3-09-300 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 30. aprillil 2009.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja A. L, vastustaja, Are Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamari ja maanõunik Signe Rõngas´e, osavõtul arutas avalikul kohtuistungil 27.04. 2009.a. A. A. L tühistamiskaebust Are Vallavolikogu 18.04.2008 otsuse nr 18 „Ettepanekud vaba põllumajandusmaa maatükkide nr 6, 7, 9 ja 14 kasutusvaldusesse andmiseks“ p-le 3 selle 27.06.2008 redaktsioonis. Vaidlustatud otsuse nr 18 p-ga 3 otsustati mitte teha Pärnu maavanemale ettepanekut Pärivere külas vaba maatüki nr 6 (pindalaga 8,0
- ha)ja nr 7 (pindalaga 3,6
- ha)kasutusvaldusesse andmiseks, kuna nende maatükkide osas ei ole maa taotlejad omavahel volikogu määratud tähtaja jooksul kokku leppinud ja kõik nad vastavad teatud määral hindamise kriteeriumitele. Kaebuse kohaselt (lk 12-15; 24-25) rikub vaidlustatud otsus avaldaja seadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi ja ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi seadusandlusega. Kaebaja arvates põhjusel, et maavanem ei saa ise otsustada, keda vaba põllumajandusmaa taotlejatest eelistada, peab volikogu otsustama taotlejate vahel üha uuesti ja uuesti kuni otsus maavanemat rahuldab ja on kooskõlas seadusega. Vallavolikogu maakomisjon ongi kahel korral hääletanud ja soovitanud maad anda „A. L´le“, tegemist on nelja erineva FIE-ga ja OÜ-ga H. Riigi jaoks viie erineva ettevõttega, kes maksavad makse. Avaldaja arvates kohalik omavalitsus ei käitu vaba põllumaa kasutusvaldusesse andmise menetlust mitte jätkates õigesti. Menetluse jätkates oleks selginud kasutusvaldusesse saaja. Maakomisjoni otsus, et A. L on piisavalt maad loomade ülevalpidamiseks on arusaamatu, kuna avaldajale tegelikult ei ole antud võimalust rentida ega osta riigilt ruutmeetritki maad. Praegu ei saa nimekirjas olevate kasutusvaldusesse antavate maadega tehinguid teha (rendile anda), seetõttu ei saa maad harida ega taotleda PRIA toetusi. Samuti jääb laekumata maamaks, millest saab otsest kahju riik. Kaebaja märgib, et Are Vallavolikogu 14.03.2008 otsusega nr 10 (lk 21) alustati maatükkide nr 6 ja 7 osas menetlust. Algul sooviti taotlejatelt lisamaterjali (otsuse p 8), saadeti kirigi kuid siis olukord muutus ning avaldaja vastuskirjale ei reageeritud. Haldusmenetluse seadus nõuab, et menetlusosalisega suheldaks, väljastaks dokumendi, kuid osad dokumendid olen saanud kohtu kaudu, volikogu istungitest saan teada enda algatusel ja suure hilinemisega, mis ei võimalda menetluses osaleda. Asjas toimus kahekordne hääletus volikogus. Esialgu otsustati maatükid anda A. Litele ja tulemus fikseeriti. Seejärel otsustati teha uus arutelu ning kuna isa ruumist ei väljunud, väljusid volikogu liikmed, et küsimust arutada ning uuel hääletamisel saadi tulemus, mis hiljem fikseeriti ka istungi protokollis. Kohtuistungil nõustus kaebaja, et kirjeldatud situatsiooni vaidlustatud otsuse tegemisel siiski ei esinenud.. Vastustaja kaebust ei tunnista (lk 32-33). MaaRS § 233 lg 6 kohaselt on vallavolikogul õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud otsus seadusevastane, kuna maavanem ei saa ise otsustada, vaid saadab antud otsuse tagasi ning volikogu peab otsustama uuesti kuni otsus maavanemat rahuldab ja on kooskõlas seadusega. Maa kasutusvaldusesse mittesaamine olevat kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Samas vastavalt Maareformi seadusele on taotlejal õigus saada maa omanikuks või valdajaks nimetatud seaduses sätestatud korras ja alustel. Pelgalt soovist saada maa omanikuks ei piisa. Kaevatava otsuse p-s 3 ei ole eelistatud kedagi teist, et kaebaja võiks väita, et tema vastavust seaduse nõuetele ei ole kaalutud või võrreldud. 