← Eesti

3-05-310/82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-

§ 14

lõigetest 1 ja 3 järeldub, et õigusliku aluseta püstitatud ehitis loetakse maareformis maatüki oluliseks osaks ning ehitist on võimalik seadustada viisil, mis ei riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Kaebajale kuulus maa tagastamisele koos selle oluliseks osaks oleva õigusliku aluseta püstitatud ehitisega ning seetõttu seisneb kaebaja kahju lisaks maale ka ehitisest ilmajäämises. Kohtu seisukoht, et maa tagastamisel oleks hoone lammutatud, on õiguslikult ja faktiliselt põhistamata. Lisaks tuleks olukorras, kus sündmuste võimalik areng pole teada, lähtuda kahju täieliku hüvitamise printsiibist tulenevalt kahjukannatanule soodsamast arengust. Et hoone oleks tagastatud koos maaga, tuleneb sellest, et mõistliku legaalse huvita hooneid ei lammutata. Ei saa eeldada, et ehitise omanik ilma kohaliku omavalitsuse ettekirjutuseta oleks võtnud ette kuluka lammutamise. Sellist tahet kohalik omavalitsus ligemale 15 aasta jooksul ei ilmutanud, vaid väljastas korduvalt kasutuslube. Hoone lammutamine eeldab lammutusluba, mis antud juhul puudub. Seadus ei kohusta maa tagastamisel hooneid lammutama ja praktikas hooneid ei lammutata.

§ 14

lg 1 alusel saab väita, et kohalik omavalitsus ega ka hoone omanikud ei olnud õigustatud hoonet lammutama. Tagastamise õigustatud subjektina olnuks kaebajal seaduslik alus ehitis seadustada. Lisaks vajab märkimist, et kohus nõustus kaebaja väitega, et erastatud on õigusvastaselt võõrandatud maa keskmine ja väärtuslikum osa. Kohus arvestas hüvitise määramisel üksnes erastatud maa väärtust, mitte aga väärtuslikuma osa väljalõikest tulenevat tagastatava maa väärtuse ilmset vähenemist, mida kasutatav metoodika ei võimalda kindlaks teha ning mille eest saab hüvitise määrata vaid kohtu äranägemisel. Kaebaja on selle arvestamist taotlenud; 2) kohus jättis ebaõigesti õigusabikulu välja mõistmata. Koondkviitungi esitamise eesmärgiks oli välja tuua kogu menetluse õigusabikulud ja tõendada kulusid, mida kanti asja esimese astme kohtus uuel läbivaatamisel. Kohus võttis koondkviitungi küsimusi tõstatamata vastu. 4

