← Eesti

2-07-13222/14

Obsah (7)§ 211§ 218§ 217§ 222§ 101§ 127§ 220

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2009. a.,

) § 208 lg. 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt kohaldatakse samas peatükis sätestatut ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, ja lg. 4 kohaselt on tarbijale müük asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Vaidlust ei ole selles, et

  1. jaanuaril
  2. a. tellis hageja kostjalt nahkmööbli Titanik 3+1+1, mille eest hageja tasus kostjale 17.460 krooni.
  3. a. mai lõpus olid nii diivani kui tugitoolide nahkkattel esile tulnud rohelised täpid. Pooled vaidlevad selle üle, kas täppide ilmnemisel on süüdi hageja või kostja – kas kostja poolt on rikutud tootmistehnoloogiat või on hageja hooldanud diivanit valesti ning puhastanud seda mittesobilike vahenditega. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas mööblil oleks pidanud kaasas olema hooldusjuhend naha hooldamiseks.

§ 211lg.

1 kohaselt peab müüja ostjale asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid (asja juurde kuuluvad dokumendid) lepingus ettenähtud vormis üle andma asja üleandmise kohas asja üleandmise ajal. Asja kasutamiseks vajalikeks dokumentideks tuleb pidada asja kasutamiseks vajalikke juhiseid, kui asja eesmärgipärasel kasutamisel tuleb järgida spetsiifilisi nõudeid asja kahjustamise vältimiseks (näit. kasutusjuhend). Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lg. 1 kohaselt on tarbijal õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt on kaupleja ja tootja kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste kohta. Sama 4 paragrahvi lg. 4 kohaselt peab tarbijale antav teave olema tõene ja arusaadav ning esitatud eesti keeles. TKS § 5 lg. 2 kohaselt, kui kauba märgistuse kohta ei ole õigusaktis nõudeid kehtestatud, esitatakse märgistuses vähemalt kauba nimetus, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada. Sama paragrahvi lg. 4 p. 3 kohaselt kauba liiki, omadusi ja otstarvet arvestades peab lõikes 2 sätestatu olema lisatud juhised kauba pesemiseks, puhastamiseks ja hooldamiseks. Seega peavad seadusest tulenevalt kaubale olema lisatud juhised kauba hooldamiseks. Sellest tulenevalt, kui diivani ostmisel ei olnud kaasas naha hooldamiseks vajalikku hooldamise juhendit, on kostja rikkunud hooldusjuhendi üleandmise kohustust, mis on vajalik asja hooldamiseks. Asja juurde kuuluvate dokumentide üleandmise kohustuse täitmata jätmisel või lepingutingimustele mittevastavate dokumentide üleandmisel on põhimõtteliselt samad õiguslikud tagajärjed, mis müüdud asja üle andmata jätmisel või lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel.

§ 218lg.

1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt vastutab müüja tarbijalemüügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Võttes arvesse asjaolu, et kostja jättis diivani müümisel lisamata hooldusjuhendi, tekkis lepingutingimustele mittevastavus müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt ning kuna puudused ilmnesid 1, 5 aastat hiljem, vastutab kostja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Seoses asjaoluga, et asja juurde kuuluvate dokumentide üleandmise kohustuse täitmata jätmisel või lepingutingimustele mittevastavate dokumentide üleandmisel on põhimõtteliselt samad õiguslikud tagajärjed, mis müüdud asja üle andmata jätmisel või lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel, puudub vajadus võtta seisukoht ja analüüsida tõendeid selles osas, kas kostja poolt oli rikutud tootmistehnoloogiat või oli hageja hooldanud diivanit valesti ning puhastanud seda mittesobilike vahenditega. Hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb välja mõista kulutused nahkmööbli katte väljavahetamise eest summas 19.989, 20 krooni ning kulutused ekspertiisi eest 1652 krooni Apellatsioonkaebus OÜ Differo Trade palub maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja tagasi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Maakohus on otsuse põhjendava osa teises lauses avaldanud, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, mis ei ole kooskõlas otsuse resolutsiooniga. Põhjendavas osas ei ole ka viidet selle kohta, millises osas hagi rahuldamata jääb. Sama asjaolu puudutab ka otsuse osa menetluskulu jätmisest kostja kanda. Kui hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, tuleks ka menetluskulud jätta poolte kanda osaliselt. Seega on kohtuotsuse põhistav osa vastuolus resolutiivosaga. Maakohus on vääralt tuvastanud asjaolu, et hageja nõude aluseks on mööbli hooldusjuhendi puudumine. Hageja on algusest peale väitnud, et kostja rikkus mööbli tootmistehnoloogiat ning kostja esitas sellekohased vastupidist tõendavad dokumendid. Hageja ei ole esitanud hagis väidet, et talle ei antud mööbli hooldamise juhendit, mille tõttu ta hooldas mööblit valesti ning selle tagajärjel tekkis kahju, mille eest vastutab kostja. Hageja on väitnud, et ta ei ole hooldanud mööblit muudmoodi kui niiske lapiga ning täppide ilmumise põhjustas mitte tema hooldus, vaid kostja poolt tootmistehnoloogia rikkumine. Ka vaidluse lahendamisel Tarbijakaitseametis ei tuginenud hageja valele hooldusele, mida põhjustanuks juhendi puudumine või ka teadmatus. 5 Maakohus ei tuvastanud, millised on need asjaolud, mida vaidluse lahendamiseks tuleb välja selgitada, seda enam kummagi poole tõendamiskoormisest jäi nüüd välja lepingule vastavuse tõendamine –

