← Eesti

3-08-1656/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Kaire Pikamäe ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1656 Haldusasi Heino Lausa kaebus Tallinna Maa-ameti 04.07.2008 kirja nr 6-8/6239 õigusvastasuse tuvastamiseks ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettekirjutuse tegemiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Heino Lausa Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus Tallinna Halduskohtu 07.11.2008 otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 07.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-08-1656 ning saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Heino Arnold Lausa esitas jaanuaris 1992 Tallinna Linnavalitsusele avalduse Tallinnas, Xxxxxxxx xx xx, endine Xxxxxxxx xx xx, endisel kinnistul nr xxx asunud hoonete (kaks elamut) ja krundi tagastamiseks. Avalduse real, kus tuli märkida vara omanik enne õigusvastast võõrandamist, märkis taotleja järgmist „A. K.`i tütar M. O. V. L. poeg Heino Lausa Arnold, IIIJIA Nr XXXXXX sünnitunnistus“. Veel märgiti avalduses, et õigusi viidatud varale omavad ka H. K. (sünd XXXX Eestis) ja W. K. (sündinud ja elab XXXXXXXXX). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) keskkomisjon ennistas 07.01.1993 otsusega avalduse esitamise tähtaja. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsusega nr 2351 jäeti H. Lausa vara tagastamise avaldus rahuldamata põhjendusega, 3-08-1656 et
  2. aasta testamendiga jättis A. K., kes avalduse kohaselt on taotleja vanaisa, kogu oma varanduse abikaasale A. K. eluaegseks kasutamiseks ja peale tema surma poegade E. K. ja O. K. lastele. H. Lausa ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsust ei vaidlustatud, kuid esitas 04.06.2008 enda ja W. K.i nimel Tallinna Linnavalitsuse Maa-ameti vara tagastamise osakonnale taotluse linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse nr 2351 ümbervaatamiseks. Taotluses märgiti, et vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse otsusele tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektideks ka Eestimaalt Saksamaale ümberasunud kodanikud. Kuna A. K.i testamendiga määratud A. K. sai pärandi avanedes pärandi valitseja/hooldaja, siis
  3. aasta pärimisõiguse ja Balti Eraseaduse järgi olid vara natsionaliseerimise hetkel
  4. aastal pärimisõiguslikes ooteõigustes ka kõik seaduslikud pärijad. A. K.i pärandi valitseja/hooldaja A. K. suri XXXX. aastal. Selleks ajaks olid surnud/teadmata kadunud kõik A. K.i testamendiga määratud järelpärijad ja neil puudusid ka alanejad sugulased. Seega vara natsionaliseerimise hetkel kehtinud seaduste määratluste kaudu said
  5. aasta sündmuste taustal
  6. aastal natsionaliseeritud vara seaduslikeks pärijateks A. K.i ainukese venna J. K. tütred ja pojad ning nende alanejad sugulased, kes asusid
  7. aastal ja
  8. aastal ümber XXXXXXXXXX. Tallinna Maa-amet vastas H. Lausale 04.07.2008 kirjaga, et olemasolevate dokumentide põhjal ei ole võimalik taotlust positiivselt lahendada; ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsus nr 2351 on seadustega kooskõlas ja ei kuulu uuesti läbivaatamisele. Vastuses selgitati, et vara tagastamise toimikusse kogutud dokumentidega on tõendatud, et A. K. määras 12.09.1927 testamendiga kogu temale kuuluva vara pärijaks abikaasa A. K.i. Testamendis antud soovitustel abikaasale, kuidas edaspidi jagada vara, on emotsionaalne tähendus ja see ei ole siduva iseloomuga päranduse saajale. Kinnistusraamatu kande kohaselt oli Xxxxxxxx xx xx asunud kinnisvara ainuomanik natsionaliseerimise ajal A. K., kes on ka natsionaliseerimise dokumentidele alla kirjutanud. Juhul, kui A. K. oleks olnud
