← Eesti

3-07-1434/23

Obsah (4)§ 6§ 31§ 28§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2009, Tallinn Haldusasja n

) § 28 lg-s 1. Kaebuse esitaja leiab, et antud juhul ei esine ühtegi viidatud normi p-des 1 kuni 8 sätestatud alustest, mistõttu puudub alus endise kinnistu nr xx tagastamise otsustamiseks. Väär on vastustaja väide, et maa tagastamise otsustamine sõltub munitsipaalomandisse taotlemisest ning munitsipaliseerimismenetluse läbiviimise 2

(8)3-07-1434 kiirusest. Kumbki nimetatud alustest ei ole maareformi seaduse kohaselt aluseks vara tagastamise otsustamise edasilükkamiseks; d)

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt

§ 31

lg 1 p-dele 1-5, 7, 9-11 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt

§ 28lg 1 p-dele 1-4.

Üldplaneeringu läbiviimist kui maa mittetagastamise võimalikku alust maareformi seadus ega omandireformi aluste seadus ette ei näe. Kuna ülejäänud maa tagastamise otsustamiseks kaebuse esitajale teadaolevad takistused puuduvad, siis on vastustajal kohustus otsustada kaebuse esitajale endise kinnistu nr xx maa tagastamine;

  1. e)Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 49 kohaselt peab linnavalitsus otsustama õigustatud subjektile maa tagastamise 6 kuu jooksul subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamisest. Juhul, kui nimetatud tähtaja jooksul ei ole võimalik maad tagastada, peab haldusorgan õigustatud subjekti teavitama, tuues välja viivituse põhjuse ning tähtaja, millal küsimus lõplikult otsustatakse. Vastustaja ei ole esitanud kaebuse esitajale konkreetseid ja põhjendatud selgitusi maa tagastamisega viivitamisel. Samuti pole kaebuse esitajat teavitatud tähtajast, millal endise kinnistu nr xx tagastamine lõplikult lahendatakse;
  2. f)arvestades asjaolu, et endise kinnistu nr xx tagastamise küsimuses on 10 aasta jooksul tagastatud vaid 1/3 tagastatavast maast, ei ole vastustaja täitnud temale seadusega pandud kohustusi;
  3. g)vastustaja on kaebuse esitaja avalduste ja taotluste menetlemata jätmisega rikkunud haldusmenetluse printsiipe. Tallinna Linnavalitsuse vastuste alusel on ilmne, et lisaks kaebuse esitaja taotlustele vastamata jätmisele ei ole linnavalitsus võtnud ka sisulist seisukohta taotluste osas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti. Vastustaja on endise kinnistu nr xx tagastamismenetluses rikkunud omapoolse tegevusetusega kaebuse esitaja õiguspärast ootust kiirele ja eesmärgipärasele haldusmenetlusele. Omandireformi õigustatud subjektil on õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku aja jooksul. 3. Tallinna Halduskohtu 12.12.2007 otsusega jäeti T. Uibo kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:
  4. a)maa tagastamise otsustamise kuuekuulise tähtaja alguseks saab kaebuse esitaja puhul lugeda alles 28.03.2003, mil tal tekkis nõudeõigus endise kinnistu nr xx maade tagastamiseks. Enne nimetatud tähtaega omasid õigust vaidlustada maa tagastamisega viivitamist 30.01.1998 jõustunud tagastamise korra p-le 49 tuginedes vaid G. K., K. N. ja M. N.. Eelnimetatust nähtuvalt on Tallinna Linnavalitsuse 27.10.2004 korraldusega nr 2068-k ja 24.11.2004 korraldusega nr 2370-k tagastatud nõudeõiguse omandanud isikutele, sh kaebuse esitajale endise kinnistu nr xx maid. Samuti on Tallinna Linnavalitsuse 29.09.2004 korraldusega kompenseeritud kaebuse esitajale osa endise kinnistu nr xx maadest;
  5. b)väär on kaebuse esitaja seisukoht, et 6 kuu jooksul peab olema lahendatud õigustatud subjektidele kogu maa tagastamise (või mittetagastamise) küsimus. Tagastamise korra p 49 rikkumisega oleks tegemist siis, kui kaebuse esitamise hetkeks, s.o. 11.07.2007 ei eksisteeriks ühtegi haldusakti, millega oleks otsustatud kaebuse esitajale maa tagastamist. Eeltoodust nähtuvalt on Tallinna Linnavalitsus tagastanud oma 27.10.2004 korraldusega nr 2068-k ja 24.11.2004 korraldusega nr 2370-k ning kompenseerinud oma 29.09.2004 korraldusega kaebuse esitajale endise kinnistu nr xx maid. Seega ei ole vastustaja rikkunud tagastamise korra p 49;
  6. c)väär on kaebuse esitaja väide, et vastustaja on endise kinnistu nr xx maade tagastamise küsimuse lõplikust lahendamisest hoidunud Mustamäe linnaosa üldplaneeringu puudumise tõttu (kehtestatud 22.06.2006). Kõikidest kaebuse esitajale vastustaja poolt saadetud selgitustest nähtub vastustaja eesmärk säilitada endise 3