§ 217lg.

1 toodud dokumentide olemasolu nõue. Seetõttu ei osundanud ka kostja

§-le 220, mille kohaselt peab tarbijalemüügi puhul tarbija 2 kuu jooksul teadasaamisest teatama asja mittevastavusest. Hagis ei ole õiguskaitsevahendi kohaldamise nõudes seostatud omavahel hooldusjuhendi puudumist ja selle õigustrikkuvat tagajärge. Hageja nõudis kahju hüvitamist

§ 222lg.

5 alusel ja ei ole põhjendanud hüvitamisnõuet muu, kui väidetava tootmistehnoloogia rikkumisega kostja poolt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 346 lg. 4 keelab tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 656 lg. 2 lausega 2 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 tuleb maakohtu otsus tühistada, tsiviilasi aga saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kusjuures menetlusõiguse normide rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Maakohus tuvastas ja vaidlust ei ole selle üle, et

  1. jaanuaril
  2. a. tellis hageja kostjalt nahkmööbli komplekti, mille eest tasus 17.460 krooni. Maakohtu menetluses ei ole pooled vaielnud ka selle üle, et mööblikomplekti valduse andis kostja hagejale üle
  3. jaanuaril
  4. a. ning et
  5. a. mai lõpul avastasid hageja ja tema abikaasa, et mööblikomplekti nahast pealispinnale on tekkinud rohekad plekid. Hageja väitis, et kostja keeldumise tõttu asja parandamisest parandas ta selle ise, lastes asendada mööbli nahkkatte, kusjuures hagisumma moodustavad asja parandamise ja kahju kindlakstegemise kulud. Pooltevahelist õigussuhet kvalifitseerides leidis maakohus õigesti, et tegemist on müügiga, kusjuures kohaldamisele kuuluvad tarbijalemüügi sätted. Samas kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti, kui leidis, et hagi tuleb rahuldada üksnes sellest tulenevalt, et koos müügilepingu esemeks oleva mööblikomplektiga ei andnud kostja hagejale üle selle hooldamise juhendit. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lõikele 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nii on hagi esitatud müügilepingule mittevastava asja parandamisele kulutatu hüvitamiseks. Taolise nõude materiaalõiguslikuks aluseks võib olla

§ 222lg.

5, mille kohaselt juhul, kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Tegemist on lepingu täitmise nõudega, mis seisneb lepingurikkumise heastamises. Kahju kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue on oma loomult kahju hüvitamise nõue (

§ 101lg.

1 p. 3 ja § 128 lg. 3). Hageja esitatud nõue nagu iga teinegi õiguskaitsevahend eeldab kostja lepingurikkumist, kahju hüvitamise nõue eeldab põhjuslikku seost vastutuse aluseks oleva asjaolu ja tekkinud kahju vahel (

§ 127lg.

4). Hageja on kostja lepingurikkumiseks pidanud lepingule mittevastava mööblikomplekti üleandmist ja selle parandamata jätmist, kusjuures asja mittevastavuseks on hageja pidanud asja kasutamise käigus tekkinud värviplekke mööbli nahkkattel. Et värviplekkidega nahkmööbel ei vasta pooltevahelise müügilepingu tingimustele, selle üle ei ole pooled vaidlust tõstatanud. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja vastutab selle lepinguobjektil ilmnenud mittevastavuse eest.

§ 218lg.

2 kohaselt vastutab müüja tarbijalemüügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja 6 üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Et vaidlusalusel mööblikomplektil ilmnesid värviplekid pärast kuue kuu möödumist asja valduse hagejale üleandmisest, siis ei kehti

§ 218lg.

