KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-86

§ 22lg 12 alusel kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks.

1. juunil
2. a sõlmisid Ants Vilbo ja Ivar Kohv asjaõiguslepingu Xxxxx x kinnistu võõrandamiseks ning
3. augustil
4. a esitas Ivar Kohv Tallinna Maa-ametile analoogilise avalduse kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks.
5. märtsil
6. a esitas Tallinna Maa-amet Harju maavanemale maa erastamise loa taotluse. Harju maavanema
7. aprilli
8. a korraldusega nr 727-k anti luba Xxxxx x asuva kinnistuga piirneva ca 163 m2 suuruse maa erastamiseks

§ 22lg 12 alusel.

Ivar Kohvi

1. veebruari
2. a pöördumisele, milles nõuti talle piiride kulgemise ettepaneku tegemist
3. märtsiks
4. a, teatas Tallinna Maa-amet
5. märtsil
6. a vastuseks, et pärast erastamiseks loa saamist väljastas amet teatise ja maa plaani taotluse esitanud kinnisasja omanikule ja kõigile teistele piirnevate kinnisasjade omanikele ning andis neile tähtaja erastamisavalduste esitamiseks; Xxxxx x kinnisasjaga piirneva maa erastamise menetluse käigus avaldas soovi maa-ala erastamiseks Xxxxx xa kinnisasja pärija ning vastavalt kehtivale korrale saadetakse nimetatud kinnistu teisele pärijale teatis ja plaan
7. märtsil
8. a; pöörduja väited seaduse mittekohaldamiseks ja teiste avalduste mittevastuvõtmiseks jäetakse tähelepanuta, sest lähtutakse kehtivast seadusandlusest.
9. märtsi
10. a kirjadega teatasid Xxxxx xa kinnistu pärinud M. Tänover ja J. Kirs, et nad soovivad Xxxxx x ja Xxxxx xa kinnistutega piirnevat maad erastada. Tallinna Maa-ameti
11. märtsi
12. a kirjas tehti I. Kohvile, M. Tänoverile ja J. Kirsile ettepanek kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamiseks kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks ning anti kokkuleppe esitamiseks ühekuuline tähtaeg. Tallinna Maa-ameti
13. aprilli
14. a kirjaga teavitati Tallinna Linnaplaneerimise Ametit asjaolust, et Xxxxx x ja Xxxxx xa kinnisasjade omanikud ei ole määratud tähtajaks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamise kokkulepet esitanud, ning toimik taotletava maa plaaniga edastati piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
15. mai
16. a kirjas peeti võimalikuks kõnealuse maa-ala erastamist lisatud kaardil näidatud kujul (kaheks võrdseks osaks jagatuna) ning toimik tagastati Tallinna Maa-ametile.
17. Ivar Kohv esitas
18. mail
19. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille taotlusi menetluse käigus täpsustati. Kaebaja palus tuvastada Tallinnas, Xxxxx x asuva kinnistuga piirneva maa erastamistoimingute õigusvastasus; teha Tallinna Maa-ametile ettekirjutus, millega kohustada ametit väljastama kaebajale piiride kulgemise ettepanek, võimaldamaks maa erastamist ja hilisemat liitmist Xxxxx x kinnistuga; jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse
20. veebruari
21. a määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (edaspidi ka Kord) § 1 lg 4 ja § 6 lõiked 1 – 5 nende vastuolu tõttu

§ 40lõikega 1.

Kaebuse põhjendused: 1) krundi eelmine omanik A. Vilbo esitas

1. juunil
2. a Tallinna Linnavalitsusele avalduse Xxxxx x kinnistuga piirneva maa erastamiseks

§ 22lg 12 alusel.

Teised õigustatud subjektid

§ 40lõikes 1 ettenähtud lõpptähtajaks avaldusi selle maa erastamiseks ei esitanud.

1. aprillil
2. a andis Harju maavanem loa kõnealuse maa erastamiseks.
3. aprillil
4. a väljastas maa-amet kaebajale maa erastamise loa teatise. Vastavalt Korra § 6 lõikele 1 2

-ga.