(8)3-07-1434 kinnistu nr xx alale jääv Kadaka parkmetsa ala ühtse tervikhaljastusena ja linn ei ole pidanud põhjendatuks selle ala osalist määratlemist elamu või ärihoonete ehitusalaks. Juba Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna linna üldplaneering näeb kõnealuse ala juhtfunktsiooniks ette puhkeotstarbelise ala, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Planeerimisseadusest (PlanS) ei tulene, et keelatud on sellise ala planeerimine, mille suhtes on esitatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotlus või toimub maa tagastamise menetlus. Samuti järeldub

§ 6

lõikest 1, et maa tagastamise otsustamisele eelnevalt võidakse läbi viia detailplaneerimine, mis puudutab ka maa-ala, mille tagastamist õigustatud subjekt taotleb. Kuigi planeeringu lahendusega võivad kaasneda negatiivsed mõjud subjektiivselt tajutavatele materiaalsetele õigustele, on maa tagastamise nõudeõigust omavate isikute õiguste teostamisvabadus samuti piiratud planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohtadega. Planeeringu lahendusest huvitatud isikutel on õigus nõuda, et planeeringu koostamist korraldav omavalitsus arvestaks nende huvidega, kuid nad ei või eeldada, et nende erahuvi kaalub igal juhul üles kolmandate isikute erahuvid või planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohad; d)

§ 3

lg 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse maareformi käigus endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Tulenevalt Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadest, moodustab maa munitsipaliseerimine või maa riigi omandisse jätmine erandi. Käesolevas asjas on vastustaja üheselt tõendanud, et linna soov on munitsipaliseerida Mustamäe linnaosa rohealale jäävad maad, mis muu hulgas hõlmavad ka endise kinnistu nr xx maaalasid. Kuna maa munitsipaalomandisse jätmise kord ei sätesta ajavahemikku, mille jooksul peab linnavalitsus ette valmistama ja esitama volikogule otsuse eelnõu maa munitsipaalomandisse jätmiseks, siis ei saaks ka kohus vastustajat kohustada otsustama kaebuse esitajale endise kinnistu nr xx tagastamise (või mittetagastamise) küsimust. Küsimusele, kas Tallinna linna soov jätta erandina osa endise kinnistu nr xx maast munitsipaalomandisse on põhjendatud, saab anda hinnangu alles siis, kui sellekohane otsustus on Harju maavanema poolt vastu võetud ja otsustus on õigustatud subjektide poolt kohtus vaidlustatud;

  1. e)omandireformi raames on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse peatumine paratamatu, kui eelnevalt tuleb lahendada maa erastamise ja munitsipaliseerimise küsimused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. T. Uibo apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning kohustada Tallinna Linnavalitsust võtma kahe nädala jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vastu haldusaktid ning sooritama toimingud, mis on vajalikud Tallinnas, Mustamäe linnaosas asuva endise kinnistu nr xx maaüksuse tagastamise otsustamiseks kaebuse esitajale. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:
  2. a)väär on halduskohtu seisukoht, justkui oleks kohaliku omavalitsuse sisene menetlus, üldplaneeringu menetlemine jms seaduslikuks takistuseks endise kinnistu nr xx osas tagastamisotsuse tegemisel. Alates 2004. a lõpust on vastustaja otsinud põhjuseid endise kinnistu nr xx õigustatud subjektidele võimalikult väikeses osas maa tagastamiseks. Venitatud on eesmärgiga leida aluseid maa munitsipaliseerimiseks;
  3. b)kohalik omavalitsus ei ole esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotlust, mistõttu on välistatud ka munitsipaliseerimise kohta õigusaktides ettenähtud korras otsuse vastuvõtmine. Tallinna Linnavalitsusel puuduvad sisulised või menetluslikud takistused kinnistu nr xx tagastamise otsustamiseks ning vastustaja ei ole tagastamise küsimust lahendanud mõistliku tähtaja jooksul; 4