(12)3-05-310 Koondkviitungist nähtub summade tasumine kaebaja poolt. Varasemad konkreetsed kviitungid asuvad toimikus ja neist nähtub, millises osas, millal ja kes raha tasus. Õigusabi eest seoses asja halduskohtus uue läbivaatamisega tasus kaebaja istungi päeval ja sama kuupäeva kannab koondkviitung. Õigusabikulu tunnitasuna esitamine pole selle väljamõistmise tingimus. Kokku on võimalik leppida ka konkreetses tasus. Kohtul on võimalik summade aktsepteeritavust hinnata. Kaebaja avaldas soovi õigusabikulude hüvitamiseks ka varasema esimese astme kohtu menetlusega seoses, kuid ekslikult on koondkviitungis haldusasja numbri 3-577/2005 asemel märgitud numbriks 3-906/
  1. Dokumendi kirjed ühilduvad asjaga nr 3-577/2005 ja selles esitatud kuludokumentidega. Kokku on kaebaja dokumentaalselt tõendatud kulud 71 170 krooni. Kui kahjuhüvitise nõue rahuldatakse 440 000 krooni ületavas osas, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust.
  2. Harju Maavalitsuse vastuväited R.-E. Raua apellatsioonkaebusele: 1) hüvitise määramisel on põhjendatud võtta aluseks hoonestamata kinnistu väärtus. Pole õige, et kohtu seisukoht ei vasta seadusele ja rajaneb ebaõigetel eeldustel.
  3. jaanuarist
  4. a jõustunud ehitusseaduse § 40 lg 2 kohaselt peab õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik sellise ehitise lammutama ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Õigusliku aluseta ehitise püstitamisel kandis ehitaja suuri kulusid, mille võrra ei tohiks kaebaja rikkamaks saada. 2) menetluskulude osas nõustub maavanem täielikult kohtu järeldustega ega korda neid.
  5. Keila Vallavalitsuse vastuväited R.-E. Raua apellatsioonkaebusele: 1) enamus väidetest on esitatud esimese astme kohtus, kohus on nende suhtes seisukoha võtnud ning vallavalitsus nõustub kohtu seisukohtadega; 2) õige on ka õigusabikulude väljamõistmata jätmine. Esitatud dokumentidest ei selgu, millise tariifi alusel, millises mahus ja millistes küsimustes õigusabi osutati. Samuti on selgusetu, kui palju kuludest on kantud kuludokumentides viidatud haldusasjas nr 3-906/2002, mida käesolevas asjas pole võimalik välja mõista. Väited haldusasja numbritega eksimise kohta pole asjakohased.
  6. Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega vähendada Harju Maavalitsuselt välja mõistetud hüvitist 220 000 kroonile, samuti vähendada Harju Maavalitsuselt välja mõistetud kaebaja menetluskulu poole võrra. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) maavalitsus ei vaidlusta kohtu järeldust, et väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suurus on 440 000 krooni, kuid ei nõustu kohtu seisukohaga, et nimetatud summa tuleb välja mõista maavalitsuselt, kes oli ostueesõigusega erastamise korraldaja ja otsustaja; 2) vastavalt Korra punktile 8 algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Korra p 13 näeb ette, et avaldaja poolt esitatud dokumentide ja andmete alusel avab vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise toimiku, kontrollib esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning alles seejärel määrab ostueesõigusega erastatava maa piirid ja ligikaudse suuruse. Keila Vallavalitsus, menetledes A. Kadaniku avaldust, määras erastatava maa suuruse ja andis korralduse maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohta. Korra p 23 sätestab erastamise korraldaja ülesanded. Maavanema pädevuses ei ole maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse ega 5
(12)3-05-310 ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramine. Seda tehakse kohaliku omavalitsuse haldusaktiga ning maa erastamise korraldamisel on maavanem kehtiva haldusaktiga seotud. Kaebaja kahju väljamõistmine pelgalt maavalitsuselt on ülekohtune.
  1. Raimond-Eugen Raua seisukohad Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebuse suhtes: 1) maavanem on RVastS § 12 järgi kahju hüvitamiseks kohustatud isik, sest kui erastamiskorraldust ei oleks antud, ei oleks kahju tekkinud. Maavanem on seatud tagama seaduslikkust maa erastamisel ning see ei seisne üksnes Korra lahtises loetelus nimetatud dokumentide formaalses kontrollis. Maa erastamise otsustas maavanem, mitte vallavalitsus. Pole oluline, kas vallavalitsus jättis erastamise ettevalmistamisel midagi tegemata või tegi ebaõigesti. Kahju peab hüvitama haldusorgan, kelle haldusaktiga kahju tekitati. Pealegi jagas maavanem vallavalitsuse ekslikku seisukohta, et pärast ehitise võõrandamist kuulus maa erastamisele. Vallavalitsuse poolt eeltoimingutes seaduse rikkumisega ei tekitatud veel kahju. 2) kui maavanema arvates on vallavalitsus süüdi, saab ta esitada vallavalitsuse vastu regressinõude.
  2. Keila Vallavalitsuse vastuväited Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebusele: 1) vallavalitsus ei nõustu maavanema seisukohaga, et pool hüvitisest oleks tulnud välja mõista vallavalitsuselt. Kaebaja nõude aluseks oli kolm haldusakti/tehingut: Keila Vallavalitsuse
  3. juuni
  4. a korraldus nr 630, Harju maavanema
  5. septembri
  6. a korraldus nr 1838 ja Harju maavanema poolt sõlmitud maa ostu-müügileping. Vallavalitsuse tegevusega (korralduse nr 630 vastuvõtmisega) ei ole kahju tekitatud. Nimetatud korraldus on õiguspärane eelhaldusakt. Seda pole õigusvastaseks tunnistatud ega tühistatud. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahjunõude rahuldamise obligatoorseks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Kuna vallavalitsus ei ole kahju tekkimisel õigusvastaselt tegutsenud, ei vastuta ta hüvitamise eest; 2) Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-93-04 RVastS § 7 lõike 1 tõlgendamisel antud selgituse kohaselt tähendab põhjusliku seose nõue seda, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult. Vallavalitsuse korraldusega ei tekitatud kaebajale kahju vahetult ja vältimatult. Sellise aktina saab käsitada vaid maavanema korraldust ja/või lepingut. Seda on ka kaebaja ise möönnud. Maa ostueesõigusega erastamise diskretsiooniõigus on maa erastamise korraldajal ehk maavanemal. Kaebajale sai kahju tekkida üksnes maa erastamisega, mitte eeltoimingute sooritamisega. Seetõttu saab kahju eest vastutada üksnes maavanem.
  7. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas kaebaja vastustajate vastuste suhtes järgmised seisukohad: 1) seoses maareformiga saab lammutamine toimuda üksnes maa tagasi saama õigustatud subjekti suval. Tagastamisele kuuluva maa olulise osa lammutamist ei ole keegi teine õigustatud otsustama ja teostama.

