← Eesti

3-08-112/28

Obsah (4)§ 28§ 7§ 10§ 92

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-112 Haldusasi V.Ž. kaebus Tallinna Li

§ 28; § 31 lg 4).

1 KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

  2. jaanuaril 2008 esitas V.Ž. (kaebuses märgitud nimekuju Z, rahvastikuregistrisse kantud nimekuju Ž.) Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega taotles Tallinna Linnavalitsuse 12.12.2007 a. korralduse nr 2159-k õigusvastasuse tuvastamist ning Tallinna linnalt kaebuse esitajale tekitatud 2,6 miljoni krooni suuruse varalise kahju hüvitamist ja moraalse kahju hüvitamist kohtu äranägemisel.
  3. Kaebuse esitaja tugineb oma kaebuses järgmistele faktilistele asjaoludele: • 11.07.1994 a. sõlmitud lepingu alusel omandas kaebuse esitaja Tallinnas xxxx/xxxx asuva korteri nr 5 (edaspidi: vaidlusalune korter) asutamise õiguse ning kasutas sestpeale kõnealust eluruumi üürilepingu alusel. • 12.12.1994 andis Tallinna Kesklinna Valitsus eelnimetatud aadressil asuva hoone 60 aastaks rendile AS-le Altenberghe Reval Eesti koos kohustusega üle võtta kõik rendileandja ja üürileandja kohustused ning renoveerida maja. • Tallinna Linnavolikogu 09.09.1999 a. otsusega nr 12 arvati aadressil xxxx/xxxx asuvad hooned erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. • 07.10.1999 esitas kaebuse esitaja avalduse vaidlusaluse korteri erastamiseks. • 07.03.2000 a. Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt koostatud eluruumi hindamise akti kohaselt oli korteri väärtuseks 12 780 krooni ning 26.04.2000 tasus kaebuse esitaja korteri erastamise eest Tallinna Kesklinna Valitsusele 12770 EVP krooni. • 14.05.2001 kirjas teatas Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja Jüri Lump kaebuse esitaja esindajale, et korteri erastamine on veninud seoses sellega, et nimetatud elamualune maa on kinnistatud ning et erastamine on võimalik pärast seda, kui jõustub linnavalitsuse määrus eluruumide erastamise kohta korteriomandi esemena. • 23.11.2004 kirjas teatas Jüri Lump, et erastamise avaldust on võimalik menetleda pärast seda, kui on lahendatud hoone taastamiseks Tallinna linna ja OÜ Konga Invest vahel sõlmitud lepinguga seotud probleemid. • 26.01.2005 vastas Tallinna abilinnapea Vladimir Maslov kaebuse esitaja esindajale, et vaidlusaluse korteri erastamine on võimalik pärast seda, kui kinnistu on jagatud korteriomanditeks. Sama kinnitas 26.04.2005 kirjas ka Jüri Lump. Lootust, et pooleliolevat erastamisprotsessi on võimalik jätkata, avaldas J. Lump ka 24.10.2005 saadetud kirjas. •
  4. aastal pöördus kaebuse esitaja Tallinna Halduskohtu poole taotlusega kohustada Tallinna Linnavalitsust erastamise taotlust lahendama. Kohtumenetluse ajal valmistas Tallinna Linnavalitsus aga ette xxxx/xxxx ja zzzzz moodustatava kinnistu müüki otsustuskorras ning kõnealuse otsuse eelnõus märgitakse, et läbirääkimiste käigus on ostja OÜ Konga Invest kinnitanud, et kui Tallinna linn soostub neile vaidlustatud vara otsustuskorras müüma, hüvitavad nad antud asjas kohtuotsuse jõustumisel V.Ž.le tema poolt nõutud 2,5 mln krooni. • 12.12.2007 korraldusega nr 2159-k jättis Tallinna Linnavalitsuse kaebuse esitaja poolt esitatud erastamise avalduse rahuldamata, põhjendades seda esiteks sellega, et V.Ž. ei esitanud erastamisavaldust ettenähtud ajaks, st. hiljemalt 01.03.1995, ning seda seaduses sätestatud tähtaega ei ole võimalik ennistada, ja teiseks sellega, et vaidlusalune eluruum ei ole oma tehnilise seisukorra tõttu eluruumina kasutatav ning ka seetõttu erastamisele ei kuulu.
  5. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 12.12.007 korraldus nr 2159 on õigusvastane, kuna teda on aastate jooksul hoitud õiguspärases ootuses, et korteri erastamise avaldus lahendatakse positiivselt ja küsimuse lõplik otsustamine on takerdanud üksnes 2 formaalsuste taha. Samuti märgib kaebuse esitaja, et ta soovis esitada erastamise avaldust varem, ent seda temalt vastu ei võetud, kuna kõnealune eluruum oli kantud erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja, küll aga võeti avaldus vastu kohe pärast seda, kui hoone, kus eluruum asus, sellest nimekirjast välja arvati. Samuti märgib kaebuse esitaja, et asustamisõiguse saamisel kolis ta korterisse sisse ning see oli kasutamis- ja elamiskõlblik ning elamiskõlbmatuks muutus korter alles hiljem toimunud nn. taastusremondi käigus.