§ 40

lg 1 kohaselt võetakse avaldusi maa erastamiseks

§ 22lg 12 alusel vastu kuni 1.

juunini 2006. a. Seadus ei sätesta sellele normile ühtki erandit ega anna Vabariigi Valitsusele delegatsiooninormi tähtaja pikendamiseks. Samas kohaldatakse erastamise korra § 1 lg 4 ning § 6 lõigete 1 ja 3 järgi

§ 40lõikes 1 fikseeritud tähtaega ainult 2006.

a 1. juuniks erastamisavalduse esitanud kinnisasjade omanikele ja tähtajaks avaldusi mitteesitanud piirnevate kinnisasjade omanikele on antud uus tähtaeg erastamisavalduste esitamiseks. Seega kehtestas Vabariigi Valitsus oma volitusi ületades seadusest madalamal seisva õigusaktiga täiendava tingimuse, mis tähendab, et erastamise korra § 1 lg 1 ja § 6 lõiked 1-5 on vastuolus

§ 40

lõikega 1; 3) amet on tegevusetusega ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega viinud maa erastamismenetluse lõpu määramatuseni, viidates kolmandate isikute toimingutele.

1. a mais keeldus amet kaebajalt katastriüksuse moodustamise dokumente vastu võtmast, kuna erastajate väljaselgitamine olevat pooleli.
2. a oktoobris vastas maa-amet kaebaja järelepärimisele, et menetlust saab jätkata pärast seda, kui on selgunud, kellele läheb üle Xxxxx xa kinnistu surnud omaniku pärandvara ning kui on välja selgitatud kõigi pärandisaajate huvi kinnisasjaga piirneva maa erastamise vastu.
3. märtsi
4. a kirjas teatas amet, et teistele piirnevate kinnistute omanikele erastamisvõimaluse andmisel polegi tähtaega ning et vastavalt Korra § 6 lõikele 1 väljastati kõikidele teistele piirnevate kinnisasjade omanikele erastamise loa teated ning anti neile ühekuuline tähtaeg. Selline ebavõrdne kohtlemine riivab kaebaja õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Selline viivitamine on sisuliselt omavoli.
5. Tallinna Halduskohtu
6. septembri
7. a otsusega kaebus rahuldati: Tallinna Linnavalitsuse toimingud Tallinnas Xxxxx xx x asuva kinnistuga piirneva maa ostueesõigusega erastamisel –
8. juuniks
9. a erastamisavaldust mitteesitanud piirnevate kinnisasjade omanikele maa erastamise avalduste esitamiseks ühekuulise tähtaja andmine ning Ivar Kohvile, Marit Tänoverile ja Jüri Kirsile ettepaneku tegemine sõlmida taotletava maa jagamiseks kirjalik kokkulepe – tunnistati õigusvastaseks (resolutsiooni p 2); Tallinna Linnavalitsusele tehti ettekirjutus esitada Ivar Kohvile piiride kulgemise ettepanek ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3); Tallinna Linnavalitsuselt mõisteti Ivar Kohvi kasuks välja menetluskulud 15 000 krooni (resolutsiooni p 5); tunnistati põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lausega ja põhiseaduse § 87 punktiga 6 vastuolus olevaks ning jäeti kohaldamata Vabariigi Valitsuse
10. veebruari
11. a määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ § 1 lg 4, § 6 lg 2, § 6 lg 3 esimene lause ja § 6 lg 1 esimese lause tekstiosad „/…/ ja kõigile teistele piirnevate kinnisasjade omanikele /…/ ning annab neile ühekuulise tähtaja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa oma kinnisasjaga liitmiseks erastamise avalduste esitamiseks.“ Kohtuotsuse põhjendused: 1) PS § 3 lõikes 1 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 87 punktist 6 tuleneb, et Vabariigi valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. HMS § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
12. detsembri
13. a otsuses asjas nr 3-4-1-3-96 sedastanud, et täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema 3

§ 40

lg 1 neljandas lauses on kirjas, et avaldusi maa erastamiseks sama seaduse § 22 lg 12 alusel võetakse vastu kuni 1. juunini 2006. a.

§ 22

lg 12 sätestab: „Kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maa erastamisel käesoleva lõike alusel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“ Seega on

§ 22

lõikes 12 nimetatud maa erastamiseks avalduste esitamise tähtaeg seaduses lõplikult ja tingimusteta kindlaks määratud ning Vabariigi Valitsusel puudus volitus seda tähtaega pikendada; 3) sätestades seadusest madalamalseisva õigusaktiga, et

§ 40

lõikes 1 fikseeritud avalduste esitamise tähtaeg kehtib ainult selle eraomandis oleva kinnisasja omaniku kohta, kes esimesena esitas taotluse enda kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks, kõik ülejäänud naaberkruntide omanikud aga võivad avaldused esitada ka peale seda tähtaega määratlemata aja jooksul, mille pikkus oleneb sellest, millal maavanem annab loa konkreetse maatüki erastamiseks ja millal linna- või vallavalitsus annab ühekuulise tähtaja erastamisavalduste esitamiseks, väljus Vabariigi Valitsus volituse piiridest.