2 lauses 2 sätestatud eeldus ja hagejal tuli põhjendada ning tõendada, et mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal ehk kostja müüs talle puudusega asja. Hageja ongi hagi alusena tuginenud väitele, et plekid mööblile tekkisid mööbli tootmisel kasutatud tehnoloogia tagajärjel, mis seisnes lõikedetailide märgistamises ebasobivate vahenditega. Seda hagi aluseks olevat asjaolu või selle puudumist tuvastamata ei olnud võimalik vaidlust lahendada ja ebaõige on maakohtu otsuses sisalduv tõdemus, nagu puuduks vajadus võtta seisukoht ja analüüsida tõendeid selles osas, kas kostja oli rikkunud tootmistehnoloogiat või oli hageja hooldanud diivanit valesti ja puhastanud seda ebasobivate vahenditega. Jätnud kontrollimata

§ 222lg.

5 kohaldamise eeldused, ei lahendanud maakohus vaidlust nendest asjaoludest lähtudes, mis pooled kohtu ette tõid, rikkudes seega TsMS § 4 lõikes 2 ja § 5 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid. Maakohtu poolt vaidluse kohta tehtud järeldused ei ole aga kooskõlas poolte esitatud asjaolude ja seadusega. Asja mittevastavus müügilepingus kokkulepitule võib iseenesest seisneda küll ka asjale kasutus- või hooldusjuhendi üle andmata jätmises (

§ 211, TKS § 5 lg.

4 p. 3), kuid hageja ei ole oma nõuet kulutuste ja kahju hüvitamiseks taolise puudusega põhjendanud. Hageja, märkinud hagiavalduses küll, et kostja talle mööbli nahkkatte hooldamise kohta mingeid kirjalikke juhendeid ei andnud, ei seostanud ometi mööbli kahjustumist selle ebaõige hooldamisega. Nii ei tuginenud hageja asjaolule, nagu oleks mööblil defektide ilmnemine selle vale hooldamise tagajärg, mille omakorda põhjustas kostja poolt talle mööbli hooldamise kohta juhiste andmata jätmine. Seega ei tulene hageja poolt esiletoodud asjaoludest, nagu võiks asja hooldamise kohta juhiste andmata jätmisel olla vaidluse lahendamisel tähtsust. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal ka vajadust esitada vaidluses oma seisukoht hooldusjuhiste andmise või andmata jätmise kohta. Siiski on põhjendatud ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kui hageja oleks tuginenud asja kahjustumisele seoses ebaõigete hooldusvõtetega, mille põhjustas kostja poolt hooldusjuhiste üle andmata jätmine, siis oleks ta vastavalt

§ 220lg.

1 lausele 2 pidanud teatama müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest – hooldusjuhiste puudumisest – kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sellest mittevastavusest – hooldusjuhiste puudumisest – teada sai. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Pidanud kostjapoolseks müügilepingu rikkumiseks mööbli hooldamise juhiste andmata jätmist, ei pööranud maakohus osundatud sätetele asja lahendamisel mingit tähelepanu ega ka põhjendanud, miks need kohaldamisele ei kuulu. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest arutanud, nagu TsMS § 351 lg. 1 seda ette näeb. Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuses tehtud etteheide, mille kohaselt omavahel kooskõlas ei ole otsuse põhjendus hagi osalise rahuldamise kohta ja resolutsioon, millega hagi rahuldati täies ulatuses. Eespoolkirjeldatud menetlusnormide rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik, sest TsMS § 9 lg. 3 mõtte kohaselt peab vaidluse kõigepealt lahendama esimese astme kohus, apellatsioonimenetluses asja lahendamiseks oluliste asjaolude esmakordsel tuvastamisel oleks aga rikutud poolte õigust lahendi peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei saaks pooled sel juhul üldse kaevata lahendi peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas. Asja uuel sisulisel 7 läbivaatamisel tuleb maakohtul eespoolkirjeldatud puudused kõrvaldada. Menetluskulud menetlusosaliste vahel tuleb jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Apellant on apellatsioonkaebuses taotlenud 6 foto lisamist asja materjalidele, lisades tegelikult 4 fotot. Et apellant ei ole taotlust uute tõendite esitamiseks põhjendanud TsMS § 652 lg. 3 punktides 1 ja 2 sätestatud asjaoludega, mille esinemise korral on uute tõendite esitamine apellatsioonimenetluses lubatud, siis jääb taotlus fotode tõenditena asja juurde võtmiseks rahuldamata. Fotod tuleb apellandile tagastada. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.