§-s 14 sätestatu järgi kuulub õigusliku aluseta püstitatud ehitis maa olulise osana subjekti nõudeõiguse alla; 2) väide õigusrikkuja suurtest kuludest, mille võrra ei tohiks kaebaja rikkamaks saada, on kohatu, sest õigusliku aluseta püstitatud ehitis kuulub maa olulise osana tagastamisele. Kui õigusvastast erastamist poleks toimunud, oleks kaebaja omandanud ka ehitise. Seaduse alusel vara omandamine ei ole alusetu ning sellest õigusest ilmajäämine kuulub hüvitamisele; 6

(12)3-05-310 3) vallavalitsuse seisukohaga vastutuse kohaldamisest vaid maavanema suhtes kaebaja nõustub. Samas oli oluline vastustajana kaasata ka vallavalitsus, kes otsustas maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse. Vallavalitsus oli otseselt kahju tekkimisega seotud ning kahju tekkis vallavalitsusest tingituna, kuid kahju vahetu ja vältimatu tekitaja oli maavanem; 4) vallavalitsus kordab kohtu põhjendusi menetluskulude väljamõistmata jätmise kohta, ehkki kohtuistungil kohus ega vallavalitsus puudusi ei täheldanud. Kohtutoimikus on nõuetekohased dokumendid olemas, kuid neid ei uuritud. Kulud on suhteliselt väikesed, nende kandmine on tõendatud ja seotus asjaga selge. Harju Maavalitsus esitas järgmised avaldused ja seisukohad: 1) maavalitsus taotleb uute tõendite kohtuasjale lisamist. Maavanem sai
  1. jaanuaril
  2. a Keila Vallavalitsuse esindaja kaudu enda käsutusse Keila Vallavalitsuse
  3. aprilli
  4. a korralduse nr 302 „Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“, selle korraldusega kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti ning kaebaja
  5. mai
  6. a avalduse kompensatsiooni väljaandmiseks. Dokumente ei saanud esitada esimese astme kohtule põhjusel, et need ei olnud maavanema käsutuses, neid ei teatud vallalt välja nõuda ning teised menetlusosalised dokumentidele kordagi ei viidanud. Kuna kaebajale on vaidlusaluse maatüki eest seadusest tulenevalt määratud kompensatsioon, ei saa kaebaja lisaks esitada kahjunõuet. Kuna olulised tõendid on jäänud halduskohtus uurimata, tuleks halduskohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks; 2) kui kohus jätab eespool nimetatud taotluse rahuldamata, palutakse jätta R.-E. Raua apellatsioonkaebus rahuldamata ning rahuldada Harju maavanema apellatsioonkaebus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. HKMS § 34 lõike 3 alusel ei võta ringkonnakohus arvesse Harju Maavalitsuse poolt
  8. veebruaril
  9. a esitatud uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtule esitatud, sest ei loe nende mitteesitamist põhjendatuks. Harju Maavalitsusel ei olnud mingeid takistusi selgitada esimese astme kohtu menetluse ajal välja asjaolud, mis võivad vastustaja arvates kahjunõuet mõjutada. Harju Maavalitsuse arusaam, nagu välistaks Keila Vallavalitsuse
  10. aprilli
  11. a korraldusega kaebajale Xxxxxxx maaüksuse eest, mille tagastamata jätmiseks leiab Keila Vallavalitsus korraldusest nähtuvalt MaaRS § 6 lg 2 punktist 3 tuleneva aluse olevat, 281 krooni ja 17 sendi suuruse kompensatsiooni määramine kaebaja kahjunõude, on ekslik. Tõendite arvesse võtmise korral saaks tõusetuda vaid väljamõistetava hüvitise eelnimetatud summa võrra vähendamise küsimus.
