Obsah (4)

§ 13§ 89§ 68§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Kohus 2-06-16627 Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 23.september 2008

) § 13 lg 1 järgi on tühine tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.

§ 13

lg 3 järgi tehingu tegemist otsusevõimetuna eeldatakse, kui isik tegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu mõju all olles endale ilmselt kahjuliku tehingu.

1. Hageja taotlusel kohus määras kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi hageja tehinguaegse otsusevõime kindlakstegemiseks. 09.05.2008 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 13 (lk 208 – 213) kohaselt tegi riiklikult tunnustatud ekspert I. Tõru kindlaks, et 07.01.2004 ei olnud MJ tema vaimse tervise seisundi tõttu takistusi oma tegude tähenduse mõistmiseks ega nende vastavalt sellele arusaamisele juhtimiseks. M. J ei esinenud 07.01.2004 psüühikahäiret, mis oleks välistanud tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. M. J ei olnud 07.01.2004 oma vaimse tervise seisundi tõttu takistusi korteriomandi võõrandamise võimalike tagajärgede analüüsimiseks ja tema jaoks võimalike kahjulike tagajärgede (kodutuks jäämine) ette nägemiseks. M. J ei esinenud 07.01.2004 psüühikahäiret, mis oleks määranud tema mõjutatavust korteri võõrandamise osas oma tahte kujundamisel ja tegeliku tahte avaldamisel ehk teisisõnu tal ei esinenud vaimsest tervisest tulenevaid piiranguid olukorra ja oma käitumise hindamiseks ja iseseisvate otsuste tegemiseks ning nende tagajärgedest arusaamiseks.
2. Hageja ei vaidlustanud ekspertiisiakti järeldust, kuid taotles täiendavalt kliinilise neuropsühholoogia alase ekspertiisi tegemiseks. Konsulteerinud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud eksperdiga, kohus jättis taotluse rahuldamata. Kohtupsühhiaatria eksperdi käsutuse oli kogu olemasolev meditsiiniline dokumentatsioon M. J tervisliku seisundi kohta. Täiendavaid objektiivseid andmeid hageja tehinguaegse tervisliku seisundi ja käitumise kohta ei ole võimalik hankida. Kliinilise psühholoogia vahenditega on võimalik hinnata hageja kognitiivseid võimeid hindamise aja seisuga ning psühholoog saab, hinnates hageja kognitiivsete võimete tõenäolist vahepealset (taand)arengut, teha üksnes oletatava tõenäosusega järeldusi hageja kognitiivsete võimete kohta tehingu tegemise ajal. Ka kohtupsühhiaatria ekspert on 2008.a. kevadel ekspertiisi käigus muu hulgas hinnanud hageja kognitiivseid võimeid. Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli ekspertiisi tegemise ajal MJ mõttekäik üksikasjalik, kuigi pisut laialivalguv; luulu ja meelepetteid M. J ei avaldanud. M. J kognitiivsed võimed väljendusid häireteta. Ekspert tuvastas MJl kriitikavõime mõningast langust oma tervisliku seisundi ja iseseisva toimetuleku osas ning vähese kriitikavõime alkoholi kuritarvitamise osas.