14.03.2008, otsuse nr 10 vastuvõtmisel alustatud haldusmenetlust jätkati kuni kaevatava otsuse vastuvõtmiseni, kogudes asjas tähtsust omavaid tõendeid, millised siiski ei võimaldanud teha otsust konkreetse isiku kasuks. Pärnu Maavalitsuse 03.07.2008 kirja kohaselt ei olnud maavanemal vastuväiteid, et kohalik omavalitsus ei eelistanud ühtegi taotlejat, kellele nimetatud maatükid kasutusvaldusesse anda. Seega on maavanem nõustunud vastustaja seisukohaga tuvastamata selle küsimuse otsustamisel vastuolu seadusega. Täiendavas vastuses kaebusele (lk 39-41) selgitas vastustaja, et maatükki nr 6 taotlenud A. V, A. L ja A. L kedagi eelistada ei saanud, kuna nad kõik on füüsilisest isikust ettevõtjad ja üldiselt jätkusuutlikud. Keegi neist maatükki nr 6 ei kasuta ega ole selle maatüki naaberkasutaja. Otsuses kasutatud väljend „teatud määral“ on seotud jätkusuutlikkuse hindamisega, kuna volikogu leidis tol ajal (kuni A. L kaebust arutati kohtus ja sai teatavaks Maa-ameti 09.05.2008 ning kohtu seisukoht), et temal on õigus jätkusuutlikkuse taset määrata ja võrrelda. Komisjoni otsus oli soovituslikku laadi ja tulenes pigem õigluse tundest, et jagada maad soovijate vahel enam-vähem võrdselt. Ka maatükki nr 7 taotlesid lõppkokkuvõttes A. V, A. L ja A. L. Maakomisjoni 14.04.2008 istungil otsustati anda maatükk nr 7 A. Li abikaasale T A. Lile (58 looma, ettevõtlustulu 2006.a. 4500 krooni), kuid volikogu ettepanekut ei toetanud, kuivõrd T A. L polnud maatükki taotlenud. Maa-ameti 09.05.2008 antud selgituse kohaselt, kui taotlejad on kõik jätkusuutlikud ning ka teiste kriteeriumite poolest võrdsed, siis ei ole võimalik üht teisele eelistada ja kui taotlejad omavahel kokku ei lepi, kelle kasuks kasutusvaldus seatakse, siis ei olegi võimalik vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajat taotluse esitanud isikute hulgast välja selgitada. 2 Vastavalt HMS § 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (3-3-1-53-01). Üheks vorminõudeks on haldusakti notiveerimine (õiguslik ja faktiline). Vastustaja on seisukohal, et volikogu otsuse üksikasjaliku faktilise motiveerimise puudumise tõttu (taotlejate konkreetne vastavus või mittevastavus hindamiskriteeriumitele) võiks otsuse tühistada üksnes juhul, kui kogutud tõendite analüüsimisel selguks, et tuleb teha teine otsus. Antud juhul kõik taotlejad olid vastanud ühele hindamiskriteeriumitest ning volikogu ei olnud täiendavat alust, et kedagi taotlejatest eelistada. Et kedagi ei ole eelistatud, et tohiks see asjaolu rikkuda A. L õigusi, kuna ta ei ole tõendanud, et volikogu eksis taotlejate hindamisel ja tegi seda tema kahjuks. Ainuüksi sellel alusel võib jätta A. L kaebuse rahuldamata. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel hääletati kaks korda. Vastavalt KOKS § 45 volikogu ainupädevusse kuuluvaid küsimusi otsustatakse hääletamise teel. Muudes küsimustes hääletatakse juhul, kui vähemalt üks volikogu liige seda nõuab. Hääletamine volikogus on avalik. Vastavalt Are valla põhimääruse § 14 „Päevakorraküsimuste arutamine volikogu istungil“ lõikele 3 pärast ettekannet algavad läbirääkimised, mille käigus võib ettekandjale esitada küsimusi ja lõikele 5 – pärast läbirääkimiste lõppu on ettekandjal õigus kuni 3 minutiliseks lõppsõnaks. Enne eelnõu lõpphääletusele panekut võib fraktsioon nõuda 5 minutilist vaheaega nõupidamiseks. Valla põhimääruse § 15 „Hääletamine volikogu istungil“ lg l7 järgi istungi juhataja paneb hääletusele need õigeaegselt esitatud muudatusettepanekud, mida mõni volikogu liige nõuab. Muudatusettepanekud