  9. aastal elus, oleks ORAS § 7 lg 1 alusel olnud ennekõike temal õigus kõnealust vara tagasi saada. Tulenevalt ORAS § 7 lg 1 p-st 3 ja ORAS §-st 8 ei saa vara omaniku abikaasa lapsed esimesest abielust ja nende järeltulijad olla ORAS mõttes õigustatud subjektideks. Seda tõsiaja võiks muuta üksnes enne 23.07.1940 A. K.i poolt tehtud notariaalne testament avalduse esitaja pärijaks nimetamise kohta, kuid sellist dokumenti linnakomisjonile esitatud pole. Heino Lausa esitas 07.07.2008 enda ja W. K. nimel uue taotluse Tallinna Maa-ametile järgmiste selgitustega ja taotlustega: Balti Eraseaduse (BES) järgi olid kinnisvaral asuvad hooned kinnisvara päraldis ja kuulusid kinnisvara koosseisu. Eesti linnades esines ka jaotatud omandit (kruntrendiõigus). A. K.i testamendiga määratud A. K. sai pärandi avanemisel
  10. aastal eelpärija ehk üksnes pärandi valitseja/hooldaja. Testamendis nimetatud järelpärijad (A. K.i surnud poegade E. ja O. K. lapsed L., H. ja E. K.) omandasid pärandaja surmaga võõrandamatu ja õigusliku positsiooni, mida nimetatakse pärimisõiguslikuks ooteõiguseks. Ooteaja/hõljumisaja vältel oli pärand sisuliselt ja vastuvõtusüsteemi olemusest tulenevalt õiguslikult ilma õiguskandjata. Seega olid vara natsionaliseerimise hetkel potentsiaalseteks pärijateks koos testamendis nimetatud järelpärijatest isikutega ka kõik seaduslikud pärijad. See järeldus põhineb
  11. aasta pärimisõiguse §-del 567, 569, 576, 577, 656, 659 (neist sätetest johtuvalt oli 1936 Eesti Vabariigi õigusruumist lähtuvalt ka seadusjärgsed pärijad testamenti sisse kirjutatud), 655, 795, 791 ning BES §-del 2890 ja
  12. Pärandi valitseja/hooldaja A. K. suri XXXX ning selleks ajaks olid surnud/teadmata kadunud kõik testamendiga määratud järelpärijad. Seega vara natsionaliseerimise hetkel kehtinud Eesti Vabariigi Tsiviilõiguse Kolmanda Raamatu „Pärimisõigus“ ja Balti Eraseaduse sätetest tulenevalt olid
  13. aasta sündmuste taustal
  14. a natsionaliseeritud vara seaduslikeks potentsiaalseteks omanikeks järelpärijate kõrval kuni testamendis nimetatud saabuva ajani ka A. K.i venna J. K. tütred ja pojad, kes asusid 1940/1941 Saksamale ja kelle järgneva 2

(7)3-08-1656 alanejate põlvkonnast on elus veel Heino Lausa ja W. K.. A. K. ei saanud mingit testamenti teha, sest A. K. oli testamendiga järelpärijad, kes ei olnud A. K.i veresugulased, määratlenud ja välistanud võimaluse, et A. K. saaks pärandiga toimida omamoodi. Saksamaale ümberasunutele vara tagastamise keeld kehtis kuni 12.10.
  1. Eeltoodud põhjendustel ning viidetega Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsusele palusid taotlejad linnakomisjoni 21.03.1994 otsus nr 2351 ümber vaadata ja tagastada nende suguvõsale kuuluvad õigused (tähtajatu pärilik kruntrendiõigus) ja vara. Tallinna Maa-ameti 16.07.2008 vastuskirjas H. Lausale märgiti, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsus nr 2351 on kooskõlas ORAS ja teiste omandireformi läbiviimist reguleerivate õigusaktidega; 04.07.2008 kirjas on selgitatud, millistele tuvastatud asjaoludele ja seaduse sätetele tuginedes on subjektiotsus tehtud, ning kuna pole esitatud uusi dokumente, mis võiksid tingida tehtud otsuse muutmise, siis ei kuulu see otsus linnakomisjoni poolt uuesti läbivaatamisele. 19.08.2008 esitas H. Lausa halduskohtule kaebuse Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse ning Tallinna maa-ameti 04.07.2008 ja 16.07.2008 kirjade peale. Kaebuse käiguta jätmise määruste täitmiseks täpsustas H. Lausa oma nõudeid ning taotles Tallinna Maa-ameti 04.07.2008 kirja nr 6-8/6239 õigusvastasuse tuvastamist ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamist teha haldusmenetluse uuendamise korras uus otsus. Kaebuse kohaselt ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.04.1994 otsus õiguspärane. Vara tagastamise avaldusele olid lisatud materjalid, millest nähtus, et A. K.i testamendis märgitud järelpärijad lahkusid 1940/1941 Saksamaale. Linnakomisjoni otsuses Saksamaale ümberasunud edasilükkava tingimusega pärijaid/omanikke ei mainita. Komisjoni otsusest järeldub üksnes, et kaebajat polnud A. K.i testamendis nimetatud ja A. K.i pärija ta samuti pole. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 1994 otsuse ümbervaatamiseks taotluse esitamisel lähtus kaebaja ORAS-st ja Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsusest nr 3-3-2-1-