3. Tunnistajana üle kuulatud J Z , kes on MJ suhelnud 1994.aastast, märkis, et alates1998 – 1999.aastal töölt lahkumisega algas MJ allakäik: M. J hakkas tarvitama alkoholi, töötas üksnes lühiajaliselt ja juhutöödel, tal tekkisid kahtlased sõbrad, purjus peaga M. J sai korduvalt peksa ja kukkumisel traumasid. Alates 2000 või 2001.aastast, kui M. J sai invaliidsuse, ta enam ei töötanud. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli MJ kergesti mõjutatav, ta usaldas jäägitult oma venda, kuid oli võimeline aru saama, kui talle midagi selgitati. Tunnistaja seletas, et 2004.a. suvel - sügisel (s.o. pärast tehingut), oli MJ tunnistajale rääkinud, et J J palunud M astuda 5 mingeid samme, kindlustamaks, et korter ei lähe riigile, kui M midagi juhtub. Milliseid samme konkreetselt, seda M ei selgitanud, samuti ei rääkinud hagejale midagi tehingust. 2005.a. jaanuaris, viibides juba xxx Hooldekodus, MJ saatis tunnistajale volikirja ja palus korteriga seotut uurida. Kui tunnistaja saatis hagejale korteri kinke- ja müügilepingud, tunnistas hageja tunnistajale, et tegi korterit kinkides suure totra sammu, aga usaldas venda ja ei uskunud, et vend ta korterist välja lööb.
4. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused kinnitavad eksperdi tuvastatut, et hageja võis küll tehingu sõlmimise ajal mitte olla teadlik kõikidest asjaoludest, kuid see ei olnud põhjustatud tema vaimutegevuse rikkest, psüühikahäirest ega muust seisundist, mis välistanuks võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kohtu hinnangul on nimetatud tõenditega tõendatud, et hageja oli võimeline toimuvasse tsiviilkäibes tavapärase hoolsusega süvenemise korral analüüsima olukorda ja tehingu võimalikke tagajärgi mõistma, tehinguga kaasnevaid tagajärgi ning tegema sellest enda jaoks vajalikke järeldusi. Asjaolu, et hageja usaldas venda ja ei pidanud vajalikuks venna ettepanekutes kahelda ega iseseisvalt kolmandate isikutega konsulteerida, ei näita, et hagejal endal otsusevõime puudunuks. Eeltoodut arvesse võttes kohus asub seisukohale, et 07.01.2004 tehingu tegemise ajal hageja MJ oli otsusevõimeline. Tunnistaja Z i ütluste valguses on ilmselt alusetu hageja hagiavalduses väidetu, et kuna hageja orienteerub halvasti seadustes, ei olnud notari selgitustest tehingu ajal palju kasu. Nii väitis tunnistaja, et hageja sai tehingu sisust teada alles 2005.a. kevadel, kui sai tunnistajalt lepingud ning tunnistaja telefoni teel selgitas lepingute tähendust. See näitab, et hageja oli võimeline ka notari juures tehingu tähendusest aru saama: notari juures oli hagejal võimalik tutvuda lepingu tekstiga ning notar jagas tehingu kohta selgitusi.
5. Kohus leiab, et asjas ei ole tuvastatud, et hageja tegi ilmselt endale kahjuliku tehingu ja et seetõttu tuleb hageja otsusevõimetust eeldada. Väiteid tehingu kahjulikkuse kohta hindab kohus alljärgnevalt koos tehingu tegeliku sisu ja tühisuse analüüsimisega. 10.