  6. Kaebuse esitaja leiab, et erastamise avalduse ning erastamisel tasutud summa vastuvõtmisega, samuti kaebuse esitaja esindajaga peetud kirjavahetuses võetud seisukohtadega ning läbirääkimistega kompensatsiooni saamise kohta korteri erastamisõigusest loobumisel, on Tallinna linna organid aktsepteerinud kaebuse esitaja õigust xxxx/xxxx korteri 5 erastamiseks.
  7. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi otsustele haldusasjades nr 3-3-1-53-02, 3-3-1-9-98, 3-3-1-33-04 ja 3-3-1-81-05, rõhutades viimase lahendi puhul Riigikohtu seisukohta, et õiguspärane ootus, et vara on võimalik erastada, võib isikul tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist ning ka järelvalveorgani pikaajaline tegevusetus võib anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima. Kaebuse esitaja märgib, et käesolevas vaidluses on tõendamist leidnud nii vastustaja pikaajaline tegevusetus kui ka erastamishinna tasumine.
  8. Kaebuse esitaja leiab, et talle on tekitatud kahju, kuna temas tekitati õiguspärane ootus ja õiguskindlus, et tema saab vaidlusaluse korteri omanikuks, ent vaatamata lubadusele eluruum kaebuse esitajale erastada, käitus linnavõim sõnamurdlikult ja võõrandas otsustuskorras maja kolmandale isikule. Kaebuse esitaja selgitab, et nn. maja taastusremondi käigus korter lõhuti ja viidi kasutamiskõlbmatusse seisundisse ning kuigi talle lubati seejärel maksta 2,5 miljoni krooni suurune kompensatsioon erastamisõigusest loobumise eest, keelduti viimaks ka sellest.
  9. Kaebuse esitaja toob välja sellegi, et Tallinna linn on võõrandanud enampakkumistel korterid vanalinnas hinnaga keskmiselt 87 621 krooni ruutmeetri kohta ning kuna kaebuse esitaja on jäänud ilma korterist üldpinnaga 51,4 m2, oleks õiglase kompensatsiooni suuruseks selle võimalik väärtus 5 029 445,4 krooni, ent samas ei nõua kaebuse esitaja vastustajalt kogu kahju summat, vaid piirdub summaga 2 600
  10. Kaebaja on seisukohal, et temale kahju tekkimises on süüdi vastustaja ning kahju tekitati erastamise küsimuse otsustamise venitamisega, temal õigustatud lootuse tekitamisega, et erastamine on seaduspärane ja võimalik ning lõppkokkuvõttes erastamisele kuuluva objekti võõrandamisega.
  11. Vaieldes vastu vastustaja väitele, et vaidlusalune eluruum ei olnud elamiskõlblik juba
  12. aastal, viitab kaebuse esitaja sellele, et temaga siiski sõlmiti üürileping ning Vanalinna Kinnisvarahooldus on talle esitanud veel
  13. märtsil
  14. aastal arve, kus nõutakse tasumist vee ja teiste teenuste eest. Samuti märgib kaebuse esitaja, et elamispinna kohta 26.05.1994 välja antud tõendi kohaselt oli korteris funktsioneeriv ahjuküte, vesi ja kanalisatsioon ning et AS Tallinna Vesi 11.07.2008 a. teate kohaselt oli vaidlusaluses hoones sõlmitud veevarustuse ja kanalisatsiooni teenuse kasutamise ajutine leping ning vee tarbimine veearvesti näidu järgi ajavahemikus 1994 kuni 1996 a. oli 1 817 m
  15. Veel viitab kaebuse esitaja AS Eesti Energia 11.08.2008 a. vastusele, millest ilmneb, et xxxx/xxxx ajavahemikul 01.06.1994 - 01.01.2001 võrgu- ja elektrilepingud puuduvad, ent AS Eesti Energia konsulteerides antud kinnistul hotelli ehitava OÜ Konga Invest projekteerijatega selgus, et suure tõenäosusega oli eelpoolnimetatud ajavahemikul hoone xxxx/xxxx üldmõõtmisel ja omas ühtset liitumispunkti 3 hoonega xxxxa, kus Eesti Energia AS lepingupartneriks oli Vanalinna Kinnisvarahoolduse AS. Lisaks soovib kaebuse esitaja oma väiteid eluruumi kasutamise ja selle seisukorra kohta tõendada kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate B. Z. ja J. S. ütluste ja kaebuse esitaja enda poolt vande all antud seletusega. Kohtuistungil vastustaja ja/või kolmanda isiku taotlusel üle kuulatud teiste tunnistajate kohta leiab kaebuse esitaja, et nende ütlused ei lükka ümber kaebuse esitaja väidet, et poolte vahel on käesoleva ajani kehtiv üürileping, et vaidlusalust eluruumi oli selle asustamise ajal võimalik kasutada ning et seal oli vesi ja elekter. Seejuures toob kaebuse esitaja tunnistaja T. S. ütluste puhul välja, et viimane ise korteris ei käinud ja teadis selles toimuvast ainult teiste inimeste sõnadest ning tunnistaja T. J. ütlused ei lükka kaebuse esitaja hinnangul siiski ümber AS Eesti Energia kirjas esitatud väiteid. Tunnistaja R. K. ütluste puhul märgib kaebuse esitaja, et tunnistaja eksis korteri nr 5 asukohta kirjeldades ning märkis, et on seal käinud aastatel 1992-1993 ning möönis, et hoones võis ka olla mõni ruum, mida oli võimalik siiski välja üürida. VASTUSTAJA JA KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD
  16. Tallinna Linnavalitsus ja OÜ Konga Invest ei pea V.Ž. kaebust põhjendatuks ning taotlevad selle rahuldamata jätmist.
  17. Vastustaja märgib esiteks, et kaebuse esitajale oleks pidanud selgitatama juba hiljemalt 1999.aastal, et vastava eluruumi erastamise õigus tal puudub ning möönab, et selles osas on Tallinna Kesklinna Valitsuse vastavad ametnikud käitunud ebajärjekindlalt ning jätnud kaebajale alusetu ja eksitava mulje, et tal on märgitud eluruumi erastamise õigus. Samas on vastustaja põhimõttelisel seisukohal, ei isikul saab olla vastav õigus üksnes tulenevalt seadusest. Viidates Riigikohtu otsustele nr 3-3-1-13-08, 3-3-1-6-02 ja nr. 3-3-1-81-05 märgivad nii vastustaja kui kolmas isik, et isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust soodsa, kuid õigusvastase tulemuse suhtes üksnes seetõttu, et haldusorgan ei ole vastavatele asjaoludele seni tähelepanu pööranud ega haldusorgani eksitava ja seadusele mittetugineva tegevuse tulemusena.
  18. Vastustaja ja kolmas isik leiavad ennekõike, et Tallinnas xxxx/xxxx asuv korter nr 5 ei saanud põhimõtteliselt olla erastamise objektiks eluruumide erastamise seaduse (EES) alusel. Seejuures viitavad nad Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-23-01 ning rõhutavad, et kuna alates 01.03.1996.a. oli kõnealune ehitis selle all oleva kinnisasja oluline osa, siis ei saanud see olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõttes ning alates 01.03.1996 ei olnud seega vaidlusaluse korteri erastamine kaebuse esitajale võimalik sõltumata kõigist muudest asjaoludest.
  19. Järgnevalt märgivad vastustaja ja kolmas isik, et eluruumide erastamise eesmärk on tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine, ent selle eesmärgiga oleks olnud vastuolus erastada kaebuse esitajale eluruum, mis moodustab üliväikese osa kogu hoonest, kuivõrd xxxx/xxxx kinnistul asuv ehitis on kokku 1046,3 m2 suurune hoone, milles muid eluruume ei olnud. Samuti märgivad vastustaja ja kolmas isik, et ka Tallinna Linnavolikogu 09.09.1999.a. otsuse nr 212 eesmärk ei olnud anda ainsale väidetavale üürnikule eluruumi erastamise võimalus, vaid kahe Tallinna vanalinnas asuva arhitektuuri-ajalooliselt üliväärtusliku hoonete päästmine lõplikust hävimisest. 4
  20. Järgnevalt leiavad vastustaja ja kolmas isik, et EES § 3 lg 4 p 1 mõtte kohaselt on erastamise objektiks eluruum, mis peab olema kasutuses kui eluruum ning märgivad, viidates tl. 91 ja tl. 34 olevatele aktidele ja tunnistajate T. S. ja R. K. ütlustele, et vaidlusalune korter ei vastanud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999.a. määrusega nr. 38 kinnitatud eluruumideele esitatud nõuetele.
  21. Kaebuse esitaja ja kolmas isik märgivad samuti, et EES § 6 lg 1 p. 2 kohaselt on munitsipaalomandisse kuuluvate eluruumide puhul eluruumi erastamise kohustatud subjektiks juriidiline isik, kelle valduses on erastatav eluruum, ent vaidlusalune korter ei ole Tallinna linna valduses alates 12.12.1994.a, mil vastav ehitis anti rendile 60 aastaks AS-le Altenberghe Reval Eesti.
  22. Vastustaja ja kolmas isik leiavad, et kahju hüvitamise nõue on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist, olles seisukohal, et kaebuse esitajale või tema esindajale pidi väidetav kahju ja selle tekitanud isik avalduma hiljemalt 13.09.2000, mil kaebuse esitaja esindaja allkirjastas ülevaatus-avariiakti, millest nähtus, et väidetav eluruum on hävinenud ja seda mitte vastustaja süül. Samas viitavad vastustaja ja kolmas isik ka RVS §-le 31, mille kohaselt tuleb enne RVS jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks esitaja kaebus hiljemalt 01.01.