  2. Kuna tegemist oli Saksamaale ümberasunud järelpärijatest omanikega ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõue ei kuulunud ORAS rakendushetkest alates läbivaatamisele ja oli „külmutatud“ kuni Eesti Vabariigi ja Saksamaa vaheliste sellealaste lepingute sõlmimiseni või vastava Eesti Vabariigi sellealase otsuse vastuvõtmiseni, siis ükskõik milliste põhjendustega sellekohased õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja õigustatud subjektiks tunnistamise otsused olid seadusega vastuolus kuni Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuseni, milles asuti seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele ORAS-ga sätestatud alustel ja üldises korras. Selle kohtuasja punktis 41 märkis Riigikohus, et Saksamaale ümberasunute avaldusi tuleb hakata menetlema ja komisjonides läbi vaadata, hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel läbivaatamata või rahuldamata jäetud, ning punktis 43 märgiti, et kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. A. K.i testamendi järgi oli tema vara eelpärijaks A. K. ja järelpärijateks (teatud tingimuste saabumisel) A. K.i lapselapsed. Testamendi tegemise ajaks
(1927)olid A. K.i lapsed surnud, kuid elus olid tema kaks alaealist lapselast, kes olid 1941. aasta alguseks Eestist lahkunud (sunnitud lahkuma). A. K. ei saanud eelpärijana olla pärandaja. BES ning tsiviilseadustiku eelnõu kohaselt oli eelpärija sisuliselt pärandi valitseja (hooldaja) ning järelpärija oli subjektiivse õiguse kandja, kuna omandas tehinguga kindlaksmääratud õigused alles edasilükkava tingimuse saabumisel. Ooteperioodil väljalangenud järelpärijate asemele astusid nende seadusjärgsed pärijad, kellel oli ooteperioodil samavõrd õigustus lugeda ennast subjektiivse õiguse kandjateks (omanikeks) kui pärimisõiguslikus ooteõiguses olevad järelpärijad kuni edasilükkava tingimuse saabumiseni. Kuna testamendiaegne objektiivne õigus ei ole samane ei hetkel kehtiva õigusega ega ka ORAS 3
(7)3-08-1656 väljakuulutamisaja õigusega, ei saa samaselt lahendada ka pärimisjärglust. Kõikide eelnevate väidete paikapidavus on tõendatud tagantjärele olukorraga, mis oleks tekkinud enne
  1. a juunit kehtinud seaduste põhjal
  2. a märtsis, kui eelpärija suri: sellest hetkest peale oleks seaduse järgi A. K.i vara pärinud tema venna J. K. lapsed ning sealt edasi nende elusolevad alanejad sugulased, so kaebaja Heino Lausa ja W. K.. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. A. K. jättis 1927 testamendiga kogu oma vara abikaasale A. K.. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et alates 18.04.1936 kuulus Xxxxxxxx xx xx kinnistu nr xxx A. K. ning vara omandamise kohta on märge, et vara on omandatud A. K.i testamendi põhjal. Tallinna linna Elamute Valitsuse 26.01.1941 koostatud inventarikaardi kohaselt oli Xxxxxxxx xx xx kinnisvara omanik A. K.. 07.04.1941 majade natsionaliseerimise komisjoni otsuse kohaselt kuulus Xxxxxxxx xx xx kinnistu nr xxx natsionaliseerimise hetkel A. K.. 20.08.1942 anti Xxxxxxxx xx xx kinnistu tagasi kasutamiseks ja majandamiseks A. K. kui kinnistu endisele omanikule. Seega kuulus Xxxxxxxx xx xx kinnistu pärast A. K.i surma ja ka vara õigusvastase võõrandamise ajal A. K. ning ORAS § 7 lg 1 p 3 ja § 8 alusel said vara tagastamist nõuda üksnes A. K.i pärijad. Kaebaja nende hulka ei kuulu. Seetõttu on subjektiotsus õige ja vaidlusalune kiri, milles keelduti vara tagastamise menetluse uuendamisest, on õiguspärane. Menetluse uuendamiseks puuduvad alused. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 vastu võetud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (Kord) p-st 36 tulenevalt saab komisjoni otsuse uuesti läbivaatamist taotleda juhul, kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise. Asjaolu, et kaebaja oli vara endise omaniku eelmise abikaasa lapselaps, kuid mitte vara endise omaniku pärija, oli linnakomisjonile teada juba subjektiotsuse vastuvõtmise ajal. Kaebaja ei ole välja toonud uusi asjaolusid ega esitanud uusi tõendeid, mis ei olnud teada subjektiotsuse vastuvõtmise ajal ning lükkaksid ümber otsusega tuvastatud asjaolud. Samuti ei ole sellekohaseid materjale esitatud kohtumenetluses. Puuduvad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 sätestatud menetluse uuendamise alused. Asjakohased ei ole kaebuse viited ORAS § 7 lg 3 (kehtetu alates 12.10.2006) põhiseadusevastaseks tunnistamise kohta. Vara tagastamise avaldust ei ole jäetud rahuldamata põhjusel, et vara endine omanik oleks kuulunud ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute ringi. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse, tunnistas Tallinna Maa-ameti 04.07.2008 kirja nr 68/6239 õigusvastaseks ja tegi Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse vaadata uuesti läbi Heino Lausa taotlus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse nr 2351 suhtes haldusmenetluse uuendamiseks. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. Vaidlust pole selle üle, et kaebaja taotles vastustajalt subjektiotsuse muutmist ning see taotlus jäeti rahuldamata. Korra punktis 36 sätestatust ja Riigikohtu halduskolleegiumi 10.11.2004 otsuses nr 3-3-1-36-04 toodud järelduste põhjal saab asuda seisukohale, et vastustaja sai kaebaja taotluse alusel otsustada menetluse uuendamise ka HMS 44 lõikes 1 sätestatud aluste olemasolul. Selle sätte kohaselt on haldusmenetluse uuendamise aluseks ka see, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Kaebaja taotlusest Tallinna Linnavalitsusele ilmneb, et ta pöördus Saksamaale ümberasunud isiku järeltulijana linnavalitsuse poole taotlusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni varasema otsuse muutmiseks seonduvalt Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsusega asjas nr 3-3-2-1-
  3. Uusi tõendeid kaebaja taotlusega koos ei esitanud. Riigikohtu viidatud lahendi punktides 41 ja 43 toodud seisukohti arvestades pidi vastustaja kaebajalt taotluse saamisel kontrollima, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsusega jäeti kaebaja taotlus vara tagastamiseks rahuldamata ORAS § 7 lg 3 alusel või mitte. Kui taotlus jäeti rahuldamata ORAS § 7 lg 3 alusel, pidi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vastavalt Riigikohtu üldkogu otsusele alustama haldusme4
(7)3-08-1656 netlusega vara tagastamise taotluse lahendamiseks. Kui taotluse rahuldamata jätmise põhjus ei seisnenud ORAS § 7 lg 3 kohaldamises, oli vastustajal alus jätta taotlus menetluse uuendamiseks rahuldamata, kuna uusi tõendeid koos taotlusega ei esitatud. Riigikohus on 16.12.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-80-04 leidnud, et kui haldusmenetluse uuendamiseks puudub alus, siis peab isiku pöördumist menetlema tavalise märgukirjana ning vastama kirjaga, milles selgitatakse, et menetluse uuendamiseks puudub alus ja taotlus jäetakse läbi vaatamata. Kui taotluses esitatud andmed või seisukohad ajendavad haldusakti muutma või kehtetuks tunnistama, siis uuendatakse haldusmenetlus. Haldusasjas nr 3-3-1-36-04 asus Riigikohus seisukohale, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Tallinna Maa-ameti vaidlusalune 04.07.2008 kiri on vastuoluline ega võimalda asuda ühesele seisukohale, kas haldusmenetlus kaebaja taotluse suhtes uuendati või mitte. Haldusmenetluse uuendamata jätmisele viitavad kirjaga vastamine ning lause kirja lõpus, et subjektiotsus on seadusega kooskõlas ega kuulu uuesti läbivaatamisele. Samas jättis Tallinna Maa-amet kirjas seisukoha võtmata selles, kas esinevad või ei esine Korra p-s 36 või HMS §-s 44 sätestatud alused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse suhtes haldusmenetluse uuendamiseks ning kas Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsus asjas nr 3-3-2-1-07 oli käesoleval juhul haldusmenetluse uuendamiseks asjassepuutuv või mitte. Seetõttu ei ole Tallinna Maa-ameti 04.07.2008 kiri haldusmenetluse uuendamata jätmise osas piisavalt motiveeritud. Asjakohase seletuse haldusmenetluse uuendamata jätmise põhjuste kohta esitas vastustaja kohtule alles kohtumenetluse käigus. Kaebajal polnud aga võimalik neile motiividele kohtusse pöördumisel vastu vaielda. Ka kohtul pole võimalik hinnata vastustaja poolt haldusmenetluse uuendamata jätmist motiivide alusel, mis vaidlusaluses kirjas ei kajastu. Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusakti motiveerimise vajadust. Riigikohus on ühtlasi rõhutanud, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kuigi vaidlusalune kiri on mitte haldusakt vaid toiming, peab ka haldusmenetluse uuendamata jätmine olema piisavalt põhjendatud. Kui asuda vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohale, et kirjaga haldusmenetlust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse suhtes ei uuendatud, tuleb pidada kirja seoses motiveerimatusega õigusvastaseks. Samuti on kohus seisukohal, et haldusmenetluse uuendamata jätmise motiivideks ei saa pidada kirjas esitatud seisukohti ORAS tõlgendamise kohta. Kõnealuses kirjas on kaebaja taotluse rahuldamata jätmist põhjendatud viidetega ORAS § 7 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning ORAS §-le 8 ja selgitatud, miks õigusvastaselt võõrandatud vara omaniku abikaasa lapsed esimesest abielust ja nende järeltulijad ei saa olla ORAS mõistes õigustatud subjektideks. Sellega asus vastustaja lahendama kaebaja taotlust sisuliselt ning motiveerima ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse kehtetuks tunnistamata jätmist. Esialgse haldusakti kehtetuks tunnistamata jätmise motiveerimine on võimalik alles pärast haldusakti suhtes haldusmenetluse uuendamist. Kui pidada kirja selle sisust lähtuvalt uuendatud haldusmenetluses tehtud otsuseks, siis ei ole järgitud uuendatud menetlusele kehtivaid reegleid (HMS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2) ning otsus on ka motiveerimata, kuna selles jäetakse täiesti analüüsimata asjaolu, mille tõttu kaebaja haldusmenetluse uuendamise taotluse vastustajale esitas. Selliseks asjaoluks oli Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsus asjas nr 3-3-2-1-07. Kirjast ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud eeltoodud otsuse asjassepuutuvust ning selle mõju ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse kehtivusele. Kaebaja poolt haldusmenetluse uuendamise taotluses esile toodud põhjendusi, mis on esitatud kuni õigusvastaselt võõrandatud vara natsionaliseerimiseni kehtinud seaduste alusel, ei ole vastustaja samuti analüüsinud. Kuna vaidlustatud kiri on vastuoluline ning selle motivatsioon ebapiisav, ei ole kohtul võimalik kontrollida haldusmenetluse uuendamata jätmise või uuendatud haldusmenetluses tehtud otsuse põhjenduste õigsust. 5
(7)3-08-1656 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Tallinna Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohus menetlusnorme ja kohaldas materiaalõigust vääralt. Korra p 36 kohaselt saab linnakomisjoni otsuse uuesti läbivaatamist taotleda juhul, kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise. Asjaolu, et kaebaja oli vara endise omaniku eelmise abikaasa lapselaps, kuid mitte vara endise omaniku pärija, oli linnakomisjonile teada juba subjektiotsuse vastuvõtmise ajal. Kaebaja ei ole toonud taotluse esitamisel välja uusi asjaolusid ega esitanud uusi tõendeid, mis ei olnud teada subjektiotsuse vastuvõtmise ajal ning lükkaksid kõnealuse asjaolu ümber. Samuti ei ole sellekohaseid materjale esitatud kohtumenetluses. Asjakohased ei ole kaebuse viited ORAS § 7 lg-le 3, kuna subjektiotsusega ei ole jäetud taotlust rahuldamata põhjusel, et vara endine omanik oleks kuulunud ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute ringi. Halduskohus on andnud vaidluse sisule formaalse hinnangu, jättes tähelepanuta haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõtte. Kaebajale selgitati põhjalikult tema taotluse rahuldamata jätmise põhjusi. Halduskohus arutas põhjendamatult selle üle, kas haldusmenetlus uuendati või mitte ega pööranud tähelepanu küsimusele, kas kõnealune problemaatika omas taotluse lahendamisel sellisel määral tähtsust, et võis mõjutada taotluse lahendamist. Oluline on, et kaebaja sai efektiivse kommunikatsiooni teel asjakohase selgituse selle kohta, et vara tagastamise taotlust ei ole võimalik uuesti menetleda. HMS §-st 58 tulenevalt on vorminõuete rikkumisele tuginemine asjakohane üksnes juhul, kui see mõjutab asja otsustamist. Taotleja väited ei saanud olla aluseks menetluse uuendamisele ega varasema subjektiotsuse muutmisele. Kaebajal ei saanud olla põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. H. Lausa palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidetes jääb kaebaja esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja tuleb jõusse jätta. Vastustaja ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara endist omanikku määratlenud piisava põhjalikkusega ega analüüsinud kaebaja poolt haldusmenetluse uuendamise taotluses esile toodud sisulisi põhjendusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED HKMS § 45 lg 2 p 2 sätestab, et ringkonnakohtul on õigus kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja taotlusest olenemata kohtulahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus rikkus HKMS § 12 lg 2 p 1 sellega, et määras ebaõigesti vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse ja tegi kohustava ettekirjutuse haldusorganile, kes käesolevas asjas pooleks olla ei saa. Poolteks on HKMS § 14 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt kaebuse või protesti esitaja ja haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud (vastustaja). H. Lausa 04.06.2008 taotlusest Tallinna Maa-ametile järeldub, et kaebaja soovis ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsuse nr 2351 ümbervaatamist ja kehtetuks tunnistamist põhjusel, et tema arvates tuvastas linnakomisjon õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku ebaõigesti. Linnakomisjon täidab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluses riiklikku ülesannet. Korra p 36 näeb ette, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi samas punktis sätestatud 6
(7)3-08-1656 tähtajal. Tallinna Maa-ameti vaidlusalusest 06.07.2008 kirjast järeldub, et komisjon ei pidanud subjektiotsuse uuesti läbivaatamist põhjendatuks, sest ei tuvastanud selle muutmist tingivaid asjaolusid. Kohtusse kaebuse esitamise eesmärgiks oli kohustada linnakomisjoni teha haldusmenetluse uuendamise korras uus subjektiotsus ning kaebaja ongi oma kaebuses ja selle täpsustustes linnakomisjoni vastustajana ka nimetanud. Kuigi linnakomisjon on moodustatud linnavalitsuse poolt ja haldusorganisatsioonilises mõttes on tegemist kohaliku omavalitsuse üksuse struktuuri kuuluva organiga, ei saa kohtumenetluses linnavalitsus asendada linnakomisjoni viimase pädevusse antud küsimuste otsustamisel. Linnavalitsus ametiasutusena on komisjoni teenindavaks organiks. Vaidlusalune küsimus puudutab mitte Tallinna linna õigusi/kohustusi tervikuna, vaid üksnes komisjoni tegevust. Seega oleks pidanud halduskohus vastustajana käesolevas asjas kaasama mitte Tallinna Linnavalitsuse, vaid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni. Kuna kohus on menetlenud asja poole osavõtuta, tuleb kohtuotsus tühistada ja asi saata esimese astme kohtule õige vastustaja menetlusse kaasamiseks ja asja uueks arutamiseks. Apellatsioonimenetluses vastustaja ja sellest tulenevalt apellandi asendamist ringkonnakohus võimalikuks ei pea. Eeltoodust tulenevalt pole ringkonnakohtul võimalik ka Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebust sisuliselt menetleda. Kohtunikud Viive Ligi Kaire Pikamäe Silvia Truman 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.