§ 89

lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine (

§ 89lg 2).

Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 järgi kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 208 lg 1 järgi müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle asja ja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

1. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud hageja väide, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping varjas müügitehingut. VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Seega kinkelepingu lugemiseks näilikuks tehinguks peab kohus tuvastama, et poolte tahe erines lepingus kirjapandust, et nii hagejal kui kostjal oli tahe sõlmida müügitehing ja vormistada selle varjamiseks näilik kinkeleping.
2. Kohus leiab, et hageja tehingu tegemisega seotud väited on ebajärjekindlad, üksteist välistavad ja otsitud. Ühelt poolt hageja väidab, et ta oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu, st seisundis, mis ei võimaldanud tal üldse õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Hageja väidab ka, et hagejal puudus üldse tahe korteri mistahes viisil võõrandamiseks. Teisalt hageja leiab, et tegemist oli varjatud müügitehinguga, sest korteri kostjale kinkimisega kostja 6 kustutas hageja võlgnevuse. Sellest väitest järelduvalt pidi hagejal olema kostjaga ühine tahe sõlmida kinkeleping müügilepingu varjamiseks. Kohus leiab, et hageja positsioon kinkelepingu näilisusest ja varjatud müügitehingust on kunstlikult konstrueeritud hagejale riigi õigusabi korras 2007.a. suvel ( s.o. rohkem kui aasta peale hagi esitamist) määratud uue esindaja poolt ning see ei vasta poolte tegelikule tahtele tehingu tegemise ajal ega tehingu majanduslikule sisule.
3. Hageja ja kostja on allkirjastanud ühtse dokumendina koostatud korteriomandi notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu. Kinkelepingu punkti 2.
4. järgi kinkija kingib kingisaajale – oma vennale – ning kingisaaja võtab kinkena vastu lepingu eseme koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Lepingu punkti 1.
5. kohaselt oli lepingu esemeks kinkijale kuuluv Tallinna linnas xxx asuv korteriomand, mille reaalosaks oli korter nr 1 koos selle oluliste osadega ja päraldistega.
6. Kinkeleping on oma olemuselt ühekülgne võlaõiguslik kohustustehing, mille täitmine toimub lepingu eseme üleandmise ja kingisaajale omandi ülemineku võimalikuks tegemisega. Kinnisasja võõrandamisele suunatud tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Tõestamisseaduse (TõS) § 4 järgi notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus. Tulenevalt TõS § 11 lg-st 2 tuleb võimalikud kahtlused tehingus osaleja teo- või otsusevõime suhtes kajastada notariaalaktis. TõS § 18 lg 1 paneb notarile kohustuse selgitada välja osalejate tahe ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti peab notar osalejatele selgitama tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Tehingu tõestamiseks tuleb notariaalakt notari juuresolekul osalejatele ette lugeda, nende poolt heaks kiita ning osalejate ja notari poolt omakäeliselt allkirjastada. Ilma heakskiitmise ja allkirjastamiseta on tõestamine tühine (TõS § 13 lg 1). Hageja ei ole tuginenud tõestamistoimingu tühisusele ega esile toonud, et notar oleks oma ametikohustusi rikkunud ja jätnud enne tehingu tõestamist muu hulgas hageja tahte välja selgimata või selgitamata tehingu tähendust ja õiguslikke tagajärgi. Hagiavaldusest nähtub hoopis vastupidine: notar küll jagas pooltele selgitusi, kuid hageja ei saanud väheste õigusteadmiste tõttu notari selgitustest aru. Seega tuleb asuda seisukohale, et notar täitis oma ametikohustusi nõuetekohaselt, jagas osalejatele vajalikke selgitusi ning luges tõestatava dokumendi enne osalejate poolt alla kirjutamist neile ette. Vaidlusaluses kinkelepingusse ja asjaõiguslepingusse on kantud notariaalakti tõestaja poolt osalejatele antud selgitused. Muu hulgas on notar pooltele selgitanud, et kinkelepinguga võib kingisaajale ette nähta koormisi ja kohustusi ning, et lepingusse tuleb märkida kõik lepingu eseme seotud kokkulepped. Mingeid kahtlusi osalejate teo- või otsusevõime osas dokument ei kajasta. Kohus eespool tuvastas, et hageja oli tehingu tegemise ajal otsusevõimeline. Samuti nähtub tõestatud lepingust, et notariaalakt on osalejatele akti tõestaja juuresolekul ette loetud, antud enne heakskiitmist osalejatele läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja akti tõestaja juuresolekul alla kirjutatud. Seega oli hagejal vastava soovi ja piisava süvenemise korral võimalus lepingu võimalikke tagajärgi mõista ja endale teadvustada.
7. Lepingule alla kirjutamine on kohtu hinnangul käsitatav otsese tahteavaldusena

§ 68lg 2 mõttes.

Kohus leiab, et hageja ja kostja pidi olema teadlikud, et vormistasid kinkelepingu ning lepingule alla kirjutamisega väljendasid otseselt tahet sõlmida just kinkeleping. Pooled on allkirjastanud kinkelepingu. Kinge on üldlevinud ja ka õiguskaugele isikule lihtsalt arusaadava sisuga mõiste. Kinkeleping on oma olemuselt tasuta leping. Tuginedes erialakirjanduses (vt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2007 lk 122) väljendatud seisukohtadele kohus leiab, et kingisaaja kohustus teha mingi tegu või täita koormis kinkija või kolmanda isiku kasuks ei ole tasu kingituse eest, vaid tingimus, mille puhul on kinkija nõus teist inimest 7 rikastama (nt ülalpidamiskohustus). Otsustav lepingu tasulisuse hindamisel on küsimus, kas lubadus kinkida on seotud vastutasuga või seos nende vahel puudub.