  24. Vastustaja ja kolmas isik leiavad samuti, et kaebuse esitaja ei ole vaidlusalust pinda tegelikult kunagi asustanud, seejuures peavad vastustaja ja kolmas isik ebausaldusväärseteks tunnistajate J. S. ja B. Z. ütlusi, kuna eriti viimane neist on ilmselgelt huvitatud kaebuse esitajale positiivsest lahendist. Samuti märgivad vastustaja ja kolmas isik, et kaebuse esitaja ei saanud ruumi asustada ka pärast eluruumi üürilepingu nr. 245/v vormistamist 28.05.1999, kuna selleks ajaks oli kaebuse esitaja Eestist lahkunud.
  25. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses asus vastustaja ka seisukohale, et isegi kui kaebuse esitaja oleks kõnealuse eluruumi mingil moel asustanud, oleks see olnud õiguslikult tühine toiming. Vastustaja selgitab sellega seoses, et eluruumide asustamisõiguse ostmist ei reguleerinud pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ükski riiklikul tasandil vastu võetud õigusakt ning EES mõttes tulnuks eelmise üürniku poolt eluruumi vabastamise korral käsitleda vaidlusaluseid eluruume asustamata eluruumidena, mida võis üürile anda ning erastada vaid EES-is sätestatud tingimustel ning seega tuleb korteri asustamisõiguse omandamise lepinguid ja nende alusel EES § 5 lõikega 4 vastuolus olevana sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepinguid käsitleda olulise seadusevastasuse tõttu kehtetutena. Veel selgitas vastustaja, et taolist eluruumide asustamisõiguse võõrandamist reguleerisid siiski Tallinna Linnavolikogu 10.03.
  26. aasta määrus nr 3 ja Tallinna Linnavalitsuse 28.06.1994 määrus nr 71, ent ka seal sätestatud nõudeid xxxx/xxxx krt 5 asustamisõiguse väidetava võõrandamise puhul ei järgitud.
  27. Põhjendamatuks peavad vastustaja ja kolmas isik ka kaebuse esitaja käsitlust tekkinud kahju suuruse kohta, kuna tegemist on täielikult amortiseerunud hoones asuvate ruumidega, ent kaebuse esitaja on lähtunud Tallinna Vanalinna elamiskõlblike korterite keskmisest ruutmeetri hinnast. Samuti leiavad vastustaja ja kolmas isik, viidates Riigikohtu otsustele nr 33-1-13-06 ja 3-3-1-6-08, et ka avalik-õiguslikes suhetes ei ole kahju hüvitamise eesmärgiks kohustust rikkunud poole karistamine ning seega saab ka neis suhetes VÕS § 139 lõikest 1 tulenevalt vähendada kahju hüvitist nullini, kuna vastasel juhul puuduks võimalus lahendada õiglaselt juhtumeid, kus kannatanu oma tegevusetusega laskis endale kahju tekitada. 5
  28. Vastustaja ja kolmas isik heidavad kaebuse esitajale ette ka seda, et kaebuses ei ole märgitud, milline õigusnorm on kahju hüvitamise nõude materiaalõiguslikuks aluseks ning viidates Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-27-02 leiavad nad, et PS § 25 tekstiosast ja §-st 13 lg 2 tulenevalt ei saa kahju hüvitamise aluseks olla igasugune avalike ülesannete täitmine, vaid üksnes õigusvastane akt või toiming. Samuti toovad nad välja, et kaebuses ei ole märgitud, milles seisnes Tallinna Linnavalitsuse süü väidetava kahju tekkimises.
  29. Vastustaja ja komas isik leiavad, et kahju hüvitamise nõude kaudu soovib kaebuse esitaja tegelikult alusetult rikastuda. Viidates Riigikohtu otsustele nr 3-3-1-64-04 ja nr 3-3-1-56-04, märgivad nad, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta ning seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  30. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja seisukohti ning nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et V.Ž. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb täielikult rahuldamata jätta. Tallinna Linnavalitsus on põhjendatult keeldunud kaebuse esitajale vaidlusaluse korteri erastamisest ning kaebuse esitaja poolt väidetud varalist ega ka mittevaralist kahju ei ole kaebuse esitajale tekkinud.
  31. Kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitajale tekkinud kahju seoses sellega, et ta jäi ilma võimalusest saada erastamise teel enda omandisse Tallinnas xxxx/xxxx asuv korter nr 5, mis oleks kaebuse esitaja hinnangul tulnud talle erastada, kuivõrd ta kasutas seda üürilepingu alusel ning kuivõrd Tallinna Linnavalitsus oli tekitanud kaebuse esitajas õiguspärase ootuse, et korteri erastamine on võimalik. Kahju suuruse arvutamisel on kaebuse esitaja seejuures lähtunud vaidlusaluse korteriga väidetavalt sarnaste korterite turuhindadest ruutmeetri kohta. Lisaks sellele on kaebuse esitaja taotlenud kaebuse esitajale tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamist.