(8)3-07-1434
  1. c)väär on ka halduskohtu seisukoht, justkui poleks tagastamise küsimuse lahendamist edasi lükatud Mustamäe linnaosa üldplaneeringu valmimise põhjendusel. Viimast on otsesõnu väljendatud pea kõigis vastustaja kirjades T. Uibole. Mustamäe linnaosa valitsusele on tehtud ettepanek luua läbi planeeringu maareformi seaduses ettenähtud õiguslik alus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks, mida on kohtumenetluse ajal hakatud ka realiseerima;
  2. d)T. Uibo on korduvalt kinnitanud, et tal puuduvad igasugused vastuväited maa omandamiseks tingimusel, et seda kasutatakse ka edaspidi Mustamäe elanike poolt rekreatsioonialana;
  3. e)halduskohus tõlgendas tagastamise korra punkti 49 põhjendamatult kitsendavalt. Nimelt tuleks tagastamise korra p 49 tõlgendamisel lähtuda eelkõige õigusvastaselt võõrandatud maa kriteeriumist, mitte õigustatud subjektist. Pärast õigustatud subjektiks kuulutamise otsust ei saa olla maa tagastamise otsustamise sisuliseks takistuseks või otsustamisega viivitamise aluseks asjaolu, kellele nõudeõigus parajasti kuulub. Apellant ei ole taotlenud vastustaja poolse viivituse õigusvastaseks tunnistamist ning seetõttu pole asja lahendamisel ka oluline, kas seda tähtaega on vastustaja järginud. Apellant ei ole kunagi väitnud, et kuue kuu jooksul peaks olema lahendatud õigustatud subjektile kogu maa tagastamise või mittetagastamise küsimus, kuna on loomulik, et takistuste esinemine võib lükata otsustamisprotsesse edasi;
  4. f)endise kinnistu nr xx tagastamise otsustamise venimine on alates 2004. a. lõpust muutunud ilmselgelt ebamõistlikuks. 2004. a maa osaline tagastamine ja kompenseerimine ei vabanda Tallinna Linnavalitsuse tegevusetust edasistel aastatel. 5. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses palutakse jätta T. Uibo apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 6. Kohtuistungil jäid menetlusosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Apellant täpsustas, et apellatsioonkaebuses soovitakse halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist üksnes Tammsaare tee 119b, 137a ja 139 a, Mustamäe tee 96b, Vilde tee 88a/Mustamäe tee 104a, Ehitajate tee 79, Vilde tee 137a, Akadeemia tee 32d, 38b, 50a ja 60b ning Vilde tee lõik T5 ning Kadaka tee lõik T4 osas. Apellant soovib, et kohus teeks vastustajale ettekirjutuse läbi vaadata maa tagastamise avaldus 20 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohtul on asja apellatsiooni korras läbivaatamisel õigus tühistada halduskohtu otsus ja lõpetada menetlus HKMS §-s 24 nimetatud alustel (HKMS § 46 lg 1 p 5). HKMS § 24 lg 1 p 5 kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta. T. Uibo taotles vastustajale ettekirjutuse tegemist 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest andma välja haldusakt ja sooritama toiming, mis on vajalik Xxxxxx xxx xxxx asuva maaüksuse tagastamiseks. Nimetatud maaüksus paikneb endisel kinnistul nr xx, mille osas vastustajale ettekirjutuse tegemist taotletakse ka käesolevas asjas. Riigikohtu 14.10.2008 määrusega nr 3-3-1-59-08 lõpetati selles haldusasjas menetlus, kuna taotletud haldusakt oli välja antud. Seetõttu tuleb nimetatud maaüksuse osas lõpetada käesoleva asja menetlus ja selles osas halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel tühistada. 8. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata halduskohtu otsust osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata nende maatükkide tagastamise otsustamiseks ettekirjutuse tegemise nõudes, mis on juba ostueesõigusega erastatud, jäetud riigi omandisse või antud munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus ei kontrolli halduskohtu otsuse õigsust selles osas. 5
(8)3-07-1434
  1. Apellandi taotletud ettekirjutuse tegemise eelduseks on, et maa tagastamise või tagastamata jätmise kohta ei ole haldusakte antud ega toiminguid sooritatud õigeaegselt, s.t. vastustaja tegevus maa tagastamise otsustamisel on õigusvastane. Kaebus ei kuulu rahuldamisele juhul, kui menetluse kestus ei ole kaebuse esitamise ajaks muutunud õigusvastaseks. Seega ei kuulu kaebus rahuldamisele ka siis, kui kaebuse esitamise ajal vastustaja veel õigusvastaselt ei toiminud, kuid viivitus maa tagastamise otsustamisel on kohtumenetluse ajal muutunud lubamatult kauakestvaks. Seetõttu tuleb tuvastada, kas maa tagastamise küsimus oleks tulnud lahendada kaebuse esitamise ajaks 11.07.
  3. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ning kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuvatel põhjustel nimetatud tähtajaks tagastamist otsustada, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud säte jõustus