§ 40

lg 1 neljanda lausega on vastuoluserastamise korra § 1 lg 4, § 6 lg 2, § 6 lg 3 esimene lause ja § 6 lg 1 esimese lause tekstiosad „/…/ ja kõigile teistele piirnevate kinnisasjade omanikele /…/ ning annab neile ühekuulise tähtaja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa oma kinnisasjaga liitmiseks erastamise avalduste esitamiseks.“ Ühtlasi on need sätted kirjeldatud ulatuses vastuolus PS § 3 lõikega 1 ja § 87 punktiga 6, mistõttu tuleb need jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata; 4) eeltoodust tulenevalt oli kaebajale kuuluva kinnistu eelmine omanik A. Vilbo ainus isik, kes esitas tähtaegselt taotluse vaidlusaluse maatüki ostueesõigusega erastamiseks ning seega on kaebaja

-st tulenevalt ainus isik, kellel on õigus seda maad erastada. Tallinna Linnavalitsuse struktuuriüksuse Tallinna Maa-ameti toimingud – teistele piirnevate kinnisasjade omanikele maa erastamise avalduste esitamiseks ühekuulise tähtaja andmine ning kaebajale ja kolmandatele isikutele ettepaneku tegemine sõlmida kirjalik kokkulepe kõnealuse maa jagamiseks – on õigusvastased ning maa ostueesõigusega erastamise menetlus enam nende toimingute alusel jätkuda ei saa. Erastamismenetluse jätkamiseks tuleb vastustajal erastamise korra § 6 lõigetest 4 – 6 lähtuvalt teha kaebajale piiride kulgemise ettepanek ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates; 5) õige pole kolmandate isikute arvamus, et kaebajal puudub kaebeõigus. Vaidlustatud toimingud on menetlustoimingud maa ostueesõigusega erastamise menetluses. Erandina on menetlustoimingu vaidlustamine õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kehtiva erastamise korra põhiseadusevastaste sätete alusel vaidlusaluse maatüki erastamise võimaluse andmine kolmandatele isikutele, kes pole

§ 40

lõikes 1 ettenähtud tähtajaks esitanud avaldust selle maa ostueesõigusega erastamiseks, pole õiguspärane, ning sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et maa tuleb jagada kaebaja ja kolmandate isikute vahel pooleks ning seda soovivad ka kolmandad isikud. Seega saaks kaebaja erastamismenetluse jätkumisel erastada vaid poole taotletavast maast, kuigi seaduse järgi on tal õigus erastada terve maatükk. Menetlusökonoomika seisukohalt poleks mõistlik võimaldada kaebajal oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda alles pärast maavanema poolt erastamise kohta antud korraldust, sest see viivitaks veelgi juba niigi pikaks veninud maa kaebajale erastamise menetluse lõpuleviimist. Seetõttu on põhjendatud 4

§ 22

lõiget 12 liiga kitsalt, võtmata arvesse selle sätte ning Korra kehtestamise ja sellega ettenähtud maa erastamise menetluse sisu ja eesmärki; 2) Korra § 1 lg 4 sätestab, et

§ 40

lõikes 1 kehtestatud avalduste esitamise tähtaega kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks kohaldatakse Korra § 3 lõikes 1 nimetatud kinnisasja omaniku taotluse esitamisele. Korra § 3 lg 1 kohaselt algatab linna- või vallavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse kas omal algatusel või eraomandis oleva kinnisasja omaniku taotlusel, kelle arvates tema kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Neist sätetest tuleneb, et

§ 40

lõikes 1 sätestatud avalduste esitamise tähtaega kohaldatakse kinnisasja omaniku taotlusele kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse algatamiseks. Korra § 1 lg 4 eesmärk on täpsustada Korra § 3 lõike 1 sisu, mille kohaselt linna- või vallavalitsus algatab piiride väljaselgitamise menetluse kas ise või eraomandis oleva kinnisasja omaniku 2006. a 1. juuniks esitatud taotluse alusel. Sellise taotluse näol ei ole tegemist erastamisavaldusega, vaid menetluse algatamise taotlusega, mille käigus selgitatakse välja, kas maa vastab

§ 22lõikes 12 sätestatud nõuetele.

