TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-105 Otsuse kuupäev 5. mai 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi FIE Voose-Nirgu Talu kaebus Põllumajanduse Registrit

(edaspidi määrus) erinev tõlgendamine. Määruse § 76 lg 5 kohaselt võib taotleja suurendada toetusaluse põllumajandusmaa pindala selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta ei ole kohustust võetud, kuni 30% kohustuse võtmise aastal taotluses esitatud põllumajandusmaa pindalast. Kaebaja arvates võib järelikult taotleja suurendada toetusaluse põllumajandusmaa pindala ka selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta on kohustus võetud. Määruse alusel on kohustus seotud põllumajandusmaa pindalaga, määruses pole sätestatud, et kohustusaluse maa asendamine oleks keelatud. Seega võib taotleja kaebaja arvates suurendada toetusaluse põllumajandusmaa pindala ka selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta on kohustus võetud. Vastasel juhul oleks määruses sätestatud, et taotleja võib suurendada toetusaluse põllumajandusmaa pindala kuni 30% kohustuse võtmise aastal taotluses esitatud põllumajandusmaa pindalast. PRIA tõlgendus vaideotsuses maade vahetamise keelu suhtes, mis põhineb Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1975/2006 art 10 lõikele 6 ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artiklile 66, ei ole kaebaja arvates antud juhul kohaldatav, sest PRIA ei ole neid käskkirja koostamisel aluseks võtnud ja käskkirjas viidanud. Kaebaja märgib, et määrused on otsekohalduvad Euroopa Liidu liikmesriikidele, määrates kindlaks uute liikmesriikide kohustused, kuid mitte isikute kohustused. Voose-Nirgu talu on 2007. aastal suurendanud toetusaluse põllumajandusmaa pindala 36,55 ha võrra selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta on kohustus võetud ja 5,06 ha (6%) suurendanud toetusaluse põllumajandusmaa pindala selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta ei ole kohustust võetud. Selle tulemusena on toetusaluse põllumajandusmaa pindala suurenenud 6%. Seega ei ole Voose-Nirgu talu suurendanud olemasolevat kohustust üle lubatud piiri, st üle 30%, mistõttu kõrgendatud nõudmised vastavalt määruse § 82 lg 7

§ 82

lõikes 75 mõeldakse mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse all määruse § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustust - kohustuse sisuks on see, et mahepõllumajandusliku tootmise eest toetuse taotleja peab täitma põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise nõudeid viis aastat alates toetuse taotlemiseks sätestatud tähtpäevast kohustuse võtmise aastal kindlaks tehtud põllumajandusmaa pindala osas, mille kohta taotleja taotleb toetust. Kui taotleja suurendab toetusaluse põllumajandusmaa pindala üle

§ 76

lõikes 5 sätestatud määra, loetakse olemasolev kohustus ja uus kohustus Euroopa Komisjoni määruse 817/2004/EÜ artikli 37 alusel üheks kohustuseks, mille kestus on viis aastat (

§ 76lg 6).

Seega oli vastustaja arvates

1. aastal isikutel, kes suurendasid olemasolevat kohustust selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta ei olnud varasemalt kohustust võetud, üle 30% kohustuse võtmise aastal taotluses esitatud põllumajandusmaa pindalast, võimalik mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotleda vaid siis, kui nad võtsid kogu kohustusealuse põllumajandusmaa kohta Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (edaspidi arengukava) raames mahepõllumajandusliku tootmise toetuse rakendamisest alates mahepõllumajandusliku tootmise toetuse viieaastase kohustuse. Vastustaja märgib, et eeltoodust tulenevalt oligi kaebajal kohustuseperioodi vältel võimalik kohustusealust pindala olemasoleva kohustuse raames suurendada kuni 30% või 2 hektarit, kuid kuna kaebaja soovis kohustusealust pindala suurendada rohkem kui 30%, algas kaebajal uus kohustus. Kaebaja on
2. aastal võrreldes kohustuse võtmise aastaga (s.o
3. aastaga) suurendanud mahepõllumajandusliku tootmise kohustusealust pindala 41,61 ha võrra ehk 47,51%. Seega tekkis
4. aastal esitatud taotluse ja õigusnormi (

§ 76

lg 6) alusel kaebajal vahetult uus mahepõllumajandusliku tootmise toetuse viieaastane kohustus ning sellest tulenevalt ka 0,3 loomühiku nõue (

§ 82lg 76).