pannakse hääletamisele nende esitamise järjekorras. Valla põhimääruse § 20 lg 1 kohaselt volikogu istungid protokollitakse. Protokollid vormistatakse viie tööpäeva jooksul. Sama paragrahvi lõike 3 järgi protokolli kantakse istungi toimumise aeg ja koht, volikogu liikmete ja teiste volikogu istungile kutsutud isikute nimed, arutlusel olnud küsimused, nende kohta esitatud ettepanekud ja vastuvõetud otsused, hääletamistulemused ning otsustajate või küsimuste algatajate eriarvamused. Kaevatava otsuse vastuvõtmisel on näha, et volikogu on arutanud mitte ainult komisjoni ettepanekut, aga ka teiste volikogu liikmete ettepanekut (K). Hääletamisele pandi vaid üks ettepanek ja selle poolt hääletasid kõik kaheksa liiget, mis on ka protokollitud. Kohtu seisukoht Are Vallavalitsuse 30.08.2007 otsuse nr 126 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamine“ (lk 20) kohaselt taotlesid vaba maatükki nr 6 T. K, A. V, A. L ja A. L ning maatükki nr 7 A. L, A. V, A. L ja A. L. Are Vallavolikogu maa-, ehitus- ja planeerimiskomisjoni 10.03.2008 koosoleku protokolli kohaselt (lk 10) otsustati teha volikogule ettepanek seada maatükkide 6 ja 7 osas kasutusvaldus A. L kusjuures komisjon ei osanud seisukohta võtta, keda A. L koos nende 3 ettevõttega eelistada, jättes selle väljaselgitamiseks vallavalitsusele, kes siis teeks ise ettepaneku volikogule. Komisjoni nägemuse kohaselt peaks maatükid nr 6 ja 7 saama üks ja sama isik ja valiku kriteeriumiks oleks jätkusuutlikkus. Are Vallavalitsuse 14.03.2008 otsuse nr 10 „Ettepanekud vaba põllumajandusmaa maatükkide nr 2, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15 kasutusvaldusesse andmiseks“ p-ga 8 võeti maatükkide nr 6, 7, 9 ja 14 kasutusvaldusesse andmise nimekirja kinnitamiseks ülesanne koguda koos volikogu maa-, ehitus- ja planeerimiskomisjoniga täiendavat infot taotlejate majandusliku jätkusuutlikkuse ning muude seadusest tulenevate tingimuste kohta ja esitada vastavad ettepanekud järgmisele volikogu istungile (lk 22). 14.03.008 on toimunud ka volikogu istung, kus otsustati et maatükkide nr 6, 7, 9 ja 14 taotlejad peavad esitama tõendeid Are Vallavalitsusele enda jätkusuutlikkuse tõestamiseks 10 päeva jooksul peale volikogu istungit (p 1.2). Are Vallavolikogu maa-, ehitus- ja planeerimiskomisjoni 14.04.2008 koosoleku protokollist nähtuvalt (lk 11) tehti volikogule ettepanek tulenevalt taotlejate endi poolt esitatud, aga samuti menetleja poolt Veterinaar-ja Toiduametilt ning PRIA-lt hangitud informatsioonist seada kasuvalduse saajaks maatüki nr 6 osas A. L ja maatüki nr 7 osas T A. L. Märgiti, et majanduslikust seisukohast vaadatuna on A. V ettevõtlustulu suurem kui A. L´l, kellel puudub ka toodangu müügiks luba; samas kui A. L´l on rohkem loomi, kuigi nende ülalpidamiseks pole täiendavat maad vaja. Vallavolikogu istungil 18.04.2008 tegi E. K ettepaneku jätta maatükid nr 6 ja 7 riigile ja jagamise küsimus jätta riigi otsustada. Are Vallavolikogu 18.04.2008 otsusega nr 18 „Ettepanekud vaba põllumajandusmaa maatükkide nr 6, 7, 9 ja 14 kasutusvaldusesse andmiseks“ otsustatigi mitte teha ettepanekut Pärnu maavanemale Pärivere külas vaba maatüki nr 6 (pindala 18,0
- ha)ja nr 7 (pindalaga 3,6