On oluline, et menetluse võib algatada ka valla- või linnavalitsus ise ning selliseks algatamiseks ei ole tähtaega kehtestatud. Seega on

§ 22

lg 12 alusel võimalik maad erastada ka juhul, kui ükski maatükiga piirnevate kinnisasjade omanikest ei ole

1. a
2. juuniks taotlust esitanud. Selline menetluskäik on kooskõlas Korra kehtestamise eesmärgiga, milleks on nn maaribade probleemi lahendamine, mis seisneb vajaduses likvideerida maareformi vead ehk leida omanik maatükkidele, mis on reformi käigus moodustunud kinnistute vahele mitmesugustel, peamiselt tehnilistel põhjustel (erineva plaani- ja kaardimaterjali ning erinevate mõõdistamisviiside kasutamise tõttu erinevatel aegadel), ning millele ei ole võimalik moodustada eraldi kinnistut. Oleks ebamõistlik jätta maaribade probleem lahendamata, kui maatükiga piirneva kinnisasja omanikud ei esitaks
3. a
4. juuniks taotlust menetluse algatamiseks. Seetõttu on menetluse algatamise õigus antud ka valla- ja linnavalitsustele. Kui

§ 22

lg 12 alusel oleks maa erastamise õigus vaid isikutel, kes on esitanud sellekohase taotluse

1. a
2. juuniks, ei oleks võimalik valla- või linnavalitsuse algatusel maa erastamist läbi viia. See poleks kooskõlas seaduse ja Korra kehtestamise eesmärgiga, sest nn maaribade probleem jääks lahendamata; 5

§ 22

lg 12 tunnustele, on tal õigus üksnes taotleda selle maa erastamist ja oma kinnisasjaga liitmist. Asjaolu, kas maatükk vastab

§ 22

lg 12 tunnustele, selgitatakse välja menetluse käigus, kus sellekohase hinnangu annab ja otsustuse teeb maavanem.

§ 22

lg 12 alusel avalduse esitamine on seega üksnes menetluse algatamine, mis ei anna isikule alust eeldada, et maa kuulub tingimata

§ 22

lg 12 alusel erastamisele või et maavanema loa saamise korral liidetakse maatükk üksnes tema kinnistuga. Praktikas esineb sageli olukordi, kus kinnisasjadega liitmiseks sobivat maad ei ole planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik ühendada ainult ühe piirneva kinnistuga.; 4) kaebus esitati Tallinna Maa-ameti toimingute peale ning kohus määras vastustajaks maaameti. Samas tunnistati kohtuotsusega õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse toimingud ning ettekirjutus tehti linnavalitsusele. Eelneva tõttu jääb ebaselgeks menetlusosaliste koosseis. HKMS § 45 lg 2 p 1 alusel on ringkonnakohtul õigus kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja taotlustest olenemata kohtulahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui kohus otsustas kolmanda isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja arutamisele halduskohtus ei kaasatud ja kelle kaasamine apellatsioonimenetluses ei võimalda asja kiiremini ja õigemini lahendada.

1. Kaebuse esitaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et Korra sätted on põhiseadusega vastuolus. Halduskohtu otsus on põhjendatud.
2. Kolmandad isikud apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud.
3. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil
4. märtsil toetasid vastustaja ja kolmandad isikud apellatsioonkaebust. Kaebuse esitaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetlusosalised andsid istungil nõusoleku jätkata apellatsioonkaebuse lahendamist kirjalikus menetluses.
5. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas I. Kohv menetluskulude väljamõistmise taotluse ja seisukoha Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendi kohaselt tuvastamist vajavate asjaolude suhtes, leides järgmist: 1) Maa-ameti esitatud tõenditega on tuvastatud Xxxxx x omaniku poolt seaduses märgitud tähtajaks

§ 22lg 12 alusel avalduse esitamine.

Kinnistu võõrandamisega läks vaidlusaluse maatüki erastamise nõudeõigus üle. Keegi peale endise omaniku ja kaebaja pole tähtajaks avaldust esitanud, mis tähendab, et nad loobusid nõudeõigusest; 2)

1. mail
2. a allkirjastasid Xxxxx xx õigustatud subjektid ja neli piirinaabrit piiriprotokolli. Xxxxx xa omanik piiriprotokolli allkirjastamisele ei ilmunud. Kui kutsutud isik piiride kättenäitamisele ja piiriprotokolli allkirjastamisele ei ilmu, loetakse piirid kättenäidatuks ning katastriüksus moodustatuks. Seega on tõendatud, et
3. juuniks
4. a oli selge, et Xxxxx xa ja Xxxxx xx vahele oli jäänud maa, mille erastamist oli võimalik taotleda

§ 22lg 12 alusel.