  4. jaanuaril 1998 ning sellest hetkest alates tekkis valla- või linnavalitsustel kohustus otsustada kuue kuu jooksul maa õigustatud subjektile tagastamine või informeerida teda maa tagastamisega viivitamise põhjustest ja teatada tagastamisavalduse lahendamise uus tähtpäev. Alates 20.07.1994 nägi sama küsimuse otsustamiseks korra punkt 23 ette kolmekuulise tähtaja samasuguse pikendamise võimalusega.
  5. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 tähtpäev ei saabunud alles kuue kuu järel pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest, sest õigusjärglasele lähevad üle õiguseellasele kuulunud õigused. Tähtaeg maa tagastamise otsustamiseks on kehtestatud eelkõige maa tagastamise nõudeõigust omava isiku huvides ning õigus maa tagastamise kiirele otsustamisele jääb ka maa tagastamise nõudeõiguse pärinud isikule. Korra p 49 sätestatud tähtaja katkemise võimalust nõudeõiguse pärimise korral õigusaktid ette ei näe ja sellel puuduks ka eesmärk, arvestades, et maa tagastamise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisele ei oma nõudeõigust omava isiku muutumine mõju. Kolleegium on seisukohal, et kuuekuuline tähtaeg peatub õigustatud subjekti pärija surma korral nõudeõiguse pärinud isiku väljaselgitamiseni.
  6. Ebaõige on halduskohtu seisukoht ka selles osas, et kuuekuulise tähtaja katkemise toob kaasa mistahes haldusakti andmine, millega otsustatakse maa tagastamist mõnes osas. Maa tagastamise otsustamiseks antud tähtaja eesmärki ei täidaks olukord, kus haldusorgan otsustab maa tagastamist ositi ning iga uue haldusakti andmiseks jääks haldusorganile uus vara tagastamise korra punktis 49 näidatud tähtaeg. Sellisel juhul saaks kogu nõudeõiguse läbivaatamine jaotuda väga pika aja peale, kui maa tagastamine toimub väikestes osades. Punkti 49 tuleb mõista selliselt, et selles näidatud tähtaja jooksul tuleb lahendada kogu nõudeõigusega hõlmatud maa tagastamise küsimus. Asjaolu, kas osa tagastamisele kuuluvast maast on tagastatud, selle tähtaja kulgemist ei mõjuta.
  7. Et kuuekuuline tähtaeg ei ole absoluutse iseloomuga, on võimalik viivitusest teatades jätta maa tagastamise küsimuse otsustamine hilisemasse tulevikku. Sellisel juhul tuleb siiski kaaluda, kas viivitus, mis maa tagastamise otsustamise edasilükkamise põhjustas, oli vajalik.
  8. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millal G. K. teatati viivitusest maa tagastamisel. Pärimisõiguse tunnistus väljastati apellandile 28.03.
  9. Ka temale esmakordset teadet viivituse ja selle põhjuste kohta pole tõendite põhjal võimalik tuvastada. Selgitused viivituse kohta esitati apellandile 09.09.2004 kirjaga (tl 24). 6
(8)3-07-1434 Kaebusest nähtuvalt on siiski juba 27.05.2003 teavitanud kaebaja linnaosa valitsust Ehitajate tee äärses osas detailplaneeringu tellimisest, kuna Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet soovitas vara tagastamise läbi viia detailplaneeringu alusel. Sellest nähtuvalt oli kaebaja juba siis ise teadlik viivitusest maa tagastamise otsustamisel.
  1. Küsimus, kas viivitus maa tagastamise otsustamisel oli õiguspärane või mitte, ei ole kaebuse lahendamisel ainumäärav. Kui kaebuse esitamise ajal on maa tagastamise otsustamise edasilükkamiseks põhjendatud huvi, tuleb jätta tähelepanuta asjaolu, kas varem on maa tagastamise otsustamisega õigusvastaselt viivitatud, tingimusel, et maa tagastamise otsustamisel tekkinud viivitus ei kahjusta ülemääraselt vara tagastamise õigustatud subjekti huve.
  2. Vastustaja põhjendas maa tagastamise küsimuse lahendamist pika aja vältel vajadusega lahendada maa munitsipaalomandisse andmise taotlus, mille esitamine viibib põhjusel, et tagastataval maal paiknevad mitmed hooned, mille juurde tuleb maa eelnevalt erastada, ning maa täpse suuruse ja asukoha tuvastamine on aeganõudev. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega kinnitatud Maa munitsipaalomandisse andmise korra p 14 alap 13 sätestas kuni 27.11.2005 kehtinud redaktsioonis maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisel planeeringu esitamise vajaduse koos taotlusega, kui maad soovitakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaana. Seetõttu oli kuni 27.11.2005 õigustatud ka viivitus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisel planeeringu kehtestamisega seoses. Hiljem ei ole aga planeeringu koostamisega võimalik maa tagastamise küsimuse lahendamisel viivitust õigustada. Usutav on aga vastustaja selgitus, et viivitus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisel oli ka edaspidi õigustatud piiride täpse määramise vajadusega, arvestades tagastatava maa suurt ulatust, sellel paiknevate hoonete arvu ja piiride liigendatust. Viivitus Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ kehtestamisest kuni kaebuse esitamiseni halduskohtule 11.07.2007 ei olnud sedavõrd pikk, et saaks asuda seisukohale, et vajadus otsustada maa munitsipaalomandisse andmise küsimus tuleb jätta tähelepanuta, kuna sellekohast taotlust ei ole mõistliku aja jooksul esitatud. 17.