  32. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVS § 8 lg 1 kohaselt tuleb varalise kahju rahas hüvitamisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kohus märgib siinkohal, et kaebuse väited kahju olemuse ning selle tekkimise aja osas on mõnevõrra ebaselged ning kaebuse esitaja ei ole neid suutnud, vaatamata ka teiste menetlusosaliste poolt esitatud küsimustele, täpsustada ka kohtuistungil (vt. protokoll tl. 218 jj.) Samas leiab kohus, et taotlust hüvitada kahju, mille arvutamisel on lähtutud vaidlusaluse korteri turuväärtusest, saab mõista üksnes selliselt, et kaebuse esitaja soovib, et teda asetataks kahju hüvitamisega olukorda, kus ta oleks olnud siis, kui ta oleks saanud vaidlusaluse korteri omanikuks. Sellest omakorda saab ja tuleb loogiliselt järeldada seda, et kaebuse esitaja väidetav õiguste rikkumine seisneb selles, et talle kõnealuse korteri erastamist ei võimaldatud. Järelikult tuleb esmalt kontrollida, kas kaebuse esitajal oli või oli kunagi olnud üldse subjektiivne õigus Tallinnas xxxx/xxxx asunud korteri nr 5 erastamiseks ning kas kõnealuse korteri erastamisest 6 keeldumisega, mis formaalselt väljendub Tallinna Linnavalitsuse
  33. detsembri 2007 korralduses nr 2159-k, on kaebuse esitaja sellist subjektiivset õigust rikutud.
  34. Vaidlusaluse korteri erastamise õigus oleks kaebuse esitajal juhul, kui korter on või oli erastamise objektiks eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 mõistes ning kui kaebuse esitaja on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks eelviidatud seaduse § 4 mõistes. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kuni
  35. septembrini 1999 oli xxxx/xxxx asuvad hooned kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Sellise nimekirja kehtestamist võimaldas EES § 3 lg
  36. Eelnevast tulenevalt on ilmne, et kuni Tallinna Linnavolikogu
  37. septembri 1999 otsuse nr 212 (tl. 26) jõustumiseni ei saanud ükski xxxx/xxxx aadressil asuva(te)s hoone(te)s paiknev ruum olla erastamise objektiks EES § 3 mõistes.
  38. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 01.03.1996 kanti kinnistusraamatusse vaidlusaluste ehitiste alune maa, mille omanikuna kanti kinnistusraamatusse Tallinna linn. Käesoleval ajal kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga (st. maatükiga) püsivalt ühendatud ehitised kinnisasja olulised osad ning sellest tulenevalt ulatub neile kinnisasja omandiõigus. Sama põhimõte oli sisaldus varem asjaõigusseaduse sätetes. Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 tulenevalt on aga erastamise objektiks eluruum koos sellele vastava muu osaga ehitisest. Vastustaja ja kolmas isik on õigesti leidnud, et pärast xxxx/xxxx hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks, ei ole neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Seda põhjusel, et pärast maatüki kinnistusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega lakkas olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Eluruum kui vallasasi oli teatavasti omandireformi tarbeks kujundatud eraldiseisev asja liik, mis aga lakkas sellisena eksisteerimast seoses muutumisega kinnisasja oluliseks osaks.
  39. Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada korteriomandi esemeid, ent see säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuivõrd xxxx/xxxx kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud. ESS ei anna aga mingisugust võimalust erastada korteriomanditeks jagamata kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume, ka mitte juhul kui kinnisasja omanikuks on mõni erastamise kohustatud subjekt ning kinnisasja oluliseks osaks muutunud ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide erastamine kõne alla tulnud. Kohus märgib siinkohal, et teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud ühtegi xxxx/xxxx asuva maa kinnistamise aluseks olevat haldusakti (näiteks maa munitsipaalomandisse andmise otsust) ega ka Tallinna linna kinnisomandiõigust.
  40. Kuivõrd juba alates
  41. märtsist 1996 ei saanud xxxx/xxxx asuvas hoones paiknevad ruumid olla erastamise objektiks EES alusel, siis puudub Tallinna Linnavolikogu 09.09.1999 otsusel nr 212, millega kõnealune hoone erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvati, käesoleva vaidluse seisukohast igasugune tähendus.
  42. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, justkui tulenenuks korteri erastamise õigus sellest, et Tallinna Linnavalitsus võttis vastu 07.10.