1. Mingit kostja vastusoorituse kohustust vaidlusalune kinkeleping ei kajasta. Hageja on esimeses hagiavalduses olnud seisukohal, et tegemist on kinkelepinguga. Alles vastusena kostja vastuväidetele, et kinkelepingul olid müügilepingu tunnused ning et hageja ei ole kinkelepingust tähtaegselt ja nõuetekohaselt taganenud, konstrueeris hageja uus esindaja varjatud müügitehingule tugineva uue hagi aluse.
2. Kohus leiab, et hageja väited varjatud müügitehingust on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti ei ole tõendatud kostja esialgses vastuses esitatud väited, et kinkelepingu sõlmimisega kustutati hageja võlad kostja ees. Kostja on hiljem sellest seisukohast taganenud. Kostja ega hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et kostja (või hageja ise) oleks pidanud hageja eest tasutud summade kui hageja võla üle arvestust, et hageja oli teadlik võla suurusest ja võla kostjale tasumise kohustusest. Samuti ei tulene tõenditest seda, et kostja oleks hageja eest kohustusi täitnud hageja palvel. Vastupidi – kostja kirjast hagejale (lk 25 – 30) nähtub, et kostja pidas enda kui vanema venna moraalseks kohustuseks alkoholisõltuvuses noorema venna eest hoolitsemist ja tema eest võlgade tasumist, et vältida hageja elukohaks oleva korteri sundvõõrandamist. Hagile lisatud allkirjastamata kirja kirjutamise on kostja õigeks võtnud, pooled kinnitasid, et kostja kirjutas selle 2006.a. kevadel hagejale, mistõttu kohus käsitleb kirja tõendina. Kirjas kirjeldatu kohaselt näiteks leidis kostja hageja haiglasse ja seejärel Käru Hooldekodusse sattumise järel, et hagejal on kodus tasumata arveid 4600 krooni eest ning korterit ähvardas arestimine. Kostja ja tema abikaasa omal algatusel tasusid võlad, et korterit päästa. Tunnistaja Z i ütlustest nähtuvalt hageja pidas kostja rahalist abi hagejale tagastamatuks abiks, mitte laenuks. Mingit dokumenti, millest nähtuks hageja võlg kostjale ja tehingu järel selle kustutamine, koostatud ei ole. Seega ei saanud hagejal olla tahet ja eesmärki tehingu tegemise kaudu vabaneda võlgnevusest kostja ees. Kohus möönab, et kostja võis kinkelepingut tehes pidada silmas muu hulgas võimalust saada hüvitist tehtud kulutuste eest. Kinkelepingut ei muuda müügilepinguks see, kui kinkelepingu ajendiks on kinkija tänu- või võlatunne kingisaaja ees või kui kingisaaja leiab, et kinkija heaks tehtud kulutused on kinke saamisega ennast ära tasunud. Kinkelepingu kvalifitseerimine näiliseks, müügitehingu varjamiseks tehtud tehinguks eeldab, et varjatud tehingu tegemiseks oli poolte ühine tahe. Poolte käitumine enne tehingut ja selle järgselt näitab, et kostja pidas enda moraalseks kohustuseks abistada venda, kes eluga ise väga hästi toime ei tulnud, hageja hindas kostja abi. Sellises olukorras on tavaline, et lähisugulane, kas tänulikkusest või võlatundest, otsustab osutatud abi eest oma vara abistajale kinkida.
3. Tunnistaja Z tõendab, et pikemat aega enne hooldekodusse asumist ei tulnud hageja oma elu korraldamisega iseseisvalt toime: tema ainsaks sissetulekuks olnud invaliidsuspension kulus suuremas osas alkoholi peale, korteri eest tasumiseks ja söögi ostmiseks hagejal vahendeid ei jätkunud. Seetõttu kostja paigutas hageja korterisse elama oma tuttava, kes aitaks ü maksta. Samuti tunnistaja, külastades hagejat paar-kolm korda kuus, viis talle süüa ning vahel harva andis ka raha. Tunnistaja ütlused on kohtu hinnangul veenvad, sest need on kooskõlas kostja poolt hagejale 2006.a. kevadel kirjutatud kirjas (tl 25 – 30) kirjeldatud asjaoludega ning ekspertiisi aktis kajastatuga. Eelnimetatud tõendid lubavad järeldada, et MJ oli asotsiaalse eluviisiga: enne tehingut pikema aja jooksul ta ei hoolitsenud enese ega korteri