2-09-16682/4

(4)2-09-16682 Avalduse kohaselt O T ja M T sündis xxx poeg D T. Laps sündis sünnitraumast tingitud raske puudega. O T ja M T abielu on lahutatud 16.03.2009.a ja laps elab ema juures. 14.04.2009.a esitasid O T ja M T Narva linna Sotsiaalabiametile (edaspidi avaldaja) avaldused. O T avaldusest on avaldajal alus eeldada, et last D T on ohtlik jätta vanema O T juurde. Antud eeldus on seotud sellega, et O T oma avalduses teeb teatavaks, et ta on ohtlik oma lapsele, kuna temal juhtuvad hüsteerikad kui tema on lapse kõrval ja ta ei anna enda tegevustele aru ning võib lüüa last oma jõudu arvestamata. Ülaltoodud lapsele ohtlikku olukorda tõendasid ka psühhiaatrid Ilona Kalugina ja Aleksandr Spivak, kes andsid 15.04.2009.a järgmise arvamuse O T psüühilise seisundi kohta ja tema võimalusest last kasvatada ning temast hoolitseda: „pikaajaline depressiivne reaktsioon, suitsiidmõtete ja ettearvamatu käitumisega (käesoleval ajal võib olla ohtlik lapsele). Avaldaja on seisukohal, et lapse jätmine M T kasvatusele võib samuti olla ohtlik lapse tervisele, kuna laps vajab spetsialiseeritud hooldust. Peale selle M T oma 14.04.2009.a avalduses teatas avaldajale, et töötab välismaal ja ei oma olmetingimusi lapse kasvatamiseks. Avaldaja leiab, et on põhjendatud lapse D T äravõtmine O T ja M T, kuna lapse ema O T oma pikaajalise depressiooni tõttu võib olla ohtlik lapsele ning lapse isa M T ei suuda last kasvatada ega tema eest hoolitseda ning osutada lapsele vajalikku eriabi ja hooldust. Lapse vanemate kasvatusele jätmine võib olla ohtlik lapse tervisele. Lähtudes lapse D T tervisehäiretest vajab ta pidevat järelvalvet. Seetõttu on vajalik tagada lapsele igapäevane turvaline keskkond, võtte arvesse lapse tervise seisundit. Avaldaja esitas kohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja palub kohut määrata kohtumenetluse ajaks lapse D T viibimiskohaks asenduskodu, kus lapsele kindlustatakse vajalik eriabi ja hooldus. Kohus 17.04.2009.a määrusega võttis esialgse õiguskaitse korras viivitamatult alaealise D T ära tema vanemate O T ja M T hoolduselt ja kasvatuselt, andis alaealise D T edasise elukorralduse eestkosteasutuse pädevusse kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni ning määras lapse viibimiskohaks asenduskodu. Kohtumääruse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et avaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses (TSMS § 477). Perekonnaseaduse (PKS) § 50 lg 1 sätestab, et vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Sama seaduse § 50 lg 2 järgi on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma, lg 4 järgi vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. PKS § 53 lg 1 kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel ära võtta ühelt või mõlemalt vanemalt lapse ilma vanema õiguste äravõtmiseta, kui last on ohtlik jätta vanemate juurde. Lisaks nimetatud seadusesättele juhindub kohus käesolevas hagita perekonnaasjas kohtulahendi tegemisel ka lastekaitse seaduse (LaKS) § 3 sätestatust, mille kohaselt on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid ning sama seaduse §-st 8, mille kohaselt on igal lapsel õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule. PKS § 53 lg 3 järgi kui lapse äravõtmisel vanemalt jääb laps ilma vanemlikust hoolitsusest, korraldab lapse elu eestkosteasutus. Toimiku materjalidest nähtub, et D T on sündinud xxx. Tema isa on M T ja ema O T (D T sünnitunnistus tl 7). 16.07.2007.a arstliku ekspertiisi otsuse nr 379202 kohaselt on D T tuvastatud raske puue. Otsus põhines ekspertiisi tegemisel kindlaks tehtud asjaoludel: sünnitraumast (asfüksia) tinginud tetraparees, arengupeetus. 2