  12. Apellatsioonkaebuste lahendamiseks vajab esmalt hinnangut kaebaja väide, et halduskohus vähendas põhjendamatult taotletud kahjuhüvitise summat 210 000 krooni võrra (I), seejärel Harju Maavalitsuse väide, et kogu kahjuhüvitise väljamõistmine Harju Maavalitsuselt ei ole põhjendatud (II). Hinnang tuleb anda kaebaja väitele, et halduskohus jättis ebaõigesti õigusabikulud välja mõistmata (III). Lõpuks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse taotluste suhtes ning jagab menetluskulud (IV). 7
(12)3-05-310 I
  1. Kaebaja palus mõista kahjuhüvitisena välja 650 000 krooni, mis on õigusvastaselt erastatud Xxxxxxx kinnistu turuväärtus hoonestatud kujul. Kohus rahuldas taotluse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja hoonestamata kinnistu turuväärtuse 440 000 krooni. R.-E. Raua apellatsioonkaebus tugineb põhivaidluse osas väitele, et hüvitise suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda hoonestatud kinnistu turuväärtusest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja teiste menetlusosaliste seisukohaga, et õigusvastaselt erastatud maal asuva õigusliku aluseta püstitatud ehitise eest ei ole kaebajal õigust hüvitist saada.
  2. ORAS-st ja MaaRS-st tuleneb õigusvastaselt võõrandatud vara, antud juhul maa, tagastamise nõudeõigus, mis ei hõlma sellel maal asuvate ja omandireformi objektiks mitteolevate ehitiste nõudeõigust.

§-st 14 ei tulene maa tagastamise õigustatud subjektile õigusliku aluseta püstitatud ehitiste omandamise õigust vastusoorituseta. Viidatud paragrahvi lõikest 1 tulenevalt loetakse küll sellised ehitised maatüki oluliseks osaks ning nende olemasolu ei saa lõikest 3 tulenevalt olla maa tagastamata jätmise aluseks, kuid sama paragrahvi lõikes 2 reguleeritakse ka maa omaniku ja ehitaja vahelisi suhteid. Kuni 1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis nägi

§ 14

lg 2 ette, et maa omaniku ja ehitaja vahelistele suhetele kohaldatakse AÕS paragrahvide 138 ja 139 sätteid. Alates

  1. juulist
  2. a kaotasid AÕS §-d 138 ja 139 kehtivuse ning viited neile sätetele asendati viitega VÕS §-le 1042.

§ 14

lg 2 näeb kehtivas redaktsioonis ette, et ehitaja võib esitada maa omaniku suhtes VÕS §-s 1042 sätestatud nõude, ning kui maatükile on ehitatud maa omaniku nõusolekuta, on omanikul õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul. Seega on ehitajal VÕS §-st 1042 tulenev kulutuste hüvitamise nõue ning maa tagastamise õigustatud subjektil omakorda materjali eemaldamise nõue. Järelikult ei ole maa tagastamise õigustatud subjektil õigust saada ehitist koos maaga omandisse tasuta, millest omakorda tuleneb, et sellisest ehitisest ilmajäämist ei pea maa õigusvastaselt erastanud haldusorgan kaebajale hüvitama. Teise isiku esemele õigusliku aluseta tehtud kulutuste võrra rikastumine ei ole

§ 14eesmärk.

