järgi hüvitist ühe kuu ametipalga ulatuses seoses teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisega. Kagu Piirivalvepiirkonna kirjaga 29.05.2008 nr 3.1.-7/1206-2 vastati Tarmo Riimandile, et hüvitust ei maksta, kuna vastav nõue on aegunud. Vastuse kohaselt hakkas hüvitise nõude 1 esitamise ühekuuline tähtaeg kulgema hiljemalt palga maksmise päevast s.o 10.02.2008 alates, kuid nõue oli esitatud enam kui kolm kuud hiljem. 18.06.2008 esitas Tarmo Riimand uue ettekande Kagu Piirivalvepiirkonna staabiülemale, milles leidis, et nõue ei ole aegunud ja palus avaldus läbi vaadata ja maksta välja hüvitus ühe ametipalga suuruses summas seoses teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisega. Kagu Piirivalvepiirkond 15.07.2008 kirjaga nr 3.1-7/1206-4 jättis taotluse rahuldamata. 27.08.2008 esitas Tarmo Riimand kaebuse halduskohtule. Kaebaja taotlus ja põhjendused Tarmo Riimand taotleb, et kohus kohustaks vastustajat vastavalt
§-le 41 välja maksma talle tema nimetamise tõttu teises paikkonnas asuvale ametikohale hüvitist ühe kuu ametipalga ulatuses. Kaebaja märgib, et vastustaja keeldumisest maksta hüvitust ühe kuu ametipalga ulatuses, sai ta teada 4.augustil 2008.a., mil ta tööle läks ja laualt oma nimega ümbriku leidis. Avaliku teenistuse seaduse § 41 kohaselt makstakse riigiametniku nimetamisel teises paikkonnas asuvale ametikohale hüvitusena ühe kuu ametipalk. Nimetatud sättes ei ole hüvituse maksmist seatud sõltuvusse elukohavahetusest. Kuna Tarmo Riimand viidi üle Viljandimaalt Mõisaküla piirivalvekordonist Tartu piiripunkti s.t. teise paikkonda, pidi vastustaja maksma ka
T.Riimand ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta oleks pidanud hiljemalt palga maksmise päevast arvates ühe kuu jooksul pöörduma kohtusse, et saada hüvitust.
1 sätestatud ühekuuline kaebetähtaeg hakkaks kulgema siis, kui ametnik esitab halduskohtule kaebuse teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Kaebuse esitaja üleviimise käskkiri oli seaduslik, seega polnud seda vaja vaidlustada. Ka ei näe seadus ette, et
Teise paikkonda üleviimisel oleks pidanud vastustaja maksma üleviidavale ametnikule
Kuna seda tehtud ei ole, siis on vastustaja viivituses. Viivituse korral ei hakkagi ükski tähtaeg kulgema ja niikaua kui isikul materiaalõigusest tulenevalt nõudeõigus toimingule, on seda võimalik ka protsessuaalselt realiseerida. Käesolevas asjas on kaebuse esitamise tähtaegsuse osas oluline ka see, et vastustaja keeldumisest talle maksta
Vastustaja vastuväited Vastustaja kaebust ei tunnista. Kagu Piirivalvepiirkond on seisukohal, et juhindudes
lõikest 1 oli kaebajal teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste, otsuste ning sooritatud toimingute peale õigus esitada kaebus ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Antud juhul on kaebus esitatud tähtaega rikkudes. Üldjuhul loetakse õiguste rikkumisest teadasaamise päevaks päev, millal isikule sai haldusakt teatavaks, või päev, mil pidi sooritatama toiming. Kagu Piirivalvepiirkonna ülema 31.12.2007 käskkirja nr 1235P tutvustati T. Riimandile 03.01.2008.a. Käskkirjas puudus märge hüvituse maksmise ja selle suuruse kohta piirivalveametnikule
2 Hüvituse väljamaksmise aluseks oleva käskkirjaga tutvumisel 03.01.2008a. ja selles hüvituse suuruse ja väljamaksmise aja kohta teabe puudumisest pidi T. Riimand teada saama, et ametiasutus ei ole võtnud endale kohustust hüvitise maksmiseks, millest viimane pidi järeldama ka oma õiguste rikkumist. Osundatud käskkirjaga mittenõustumisel pidi T. Riimand
lõikest 1 tuleneva ühekuulise tähtaja jooksul pöörduma kaebusega halduskohtusse, vaidlustama käskkirja osas, milles see ei vasta Vabariigi Valitsuse 9.01.1996.a määrusele nr 5 (edaspidi Määrus) ja nõudma hüvituse väljamaksmist
T. Riimand ei esitanud ettenähtud tähtajal kaebust halduskohtule, kuigi alates 03.01.2008a., s.o. käskkirjaga tutvumise päevast, pidi tal olema teada, et ametiasutus ei ole võtnud endale kohustust talle hüvituse maksmiseks. Veelkordse kinnituse selle kohta, et välja antud käskkiri ilma teabeta hüvituse väljamaksmise kohta tegelikult võibki rikkuda T. Riimandi õigust hüvituse saamiseks, sai T. Riimand ka hiljemalt 10.02.2008, mil tema arveldusarvele laekus ainult jaanuarikuu palk, kuid mitte hüvitus