Kuna

1. aastast algas uus viieaastane kohustusperiood, pidi kaebaja majandusüksuses ka
2. aastal olema rohumaa kohta 0,3 loomühiku nõue täidetud. PRIA märgib, et määruse paragrahve saab tõlgendada vaid omavahelises koostoimes, mistõttu tuleb ka

§ 76

lõike 3 reguleerimisala kindlaksmääramiseks seda sätet vaadata koosmõjus teiste

normidega. PRIA leiab, et käesoleval juhtumil on kaebaja andnud kohustuse asendamise mõistele

§ 76

lõikes 3 meelevaldselt väära sisu, kuigi kohustuse asendamise mõiste on täpselt sätestatud

§-s 78. Kaebaja on jätnud tähelepanuta nimetatud õigusnormis reguleeritud kohustuse asendamise lubatavuse ja korra. Nimelt reguleerib

§ 78

kohustuse asendamist vaid erinevate toetusmeetmete vahel, mitte kohustusealuste pindade asendamist ühe toetusmeetme sees. Seega võib kohustust, muuhulgas mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust, osaliselt või täielikult 4 asendada põllumajandusmaa metsastamise kohustusega, ilma et eelnevatel kohustuse aastatel makstud toetust tagasi nõutakse. Vastustaja märgib, et antud juhul ei ole toimunud kohustuse asendamist §-s 78 tähenduses, mis välistaks nõuetekohase asendamise korral toetuse tagasinõudmise. Muuhulgas märgib PRIA, et