Sätte eesmärk on tagada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine.

  1. R.-E. Raua apellatsioonkaebus tugineb põhivaidluse osas ka väitele, et kohus pole hüvitise määramisel arvestanud väljalõikest tingitud tagastatava maa väärtuse vähenemisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi nimetatud väide kohtuotsuse muutmist. Täpsustatud kaebuses (II kd lk 16-18) on selgitatud, et kahju seisneb ilmajäämises õigusvastaselt erastatud endise kinnistu nr 2267 osast ning hüvitist on kaebaja taotlenud õigusvastaselt erastatud kinnistu turuväärtuses. Kaebaja on samas küll märkinud, et erastatud osast ilmajäämine võib vähendada ülejäänud endise kinnistu tagastamisele kuuluva osa väärtust, kuid ei ole sellise väidetava vähenemisega hüvitise taotlust sidunud ega ka väidetava kahju kohta tõendeid esitanud. Ka
  2. oktoobril
  3. a esitatud täpsustatud hüvitise nõudes (II kd lk 149) on kaebaja märkinud, et taotleb õigusvastaselt tagastamata jäänud maa (742 m2) ja selle oluliste osade eest 650 000 krooni suurust hüvitist. II
  4. Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus 220 000 krooni ületavas osas tühistada ja teha selles osas uus otsus. Apellatsioonkaebuses leitakse, et 8