- ha)kasutusvaldusesse andmiseks. Vallavolikogu 27.06.2008 otsusega täiendati otsuse motivatsiooni põhjendusega „kuna maatükkide 6 ja 7 osas ei ole maa omavahel volikogu määratud tähtaja jooksul kokku leppinud ja kõik nad vastavad teatud määral hindamise kriteeriumitele.“. Olukorda reguleerivaks asjakohaseks õigusnormiks on MaaRS § 233. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine lõike 6 4-s, 5-s ja 6-s lause, milles sätestatakse: Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Volikogu otsusest selgub, et kõik taotlejad vastavad hindamise kriteeriumitele. Vastustaja on selgitanud (lk 39-41), et otsuses kasutatud väljend „teatud määral“ hindamise kriteeriumitele vastamine oli seotud jätkusuutlikkuse hindamisega, kuna volikogu leidis tol ajal (kuni A. L kaebust arutati kohtus ja sai teatavaks Maa-ameti 09.05.2008 ning kohtu 4 seisukoht), et temal on õigus jätkusuutlikkuse tase määrata ja võrrelda. Iseenesest olid kõik maatükkide nr 6 ja 7 taotlejad füüsilisest isikust ettevõtjad, kes neid maatükke ei kasutanud ega olnud ka maatükkide naaberkasutajad. Vastavalt MaaRS §-le 38 lg 2 p 4 on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus anda selgitusi maareformiga soetud õigusaktide rakendamisel. Maa-ameti 05.07.2004 varasemat praktikat muutvas selgituses MaaRS § 233 lg 6 kohaldamise kohta, mille andmisel arvestati Riigikogu maaelukomisjoni 25.02.2004 ja õiguskantsleri 09.03.2004 arvamuste ja seisukohtadega, on muuhulgas märgitud järgmist: „… seadusandja ei ole MRS § 233 lg 6 neljandas lauses sätestanud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate eelistamise järjekorda. Seega peab kohalik omavalitsus ise otsustama, arvestades kõiki olulisi asjaolusid kas üldse ja kui, siis keda saab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse taotlejatest eelistada. Kui kohalik omavalitsus leiab, et taotlejaid ei ole võimalik objektiivsetel alustel eristada, siis ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik ka teha ettepanekut maavanemale ja vaba põllumajandusmaa jääb kasutusvaldusesse andmata. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohalik omavalitsus teha subjektiivset otsustust, eelistades üht füüsilisest isikust ettevõtjat teisele, kuna otsustus peab olema seadusega kooskõlas ja motiveeritud. … eelistamist saab volikogu kohaldada vaid juhul, kui maa kasutusvaldusesse taotlejaid on mitu ja kuid vaid üks taotlejatest vastab eelistuskriteeriumitele. Vastasel korral ei ole võimalik kedagi eelistada, sest seadus ei sätesta eelistamiskriteeriumitele vastavate isikute eelistamise täiendavaid aluseid ega ka järjekorda ja vallavolikogu tuleks sellise olukorra tekkimisel soovitada taotlejatel siiski proovida omavahel kokkuleppele jõuda.“ Seega, kuna MaaRS §-s 233 lg 6 toodud maa kasutusvaldusse saamise eelistamiskriteeriumid on ammendavad ning vallavolikogu ei ole võimalik neist kõrvale kalduda on Are Vallavolikogu vaidlustatud otsus õige ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole ka näidanud, kuidas ükskõik milline võimalik menetlusviga oleks saanud asja otsustamist mõjutada nii, et oleks pidanud tegema teistsuguse otsuse. HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Esitatud kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide järgi on vastustaja menetluskuludeks õigusabikulud summas 4425.00 krooni. HKMS § 93 lg 5 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Käibiva kohtupraktika kohaselt haldusasjades peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist. Kaevatav volikogu otsus oli antud seoses maareformi läbiviimisega, mis on üks kohaliku omavalitsuse põhiülesandeid. Arvestades vaidluse iseloomu ja keerukust ei olnud põhjendatud ja vajalik kasutada õigusabi teenuseid osutava isiku abi, vaid kohalik omavalitsus pidi oma ametnike kaudu olema suuteline ennast ise kohtus kaitsma. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 93 lg 5 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta A. L kaebus rahuldamata ja vastustaja kantud kohtukulud välja mõistmata. 5 Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 6