heakorra eest, ei teinud ise pingutusi korteri eest vajalike maksete tasumiseks, vaid kulutas oma ainsa sissetuleku alkohoolsete jookide ostmiseks. Seda tõendavad ka kohtutoimikus olevad maksekorraldused, mis näitavad, et juba 2001.a., s.o. enne korteri erastamist, J J ja tema abikaasa EJ tasusid hageja eest vaidlusaluse xxx 3 – 1 korteriga seotud makseid. Hageja on väitnud, et EJ poolt tehtud makseid ei saa lugeda kostja poolt tehtud makseteks. Samas ei ole hageja esile toonud, et E. J oleks olnud hageja eest maksete tegemiseks mingi muu alus, kui asjaolu, et tegemist oli EJ abikaasa, J J vennaga, keda J J rahaliselt toetas. Tuleb nõustuda kostja väitega, et kostja abikaasa E. J tegi makseid hageja eest kostja korraldusel ja kostja pere ühiste vahendite arvelt. Korterimaksete 8 arvetest (tl 86; 91 – 94) nähtuvalt tekkis hagejal korteri üürimaksete osas võlgnevus kohe, kui kostja või tema abikaasa korteri eest ei tasunud. Samuti on kostja tasunud hageja telefonivõlgnevusi, elektrimakseid ja perioodil 01.05.1994 – 31.01.2001 tekkinud võlgnevuse gaasi tarbimise eest (t.l. 97 – 101), tasunud maamaksu.
4. Tunnistaja Z ütlustest nähtub, et hageja sõlmis kinkelepingu seetõttu, et uskus kostja väiteid, mille kohaselt hageja peab astuma samme, et välistada korteri jäämine riigile juhul, kui hagejaga midagi juhtuma peaks. Hageja on hagiavalduses viidanud, et kostja pettis teda, kui väitis, et korter võib hageja surma korral jääda riigile, sest tähelepanuta jäid hageja lapsed pärijatena. Hageja ei ole taotlenud tehingu tühistamist pettuse tõttu, mistõttu kohus väiteid hageja kostja poolt pettusega tehingule kallutamist pikemalt ei analüüsi. Kohus märgib vaid, et hageja väide, et vend tekitas hagejale korteri riigile jäämisest valearusaama ning survestas sellega kinkelepingu sõlmimist, ei vasta tõele. Kohus peab kogutud tõendite hindamise alusel tõepärasteks kostja seisukohta, et hageja eluviisi tõttu oleks olnud tõenäoline korteri sattumine kolmandate isikute kätte hageja võlgnevuste katteks sundmüümisel, korteri joomakaaslaste poolt hagejalt väljapetmise teel vms viisil. Kohus peab tõenäoliseks, et just sellise põhjendusega selgitas kostja tehingu tegemise vajadust ka hagejale. Korteri sundmüümisel ei omaks hagejal laste olemasolu mingit õiguslikku tähendust. Ekspertiisiakti uurimuse osas ekspert vahendab hageja seisukohta: kinkelepingu olevat M. J vormistanud venna soovitusel - vend öelnud, et nii on kindlam, kuna vastasel juhul, kui uuritav ei jõua korteri eest maksta, võidakse korter ära võtta. Seega on hageja väited, et vend püüdis talle asjaoludest luua vale ettekujutust, põhjendamata. Eeltoodust ei nähtu aga, et hageja või kostja oleks tehingu tegemise ajal ja enne seda pidanud silmas, et korter tuleb kostjale võõrandada hageja eest tasutud kohustuste katteks.
5. Hagejal endal puudusid vahendid korteri erastamiseks ning korteri erastamise toimingute ja korteriomandi seadmise eest tasus kostja (tl 76). Samas oli korteri erastamise õigus eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 p 1 järgi hagejal kui eluruumi üürnikul. Kostja 2006.a. kirjas hagejale märgib, et kostja pidas korterit tegelikult endale kuuluvaks alates sellest hetkest, kui kostja tasus hageja eest korteri erastamistoimingute tasu. Kohus võtab arvesse, et kiri on kirjutatud rohkem kui kaks aastat pärast tehingut. Kirja stiilist nähtuvalt olid poolte suhted selleks ajaks äärmiselt halvad, kiri on ilmselt mõeldud vastuseks hageja mingile pretensioonile. Kohus leiab, et kibestumise ja solvumisega ning rohkem kui kaks aastat pärast tehingut kirjutatud kiri ei tõenda, et kostjal oli tehingu tegemise ajal tahe sõlmida varjatud müügitehing. Asjas kogutud kirjalike