(12)3-05-310 kahjuhüvitise tervikuna maavalitsuselt väljamõistmine pole põhjendatud, sest ostueesõigusega erastamise võimalikkuse otsustas kohalik omavalitsus. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kaebajale tekitatud kahju eest peab vastutama ka erastamise eeltoimingud teinud Keila Vallavalitsus.
  1. Ringkonnakohus nõustub vallavalitsusega selles, et Keila Vallavalitsuse
  2. juuni
  3. a korraldus nr 630 on eelhaldusakt. Nõustuda ei saa aga vallavalitsuse seisukohaga, nagu oleks tegemist õiguspärase eelhaldusaktiga, mille õigusvastasust pole tuvastatud, ning et maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohta tehtud otsuse ja kahju vahel puudub vahetu põhjuslik seos.
  4. Et Keila Vallavalitsuse kõnealune korraldus on õigusvastane, tuleneb nii käesolevas asjas Riigikohtu poolt tehtud otsusest kui ka apelleeritavast halduskohtu otsusest, milles leiti, et õigusliku aluseta püstitatud ehitise juurde ei saanud maad erastada. Vastavalt Korra punktile 4 teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja Korras sätestatud eeltoimingud. Kui maa erastamise korraldaja ei ole vastavalt Korra punktile 5 volitanud kohalikku omavalitsust korraldama riigi nimel maa ostueesõigusega erastamist, võtab maa erastamise lõpliku otsuse vastu maavanem. HMS § 52 lg 1 punktist 2 tulenevalt võib haldusorgan enne asja lõplikku lahendamist teha õiguslikult siduvalt kindlaks lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt). Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid. Korra p 15 kohaselt fikseerib kohalik omavalitsus oma otsuses maa erastamise seisukohalt olulised tingimused, milleks on muu hulgas maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega MaaRS vastavale sättele; andmed erastamist taotleva isiku kohta; maa asukoht; pindala; maa sihtotstarve. Muuhulgas need kohaliku omavalitsuse otsuses õiguslikult siduvalt kindlakstehtud asjaolud fikseeritakse omakorda maa ostueesõigusega erastamise korraldaja poolt vastavalt Korra punkti 23 alapunktile 4 antavas erastamise otsuses. Asjaolu, et maavanemal on Korra punktist 23 tulenevalt samuti kohustus dokumentide ja andmete õigsust kontrollida, et ta annab lõpliku haldusakti ning et maavanemal on õiguslik võimalus teha kohalikule omavalitsusele ettepanek viia eelhaldusakt seadusega kooskõlla ja ettepaneku järgimata jätmisel haldusakt protestida, ei välista põhjuslikku seost õigusvastase eelhaldusakti ja kahju vahel. Olukorras, kus kohaliku omavalitsuse eelhaldusakt on kehtiv, on see kohustuslik igaühele, sh maavanemale (HMS § 60 lg 2). Kui õigusvastast eelhaldusakti ei kõrvaldata, on paratamatult õigusvastane ka lõplik haldusakt. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et õigusvastase erastamisega ja sellest tulenevalt maa tagasisaamise võimalusest ilmajäämisega tekkinud kahju eest vastutab ka maa erastamise eeltoimingud teinud kohalik omavalitsus. 220 000 krooni ületavas osas tuleb kahjuhüvitis välja mõista Keila Vallavalitsuselt. III
  5. Halduskohus arvestas kaebaja menetluskulude jagamisel kaebaja poolt tasutud riigilõivuga summas 19 510 krooni ja ekspertiisitasuga 17 160 krooni. Kantud riigilõivu ja ekspertiisitasu sellistes summades kindlakstegemist kaebaja ei vaidlusta, kuid märgib apellatsioonkaebuses siiski, et kohtu poolt kindlakstehtud ekspertiisitasu ei sisalda esialgse eksperthinnangu eest makstud summat, kuna selle kohta ei esitatud kuludokumenti. Apellandi märkus on ekslik. Kohus on arvestanud OÜ-le Aviso Kinnisvara tasutud 3000 krooniga (kuludokument I kd lk 9
(12)3-05-310 139) ja Ober Haus Hindamisteenuste OÜ-le tasutud 14 160 krooniga (kuludokumendid II kd lk 53,81; kohtu määrus deposiiti kantud ekspertiisitasu maksmiseks II kd lk 100).
  1. Kaebaja ei nõustu halduskohtu poolt õigusabikulude väljamõistmata jätmisega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kaebaja taotlenud õigusabikulu hüvitamist summas 34 500 krooni, pole õige. Kaebaja taotles 30 500 krooni väljamõistmist (vt koondkviitung II kd lk 156-157). Õigusabikulu hüvitamise taotluse jättis kohus rahuldamata põhjendustega, et kohtutoimikus ei ole muid õigusabikulu dokumente kui
  2. oktoobri