§ 28lg 1 punkti 4 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2 kui erandit.

Maareformi seaduse § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Sellest tulenevalt on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa andmine munitsipaalomandisse sotsiaalmaana saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii maareformi seaduse vastuvõtmise ajal

  1. aastal kui täidab ka munitsipaalomandisse andmise ajal sotsiaalmaa funktsiooni (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.10.2005 otsuse nr 3-3-1-44-05 p 12 ja 05.03.2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 p 20).
  2. Tulenevalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõikest 7 on võimalik maa osaline tagastamine. Eelviidatud sätte kohaselt võib endise kinnistu maad õigustatud subjekti nõusolekul tagastada osadena erinevatel aegadel, kui vaidlusküsimuste lahendamise, kokkulepete sõlmimise, planeeringute, maakorralduse või mõõdistamiste tõttu pole võimalik osade üheaegne tagastamine. Õigusvastaselt võõrandatud maa koosnes antud juhul mitmest lahkustükist ning kaebajale on juba eelnevalt maad tagastatud osade kaupa. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea subjektid iga tüki kohta andma eraldi kirjalikku nõusolekut selleks, et seda oleks võimalik tagastada. Efektiivseks ei saa pidada haldusmenetlust, kus ühe maatüki probleemide tõttu on pidurdunud kogu 7

(8)3-07-1434 tagastamisprotsess. Seda eriti linnakeskkonnas, kus erinevate lahustükkide tagastamised on üldjuhul seotud erinevate piirangutega (nt maa ostueesõigusega erastamine). Seetõttu tuleb iga tagastatava osa puhul eraldi hinnata, kas maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamine selle kasutamiseks sotsiaalmaana on põhjendatud. Halduskohus seda teinud ei ole.
  1. Arvestades piirkonnas hoonestuse väljakujunemise aega ja pargi pikaajalist paiknemist samas asukohal, ei oleks Ehitajate tee 79, Akadeemia tee 32d, 38b, 50a ja 60b Tammsaare tee 119b, 137a ja 139a, Mustamäe tee 96b ning Vilde tee 88a/Mustamäe tee 104a munitsipaalomandisse andmise taotlus ilmselt põhjendamatu. Vaidlusalust maad kasutati samal otstarbel ka maareformi seaduse jõustumise ajal ning ka praegu on maa kasutatav üldsuse poolt pargina või hoonetevahelisel alal puhkeotstarbelisena. Osal nimetatud maast paiknevad ka hoonetevahelised (kvartalisisesed) teed. Kadaka tee lõigu T4 ja Vilde tee lõigu T5 osas ei ole maa munitsipaalomandisse andmise taotlused esitatud, kuna koostamisel on alles piiriettepanekud. Tegemist on tänavate aluse maaga, kusjuures tänavarajatised on munitsipaalomandis.
  2. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellandi menetluskulud jäävad HKMS § 92 lõigete 1 ja 4 alusel tema enda kanda. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.