tõenditega, tunnistaja ütlustega ning hageja omaksvõtuga on tõendatud, et aastate vältel kostja abistas hagejat rahaliselt pidevalt, tasudes tema eest makse, väärteotrahve ning andes raha igapäevakulutusteks. Tunnistaja Z i ütlustest selgub, et hageja ei oleks ilma kostja abita toime tulnud, et hageja hindas kostja abi ja lootis sellele. Kohus asub seisukohale, et olukorras, kus hageja üksnes tänu kostjast venna abile omandas korteri, kuid ei tulnud ka selle ülalpidamisega ise toime, on mõistetav, et kostja soovis hageja korterisse investeeritud vahendeid mitte lasta asjatult võõraste kätte minna. Kostja tunnistas, et korteri kinke vormistamine oli vajalik selleks, et korter võõraste kätte ei satuks ning hageja ei kaotaks elukohta. Seega sisuliselt hageja kinkis kostjale korteri, mille kostja eelnevalt oli ise hagejale ostnud. See asjaolu ei anna aga alust lugeda kinkelepinguna vormistatud tehingut müügitehinguks.
6. Hooldekodu töötaja juuresolekul 28.04.2005 allkirjastatud lepingu kinnitusest (tl 39) nähtub, et pooled on peale tehingut leppinud kokku, et kostja maksab hagejale hooldekodus elamise ajal igakuiselt esmatarbevajadusteks 200 krooni, on hoiustanud 5000 krooni hageja matusekuludeks hageja eriarvele ning 5000 krooni ootamatute elumuutuste puhuks. Tegemist on lähisugulaste vahelise tavapärase ülalpidamiskohustusega, mis ei muuda kinkelepingut tasuliseks. Kohtule jääb arusaamatuks hageja väide, et kostja sundis teda ülalpidamise kokkulepet allkirjastama. Kokkuleppest tulenevad kohustused üksnes kostjale. Hagejale mingeid kohustusi ei tulene, kuid oli ette nähtud kokkulepitud igakuiste väikeste maksete lõpetamine ja selle asemel ühekordse 9 5000 kroonise väljamakse tegemine juhuks kui hageja omavoliliselt hooldekodust lahkub. Võttes arvesse hagejat iseloomustavad andmed, eelkõige seda, et hagejal ei ole käesoleval ajal õiget arusaamist oma tegelikust tervislikust seisukorrast ja toimetulekuvõimest, asub kohus seisukohale, et kokkulepe on koostatud ja hagejale allakirjutamiseks antud eelkõige eesmärgiga motiveerida teda mitte lahkuma hooldekodust, kus hagejale on tagatud vajalik hooldus ja järelevalve.
7. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja tegi tehingu eesmärgiga hageja korter endale saada ja hageja korterist välja tõsta. Hageja selline väide on ümber lükatud faktiga, et hageja elas ligi aasta pärast tehingut korteris edasi. Tõendamist ei ole leidnud hageja väide, et hagejal endal üldse tahe korteri võõrandamiseks puudus. Kohus eespool tuvastas, et hageja oli tehingu tegemise ajal otsusevõimeline ning lepingule allakirjutamisega ta väljendas oma tahet. Hageja ei ole esile toonud, et tehingu tegemise ajal notaribüroos oleks teda tema tahte vastaselt sunnitud lepingule alla kirjutama ning takistatud tegelikku tahet avaldamast. Tunnistaja Z i ütlustest järeldub et hageja oli kinkelepingu võimalikest tagajärgedest tegelikult algusest peale teadlik. Seda tõendab hageja poolt tunnistajale pärast tehingut, juba hooldekodus elades, avaldatu, et hageja tegi totra tehingu, sest ei uskunud, et vend võib ta välja tõsta, hageja enda sõnul usaldas venda ning uskus, et saab korteris edasi elada. Hageja ei ole ka ümber lükanud kostja väidet, et hageja korterist lahkumise tingisid muutunud asjaolud: tehingu tegemise järel hageja jätkas alkoholi kuritarvitamist, mille tagajärjel halvenes hageja tervis ja süvenes suutmatus enesega toime tulla. Asjaolu, et väidetavalt alles hooldekodusse elama asudes andis hageja endale aru tehingu tähendusest ja tagajärgedest, ei anna alust järeldusteks, et tehingu tegemise ajal hagejal kinkeks tahe puudus. Eespool kohus tuvastas, et tegelikult oli hageja tehingu sisust ja võimalikest tagajärgedest algusest peale teadlik. Kohus leiab, et poolte tehinguaegse tahte tuvastamisel ei saa lähtuda muutunud faktilisest olukorrast, mis oli kujunenud hageja 2004.a. detsembris hooldekodusse elamise asumise ajaks, s.o. ligi aasta peale tehingu toimumist.
8. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et hageja ei ole teinud endale kahjulikku tehingut, mille alusel võiks tema otsusevõimetust eeldada. Kostja sisuliselt ostis hagejale korteri, täitis aastate jooksul hageja rahalisi kohustusi ning andis hagejale rahalisi vahendeid, mida hageja kasutas oma äranägemise järgi. Pärast kinkelepingu sõlmimist võimaldas kostja hagejal korteris edasi elada. Nendel asjaoludel ei saa kinkelepingut lugeda hagejale kahjulikuks, kuigi hageja kinkis ära tema elukohaks olnud korteri ja ainsa talle kuuluva kinnisvara. Pärast tehingu tegemist ja hooldekodusse elama asumist muutunud hageja soovid ei muuda tehingut tühiseks ega hagejale kahjulikuks.
9. Elukoha ärakinkimist võib lugeda kahjulikuks tehinguks siis, kui kinkija selle tagajärjel elukoha kaotab ja kodutuks jääb. Hageja ei kaotanud kinkelepingu sõlmimise tõttu elukohta. Hageja seisukoht, et kostja eesmärgiks oli hageja korterist välja saada, on oletuslik ja tõendamata. Tõendid kogumis näitavad, et hageja korterist lahkumine oli tingitud tema tervislikust seisukorrast. Hageja tervise halvenedes kostja korraldas Põhja – Tallinna Sotsiaalhoolekandeosakonna kaudu hagejale koha esialgu xxx Hooldekodusse ning jätkas hagejale väikese rahalise toetuse maksmist. Hiljem peatus hageja lühiajaliselt hooldekodus xxx ning seejärel asus hageja elama xxx Hooldekodusse. Osaliselt tasub hooldekodule hageja hooldekodus viibimise eest sotsiaalhoolekandeosakond. Ekspertiisiaktist, xxx Hooldekodu 30.10.2006 kirjast kohtule (tl 82) ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei ole hageja suuteline iseseisvalt, ilma kõrvalise abita ennast majandama ega enda eest hoolitsema. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuse kohaselt on hageja kriitikavõime oma tervisliku seisundi ja toimetulekuvõime osas langenud, tal on diagnoositud epilepsia, orgaaniline isiksusehäire ja traumajärgse ajukahjustuse sündroom, hageja eitab alkoholisõltuvust ja kuritarvitamist. 2005.a. kevadel on hageja lepingu kinnitust allkirjastades sisuliselt nõustunud enda viibimisega hooldekodus. Hageja ei ole alates temal 2001.a., mil talle määrati 100 % töövõimekaotus, olnud suuteline korteri ülalpidamise eest tasuma, mistõttu on paljasõnaline ja ei ole tõsiseltvõetav 10 hageja seisukoht, et müües korteri turuhinnaga, oleks hageja saanud kõik võlad tasutud ning talle oleks jäänud raha uue eluaseme soetamiseks. Kohtu arvates on piisavalt alust eeldada, et ka uue elamispinna säilitamisega ei oleks hageja teiste abita toime tulnud. Kohtul on kogutud tõendite põhjal, võttes lisaks arvesse, et hageja ei ole alates 2001.a. töötanud, kujunenud veendumus et hageja elamine hooldekodus vastab tema huvidele ja vajadustele.
10. Hageja taotles tuvastada kinkelepingu tühisus, kuna 1) tegemist on näiliku tehinguga ja 2) hageja tegi tehingu otsusevõimetuna. Kohus tuvastas, et kinkeleping ei olnud näilik tehing ning hageja oli tehingu tegemise ajal otsusevõimeline. Seega jääb hagi tuvastusnõuete osas rahuldamata. Kuna kohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud kinkelepingu näol ei olnud tegemist varjatud müügitehinguga, puudub vajadus hinnata hageja väiteid müügitehingu heade kommete vastasuse kohta. Kohus siiski märgib, et ka varjatud müügitehingu korral ei oleks väidetavalt madala müügihinna tõttu tehing olnud vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole tõendanud korteri väärtust tehingu tegemise ajal. Tulenevalt