Kõigil piirinaabritel oli võimalik

1. juuniks
2. a esitada vaidlusaluse maa erastamisavaldus. Uute tähtaegade andmine on

-ga vastuolus ja kahjustab kaebaja õigusi ja huve. Asjaolu, et Xxxxx xx katastriüksus registreeriti maakatastris 6

§ 22lõike 12 alusel.

Riigikohus juhib sellega seoses tähelepanu tõsiasjale, et keskkonnaminister märgib põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses esitatud arvamuses, et Xxxxx xx katastriüksus registreeriti maakatastris alles

1. novembril 2006“.
2. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks tuvastada põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendis osutatud asjaolud, mis võimaldaksid võtta seisukoha halduskohtu poolt kohaldamata jäetud Korra sätete asjassepuutuvuses (I), seejärel lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (II). I
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud oluliseks selgitada välja A. Vilbo ja I. Kohvi väidetavalt esitatud avalduste sisu, millest sõltub, kas ja millal tekkisid kaebaja erastamismenetlusega seotud õigused. A. Vilbo on esitanud Tallinna Maa-ametile
4. juunil
5. a avalduse

§ 22lg 12 alusel Xxxxx x kinnistuga piirneva maa erastamiseks (tl 125).

I. Kohv on esitanud

1. augustil
2. a analoogilise avalduse (tl 126) ning lisanud sellele ka koopia plaanist, millest nähtuvad taotletava maa piirid (tl 127). Arvestades asjaolu, et kinnistu endine omanik oli esitanud avalduse

§ 22lg 12 alusel maa erastamiseks 1.

juunil 2006. a, tuleb asuda seisukohale, et kui A. Vilbol tekkisid nimetatud avalduse esitamisest mingid õigused, tuleb samast ajast ja samas mahus õigused lugeda tekkinuks ka tema menetlusõigusjärglaseks oleval I. Kohvil. Maareformis kohaldatakse põhimõtet, et vara võõrandaja poolt esitatud erastamisavaldus jääb vara uue omaniku suhtes kehtima, ning vara omandajalt eeldatakse vastavasisulise avalduse esitamist üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada (vt nt Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 22,

§ 40

lg 1 teine lause).

§ 22lõikest 12 tulenev erastamisõigus on seotud maaga, mis nn ribaga külgneb, ning seega on erastamisõiguse üleminek kooskõlas TsÜS §-ga 6. 7

§ 22lg 12 tunnustele vastav maa.

Seejuures on Riigikohus juhtinud tähelepanu keskkonnaministri väitele, et Xxxxx xx katastriüksus registreeriti maakatastris alles

1. novembril
2. Ringkonnakohtu poolt välja nõutud täiendavatest tõenditest nähtub, et maakatastrisse on Xxxxx xx katastriüksus kantud
3. novembril
4. a (väljavõte Maa-ameti kaardiserverist tl 136) ning Xxxxx xx kinnistu registriosa on avatud
5. veebruaril
6. a (kinnistusraamatu väljavõte tl 138).
7. Kuna Xxxxx xx kanti kinnistusraamatusse
8. veebruaril
9. a, ei olnud
10. juunil
11. a selle maatüki näol tegemist kinnisasjaga ja seetõttu ei saanud nimetatud ajaks olla ka üheselt selgunud, et Xxxxx x, Xxxxx xa ja Xxxxx xx kinnisasjade vahele on jäänud maa, millel ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja.

§ 22

lg 12 sätestab kõigi piirnevate kinnisasjade omanike õiguse taotleda sättes märgitud tunnustele vastava maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Sellest järeldub, et avalduse esitamise ajal peab taotletav maa olema ümbritsetud kinnisasjadest. Alles siis, kui ümbritsevate maade suhtes on maareform lõppenud ja maad kinnistatud, on võimalik asuda seisukohale, et kinnisasjade vahele on jäänud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk, mis tuleks nn ribade probleemi lahendamiseks kinnisasjaga/kinnisasjadega liita. Kuna I. Kohvi menetlusõiguseellase poolt

§ 22

lg 12 alusel avalduse esitamise hetkel ei olnud vaidlusalune erastamiseks taotletav maa kinnisasjadest ümbritsetud (Xxxxx xx maatüki suhtes oli maareform pooleli), oli avaldus enneaegne, ning sõltumata sellest, et avaldus esitati

