3-08-24/7

3-08-24 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number

1. märts 2008 Pärnu kohtumaja 3-08-24 Haldusasi M. M´i kaebus, milles kaebaja taotleb tunnistada seadusevastaseks ja tühistada põllumajandusministri: 03.12.2007 käskkiri nr 2.2-2/56; 27.12.2007 käskkiri nr 2.2-1/131 välja mõista vastustajalt kaebaja palgast tehtud kinnipidamised; teha ettekirjutus kaebaja palga ennistamiseks alates 04.12.2007; välja mõista vastustajalt kaebaja poolt kantud kohtukulud. Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2008 Menetlusosalised Kaebaja M. M ja tema esindaja Tiia Kruusmaa Vastustaja Põllumajandusministeerium RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1: Rahuldada M. M´i kaebus haldusasjas nr 3-08-
3. Tühistada põllumajandusministri 03.12.2007 käskkiri nr 2.22/
4. Tühistada põllumajandusministri 27.12.2007 käskkiri nr 2.21/
5. Välja mõista Põllumajandusministeeriumilt (reg nr …asuk ) M. M´i (isikukood … eluk ) asjas kantud kohtukulude katteks 5 862 (viis tuhat kaheksa sada kuuskümmend kaks) krooni. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
6. märtsil
7. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, tuleb teha hiljemalt tähtaja viimasel päeval 1 3-08-24 ASJAOLUD 03.10.2007 Põllumajandusministri käskkirjaga nr 193 otsustati algatada järelevalve Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori antud aktide ja tehtud toimingute seaduslikkuse ja otstarbekuse üle (tl 14). 09.10.2007 Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori käskkirjaga nr 1.1-3/22 täiendati inspektsiooni peadirektori 31.08.2005 käskkirjaga nr 1.1-3/16 kinnitatud „Taimetoodangu Inspektsiooni sisekorraeeskirja“ (tl 22-24) 09.11.2007 põllumajandusministri käskkirjaga nr 219 tunnistati teenistusliku järelevalve tulemusel kehtetuks Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori 09.10.2007 käskkirja nr 1.13/22 p 90, 93 ning tehti Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektorile ettekirjutus viia käsitletud käskkiri kooskõlla korruptsioonivastases seaduses sätestatud nõuetega ning kohustati inspektsiooni peadirektorit teatama käskkirja nimetatud korruptiivsetest tegudest uurimisorganeid lähtudes korruptsiooni vastsest seadusest (tl 15-21). 14.11.2007 palus Põllumajandusministeerium Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektoril M. M´il esitada 09.11.2007 käskkirjas nr 219 toodud asjaolude kohta kirjalik seletus (tl 25). 19.11.2007 esitas inspektsiooni peadirektor M. M selgituse 09.11.2007 käskkirjas nr 219 toodud asjaolude kohta (tl 26-33). 03.12.2007 põllumajandusministri käskkirjaga nr 2.2-2/56 määrati Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektorile M. M´ile distsiplinaarkaristus (tl 34-39). 10.12.2007 esitas M. M põllumajandusministrile ettepaneku distsiplinaarkaristuse tühistamiseks (tl 41). 19.12.2007 jättis põllumajandusminister distsiplinaarkaristuse jõusse (tl 51-52). 27.12.2007 põllumajandusministri käskkirjaga nr 2.2-1/131 määrati M. M´i ametipalgaks palgaaste 32 alates 04.12.2007 kuni 31.12.2007 (tl 53). 03.01.2008 esitas M. M kohtule kaebuse (tl 5-12). 24.01.2008 esitas vastustaja vastuväited kaebusele ja nõusoleku asja arutamiseks kirjalikus menetluses (tl 59-62). 04.02.2008 nõustus kaebaja asja menetlemisega kirjalikus menetluses (tl 91). 04.02.2008 määrusega otsustati asi lahendada kirjalikus menetluses (tl 93-94). 19.02.2008 esitas kaebaja menetluskulude nimekirja (tl 98-101). 22.02.2008 esitas vastustaja seisukoha menetluskulude osas (tl 113-107). 22.02.2008 täpsustas kaebaja kohtukulude taotlust (tl 110-111). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD SEISUKOHAD Kaebaja M. M´i hinnangul ei ole käskkiri talle distsiplinaarkaristuse määramise kohta seaduslik. Karistuse määramisel on rikutud TDS § 6 lg 1 sätestatud karistuse määramise tähtaega, kaebaja ei ole toimepannud süülist tegu ning määratud karistus on ebaproportsionaalne. Kaebaja hinnangul määrati distsiplinaarkaristus tähtaega rikkudes, sest võimalikust süüteost oli vastustaja teadlik alates 03.10.2007, kuid distsiplinaarkaristus määrati seaduses sätestatud ühekuulist tähtaega rikkudes 04.12.