§ 65on asja väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind.

Kinkelepingus on pooled korteri väärtuseks määranud 75 000 krooni. Müügihind on lepingu oluline tingimus, milles pooled võivad ise kokku leppida. Kohus leiab, et tehingu heade kommete vastasuse hindamisel ei saa lähtuda asja väärtusest, mis sellel oli rohkem kui aasta pärast tehingut. Kohus leiab, et müügihinda mõjutab muu hulgas see, kas korter müüakse lähisugulasele või võõrale. Seetõttu ei ole õige määrata korteri väärtuseks selle 2005.a aprillis võõrandamisel saadud hind 330 000 krooni.

1. Kinkelepingut kui võlaõiguslikku kohustustehingut tuleb eristada täitmiseks sõlmitavast käsutustehingust (asjaõigusleping kinkelepingu omandi üleandmiseks). Üldjuhul ei sõltu käsutustehingu kehtivus kohustustehingu kehtivusest. Hageja ja kostja on sõlminud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu ühise dokumendina. Hageja ei ole taotlenud tuvastada asjaõiguslepingu tühisust, kuid on hagi aluse muutmise avalduses märkinud, et kuna kostja on korteriomandi edasi võõrandanud, ei saa hageja lepingueelse olukorra taastamiseks nõuda korteriomandi omandiõiguse hagejale väljaandmist, vaid taotleb VÕS § 1032 lg 2 alusel hagejalt välja mõista 300 000 krooni. Kuna kohus tuvastas, et käsutustehingu aluseks olev kohustustehing on kehtiv, on igal juhul kehtiv ka kohustustehingu täitmiseks sõlmitud asjaõiguskokkulepe. Seega puudub tühine tehing, mille alusel saadu peaks kostja hagejale hüvitama.
2. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Hagejale anti riigipoolset menetlusabi ning ta vabastati hagi esitamisel riigilõivu (1000 krooni) ja ekspertiisitasu (8100 krooni) tasumisest. Hagejat hoiatati, et menetlusabi andmine ei välista ega piisa menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. TsMS § 190 lg 3 sätestab, et kui hageja sai menetlusabi kohtukulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral kohtukulud määrusega riigi kasuks täies ulatuses välja. Eeltoodust tulenevalt peab hageja riigile hüvitama kohtukulud, mille tasumisest ta vabastati. Arvestades hagi asjaolusid, eelkõige seda, et menetlusosalised on vennad, hageja elab hooldekodus, on töövõimetuspensionär ning saab invaliidsuspensioni, hagejal on seadusest tulenev kohustus hüvitada riigile kohtukulud, oleks kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt äärmiselt ebamõistlik. Kohus eeltoodu alusel leiab, et õiglane on jätta menetlusosaliste menetluskulud täies ulatuses poolte endi kanda. 11 Heli Käpp Kohtunik 12