§ 40

lg 1 neljandas lauses sätestatud ajaks, ei saa sellise avalduse esitamine anda talle vaidlusaluse maa erastamisel teiste piirnevate kinnisasjade omanike ees mingeid eeliseid. Kui asuda seisukohale, et eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa erastamist oma kinnisasjaga liitmiseks saab taotleda ka olukorras, kus taotletav maa pole tervikuna kinnisasjadest ümbritsetud, ning et sellise avalduse nii-öelda igaks juhuks esitamisega saavutaks taotleja eelise, seaks see taotlejaga võrreldes põhjendamatult halvemasse olukorda isikud, kelle puhul ei ole maareform veel lõppenud ja kinnisasja tekkinud, kuid kelle tulevase kinnisasjaga oleks samuti võimalik nn riba kas tervikuna või osaliselt liita. Sellised isikud jääksid

§ 22

lg 12 alusel maa erastamise võimalusest ilma üksnes põhjusel, et nn riba teise naabri/naabrite puhul on suudetud maareform viia lõpule kiiremini. Iseseisva kasutamisvõimaluseta maa oma kinnisasjale liitmiseks erastamise õigus ei saa sõltuda maareformi kulgemise erinevast kiirusest. Põhjusel, et sõltumata

1. juunil
2. a avalduse esitamisest ei ole kaebajal kolmandate isikute ees eelisõigust vaidlusalust maad erastada (enneaegselt esitatud avaldusest tema erastamisõiguse ulatus ei sõltu), pole Korra sätted, mis võimaldavad anda kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele ühekuulise tähtaja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa oma kinnisasjaga liitmiseks erastamise avalduste esitamiseks, vaidluse lahendamisel otsustava tähtsusega.
3. Kui asuda seisukohale, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määruses ei ole olukorrana, kus saaks üheselt selguda, „et Xxxxx x, Xxxxx xa ja Xxxxx xx kinnisasjade vahele oli jäänud maa, millest ei olnud võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, mille erastamist oli võimalik taotleda

§ 22

lõike 12 alusel“, peetud tingimata silmas Xxxxx xx kinnisasja tekkimist, ning et

§ 22lõike 12 alusel saab kinnisasja omanik erastamist taotleda ka enne, kui taotletav maatükk on kinnisasjadest 8

-s ja Korras sätestatud eeltoimingud. Korra

1. peatükis „Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise eeltoimingud“ märgitakse läbivalt, et eeltoimingud teeb linna- või vallavalitsus, samas pole täpsustatud, kas silmas peetakse linna- või vallavalitsust asutusena või KOKS § 4 mõttes omavalitsusorgani – volikogu poolt moodustatava täitevorganina. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Korras peetud linna- või vallavalitsusena silmas omavalitsusorganit muude kui Korra § 7 lõikes 7 ja ka § 6 lõike 7 kolmandas lauses märgitud eeltoimingute sooritajana. Korra § 7 lõike 7 kohaselt kinnitab linna- või vallavalitsus oma korraldusega erastatava maaüksuse nime/aadressi, sihtotstarbe, pindala ja maa maksustamishinna. Kuna KOKS § 7 lg 2 kohaselt on valitsusel õigus anda üksikaktidena korraldusi, tuleb asuda seisukohale, et Korra § 7 lõikes 7 märgitud eelhaldusakti on volitatud andma linna- või vallavalitsus kui omavalitsusorgan KOKS § 4 mõttes. Korra § 6 lg 7 käsitleb olukorda, kus taotleja ei nõustu piiride kulgemise ettepanekuga ja esitab motiveeritud vastuväited. Kord näeb ette, et kui vastuväiteid ei ole võimalik arvestada, kinnitab linna- või vallavalitsus oma otsusega piiride kulgemise ettepanekud, näidates otsuses ära põhjused, miks vastuväiteid ei ole võimalik arvestada ja millistel kaalutlustel on piirid määratud. Sellist õiguslikult siduvat otsust on kohtupraktikas käsitatud haldusakti, täpsemalt eelhaldusaktina (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-78-06 p 12). Ehkki KOKS kohaselt on valla- ja linnavalitsuse üksikaktid korraldused, peab määruse andja ringkonnakohtu hinnangul Korra viidatud sättes otsuse puhul silmas linna- või vallavalitsuse kui omavalitsusorgani üksikakti. Ringkonnakohus 10