§ 76

lõikes 3 ei ole sätestatud kohustusealuste maadega seotud pindade asendamise lubatavus, vaid kohustab taotlejat kohustuse suurendamise või asendamisega seotud muudatused esitama § 29 lõike 2 kohaselt. Asjaolu, kas kohustuse vähendamine, suurendamine ja asendamine on olulised muudatused või mitte, pole vastustaja arvates kõnesolevas vaidluses primaarse tähtsusega. Vastustajale jääb selgusetuks, mida taotleb ja mida annaks kaebajale, kui kohustuse asendamine ja suurendamine ei oleks olulised muudatused. Vastustaja märgib, et kohustusealuse maa asendamine sama meetme raames teise maaalaga ei ole lubatud, mistõttu kohustuse samaaegne vähendamine ja suurendamine pindalaliselt ei kompenseeru. Lisaks määrusele nr 51, mis ei sisalda normi sellise kompenseerimise lubamiseks, ei tohi vastavalt Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1975/2006 art 10 lõikele 6 ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artiklile 66 maatükke, mille eest antakse toetust, kohustuse kehtivusaja jooksul vahetada. Seega ühe kohustusealuse maa asendamine teise maa-alaga ei ole vastustaja arvates lubatud. Kohustusealuste maa-alade vahetamised katkestavad ühe ala järjepidevuse ja sellele esitatavad nõuded ega võimalda toetusega eesmärke täita. Seepärast peabki taotleja kohustuse võtmisel olema veendunud, et suudab toetuse saamise nõudeid samal maal täita kogu viieaastase kohustuseperioodi jooksul. Vastustaja arvates on väär kaebaja seisukoht, justkui eelpool viidatud Euroopa Komisjoni määrused pole kohaldatavad põhjusel, et PRIA ei ole neid norme vaidlustatud käskkirjade andmisel aluseks võtnud. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 249 lõike 1 kohaselt on määrused otsekohalduvad, tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõigis liikmesriikides, kaasaarvatud Eestis ning kehtides sealhulgas ka Euroopa Komisjoni määruste (EÜ) nr 1975/2006 ja (EÜ) nr 817/2004 kohta. Kuna viidatud Euroopa Liidu õigusnormides, vastavalt art 10 lg 6 ja art 66, ei ole liikmesriikidele ette nähtud diskretsioonivõimalust, omavad need määruse normid vahetut õigusmõju, sätestades isikutele subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Samuti ei ole tegemist volitusnormidega, mis kohustaks liikmesriike määratlema siseriiklikul tasandil kohustuse asendamisega seotud nõudeid. Samuti märgib vastustaja, et neid sätteid pole vaidlustatud käskkirja andmisel aluseks võetud põhjusel, et PRIA ei käsitle vaidluse aluseks olevaid asjaolusid maade asendamisena, vaid kohustuse suurendamise ja vähendamisena, mistõttu puudus vajadus siduda neid asjaolusid asendamisjuhtumeid reguleerivate õigusnormidega. Kohustusealuste maade asendamise küsimuse tõstatas kaebaja vaides, mida käsitleti ja põhjendati seetõttu alles vaideotsuses. Toetuste saamiseks ettenähtud nõuded tulenevad asjakohastest õigusaktidest, toetuse taotlemise soovi avaldab taotleja taotluses ning otsus toetuse andmise või mitteandmise kohta tehakse PRIA peadirektori käskkirjaga. Lepinguid PRIA taotlejatega ei sõlmi. Põllumajandusliku tegevusega tegelemine, s.h pindalapõhiste toetuste taotlemine on põllumajandustootjate õigus, mitte kohustus. Toetuse 5 taotlemisel on taotleja kohus teha kindlaks toetuse saamiseks esitatavad nõuded ning kujundada põllumajandustegevus oma majandusüksuses nendele nõuetele vastavaks. Kaebaja väide, et PRIA on seoses kohustuse suurendamisega kohaldanud omavoliliselt uusi, kõrgendatud nõudmisi, on vastustaja arvates väär. Kaebajale anti järelepärimiskirjaga võimalus vähendada vajalikul määral (s.o alla 30%) selliste põllumassiivide pindala, millele ta on 2007.a mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotlenud, kuid mille osas puudus varasemast aastast (s.o 2006.a) kehtiv mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustus (s.o alad, mille osas oli kohustust suurendatud). Vähendamise tulemusel oleks kaebaja saanud jätkata programmperioodi 2004-2006 a kohustusega ega oleks seega pidanud täitma 0,3 loomühiku nõuet. Vastustaja märgib, et PRIA ei saa omaalgatuslikult muuta taotlust selliselt, et jätkuks 2006.a võetud kohustus. Ka taotlejal lasub oma taotluse selgitamise ja täpsustamise, sealhulgas omapoolse kaasaaitamise kohustus. Kuna kaebaja järelepärimiskirjale ei vastanud, seega pindala ei vähendanud, võis järeldada, et kaebaja soovis kohustuse suurendamist üle 30% ning sellega kaasnevalt arengukava 2007-2013 kohase uue viieaastase kohustuse võtmist. Seetõttu andis PRIA välja uue haldusakti, mille aluseks võeti kaebaja esitatud taotlus. Eeltoodust tulenevalt jättis kaebaja oma õiguse ise realiseerimata, mistõttu väited PRIA omavoli kohta on valed. Kõrgendatud nõudmised majandusüksuses peetavate loomühikute osas uue arengukava 2007-2013 kohustustega, tulenevad vahetult määrusest nr 51. Vastustajale jääb mõistetamatuks, kuidas saab kohustust suurendada selle maa arvelt, millele on juba kohustus võetud, kui määruse kohaselt saab olemasolevat kohustust suurendada vaid selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta ei ole kohustust võetud. Samuti ei ole kohustusealust maad võimalik suurenda maa arvelt, millel juba on viieaastane kohustus. Suurendada saab maad selle maa arvelt, mis ei ole veel kohustusega hõlmatud, mitte olemasolevat, vastasel juhul poleks tegemist ju suurendamisega. Kohustuse suurendamine ja vähendamine on erinevad ja iseseisvad normikoosseisud, st kohustuse suurendamist arvutatakse kohustuse võtmise aastal taotluses esitatud põllumajandusmaa pindalast

§ 76

lg 5 kohaselt ning kohustuse vähendamist sama määruse § 81 lg 3 alusel, mille kohaselt on taotlejal õigus kohustusperioodi jooksul kohustusealust pindala vähendada kuni 30%, ilma et temalt eelnevatel aastatel makstud toetus tagasi nõutakse. Kaebaja tõlgendus ühe kohustusaluse põllumaa asendamise kohta teise maa-alaga on meelevaldne ning määrustega lubamatu. Kuivõrd

§-d 76, 78 ja 81 reguleerivad ühemõtteliselt asendamise, suurendamise ja vähendamisega seotud asjaolusid, leiab vastustaja, et kaebaja ignoreerib normide sisu ja mõtet ning jätab kõrvale § 78, mis reguleerib kohustuse asendamise lubatavust ja korda. Subsumeerimine tähendab määruse mõtte väljaselgitamist, mida ei saa teha pelgalt ühe sätte põhjal, vaid õigusnormide tõlgendamises nende omavahelises koostoimes. Lisaks kohustuse suurendamisele vähendas kaebaja 2007. aastal võrreldes 2006. aastaga võetud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust. Kuna kaebaja on mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustusealust pindala enne 6 kohustusperioodi lõppu vähendanud üle 30%, on selles osas, ehk 36,45 ha-1, kohustus lõpetatud ennetähtaegselt.