  3. a koondkviitung; selles dokumendis kajastatakse ka käesoleva kohtuasjaga mitteseotud kulusid; dokumendis pole märgitud ajakulu ja tunnitariifi, mis võimaldaks kulu arvutamise õigsust kontrollida; dokumendist ei nähtu, millal ja kelle poolt on õigusabikulu tasutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud õigusabikulu hüvitamise taotluse täies ulatuses rahuldamata jätmine põhjendatud.
  4. Kohtuotsuse väide, nagu ei sisaldaks kohtutoimikud muid õigusabikulu dokumente kui
  5. oktoobri
  6. a koondkviitung, ei ole õige. Kaebaja on ka käesoleva asja esmakordsel läbivaatamisel esimese astme kohtus ja sellele järgnenud apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente, mis koos asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus esitatuga võimaldavad kulu kandmise tõendatust, seotust lahendatava asjaga ja suuruse põhjendatust hinnata. Kuludokumentides ajakulu ja tunnitariifi märkimata jätmine ei takista kulu suuruse põhjendatuse hindamist. Kulu põhjendatust hinnatakse osutatud õigusteenuse mahu ja asja keerukuse astme põhjal. Hindamine ei seisne pelgalt kulu arvutamise õigsuse kontrollimises.
  7. Koondkviitungi osas A kajastatakse õigusabikulusid (kokku 7500 krooni), mille kohta on asja esmakordsel lahendamisel esimese astme kohtus esitatud
  8. oktoobri
  9. a kviitung nr 8 summas 6500 krooni (I kd lk 138). Lisaks sellele sisaldab osa A esimeses astmes toimunud menetlusega seotud kulu (1000 krooni suurune täiendav tasu
  10. mai
  11. a istungil osalemise ja protokolli paranduste esitamise eest), mille kohta esitati kuludokument –
  12. veebruari
  13. a kviitung nr 70 – alles apellatsioonimenetluses (I kd lk 189). Vastavalt HKMS § 93 lõikele 1 tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kuludokumendid kohtule enne kohtuvaidlusi ning nende esitamata jätmise korral kulusid välja ei mõisteta. Sel põhjusel ei saa asja esimese astme kohtus esmakordsel läbivaatamisel kantud õigusabikuluga arvestada suuremas ulatuses kui 6500 krooni, mis oli enne kohtuvaidlusi kantud.
  14. mai
  15. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei olnud vastustajatel kõnealuse kulu kantuse ja põhjendatuse osas vastuväiteid (I kd lk 145 pöördel). Koondkviitungi osas B kajastatakse õigusabikulusid (kokku 7000 krooni), mille kohta on asja esmakordsel lahendamisel ringkonnakohtus esitatud juba viidatud
  16. veebruari
  17. a kviitung nr
  19. veebruari
  20. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei olnud vastustajatel kulu osas vastuväiteid (I kd lk 191). Koondkviitungi osas C kajastatakse kassatsioonimenetluse kulusid summas 3000 krooni. Kassatsioonkaebuses taotles kaebaja madalamate kohtute menetlustes kantud kohtukulude väljamõistmist (I kd lk 207) ning kassatsioonimenetlusega seonduvate kulude kohta kuludokumente Riigikohtule ei esitanud. Tulenevalt HKMS § 93 lõikest 1 ei saa kassatsioonimenetluse kuludega seetõttu arvestada. Koondkviitungi osas D kajastatakse 500 krooni suurust kulu seoses Keila Vallavalitsuse
  21. märtsi
  22. a korralduse nr 173 õiguslike asjaolude selgitamisega. Sellist korraldust pole käesolevas asjas kohtule esitatud, mistõttu pole korraldusega seoses osutatud õigusabi põhjust pidada asjaga seotud kuluks. Koondkviitungi osas E kajastatakse asja esimese astme kohtus uuel läbivaatamisel kantud õigusabikulusid summas 12 500 krooni. Taas tuleb märkida, et ka
  23. oktoobri
  24. a istungi protokollist 10
(12)3-05-310 nähtuvalt ei vaielnud vastustajad kaebaja menetluskuludele vastu (II kd lk 162). Ringkonnakohtu hinnangul on
  1. oktoobri
  2. a kviitungiga nr 8,
  3. veebruari
  4. a kviitungiga nr 70 ja
  5. oktoobri
  6. a koondkviitungi osaga E tõendatud kaebaja poolt käesolevas asjas õigusabikulude kandmine kokku summas 6500 + 7000 + 12 500 = 26 000 krooni. Tegemist on vajalike ja põhjendatud kuludega, mille suhtes on ka kuludokumendid esitatud kohtule õigeaegselt. Nende kuludega tuleb poolte vahel menetluskulude jagamisel arvestada. IV
