3-09-496/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2009, Jõhvi 3-09-496 A. T kaebus Justiitsministeeriumi 11.12.2008 vaideotsuse nr. 11-7/6845 õigusvastaseks tunnistamiseks ning Justiitsministeeriumile ja Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks
2. aprill 2009 A. T ning Viru Vangla esindaja Kadi Laanemäe Resolutsioon 1.Jätta A. T kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ning poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 06.11.2008 esitas A. T Justiitsministeeriumile vaide (tl. 32) ja palus, et Viru Vanglale tehtaks ettekirjutus tagamaks talle Riigikogu ja Justiitsministeeriumi kodulehekülgedega tutvumise õigus. 11.12.2008 koostatud vaideotsusega nr. 11-7/6845 jäeti vaie rahuldamata (tl. 9). 05.03.2009 esitas A. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-7) ning palus, et halduskohus tunnistaks vangistusseaduse § 31’ tulenevad piirangud põhiseadusevastaseks, tuvastaks Justiitsministeeriumi 11.12.2008 vaideotsuse õigusvastasuse ning teeks ettekirjutused tagada talle Riigikogu ja Justiitsministeeriumi kodulehekülgedega tutvumise võimalus. Kaebuse esitaja leidis, et Justiitsministeerium on vangistusseaduse § 31’ ebaõigelt tõlgendanud ning esitas põhiseaduse ja avaliku teabe seaduse sätetele tuginedes oma seisukohad avaliku teabe mõiste ja sellele juurdepääsu võimaldamise kohustuse kohta. Vaideotsust pidas ta oma õigusi rikkuvaks suvaotsuseks ning märkis seejuures, et õigusnormide ja nende eelnõude avaldamine kuulub õigusriigi printsiibi juurde, õigus tutvuda avaliku teabega on tema subjektiivne õigus, mida tohib riivata vaid siis, kui see on õigustatud mõne põhiõiguse või sama järku õigusväärtusega. 1 1 Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses (tl. 28-29) selgitati oma seisukohti interneti kasutamise õigusliku regulatsiooni suhtes, kuid paluti kaebus ministeeriumi suhtes esitatud nõuete osas lõpetada. Seejuures märgiti, et vaie on lahendatud tähtaegselt ja ilma menetlusnormide rikkumiseta ning kohtul puudub õigus menetleda kaebusi, mis on seotud vaidemenetluse esemega. Veel märgiti, et Justiitsministeeriumile pole võimalik teha ka kaebaja poolt soovitud ettekirjutust, sest ligipääsu internetile võimaldab vangla. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 34) vaieldi samuti kaebusele vastu, paluti seda mitte rahuldada ning märgiti, et kaebaja viibib kinnipidamisasutuses, millega kaasnevad paratamatult piirangud. Veel selgitati, et Justiitsministeeriumi ja Riigikogu koduleheküljed ei ole käsitletavad õigusaktide andmebaasi või kohtulahendite registrina ning eelnõud ja arengukavad, millega tutvumist kaebaja soovib, pole kehtivat õigust sisaldavad dokumendid ega oma tema õiguste kaitse seisukohalt määravat tähendust. Kohtuistungil loobus A. T Justiitsministeeriumi vastu esitatud kohustamisnõudest, jäi kõigi muude väidete ja nõuete juurde ning põhjendas oma huvi vaidlustatu õigusvastasuse tuvastamisel vastavate kodulehekülgede tutvumise soovi ja võimaliku mittevaralise kahju nõudega. Viru Vangla esindaja Kadi Laanemäe jäi kirjaliku vastuse juurde ning ei esitanud sellele olulisi täiendusi. Justiitsministeerium palus kirjalikus vastuses kaebust arutada ilma tema esindaja osavõtuta ega saatnud kedagi kohtuistungile, selle toimumise aeg ja koht olid talle teatavaks tehtud (tl. 20 ja 22). KOHTU PÕHJENDUSED A. T pole oma kaebuse kohaselt rahul sellega, et Viru Vangla ei võimalda tal tutvuda Justiitsministeeriumi ja Riigikogu kodulehekülgedega ning väitis kohtuistungil, et seetõttu puudub tal juurdepääs Justiitsministeeriumi määrustele, tulevikukavadele ja seaduseelnõude juurde esitatud seletuskirjadele (tl. 40). Vangistuse täideviimise kord ja korraldus ning kinnipeetavate õigused ja kohustused on kehtestatud vangistusseaduses, mille § 1’ lg 1 sätestatu kohaselt kohaldatakse selle seaduse alusel ettenähtud haldusmenetlustele haldusmenetluse seaduse sätteid. Nimetatud seaduse § 87 p 3 kohaselt saab vaideotsuse peale esitada kaebuse vaid juhul, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kohtuistungil väitis A. T, et tal puuduvad etteheited vaidemenetluse suhtes ja kaebuse tingis üksnes vaideotsuses esitatud vale õiguslik tõlgendus (tl. 40). Ühestki vangistusalasest ning Justiitsministeeriumi õigusi ja kohustusi reguleerivast õigusaktist ei tulene, et vangistuse vahetu täideviimise korraldamisega tegeleb