3-08-2439/12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-2439 Otsuse kuupäev

1. aprill 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla direktori 22.01.2007.a käskkirja nr 1-4/87 õigusvastasuse tuvastamiseks.
2. märts 2009 Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Nikolai Lilitškin; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp
3. Jätta kaebus rahuldamata.
4. Poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 20.05.2009.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Faktilised asjaolud 1.Tartu Vangla ametnikud avastasid 21.12.2006.a kell 09.40 E-hoone kambri 2022 läbiotsimise käigus, et N. Lilitškin hoidis tema kasutuses olevas uksepoolses kapis 36 isevalmistatud mängukaarti, mille eest karistati teda Tartu Vangla direktori 22.01.2007.a käskkirjaga nr 1-4/87 distsiplinaarkorras noomitusega.
5. N. Lilitškin esitas 12.02.2007.a Tartu Vangla direktori 22.01.2007.a käskkirja nr 14/87 kehtetuks tunnistamiseks vaide, mis jäeti Justiitsministeeriumi 27.03.2007.a vaideotsusega rahuldamata.
6. N. Lilitškin esitas 03.12.2008.a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 22.01.2007.a käskkirja nr 1-4/87 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused 1
7. Kaebuses märgib N. Lilitškin, et kaardid ei olnud tema omad, vaid kuulusid sel ajal temaga ühes kambris olnud kinnipeetavale Sergei Smirnovile. Kaebaja märgib, et S. Smirnov teatas vanglale kirjalikult, et isetehtud kaardid on tema omad ja kuuluvad talle. Samuti märgib kaebaja, et kirjutas ka ise sellekohase seletuskirja, et kaardid pole tema omad ega tema tehtud. Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluse materjalidest ei selgu, kuidas teadis ametnik, et öökapp kuulub just N. Lilitškinile ning et selles olevad kaardid on just tema omad ja tema valmistatud, mistõttu on süüdistus paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja märgib, et Vangla sisekorraeeskirjade järgi distsiplinaarmenetluse viib läbi direktori poolt selleks volitatud ametnik, kes uurib välja ka distsiplinaarrikkumise asjaolud, kooskõlas Vangistusseaduse nõuetega. Distsiplinaarmenetlust läbiviiv ametnik uurib võimalikult kiiresti välja kõige olulisemad asjaolud ja kogub omal initsiatiivil selle kohta tõendeid. 30.03.2009.a toimunud kohtuistungil lisas kaebaja, et ta läks 21.12.2006.a jalutuskäigule kambrist 2022 kambrikaaslase S. Smirnoviga ja kui nad tulid tagasi, siis oli kambris teostatud läbiotsimine. Kaebaja märkis istungil, et läbiotsimine tuleb teostada tulenevalt Euroopa vanglareeglistikust kinnipeetava juuresolekul ning et kinni peetavad eemaldatakse kambrist, kui nad takistavad läbiotsimist. Samuti täpsustas kaebaja, et ta ei vaidlusta läbiotsimist, vaid karistuse kohaldamise õiguspärasust kaartide eest, mis ei olnud tema omad. Lisaks märgib N. Lilitškin kaebuses, et tal ei ole enne vaidlustatavat karistust olnud ühtegi noomitust, märkust, hoiatust või muid karistusi. Kaebaja palub tunnistada Tartu Vangla direktori 22.01.2007.a käskkiri nr 1-4/87 õigusvastaseks. Põhjendatud huvi on kaebuse kohaselt preventiivne, et tulevikus ei ehitataks süüdistusi üles kaudsetele tõenditele. Tartu Halduskohtus 30.03.2009.a kohtuistungil lisas kaebaja, et pöördus kohtusse seetõttu, et ametnikud saaksid vastutusele võetud. Vastustaja seisukohad
8. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele isegi juhul, kui eeldada kaebuses toodud väidete õigsust. Kaebaja rikkus isevalmistatud mängukaartide oma kapis hoidmisega Tartu Vangla kodukorra punkti 7.2.7, mis keelab kinnipeetaval muretseda ja hoida esemeid, mida tal ei ole lubatud omada. Vastustaja märgib, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kõnealusel ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ redaktsioonis oli kinnipeetavatele lubatud asjade loetelu sätestatud §des 58 ja 59 ja hasartmänguvahendeid selles loetelus lubatud ei olnud (need on keelatud ka praeguse redaktsiooniga). Vastustaja on seisukohal, et kõnealuses menetluses ei pidanudki menetleja tuvastama, kas leitud mängukaardid olid valmistatud N. Lilitškini poolt või mitte ning kes kinnipeetavatest neid enda omaks peab, sest kaebajat ei karistatud mitte mängukaartide valmistamise ega omamise, vaid hoidmise eest. Läbiotsimist teostanud valvurite Jaan 2 Rihma ja Kai Kõivu 21.12.2006.a ettekannetest nähtub, et kaardid leiti N. Lilitškini isiklike asjade kapist, st seal olid tema isiklikud asjad. 