  7. R.-E. Raua apellatsioonkaebuse põhinõue, et tema kasuks mõistetaks välja kahjuhüvitis ka halduskohtu poolt rahuldamata jäetud osas, jääb käesoleva otsuse põhjenduste I osas märgitud põhjustel rahuldamata. Ehkki ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt kahju hüvitamiseks väljamõistetud summa suurusega, pole selle väljamõistmine üksnes Harju Maavalitsuselt õige. Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebus kuulub käesoleva otsuse põhjenduste II osas märgitud põhjustel rahuldamisele. Apelleeritud, st 220 000 krooni ületavas osas, tuleb kahjuhüvitis välja mõista Keila Vallavalitsuselt. R.-E. Raua apellatsioonkaebuse taotlus halduskohtu otsuse muutmiseks õigusabikulude jagamise osas kuulub käesoleva otsuse põhjenduste III osas märgitud põhjustel rahuldamisele. Lisaks halduskohtu poolt kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskuludele (riigilõiv ja ekspertiisitasud) tuleb kaebaja kasuks välja mõista ka õigusabikulud vastavalt kaebuse rahuldamise proportsioonile. Kaebaja on esimese astme kohtus tasunud riigilõivu 10 krooni ettenähtust rohkem, mistõttu tuleb ka selles osas kohtuotsust muuta. Rohkem tasutud osa ei ole kohtul alust vastustajatelt välja mõista. Kaebajal on õigus taotleda riigilõivu võtjalt rohkem tasutud 10 krooni tagastamist. Jaotamisele kuuluvateks kaebaja varasema menetluse kuludeks on seega riigilõiv 19 500 krooni, ekspertiisikulu 17 160 krooni ja õigusabikulu 26 000 krooni, kokku 62 660 krooni. Sellest vastab proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osale 43 862 krooni, mis tuleb mõlemalt vastustajalt välja mõista võrdsetes osades, so kummaltki 21 931 krooni. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse tervikuna ja teeb uue otsuse.
  8. Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebus menetluskulude jagamise taotlust ei sisalda. Vastuses R.-E. Raua apellatsioonkaebusele palutakse jätta menetluskulud R.-E. Raua kanda. Harju Maavalitsuse menetluskuluks on 6600 krooni suurune riigilõiv (maksekorraldus II kd lk 208). R.-E. Raua apellatsioonkaebuses palutakse välja mõista R.-E. Raua apellatsioonimenetluse kulud. Nendeks on 6300 krooni suurune riigilõiv (maksekorraldus II kd lk 210a) ja õigusabikulu kokku summas 4000 + 1000 + 1000 = 6000 krooni (kviitungid II kd lk 198, 222 ja 241). Õigusabikulu jagamisel on kohtul võimalik arvestada 5000 krooni suuruse kuluga, sest
  9. detsembri
  10. a kviitungil nr 2 on muuhulgas kajastatud esimese astme kohtus toimunud menetluse kulu 1000 krooni (halduskohtu
  11. oktoobri
  12. a istungi protokolliga seonduv õigusabi), mille hüvitamist HKMS § 93 lõikest 1 tulenevalt ringkonnakohtus enam nõuda ei saa. Muus osas on õigusabikulu kandmine tõendatud ja suurus põhjendatud. Keila Vallavalitsuse vastuses apellatsioonkaebustele palutakse jätta menetluskulud R.-E. Raua ja Harju maavanema kanda. Apellatsioonimenetluse kulude kohta ei ole vallavalitsus kuludokumente esitanud.
  13. Ringkonnakohus rahuldab Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebuse, kuid ei tee uut otsust kaebaja kahjuks. Menetluskulu Keila Vallavalitsuse kanda jätmist ei ole Harju Maavalitsus taotlenud. Seega jääb Harju Maavalitsuse apellatsioonimenetluse kulu (riigilõiv) tema enda 11
(12)3-05-310 kanda. Kuna ringkonnakohus ei rahulda kaebaja apellatsioonkaebuse põhinõuet (ei suurenda kahjuhüvitist), jääb kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel makstud riigilõiv 6300 krooni kaebaja enda kanda. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jäävale osale vastav õigusabikulu, mis ringkonnakohtu hinnangul moodustab 5000 kroonist 3000 krooni, jääb samuti kaebaja enda kanda. Kaebaja apellatsioonkaebus oli osaliselt edukas varasema menetluse õigusabikulude väljamõistmise taotluse osas, mistõttu sellega seonduv apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu – hinnanguliselt 1000 krooni - tuleb kaebaja kasuks välja mõista. Tulenevalt asjaolust, et kahjuhüvitis kuulub vastustajatelt väljamõistmisele võrdsetes osades, mõistab ringkonnakohus viimatinimetatud kulu välja mõlemalt vastustajalt, kummaltki 500 krooni. Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebusele vastamisega seonduv kaebaja õigusabikulu 1000 krooni tuleb välja mõista Keila Vallavalitsuselt, kelle kahjuks ringkonnakohus halduskohtu otsust muudab. Kokku kuulub kaebaja apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmise taotlus rahuldamisele summas 2000 krooni ning 9300 krooni ulatuses jääb taotlus rahuldamata. Lilianne Aasma Viive Ligi Ruth Virkus 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.