Justiitsministeerium. Seega saab kaebaja väidetavaid õigusi rikkuda vaid Viru Vangla poolt kohaldatud interneti kasutamise piirang, see aga on vaidemenetluse esemesse puutuv vaidlus ega võimalda esitada nõudeid vaideotsuse enda suhtes. Interneti kasutamist reguleerib 01.06.2008 jõustunud vangistusseaduse § 31’, milles on kehtestatud, et kinnipeetaval pole lubatud internetti kasutada. Ainus erand sellest reeglist sisaldub samas sättes ja näeb ette vangla poolt selleks kohaldatud arvutites ja järelevalve all juurdepääsu üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. A. T kaebuse väidetel seisneb vangistusseaduse § 31’ väär tõlgendus selles sätestatu kitsendamises, sest seaduseandja ei nimeta seal konkreetseid andmebaase. Nimetatud sättes pole tõepoolest viidatud mingitele konkreetsetele õigusaktide andmebaasidele, kuid selles kasutatud sõnastusest selgub üheselt, et tegemist saab olla üksnes ametlike andmebaasidega. Selleks on näiteks elektrooniline Riigi Teataja, kus sisalduvad ka kaebaja poolt soovitud Justiitsministeeriumi määrused. Vaidluse põhjustanud Justiitsministeeriumi ja Riigikogu koduleheküljed võimaldavad küll ligipääsu mitmesugustele õigusaktidele, nende andmebaasidele ja kohtulahendite registritele, kuid kumbki neist pole käsitletav ametliku õigusaktide andmebaasi või kohtulahendite registrina ega kuulu seega vangistusseaduse § 31’ käsitletud erandi alla. See ei hõlma ka juurdepääsu õigusaktide eelnõudele, nende seletuskirjadele ega mistahes muudele dokumentidele, sest mõistet „õigusakt“ on võimalik kasutada vaid juba kehtestatud õigusnormide kogumi puhul. Justiitsministeeriumi 11.12.2008 vaideotsus nr. 11-7/6845 2 2 lähtub seisukohast, et Riigikogu ja Justiitsministeeriumi koduleheküljed ei kujuta endast ametlikke kohtulahendite või õigusaktide andmebaase. Selles osas on tõlgendus vangistusseaduse § 31’ kehtestatuga täielikult kooskõlas. Väär on ainult vaideotsuse see osa, kus räägitakse Viru Vangla vastava kohustuse puudumisest. Selline seisukoht tähendaks, et vanglal saaks kaalutlusõiguse alusel otsustada kas, kellele ja mida lubada. Tegelikult kehtestab vangistusseaduse § 31’ selgelt, et vanglal selline õigus üldse puudub ja ta ei tohigi võimaldada kinnipeetavatele interneti kasutamisel midagi enamat kui ametlike õigusaktide andmebaaside ja kohtulahendite registritega tutvumist. Lisaks arvamusele vangistusseaduse § 31’ väärast tõlgendamisest on A. T esitanud ka väite, et see säte piirab tema põhiseaduse § 44 tulenevat informatsiooni saamise õigust. Põhiseaduse nimetatud sättes on küll kehtestatud igaühe õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, kuid see ei tähenda, et vastav õigus on piiramatu ja peab olema võimaldatud just interneti vahendusel. Põhiseaduse § 11 sätestatu lubab õigusi ja vabadusi kooskõlas põhiseadusega piirata, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Ka A. T kaebuses viidatud kohtulahendis nr. 3-3-1-20-07 möönis Riigikohus, et interneti kasutamise piirangut on põhiseaduse teistele normidele tuginedes võimalik õigustada, kui see on selgelt sätestatud. Vangistuseaduse § 31’ on kehtestatud just nimetatud lahendi seisukohtade alusel, selles sisalduv interneti kasutamise keeld on selge ning õigustatud vajadusega välistada võimalus kinnipeetavate lubamatuks suhtlemiseks ja kaitsta seeläbi nii vangla sisemist julgeolekut kui avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kuna keeld on kehtestatud selleks ettenähtud korra kohaselt vastu võetud seadusega, ei piira kinnipeetavaid ülemääraselt ja laieneb neile kõigile võrdselt, puudub vastuolu ka põhiseaduse pädevus,- menetlus- ja vorminõuetega ning rikutud ei ole proportsionaalsuse ega võrdse kohtlemise põhimõtteid. Sellest kõigest on kaebaja tegelikult ka ise aru saanud, sest ta ei ole vaidlustanud interneti kasutamise keeldu kui sellist ja lähtub üksnes oma arusaamisest õigusaktide ametlike andmebaaside mõiste suhtes. Eeltoodud järeldustel ei ole A. T kaebus ühegi selles esitatud nõude osas põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. 17.03.2009 koostatud kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 14). Justiitsministeerium ja Viru Vangla menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 28-29 ja 42). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ning vastustajate võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3