KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-4535 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 23.

§ 113sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohtukulud jäid Ts

MS § 163 lg 1 alusel 70% osas solidaarselt kostjate kanda ja 30% osas hageja kanda.

1. Poolte vahel puudus vaidlus hageja võla, intressi, viiviste ja leppetrahvi arvestuses.
2. Kuna kostjad on füüsilised isikud, kes ei tegutse majandus- või kutsetegevuses

§ 34mõttes, on tegemist tarbijalepingutega.

Käenduslepingud on kehtivad kuna on kokku lepitud käendajate vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 30 327 krooni. Põhjendatud ei ole käendajate etteheited, et hageja ei teavitanud käendajaid võlgniku poolt täiendava laenu võtmisest, kuna

§ 146

lg 1 alusel peab võlausaldaja käendajaid teavitama põhilepinguga seotud asjaoludest vaid käendajate nõudel, milliseid käendajad esitanud ei ole. Kostja Natalija Tammeorg on soovinud taganeda käenduslepingust osas, milles käendusleping tagab nõudeid „võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest.“ Paraku kostja selline avaldus

§ 154järgi ei oma tagasiulatuvat jõudu ning kostja peab põhivõlgniku juba tekkinud kohustuse eest vastutama. 3

§-dest 397 ja 416 lg 3, rahuldas kohus hageja nõude tasumata intressi väljamõistmise osas summas 4086,31 krooni.

§ 415

lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda viivist rohkem kui

§-s 94 sätestatud suuruses. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja viivisnõue osaliselt summas 3286,45 krooni. 14. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista tagastamata krediidisummalt ja tasumata intressilt kuni nende täieliku tasumiseni 27,07% viivist aastas. Tuginedes TsMS §-dele 367 ja 461 lg 4 mõistis kohus välja viivise

§ 113sätestatud määras, seda nii põhinõudelt kui ka intressilt.

15. Hageja nõudis kostjatelt leppetrahvi summas 3602,92 krooni. Nõude esitamisel on hageja tuginenud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimuste p-le 6.3, mille kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Tulenevalt

§-s 421 sätestatud põhimõttest ei saa krediidiandja täiendada lepingut ja nõuda tarbijalt lisaks viivisele ka leppetrahvi. Üldtingimuste p-s 6.3 ettenähtud leppetrahviga on krediidiandja püüdnud täiendada viivise kokkulepet ning kalduda kõrvale

§-s 421 sätestatud põhimõtetest. Tulenevalt

§ 421imperatiivsest iseloomust on selline kokkulepe Ts

ÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine, millest tulenevalt jättis kohus hageja nõude leppetrahvi osas rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

1. Hageja esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 04.06.2008 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata nõude leppetrahvi väljamõistmiseks ning viivise väljamõistmiseks 27,07% tagastamata krediidisummalt aastas ja alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast kuni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi täieliku tasumiseni 27,07% tagastamata intressilt aastas.
2. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ja tõlgendanud

§ 415lg 1.

Lähtuvalt

§-dest 415 lg 1 ja 113 lg 1 on antud juhul viivisemäär võrdne lepingus kokkulepitud intressmääraga.

§ 415lg 1 viitab nii seadusjärgsele kui lepingujärgsele viivisemäärale.

Antud sätte tõlgendamisel on tarbijakrediidilepingu puhul võimalik kohaldada mõlemat viivisemäära.

§ 415

lg 1 kehtiva sõnastuse kohaselt ei või tarbijalt nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

See säte viitab

§ 113

lg-le 1 tervikuna ning puudub alus lepingujärgse viivisemäära arvesse võtmata jätmiseks.

§ 113

lg 1 lauses 2 ja samas lauses viidatud

§-s 94 sätestatu kuulub kohaldamisele alles siis, kui poolte vahel teistsugune kokkulepe puudub. Antud juhul aga eksisteerib poolte vahel teistsugune kokkulepe. Kuna pooled on kokku leppinud intressimääras 27,07% aastas, on ka viivis 27,07% aastas.

§ 113

lg 1 kolmanda lause mõtteks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intressid, nagu oli lepingus kokku lepitud. 18.

22. peatüki 2 jao sätted ei näe ette, et krediidiandjal on keelatud nõuda tarbijalt leppetrahvi. Kuna

-s puudub vastav keeld oli pooltel lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt õigus leppida kokku leppetrahvi kohaldamises. 4

§ 421

. Tarbijakrediidilepingus intressimääras ja seega ka viivisemääras kokku leppimist ei saa käsitleda kui tarbija kahjuks seadusega sätestatust kõrvalekalduvat kokkulepet. Tarbijakrediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi reguleerib

§ 415

. Intressimäära kokkuleppimisel on lähtutud seaduses sätestatust, sh

§ 415

lg-s 1 sätestatust, mistõttu ei ole tegu seaduses sätestatust kõrvalekalduva kokkuleppega.

§ 415

lg 1 lubab otseselt nõuda tarbijalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras. 24.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Seadusandja on jätnud

§ 415

lg 1 esimeses lauses

§ 113

lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks

§ 113lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset.

Nimelt näevad

§ 113lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad.

Riigikohus on oma otsuses asunud seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. 25. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul olid pooled kokku leppinud 27,07% suuruses intressimääras aastas. Viivise vähendamist ei ole kostjad taotlenud. Seega tuleb rahuldada hageja taotlus ja mõista kostjatelt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivis 9738,88 krooni. Samuti tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista alates 01.04.2008 kuni tasumata krediidisumma (16 214,78 krooni) täieliku tasumiseni viivis 27,07 % tasumata summalt aastas 5