(4)2-09-16682 14.04.2009.a esitas O T Narva linna Sotsiaalabiametile avalduse (tõlge tlk 4), mille kohaselt osutab ta sündimisest hooldust haigele lapsele, kelle seisund on raske, diagnoos on tetraparees, staatiline vorm, epilepsia. Lapsel on jäme psühhomotoorse arengu peatus, terve päeva asub ainult süles, ei ole võimalik jätta teda üksinda isegi lühikeseks ajaks. Keegi ei aita. Mehega on ta lahus ning Narvas meest peaaegu ei ole, töötab Soomes. O T vanemad ei saa aidata: ema teostab hooldust ema-pensionäri ja venna-invaliidi eest ja peale selle, laps reageerib adekvaatselt ainult O T peale ja temaga ei tule keegi teine toime. O T istub lapsega terve päev kodus, tal ei ole võimalust minna kauplusesse, ei saa lõpetada õpinguid ega töötada. Selles situatsioonis on ta juba 4 aastat. Laps saab varsti neljaaastaseks, tema seisund läheb ainult halvemaks ning O T ei ole jõudu jätkata hoolitsemist üksinda. Võtta lapsehoidjat ei ole vahendeid ja sellist rasket last võib usaldada ainult spetsialistile. O T psüühiline seisund läheb iga päevaga halvemaks. Olukorrast väljapääsmatus, võimatus normaalselt elada, töötada, pidevalt nuttev laps süles, unetud ööd nelja aasta jooksul, pidev hirm spasmide pärast – kõik see rikkus tema närve, et ta ei saa mõnikord vastutada oma tegude eest. Ta on sunnitud pöörduma psühhiaatri poole abi saamiseks, sest ise ei saa enda ega närvidega hakkama. Tihti on haigushood. Tehes kodutöid, kuuldes lapse karjumist, kes ei rahune isegi minutiks, enda tegudest aru andmata võib ta lüüa last oma jõudu arvestamata, sest tema seisund sellel hetkel on kontrollimatu. O T ei tea, kuidas ta tuleb toime oma seisundiga. Ta ei saa rahulikult olla lapse kõrval, ta muutub hüsteeriliseks ja lapse käitumine võib esile kutsuda närvivapustuse. 14.04.2009.a Narva Linna Sotsiaalabiametile esitatud avalduses (tõlge tlk 6) kinnitab M T, et ta on lapsinvaliidi D T isa, ta on lahus lapse emast alates 16.03.2009.a. Ta ei ela lapse ja tema emaga koos ja ei võta lapse hooldusest osa. Samuti ei ole tal võimalust võtta laps enda poole, sest ta ei teostanud kunagi hooldust haige lapse eest, kuna teenis raha perekonna ülalpidamiseks ja lapse ravimiseks. Lapse seisund on raske, ta reageerib adekvaatselt ainult ema peale. Ta on emal süles, ei ole võimalust jätta teda üksinda mõneks minutiks. Olles isaga, pidevalt nutab. Lapsel on tihti spasmide hood, mida M T ei ole võimeline ära tundma meditsiiniliste teadmiste puudumise tõttu. Peale selle, tal on vaja töötada, sest on tal võetud kodulaen ja laenud lapse ravimiseks. Tal ei ole mingeid elutingimusi lapse jaoks temaga elamiseks, sest M T elab üürikorteris koos teiste töölistega. Ta toetab otsust suunata laps lastekodusse ja temalt ning emalt vanemate õiguste äravõtmist. Hooldust lapse eest teostab pidevalt ema, kes ei ole võimeline seoses lapse seisundiga toime tulema kõrvalise abita. Tal ei ole võimalust käia kaupluses ja valmistada toitu. Lähedased sugulased ei saa aidata tervise seisundi ja vana inimese eest hoolitsemise tõttu. SA Narva Haigla psühhiaatrite Ilona Kalugina ja Aleksandr Spivaki poolt väljastatud tõendist (tlk 12) nähtub, et O T viibis 14.04.2009.a psühhiaatri vastuvõtul. Psühhiaatrid jõudsid järeldusele, et pikaajalise depressiooni, suitsiidmõtete ja ettearvamatu käitumise tõttu võib O T olla ohtlik lapsele. Seega tuvastatud on, et lapse ema O T on oma tegevusega näidanud hoolivust lapse suhtes, kuid ei suuda jätkuvalt ööpäevaringselt olla puudega lapse kõrval. Praeguseks on O T suurest pingutusest muutunud närviliseks ja seetõttu ei suuda üksi tagada lapsele parimat hoolitsust ja oma tervisliku seisundi tõttu võib olla ohtlik lapsele. Oma avalduses ta tunnistab, et võib olla ohtlik lapsele ning et ta ei saa vastutada oma tegude eest. Lapse isa M T ei ela perega koos ja ei ole lapse hooldamise ja tema eest hoolitsemisega kunagi tegelenud, toetab otsust lapse paigutamiseks lastekodusse. Avaldaja ja lapse vanemate vahel puudub vaidlus selles, et lapse sügava puude tõttu ei suuda vanemad D T tagada talle vajalikku kõrgendatud hoolitsust ja pidevat järelevalvet. Lapse jätmine vanemate juurde ohustab lapse tervist. Seega avaldus lapse äravõtmiseks O T ja M T vanema õiguste äravõtmiseta on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks selgitada menetlusosalistele, et lapse äravõtmise põhjuste äralangemisel võib kohus vanema nõudel otsustada lapse vanemale tagasiandmise PKS § 53 lg 4 alusel. 3

(4)2-09-16682 TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 ja 3 alusel tuleb jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda. Geete Lahi Kohtunik 4