loomiseks, vaid valla tasandil on saavutatud kokkulepe, et Ess-soo tuleks senisel kujul säilitada.
  18. Kohus on seisukohal, et Urvaste Vallavolikogu ei ole Ess-soo kohaliku kaitse võtmata jätmise otsustamisel (26.03.2008.a. otsus nr 1-1/ 10 ning selle otsuse täiendamiseks 26.08.2008.a. vastuvõetud otsus nr 1-1/28) arvestanud kõiki selle otsuse tegemiseks olulisi asjaolusid, volikogu on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest ning erinevate huvide ratsionaalset kaalumist pole otsuse põhjendustest lähtudes sisuliselt toimunud. Tegemist on olulise diskretsiooniveaga ning seetõttu rahuldab kohus seltsingu Roheline Urvaste kaebuse. Kohus tühistab Urvaste Vallavolikogu 26.03.2008.a. otsuse nr 1-1/ 10 ning selle otsuse täiendamiseks 26.08.2008.a. vastuvõetud otsuse nr 1-1/28 ning kohustab Urvaste Vallavolikogu Ess-soo kaitse alla võtmise küsimust uuesti läbi vaatama. Mai Saunanen kohtunik 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.