§ 81

lõike 3 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata ja eelmistel aastatel makstud toetus nõutakse tagasi selle pinna osas, mille osas taotlejal väheneb kohustusperioodi jooksul üle 30% põllumajandusmaa pindala, mille kohta ta kohustuse võtmise aastal võttis kohustuse, välja arvatud juhul, kui toetuse saaja tõestab, et ta ei saa jätkata võetud kohustuse täitmist vääramatu jõu tõttu. Seega selleks, et tagasimakse nõue ei kohalduks, peab võetud kohustuse ennetähtaegne lõpetamine olema seotud asjaoluga, mida isik ei saanud mõjutada ja millega ei saanud ka kohustuse võtmisel arvestada. Eeltoodust tulenevalt on Voose-Nirgu Talu kohustusealune pind vähenenud kokku 36,55 ha võrra ehk 41,73%) (36,55/87,59*100%). Seetõttu nõutakse kaebajalt tagasi

1. a makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetus 30% ületava osa, s.o 11,73% ehk 10,27 ha (11,73%*87,59) kohustusealuse pindala vähendamise eest. PRIA ei nõustu kaebaja seisukohaga, justkui Alba Vallavalitsuse poolt lepingu lõpetamine seoses maareformi käigus maale omandiõiguse vormistamisega oleks vääramatu jõu juhtum. Maaelu arengu toetuste puhul käsitatakse vääramatu jõuna, mille puhul võib jätta toetuse tagasi nõudmata, Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artiklis 39 ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklis 47 nimetatud juhte. Vaides esitatud asjaolu ei kuulu Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklis 47 nimetatud vääramatu jõu juhtude hulka. Lepingu kehtimine kuni maa omaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus ei ole selline erandlik asjaolu ega vääramatu jõu juhtum, mis oleks olnud ettenägematu. Objektiivselt võis kaebaja seda oodata ja ette näha. Samuti pole võimalik väita, et tegemist oleks sundvõõrandamisega, käesoleval juhul toimus reformimata riigimaa omandiõiguse vormistamine tavapärases korras vastavalt kehtivatele õigusaktidele ning mille saabumine ei saanud olla ka kaebajale üllatuseks. Kaebaja teadis või vähemalt pidi teadma, et tema kasutusõigus on võimalik vaid kuni vaidlusaluse maa osas omandiõiguse vormistamiseni. Eri aegadel kehtinud reformimata maa kasutusse andmist reguleerivad korrad on samuti sätestanud, et taolist maad on võimalik kasutusse anda vaid oluliste piirangutega. See pidi olema kaebajale teada, kuid sellest hoolimata on kaebaja võtnud riski viieaastase kohustuse võtmisega taolisele maale. Seega väited, mille kohaselt oleks kasutusõiguse lõppemine käsitletav vääramatu jõuna, on alusetud. Seega võis ja pidi kaebaja arvestama toetuste taotlemisel asjaoluga, et taolisele maale toetuste taotlemine on seotud riskiga, olenemata maareformi läbiviimise kiirusest ja/või aeglusest, mistõttu oleks kaebaja võinud antud maale taotleda üksnes ühtset pindalatoetust, mis on üheaastane toetus. Eeltoodust tulenevalt võib väita, et kaebaja võttis teadlikult viieaastase kohustusega seotud toetuse taotlemisega vaidlusalusele maale riski, mida kaebajal oli siiski võimalik
2. a vältida, mistõttu ka sel põhjusel ei ole tegemist vääramatu jõuga. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega kaebusele, kuulanud ära poolte esindajate seisukohad kohtuistungil, uurinud asjas kogutud tõendeid, on tõendite 7 kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