  43. kaebuse esitaja esindaja poolt esitatud avalduse eluruumi erastamiseks. Esitatud avalduse pidigi linnavalitsuse vastav ametnik vastu võtma, ent sellest ei saa järeldada nõusolekut korteri erastamiseks. Ekslikult leiab kaebuse esitaja sedagi, et erastamisõiguse aktsepteerimine väljendub erastamise eest tasumisele kuuluva rahasumma vastuvõtmises. Kaebuses toodud viide Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-81-05 ei ole seejuures asjakohane. Käesoleval juhul ei ole Tallinna linn 7 andnud ühtegi haldusakti ega teinud ühtegi siduva tähendusega õiguslikku toimingut, millest kaebuse esitajal oleks saanud tekkida õiguspärane ootus korteri erastamiseks või mille kehtimajäämist oleks kaebuse esitaja saanud loota. Eeltoodud Riigikohtu lahend puudutas aga maa ostueesõigusega erastamist, kus selliseks haldusaktiks oli (lähtudes maa erastamise õigusliku regulatsiooni eripärast) kohaliku omavalitsuse otsus erastatava maa piiride kindlaksmääramise ja isiku erastajaks tunnistamise kohta. Ka asjaolu, et kaebuse esitaja tasus korteri hindamisaktist nähtuva hinna, ei saa olla aluseks korteri erastamisel, kui kõnealune korter kui ei saa iseenesest olla erastamise objektiks.
  44. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga ka selles, et eluruumi erastamise õigus saab tekkida üksnes seadusest, mitte aga näiteks erastamise kohustatud subjektiks oleva avaliku võimu kandja ametnike eksitavast tegevusest. Kohus möönab siinkohal, ning ka vastustaja esindaja nõustus kohtuistungil sellega, et kaebuse esitaja nimel toimetanud B. Z.le on Tallinna Linnavalitsuse ametnikud andnud eksitavat teavet, millest viimasel võis tõepoolest tekkida väärarusaam, et vaidlusalust korterit on võimalik erastada. Sellise väärarusaama tõttu võis kaebuse esitaja teha mingisuguseid toiminguid või jätta mingisugused toimingud tegemata ning kohus möönab, et sellega võis tõepoolest kaebuse esitajale tekkida mingisugune kahju, mis kuuluks ka hüvitamisele, ent käesolevas kaebuses ei ole kaebuse esitaja sellise kahju hüvitamise nõuet esitanud ega ka selgitanud ega tõendanud, milles selline kahju täpselt väljendus, kui suur see oli jne. Kindlasti ei saanud selline kahju seisneda aga selles, et kaebuse esitaja jäi ilma võimalusest korter erastada ning kahjusummaks ei saa sestap olla ka korteri väärtus.
  45. Lisaks varalisele kahjule on kaebuse esitaja taotlenud ka moraalse kahju hüvitamist, mis seisneb väidetavalt selles, et ta jäi ilma loodetud heaolust. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud ühtki eelnevalt loetletud asjaoludest. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et Tallinna linna sõnamurdliku käitumise tõttu jäi ta aastateks ilma võimalusest kasutada üüritud korterit, mida oleks teatud mööndustega võimalik käsitleda väitena kodu puutumatuse rikkumise kohta, siis selle väitega kohus ei nõustu. Nii kaebusest kui ka kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud seletusest, samuti tunnistajana üle kuulatud J. S. ütlustest tuleb järeldada, et isegi kui kaebuse esitaja vaidlusaluses korteris tegelikult elas, siis lahkus ta sealt vabatahtlikult, tulles vastu hooned Tallinna linnalt rendile võtnud eraõigusliku isiku soovile korteris remonti teha. Seega teoreetiliselt võis kodu puutumatusega seotud moraalse kahju põhjustajaks olla isik, kes veenis kaebuse esitajat oma kodust lahkuma, aga kindlasti mitte Tallinna linn. Lisaks muule tuleb tähele panna ka seda, et haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja isiklik puutumus kõnealuse korteriga seotud asjaajamistes minimaalne, ka kohtuistungil antud seletuses märkis kaebuse esitaja, et isiklikult ta korteriga seoses reaalseid kulutusi teinud ei ole ning korteriga seotud asjaajamistes on teda kogu aeg esindanud B. Z. Ka see asjaolu välistab moraalse kahju tekkimise.
  46. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole kaebuse esitajal kunagi tekkinud subjektiivset õigust korteri erastamiseks, siis ei saa Tallinna Linnavalitsuse 12.12.2007 korraldus nr 2159-k tema subjektiivseid õigusi rikkuda. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebuse esitaja taotlenud nimetatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamist.

§ 7

lg 1 kohaselt võib haldusakti õigusvastasuse tuvastamist halduskohtult taotleda isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi ei ole seejuures pelgalt isiku soov haldusakti õigusvastasuses veenduda, vaid 8 eeldab ennekõike seda, et isik saab haldusakti õigusvastasusest mingisuguse õigusliku kasu ehk teisisõnu on isikul haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi juhul, kui tal on võimalik taotletavat tuvastust kasutada kuidagi oma subjektiivsete õiguste kaitseks.

§ 10lg 3 kohaselt tuleb põhjendatud huvi olemasolu kaebuses ära näidata.