03.01.2007.a antud seletuskirjas ei kirjutanud N. Lilitškin midagi sellest, et kaardid olid kambrikaaslase omad ega vaidlusta ka asjaolu, et kapp, kust need leiti, oli tema kasutuses. Distsiplinaarmenetlus lõppes 22.01.2007.a käskkirja väljaandmisega, N. Lilitškinile tutvustati käskkirja samal päeval. Alles 16.02.2007.a esitas N. Lilitškin Justiitsministeeriumile vaidemenetluses kinnipeetav Aleksandr Smirnovi kirja, kes seletab, et kui teda paigutati kambrisse nr 2022 ja ta hakkas oma isiklikke asju panema kambris olevasse tühja kappi, olid selles ajalehed ja isetehtud mängukaardid. Ta ütles N. Lilitškinile, et paneb need kõrvale kappi ja N. Lilitškin vastas, et pane. Tartu Vangla kinnitab, et N. Lilitškin oli kambris nr 2022 ajavahemikul 08.10.2006.a16.03.2007.a ning et ajavahemikul 12.10.-18.12.2006.a oli samasse kambrisse paigutatud ka kinnipeetav Sergei Smirnov. Viimane lahkus Tartu Vanglast 18.12.2006.a ja samal päeval paigutati samasse kambrisse Aleksandr Smirnov. Et Tartu Vanglas on igas elukambris ainult kaks kappi, saab teha järelduse, et kõnealused mängukaardid sattusid 18.12.2006.a kindlasti N. Lilitškini kasutuses olevasse kappi tema teadmisel ja nõusolekul. Seega on N. Lilitškini enda poolt esitatud tõenditega täiendavalt tõendamist leidnud, et ta hoidis 21.12.2006.a enda kasutuses olevas kapis mängukaarte, rikkudes sellega vangla sisekorraeeskirju ja direktori 22.01.2007.a käskkiri nr 1-4/87 on seega õiguspärane haldusakt. Tartu Halduskohtus 30.03.2009.a istungil lisas vastustaja, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi. Vastustaja märkis, et kaebaja ei saa nõuda ametnike vastutusele võtmist, mistõttu ei ole põhjendatud huviks ühtegi mõistlikku eesmärki. Lisaks märkis vastustaja, et Euroopa vanglareeglistik soovitab läbiotsimist kinnipeetava juuresolekul ning seda juhul, kui see ei takista vanglaametnike tööd ega ole ohtlik julgeolekule. Kinnipeetavate kambrid on sellised, et kaks kinnipeetavat ja ametnikud ei mahu koos läbiotsimisele, mistõttu ei ole see võimalik. Samuti märkis vastustaja vastuseks kaebaja väitele, et teda ei ole varasemalt karistatud, et kaebajat on karistatud eelnevalt 02.10.2006.a distsiplinaarkaristusega 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kohtu põhjendused ja otsus
9. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohus võib tunnistada kaebaja poolt vaidlustatava haldusakti õigusvastaseks, kui kaebajal on põhjendatud huvi sellise konstateeringu suhtes. Kaebaja taotleb haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist preventiivsetel eesmärkidel, et vastustaja ei karistaks teda tulevikus kaudsete tõendite alusel ja et vastustaja ametnikud vastutusele võetaks. Halduskohus nõustub vastustajaga, et kaebaja põhjendatud huviks ei saa olla vastustaja ametnike vastutusele võtmine distsiplinaarmenetluses menetlusnormide väidetava eiramise tõttu, kuna kaebajal ei ole sellist subjektiivset õigust. Kuna aga kohtupraktikas on üldjuhul põhiõiguste riive korral tunnustatud põhjendatud huvina ka preventiivset huvi, lahendab halduskohus kaebuse sisuliselt. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega, uurinud asjas kogutud tõendeid, hinnates tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 3
10. Halduskohus on seisukohal, et väidetavalt kaudsetele tõenditele tuginedes kaebaja süü kindlakstegemine distsiplinaarmenetluse käigus ei ole viinud asja ebaõigele otsustamisele, mille tõttu on vaidlusalune käskkiri õiguspärane. Kaebaja oli vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ka distsiplinaarkorras karistatud. Kaebajale määratud karistus vastab distsipliinirikkumisele. Kaebaja ei eita kohtuistungil sõnaselgelt asjaolu, et ta oli teadlik, et Sergei Smirnovil olid omavalmistatud mängukaardid. Halduskohtu jaoks on määravaks tõendiks kaebuse lahendamisel kaebaja enda poolt Justiitsministeeriumile saadetud Aleksander Smirnovi omakäeline seletuskiri (tl 66). A.Smirnov paigutati kaebajaga ühte kambrisse pärast seda, kui kaebaja eelmine kambrikaaslane oli üle viidud mujale. A. Smirnovi seletuskirja kohaselt avastas ta tühjast kapist ajalehed ja ise tehtud mängukaardid, millised ta pani N. Lilitškini loal kõrval asuvasse kappi. Vanglas on igale kinnipeetavale ettenähtud kapp. Kaebaja ja A.Smirnovi kamber oli kahe kohaline. Kuna A. Smirnov pani kaebaja loal kaardid kõrval asuvasse kappi, siis sai see kapp olla ainult kaebaja kapp. Seega oli kaebaja teadlik sellest, et selles kapis, mis on ettenähtud tema isiklike asjade hoidmiseks asuvad isevalmistatud mängukaardid, mille hoidmine ei ole kinnipeetavatele vanglas lubatav. Kaebaja aga eiras nimetatud keeldu ja hoidis keelatud esemeid. Asjaolu, kas kaebaja hoidis oma isiklikke asju ka kotis ei oma käesolevas vaidluses tähendust, kuna kapp kust kaardid avastati oli kaebaja mitte A. Smirnovi valduses. Seega on tõendatud kaebaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemine ja puudub alus selle distsipliinirikkumise eest distsiplinaarkaristust kohaldava käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemiseks.
11. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 4