8. Kaebuse kohaselt oli kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise viimaseks päevaks 05.11.
9. Vastustaja väide, et süütegu tuvastati teenistusjärelevalve tulemustega, on vastuolus TDS § 6 kohaldamise kohtupraktikaga, mille kohaselt hõlmab distsiplinaarmenetlus teenistusalase juurdluse läbiviimist. Samuti puudub kaevatavas käskkirjas süüteo toimepanemise aeg. Kaebaja väidetel ei saa peadirektor olla süüdi selles, et tema alluvad on arvatavasti seadust rikkunud. Kaebaja arusaam, et alluvate tegevuses puudus vastuolu korruptsioonivastase seaduse § 24, leidis kinnitust nii Kaitsepolitsei kui ka Põhja Prefektuuri poolt. Kaebaja kinnitusel on inspektsioonis rakendatud kohaseid ja asutusele sobivaid meetmeid korruptsiooni vastase seaduse 2 3-08-24 täitmiseks. Selleks on igal aastal saadetud töötajatele vastavasisuline meeldetuletus. 2007 aastal viidi maakondades läbi uuring inspektorite tegevuses võimalikke huvide konfliktidest ülevaate saamiseks. Maakondade büroode juhatajate poolt esitatud vastuseid analüüsiti ning õigusosakonna juhataja asetäitjale anti ülesanne välja töötada vastav asutusesisene kord. Otsuse projekt kiideti heaks direktsiooni nõupidamisel ning vastavad sätted otsustati lisada asutuse sisekorra eeskirjadele. Samuti juhiti peainspektorite ja büroo juhataja tähelepanu järgida korruptsioonivastase seaduse § 25 sätteid. Kaebaja hinnangul jääb eeltoodu tõttu arusaamatuks, milles seisnes tema poolne süüline teenistuskohustuste mittetäitmine. Juhul, kui kaebajale heidetakse ette pisemaid formaalseid puudusi, siis ei ole määratud karistus ilmselt proportsionaalne, sest kaebaja ei ole toime pannud ühtegi tõsist teenistuskohustuste rikkumist, mis annaks alust tema palga vähendamiseks 10 000 krooni ulatuses igas kuus aasta jooksul. Kaebuse kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumine piisavaks aluseks käskkirja tühistamisel, mistõttu ei ole vajalik analüüsida distsiplinaarkaristuse määramise muid asjaolusid. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Kaebaja süütegu ilmnes teenistusliku järelevalve tulemustest 09.11.2007 ega olnud teada järelevalve alustamise hetkel. Järelevalve algatati kaebaja poolt antud aktide ja toimingute seaduslikkuse üle, mille aluseks oli teave, et mõni madalama astme teenistuja on sooritanud haldusmenetluse toiminguid oma sugulase või abikaasa suhtes, kuid kaebajat ei ole selle eest karistatud. Kaebaja väide selle kohta, et alluvat kontrollima asudes algab ka ühekuuline karistamisetähtaeg, on meelevaldne. Kontrollimise eesmärk ei ole karistamine ning kontrollimise läbiviimist ei saa võrdsustada distsiplinaarsüüteo kahtlusega ja – menetlusega. Karistamistähtaeg hakkab kulgema, kui ülemusel on teave süüteo toime panemise osas. TDS § 6 lg 2 on ettenähtud just kontrolli tulemustega tõendatud süütegude eest karistamiseks ning kaebuses toodud viide RK lahendile ei ole asjakohane, sest antud lahendis kirjeldatud juhtumil oli süütegu selge juba teenistusalase juurdluse algatamisel. Kaebaja süüteo toimepanemise aega on käsitletud kaevatava käskkirja p 2.4, 5.3, 5.