V.Ž. kaebusest ei nähtu, et Tallinna Linnavalitsuse 12.12.2007 korralduse nr 2159-k õigusvastasuse tuvastamiseks oleks muud põhjendatud huvi peale selle, et viidatud haldusakti õigusvastasusega soovib kaebuse esitaja põhjendada kahju hüvitamise nõuet. Kuivõrd eelpooltoodud asjaoludel on taotletud kahju hüvitamine iseenesest välistatud, siis puudub vajadus põhjalikumalt analüüsida ka haldusakti väidetavat õigusvastasust.

  1. Kohus nõustub siinkohal siiski vaidlustatud korralduse põhjendavas osas esitatud seisukohaga, et korteri erastamine on välistatud ka põhjusel, et kaebuse esitaja ei esitanud selleks avaldust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitaja seisukohal, et tal olnuks õigus erastada korter üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnikuna. EES § 5 lg 1 p 1 kohaselt tulnuks sel juhul aga esitada vastav avaldus
  2. aasta
  3. märtsiks. Kaebuse esitaja väitel esitas ta oma esindaja kaudu avalduse eluruumi erastamiseks
  4. oktoobril 1999, seega pärast EES § 5 lg 1 p 1 sätestatud tähtaja möödumist. Seejuures ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitaja viidet EES § 5 lg 1 punktile 5, kuivõrd nimetatud sättes antakse erastamise avalduse hilisemaks esitamiseks võimalus EES § 3 lg 5 punktis 4 nimetatud eluruumi üürnikule. EES § 3 lg 5 p 4 käsitleb aga õigusvastaselt võõrandatud eluruume, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus. Käesolevas asjas vaidluse all oleva korteri suhtes selliseid avaldusi teadaolevalt esitatud ei ole.
  5. Tuleb tähele panna ka seda, et üürileping on kaebuse esitajaga sõlmitud
  6. mail
  7. aastal. Isegi kui lugeda kaebuse esitaja ja Tallinna linna vaheline üürisuhe tekkinuks sellest ajast, oleks avaldus korteri erastamiseks esitatud hilinenult. EES § 22 lõikest 5 tulenevalt oleks pärast
  8. märtsi 1995 sõlmitud üürilepingu puhul olnud üürnikul õigus esitada erastamise avaldus kolme kuu jooksul pärast üürilepingu sõlmimist, see tähendab hiljemalt
  9. aasta augustis, ent kaebuse esitaja enda väitel esitas ta vastava avalduse alles
  10. aasta oktoobris. Kaebuse esitaja väide, et ta üritas esitada korteri erastamise avaldust ka varem, sealhulgas enne
  11. märtsi 1995, ei ole aga esitatud tõendite põhjal leidnud usaldusväärset kinnitust. Sisuliselt kinnitavad seda väidet kaebuse esitaja enda poolt vande all antud seletus ning tunnistajana üle kuulatud B. Z. ütlused, ent kohtu hinnangul ei saa neid pidada piisavalt usaldusväärseteks, kuivõrd nii kaebuse esitaja kui ka B. Z. (viimane seetõttu, et peaks kokkuleppe kohaselt (tl. 96-97) saama 30% vaidlusaluse korteri müügist saadavast tulust) on vaidluse lahendamisest isiklikult huvitatud. Ühtegi muud tõendit selle kohta, et vastavat avaldust oleks püütud esitada või et selle vastuvõtmisest oleks keeldutud või et kaebuse esitaja oleks avalduse vastuvõtmisest keeldumist püüdnud mingil moel vaidlustada, esitatud ei ole.
  12. Lisaks märgib kohus, et EES § 5 lõikest 1 tulenevalt on eluruumi erastamise õigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnikul või kokkuleppe korral tema perekonnaliikmel. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul väljaspool vaidlust, et
  13. aastal ei kasutanud V.Ž. xxxx/xxxx asuvas hoones ühtegi eluruumi ning seda sõltumata vastavate üürilepingute olemasolust või puudumisest. Kaebuse esitaja väitis kohtuistungil ning sama kinnitas ka tunnistaja J. S., et ta elas kõnealuses korteris
  14. aastal suvel, kevadel ja talve alguses, mitte aga hiljem. Seega jättes kõrvale asjaolu, et alates
  15. aasta
  16. märtsist oli vaidlusaluse korteri erastamine välistatud seetõttu, et ehitised olid muutunud korteriomanditeks jagamata kinnisasja osaks, ei olnuks
  17. aasta sügisel (st. pärast seda, kui hoone erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvati) tegemist kaebuse esitaja poolt üürilepingu 9 alusel kasutatava eluruumiga, kuna kaebuse esitaja seda ei kasutanud. See, kas kaebuse esitaja kasutas vaidlusalust eluruumi
  18. aastal, ei ole seejuures oluline, kuna tol ajal oli eluruumi erastamine välistatud põhjusel, et elamu oli tunnistatud kehtiva haldusaktiga erastamisele mittekuuluvaks.