§ 82

lõikest 75 tuleneb, et mahepõllumajandusliku tootmise eest toetuse taotleja peab täitma põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise nõudeid viis aastat alates toetuse taotlemiseks sätestatud tähtpäevast kohustuse võtmise aastal kindlaks tehtud põllumajandusmaa pindala osas, mille kohta taotleja taotleb toetust. Taotleja puhul, kes suurendab toetusaluse põllumajandusmaa pindala üle 30 % loetakse olemasolev kohustus ja uus kohustus üheks kohustuseks, mille kestus on jällegi viis aastat. Vastustaja on õigesti leidnud, et isikutel, kes suurendasid

1. aastal olemasolevat kohustust selle põllumajandusmaa arvelt, mille kohta ei olnud varasemalt kohustust võetud, on võimalik mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotleda siis, kui nad võtsid kogu kohustusealuse põllumajandusmaa kohta Eesti maaelu arengukava 2007-2013 raames mahepõllumajandusliku tootmise toetuse rakendamisest alates mahepõllumajandusliku tootmise toetuse viieaastase kohustuse. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja suurendas
2. aastaga võrreldes
3. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustusealust pindala 47,51%, mille tõttu rakendus kaebaja suhtes 0,3 loomühiku nõue nii
4. aastal kui ka
5. aastal. Vastustaja on õigesti kaebaja suhtes kohaldanud

§ 78

, mille kohaselt võib kohustuse asendada erinevate toetusmeetmete vahel ja lubatav ei ole kohustusealuste pindade asendamine ühe toetusmeetme sees, mille tõttu esines vastustajal alus toetuse tagasinõudmiseks. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 249 lõike 1 kohaselt on määrused otsekohalduvad, liikmesriikidele siduvad ja vahetult kohaldatavad. Vastustaja on õigustatult

kõrval osundanud Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1975/2006 artikkel 10 lõikele 6 ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artiklile 66, mis sätestavad, et maatükke, mille eest on toetust antud ei tohi kohustuse kehtivusaja jooksul vahetada. Vastustaja on õigesti märkinud, et kohustusealuste maaalade vahetamine katkestab ühe ala järjepidevuse ja sellele esitatavad nõuded ega võimalda toetusega soovitavaid eesmärke täita. Halduskohus nõustub kaebajaga, et Euroopa Liidu määruse rakendamiseks võib olla vajalik võtta vastu siseriiklikke õigusakte, kuid liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele. Määruse nr 1972/2003/EÜ rakendumiseks liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti, sest määrus kohaldub otse vaid riikidele, mitte nende ettevõtjatele (kohtuasi 3-3-1-33-06, vt ka kohtuasi 3-3-1-74-05). Käesoleval juhul ongi niimoodi toimitud ja kehtestatud määrus nr

1. Vastustaja ei pidanud vaidlusaluse käskkirja puhul osundama nimetatud Euroopa Komisjoni määrustele, kuna kaebaja ühelt poolt suurendas ja teiselt poolt vähendas maad, millele ta toetust taotles, mitte ei asendanud maid. Vastustaja on läbiviidud haldusmenetluses järginud selgitamiskohustust, mis on tõendatud kaebajale saadetud 13.06.2008.a järelepärimisega (tl 44-46), mille tõttu on alusetu kaebaja poolne vastustaja süüdistamine omavolis 0,3 loomühiku nõude kaebaja suhtes rakendamises, milline nõue jõustus määruses alates 30.04.2007.a. 8 Kohustuse suurendamise ja vähendamise osas kehtivad määruse erinevad paragrahvid, vastavalt § 76 lõige 5, § 78 ja § 81 lõige
2. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kohustuse suurendamise kõrval vähendas kaebaja
3. aastal
4. aastal võetud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustust üle 30 %, mille tõttu esines vastustajal alus määruse § 81 lõike 3 kohaldamiseks 30 % ületavas osas. Vastustaja on õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei esine kaebaja suhtes vääramatu jõuna käsitletavat olukorda vastavalt Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artiklile 39 ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklile
5. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja võis ja pidi arvestama toetuste taotlemisel asjaoluga, et ajutises kasutuses olevale maale toetuste taotlemine on seotud riskiga, et leping võidakse lõpetada. Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tulenevalt rahuldamata jätta, kuna vaidlusalused haldusaktid ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi.
6. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 92 lõige 1) seoses kaebuse rahuldamata jätmisega. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks. Roby Koik kohtunik 9