10. Kuna kaebajale pannakse süüks tegevusetust, siis ei ole võimalik teo toimepanemise kuupäeva konkreetselt välja tuua. Kaebaja pidi KVS § 6 lg 2 alusel tagama inspektsioonis selliste organisatsioonile sobivate meetmete kasutusele võtmise, mis pidid tõkestama korruptsiooni reaalses elus. Kaebaja käsitlus korruptsioonivastase seaduse täitmise osas kohaldatavate meetmete osas on kitsarinnaline ning soodustab tegevusetust viidatud seaduse täitmise tagamiseks. Inspektsioonis läbiviidud auditeerimise tulemustel juhiti tähelepanu kontrolli puudumisele järelevalve ametnike üle. Kaebaja oleks pidanud KVS § 6 lg 2 sätete täimiseks tagama haldustegevuse objektiivsuse põhimõtte järgimise vastava töökorralduse kaudu. Objektiivsuse põhimõtte eiramisele on viidatud ka Kaitsepolitsei 11.12.2007 kirjas. Antud põhimõtte eiramisest on sisulise rikkumiseni üks samm ning karistamiskäskkirja p 4.2.4 on näidatud majandushuvi olulisust. Vastustaja peab karistust proportsionaalseks. Karistuse mõõdukust on kaalutud käskkirja p 5.7, kus on märgitud, et karistus võidakse, hinnates kaebaja käitumist, ennetähtaegselt kustutada. Samas ei ole kaebaja pöördunud põllumajandusministri poole juhiste saamiseks ega esitanud aruannet loodud töökorraldusest. KOHTU PÕHJENDUSED HKMS § 3 lg 1 p 3 kuulub halduskohtu pädevusse seadusega antud muude asjade lahendamine. ATS § 160 lg 1 kohaselt on ametnikul ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. ATS § 160 lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult. 3 3-08-24 Kaebaja on 03.01.2008 esitanud kaebuse 03.12.2007 ja 27.12.2007 käskkirjadele. Seega on kaebus esitatud tähtaegselt. Kuna tühistamisnõudega on hõlmatud ka seadusevastaseks tunnistamise nõude, menetleb kohus esitatud kaebust tühistamiskaebusena. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Põllumajandusministri 03.12.2007 käskkirjaga nr 2.2-2/56 on määratud Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektorile M. M´ile distsiplinaarkaristusena üleviimine 34-ndalt astmelt madalamale palgaastmele kahe astme võrra 32-le astmele üheks aastaks (tl 34). Põllumajandusministri 27.12.2007 käskkirjaga nr 2.2-/131 on lähtudes 03.12.2007 käskkirjast nr 2.2-2/56 määratud Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektorile M. M´ile 32 palgaastme järgi ametipalk (tl 14). TDVS §-s 6 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad. Selle aja jooksul peab karistust määrav isik või ametiasutus välja selgitama väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguma tõendid ja formuleerima oma argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud. Põllumajandusministri 09.11.2007 käskkirjaga nr 219 on algatatud teenistuslik järelevalve Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori antud aktide ja tehtud toimingute üle (tl 15-21). 14.11.2007 küsis põllumajandusminister kaebajalt seletust (tl 25), mille kaebaja esitas 19.11.2007 (tl 26-33) ning 03.12.2007 määrati kaebajale distsiplinaarkaristus (tl 34-39). Käskkirjas teenistuslik järelevalve algamiseks toodud asjaolude kirjelduse kohaselt esitati põllumajandusministrile 03.10.2007 esildis, milles antakse ülevaade võimalikust huvide konfliktist, mis esineb inspektsiooni ametiisikute tegevuses ning mille kohaselt ei ole peadirektor oma tegevuses täitnud „Korruptsioonivastase seaduse“ § 6 lg 2 tulenevaid kohustusi. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Lähtudes viidatud sättest hakkab ühekuuline tähtaeg kulgema, kui ülemus saab teada, et ametniku poolt on teenistussuhetes toimepandud selline õigus- ja kõlblusnormide rikkumine, mis võib kaasa tuua süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 järgi. Teenistusalase juurdluse läbiviimise korral ei saa distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutada töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 2 järgi, sest distsiplinaarmenetlus hõlmab teenistusalase juurdluse läbiviimist. Teenistusalase juurdluse läbiviimisel tuleb distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutada üldkorras. (Riigikohtu Halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-97). Viidatud paragrahvi lg 2 sätestab, et inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemustega tõendatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast. Inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. läbiviimise eesmärk on kontrollida ja välja selgitada teatud valdkonnas tekkivate/tekkinud seadusega pandud kohustuste täitmisega seotud asjaolud ning anda hinnang kogutud informatsiooni kohta. Seega ei ole viidatud kontrollide läbiviimise eesmärk süüteo väljaselgitamine, vaid hinnangu andmine teatud valdkonnas toimuva tegevuse tõhususele. Juhul, kui kontrolli läbiviimise tulemusel ilmneb ja/või leiab tõendamist süüteo toimepanemine, kuulub kohaldamisele ATS § 6 lg
11. Käesoleval juhul ei ilmnenud õiguserikkumine kontrolli läbiviimise tulemusel, vaid kontrolli algatamise ajendiks oli õiguserikkumise asjaolude väljaselgitamine. Teenistuslik järelevalve algatati 03.09.2007 esildise alusel, milles oli antud ülevaade kaebaja poolt korruptsioonivastasest seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise kohta. 4 3-08-24 Seega sai distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik teada kaebaja süüteost 03.09.2007 ning karistuse määramise tähtaegsuse hindamisel tuleb kohaldada TDVS § 6 lg
12. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus 03.12.2007, seega kaks kuud pärast süüteost teada saamist. Tulenevalt eeltoodust rikuti kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel seadusega sätestatud tähtaega. 03.12.2007 käskkirja kohaselt on kaebaja pannud toime ATS § 84 lg 1 kirjeldatud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuete kohane täitmine. Vastustaja väidete kohaselt ei olnud käskkirjas võimalik välja tuua kuupäevaliselt süüteo toimepanemise aega, sest kaebaja süüteoks oli tegevusetus ning süüteo toimepanemise aega on käsitletud käskkirja p 2.4, 5.3 ja 5.4 (tl 60). Käskkirja nr 2.2-2/56 p 2 on toodud distsiplinaarsüüteoga seoses tuvastatud asjaolud (tl 34). Punkti 2.4 kirjelduste kohaselt seisnes distsiplinaarsüütegu selles, et peadirektor ei täitnud KVS § 6 lg 2 tulenevat teenistuskohustust - ei loonud viidatud sätte täitmiseks vajalikku töökorraldust. Käskkirja punktis viis on kaalutud distsiplinaarkaristuse valikut. Punktis 5.3 on hinnatud peadirektori poolt teenistuses viibitud aega ning tema teenistusalaseid kogemusi. Punktis 5.4 on kaalutud erinevate karistusliikide kohaldamise poolt ja vastuargumente. Kuna distsiplinaarsüütegu käsitleb käskkirja p 2 ning punktides 5.3; 5.4 puudub igasugune viide süüteo toimepanemise ajale, ei saa punktides 5.3; 5.4 kirjeldatud asjaolusid võtta aluseks süüteo toimepanemise aja hindamisel. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo toimepanemise aja. Seega tuleb tööandjal tuvastada süüteo toimepanemise aeg. Kui seda ei ole võimalik tulenevalt rikkumise iseloomust tuvastada konkreetse kuupäevaga, tuleb käskkirjas märkida süüteo toimepanemise ajavahemik. Tegevusetuse tuvastamise korral saab käskkirja märkida konkreetse ajavahemiku, millal tööandaja hinnangul tuli isikul täita teatud teenistuskohustused. Konkreetse ajavahemiku kindlaks tegemine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse võib kooskõlas käsitletud seaduse § 6 alusel määrata kas kuue kuu või aasta jooksul arvates süüteo toimepanemise päevast. Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid on distsiplinaarkaristuse vormistamisel rikutud TDVS § 11 lg 2 p 2 nõudeid, sest käskkirjast ei selgu süüteo toimepanemise aeg. Eriti oluline on kohtu hinnangul ajavahemiku tuvastamine asjas, kus vaidluse all on asjaolud ja sündmused, mis toimusid või on seotud erinevatel kuupäevadel läbiviidud toimingutega. Nii on teenistusliku järelevalve läbiviimise kohta koostatud käskkirjas nr 219 on käsitletud erinevatel kuupäevadel teostatud toiminguid, alates juunist 2007 (tuvastatud asjaolude osas on viidatud 12.06.2007 käskkiri lisatasude maksmise osas I poolaasta eest tl 17). Samas on peadirektor oma seletuse III osas käsitlenud asjaolusid alates
13. aastast, V osas on viidatud töökorralduse osas tehtud märkustele viimasele neljale aastale (tl 28, 30). Ka on vastustaja oma vastuväidetes viidanud kaebaja eelpool viidatud seletusele (tl 60). Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsustus. 03.12.2007 käskkirja nr 2.2-2/56 punktis 5.
14. on tuvastatud, et kaebajal ei ole varasemaid rikkumisi ning käskkirja p 5.2 on märgitud, et tegemist on raske rikkumisega ning kaebajat on karistatud üleviimisega madalamale palgaastmele kahe astme võrra üheks aastaks (tl 34). TDS § 8 lg 1 paneb karistuse määrajale kohustuse seaduses sätestatud võimalike karistuste hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele. Lähtudes ATS § 85 lg 1 on ametnikele määratavateks distsiplinaarkaristusteks: 1) noomitus, 5 3-08-24 2) rahatrahv mitte üle ametniku 10-kordse päevapalga; 3) palga maksmise peatamisega teenistusest kõrvaldamine mitte kauemaks kui 10 järjestikuseks graafikujärgseks tööpäevaks; 4) üleviimine madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks aastaks; 5) teenistusest vabastamine käesoleva seaduse paragrahv 118 alusel. Seega on kaebaja suhtes kohaldatud teenistuse jätkamisel võimalikku rangeimat karistusmäära keskmises raskuses maksimaalse ajavahemiku ulatuses. Karistuse valiku puhul on tegemist selle määraja kaalutlusotsustusega. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise otsustuse otstarbekust. Kuid halduskohtumenetluses on HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt võimalik hinnata, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning kas karistus on proportsionaalne. Käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste raske rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma madalamale palgaastmele viimist maksimaalses ulatuses. Kohus ei nõustu vastustaja väidetega selle kohta, et karistuse proportsionaalsust saab kaaluda karistuse ennetähtaegse kustumise võimaluse märkimisega käskkirjas (tl 38, 61). Lähtudes ATS § 89 lg 1 võib isik või ametiasutus, kes määras ametnikule distsiplinaarkaristuse, selle karistuse ennetähtaegselt kustutada, kui ametnik ei ole toime pannud uut süütegu ja on näidanud end hea töötajana. Seega toimub distsiplinaarkaristuse ennetähtaegselt kustutamine