  19. Kuna eluruumi erastamise avalduse esitas kaebuse esitaja alles 1999 oktoobris, siis ei oma põhimõtteliselt mingisugust tähtsust see, milline oli korteri seisukord 1994 aastal, mil V.Ž. väidetavalt seal elas. Seejuures üürisuhte olemasolu alates
  20. aasta juulikuust ei ole vastustaja eitanud ning vastav asjaolu on nimetatud ka vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse korralduses. Ainuüksi asjaolu, et mingisugusel ajal oli tegemist eluruumiga, mida kaebuse esitaja üürilepingu alusel kasutada võis või ka tegelikult kasutas, ei anna aga mingil moel õigust selle eluruumi (või selle eluruumi koha peal asuva hoone osa) erastamiseks tulevikus. Seejuures väärib märkimist, et juba
  21. aastal ei eksisteerinud korterit ka füüsiliselt. Avariiakt (tl. 34), millest nähtuvalt oli korter elamis- ja kasutamiskõlbmatu, kuna sellel puudusid uksed, põrandad, laed ja vaheseinad, elektrikilp, elektrijuhtmestik, samuti küte ja veevarustus, on kaebuse esitaja esindaja poolt allkirjastatud küll alles 13.12.2000, ent tunnistaja J. S. ütlustest nähtuvalt oli korter elamiskõlbmatuks muudetud juba
  22. aastal. Nimelt väitis J. S., et viis korterisse ehitusmaterjale
  23. aastal pärast seda, kui korteris oli põrand lammutatud, WC-pott välja kistud ja uksed eest ära võetud. Seega, jättes kõrvale ehitiste muutumise kinnisasja oluliseks osaks, on ilmne, et
  24. aasta sügiseks, mil hoone arvati välja erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast, ei olnud seal enam korterit nr 5, mida saanuks käsitleda kasutatava eluruumina.
  25. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei oma põhimõttelist tähtsust küsimused, kas kaebuse esitaja vaidlusaluses eluruumis kunagi tegelikult elas või millises seisukorras vaidlusalune eluruum näiteks
  26. aastal või ka
  27. aastal täpselt oli. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kuni
  28. märtsini 1996 välistas eluruumi erastamise asjaolu, et elamu oli Tallinna Linnavolikogu poolt tunnistatud erastamisele mittekuuluvaks ning alates
  29. aasta
  30. märtsist välistas eluruumi erastamise asjaolu, et ehitis, kus korter asus, oli muutunud maatüki oluliseks osaks ning seega korterit kui eraldiseisvat asja enam ei eksisteerinud. Seega ei ole kaebuse esitajal mitte ühelgi ajahetkel olnud subjektiivset õigust korteri erastamiseks, mistõttu ei saanud Tallinna linn sellist subjektiivset õigust ka rikkuda ning ühelgi juhul ei oleks kaebuse esitaja saanud erastamise teel korteri omanikuks. See omakorda tähendab, et kahju hüvitamise nõue, millega kaebuse esitaja soovib, et teda asetataks olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta oleks korteri erastada saanud, on põhjendamatu.
  31. Nii kaebuses kui kohtuistungil esitatud kirjalikes teesides on kaebuse esitaja märkinud, et kahju tekitati seoses sellega, et temas tekitati õiguspärane ootus, et ta saab korteri erastada. Kohus põhjendas eelpool, miks selline ootus ei saanud olla õiguspärane, mööndes samas, et põhjendamatute ja seadusele mittetuginevate lubaduste andmine ja seeläbi kaebuse esitaja eksitamine võis kaebuse esitajale mingisuguse kahju tekitada, ent sellise kahju tekkimist käesoleval juhul halduskohtule esitatud kaebusest ei nähtu. Ka väide, et kahju on tekitatud erastamise küsimuse otsustamisega venitamisega, on jäänud paljasõnaliseks ning ei kaebuses ega kohtuistungil antud selgitustes ei ole kaebuse esitaja välja toonud, milles see kahju väljendub. Erastamise avalduse lahendamisega venitamise tõttu ei minetanud kaebuse esitaja korteri erastamise võimalust, kuna erastamine oli igal juhul võimatu juba alates
  32. aasta märtsikuust. Mis puudutab aga kaebuse esitaja väidet, et kahju on muuhulgas tekkinud seetõttu, et Tallinna linn võõrandas xxxx/xxxx hoone kolmandale isikule, siis tuleb esmalt 10 märkida, et võõrandamise esemeks ei olnud hoone, vaid kinnisasi ning isegi kinnisasja kolmandale isikule võõrandamata ei oleks kaebuse esitajal tekkinud õigust vaidlusaluse korteri erastamiseks. Teiseks on vastustaja ja kolmas isik põhjendatult viidanud ka sellele, et Tallinna Linnavolikogu otsust xxxx/xxxx otsustuskorras võõrandamise kohta ei ole kaebuse esitaja iseenesest vaidlustanud ega leidnud, et see tema subjektiivseid õigusi kuidagimoodi rikuks. MENETLUSKULUD 38.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ega kolmas isik ei ole enda kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud, jäävad menetlusosaliste kulud poolte endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.