iseseisvas haldusmenetluses vastuvõetud kaalutlusotsuse alusel ning viidatud säte ei ole seotud distsiplinaarkaristuse valikuga töötajate distsiplinaarvastutuse seadus § 8 mõttes. Kuna vastustaja on karistuse mõõdukuse kaalumisel juhindunud ebaõigetest alustest, võis antud asjaolu viia ebaõigele karistuse valikule kaebaja suhtes. Tulenevalt eelpool tuvastatud asjaoludest ning hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on põllumajandusministri 03.12.2007 käskkirja nr 2.2-2/56 vastuvõtmisel oluliselt rikutud menetlus- ja vorminõudeid ning seetõttu tuleb kaevatav käskkiri tühistada. Kuna käskkiri kuulub tühistamisele oluliste menetlusnõuete rikkumise tõttu, ei anna kohus hinnangut väidetele distsiplinaarsüüteo toime panemise kohta. Lähtudes eelpool tuvastatus asjaoludest tuleb tühista ka põllumajandusministri 27.12.2007 käskkiri nr 2.2-1/131, kuna antud käskkiri on vastuvõetud juhindudes käskkirjast nr 2.2-2/
15. Kaebaja taotleb tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu 80 krooni (tl 55) ja õigusabi eest 11 564 krooni (tl 99). Kaebaja taotluse kohaselt tuleb kohtukulud välja mõista kogu ulatuses, sest antud juhul soovis kaebaja asja lahendada kohtu väliselt ning kohtuvaidluse on tinginud vastustaja eitav positsioon asjas. Vastustaja vaidlustab kohtukulud osaliselt 10 738 krooni suuruses summas. Vastustaja väidetel on Taimetoodangu Inspektsiooni poolse seletuskirja koostamisel kasutatud juriidilise konsultatsiooni eest haldusmenetluses juba tasutud. Kuna käesolevas asjas on kaebuses toodud seisukohad samad või sarnased, ei ole põhjendatud kohtukulude hüvitamine nimekirjas toodud ulatuses ja maksumuses. Asjas kogutud tõendite kohaselt on kohtueelses menetluses toimunud konsultatsioonid 6, 5 h ulatuses ning koostatud on selgitus 8 lehel, kokku osutati õigusabi haldusmenetluses summas 10 738 krooni (tl 104-107). Käesolevas haldusasjas on osutatud 7 h ulatuses juriidilist konsultatsiooni ja koostatud kohtule kaebus 7 lehel ( 8-ndal lehel on osa lisade loetelust ja allkiri), kogusummas 11 564 krooni (tl 100). Kaebaja selgituste kohaselt on antud kulu vajalik ja põhjendatud. Asjaolu, et õiguslikud hinnangud osaliselt mõlemal juhul kattuvad, on paratamatu sama seaduse kohaldamisel. 19.11.2007 koostatud selgituses on analüüsitud 09.11.2007 käskkirjas nr 219 väljatoodud puuduseid ja antud asjas selgitus. Hinnates asjas koostatud selgitust ja sellele lisatud materjale on haldusmenetluses koostatud arvestatavas mahus õiguslikult analüüsitud materjali. Kuna õigusabi on osutanud sama advokaadibüroo, olid ka asjas kasutatud materjalid 6 3-08-24 kättesaadavad kogu ulatuses. Haldusasjas koostatud materjalide kohaselt on kaebuse koostamisel kohtule lähtud samast õiguslikust positsioonist. Hinnates haldusmenetluses õigusabile kulunud aega ning koostatud materjalide mahtu ja võrreldes seda käesolevas asjas õigusabile kulutatud aja ning koostatud materjalidega, ei ole käesolevas asjas kantud õigusabikulud kogu ulatuses põhjendatud. Samas tuleb arvestada asjaolu, et kaebus on esitatud vastustaja 03.12.2007 ja 27.12.2007 käskkirjadele, mida 19.11.2007 selgituse koostamisel ei olnud veel vastuvõetud ning seetõttu sai nendele käskkirjadele õigusliku hinnangu anda alles haldusasjas esitatud kaebuses. Tulenevalt eeltoodust tuleb kohtu hinnangul lugeda vajalikuks ja põhjendatuks kaebaja poolt kantud õigusabi kulud pooles ulatuses so summas 5 782 krooni. Annika Vendik Kohtunik 7