Seega, kui Kagu Piirivalvepiirkond oleks võtnud endale kohustuse hüvituse väljamaksmiseks, oleks alates 05.01.2008a. teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamise eest ettenähtud hüvituse väljamaksmine toimunud jaanuarikuu palga maksmise päeval, s.o. hiljemalt 10.02.2008a. Ametnik ei olnud hoolas ega kasutanud õigeaegselt kohaseid õiguskaitse võimalusi, kuigi rikkumise olemasolu pidi talle olema teada juba 03.01.2008a., s.o. üleviimise käskkirjaga tutvumise päevast. Kaebuse esitamine halduskohtule 26.08.2008a. on toimunud seaduses ettenähtud tähtaja rikkumisega. Määruse kohaselt on hüvituse maksmise aluseks üleviimise käskkiri. Määrusest ei tulene, et hüvituse maksmise eelduseks on ametniku enda vastavasisuline taotlus. Seega ei saa kaebaja 22.05.2008a. ettekannet hüvituse väljamaksmiseks hinnata kui hüvituse väljamaksmise alusdokumenti. Sellest tulenevalt ei ole ka Kagu Piirivalvepiirkonna ülema vastus 29.05.2008a. nr 3.1.-7/1206-2 T. Riimandile hinnatav HKMS § 9 lõikes 2 ettenähtud keeldumise otsuse teatavakstegemisena, vaid kirjavahetusena T. Riimandiga. Riigikohtu halduskolleegium on oma 9.03.2004a. lahendis nr 3-3-1-11-04 rõhutanud, et palga maksmist puudutatavates küsimustes tuleb ka ametnikel endil üles näidata hoolsust, et võimalikult väikese viivitusega avastada palga ebaõigest maksmisest tulenev õiguste rikkumine ning kasutada õigeaegselt kohaseid õiguskaitse võimalusi. Sisuliselt saab eelneva riigikohtu seisukoha palgaküsimuses kanda üle ka hüvituse väljamaksmise küsimusele, s.t. ametnik peab ise näitama üles head tahet ja hoolsust ametiasutuse teavitamisel. Kui ametnik ei ole hoolas ning ei teata rikkumisest mõistliku ajajooksul peale selle avastamist, ega pöördu nõudega kohtusse, siis isiku nõue aegub. See tähendab, et isikul on võimalik esitada nõue, kuid kohustatud isik võib keelduda nõuet täitmast, väites, et see on aegunud. T. Riimand ei näidanud üles hoolikust ega nõudnud õigeaegselt hüvituse maksmist. Eeltoodud põhjendustel on vastustaja seisukohal, et T. Riimandi teenistusalases küsimuses 26.08.2008a. esitatud kaebus halduskohtule teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamise eest hüvituse väljamaksmise nõudes, on esitatud
Kohtu põhjendused ja otsus Kohus on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. I Kaebuse tähtaegsus 3 Vastustaja on oma vastuses esitanud seisukoha, et Tarmo Riimand on esitanud kaebuse kohtusse tähtaega rikkudes, mistõttu tuleb asjas menetlus lõpetada HKMS § 12 lg 3 alusel. Vastustaja osundab asjaolule, et tulenevalt
lõikest 1 on teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste, otsuste ning sooritatud toimingute peale õigus esitada kaebus kohtusse ühe kuu jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste või vabaduste rikkumisest. Vastustaja märgib, et
lõikes 1 sätestatud ühekuuline tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks algas kaebuse esitajal piirivalvepiirkonna ülema 31.12.2007 käskkirja tutvustamisest, s.o. 03.01.2008 ja lõppes 03.02.2008.a. Kaebus halduskohtusse esitati alles 26.06.2008, seega tähtaega rikkudes. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. Kohus on seisukohal, et Tarmo Riimandi kaebus on esitatud tähtaegselt, jäädes kaebuse tähtaegsuse osas kohtu 15.09.2008 määruses toodud põhjenduste juurde. Antud kaebuse puhul on tegemist avaliku teenistuja kohustamiskaebusega
Tegemist on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega, mille lahendamine on halduskohtu pädevuses.
lg 1 sätestab, et tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd sama seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Avaliku teenistuse seaduses endas puudub palga ja hüvituse arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon, seda ei täpsusta ka Piirivalveteenistuse seadus.
S) sätestatud korras. Tulenevalt PalS §-st 38 lahendatakse Palgaseaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras. PalS § 34 sätestab, et kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses (ITVS) ettenähtud korras. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks üldjuhul neli kuud. Seejuures on ITVS § 6 lg 3 kohaselt palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Antud juhul ei ole tegemist palga mõiste alla kuuluva väljamaksega vaid eraldi hüvituse maksmise nõudega. Seetõttu lähtub kohus T.Riimandi kaebuse tähtaegsuse hindamisel individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest, mille § 6 lõike 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Vastavalt ITVS § 7 lõikele 1 nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. ITVS § 7 lg 1 seob nõude esitamise tähtaja alguse sellega, millal töötaja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Vastustaja vastuse kohaselt pidi kaebaja oma õiguste rikkumisest teada saama 03.01.2008, kui kaebajale tutvustati üleviimise käskkirja. Sellest pidi kaebuse esitaja aru saama, et ametiasutus ei ole võtnud endale kohustust hüvituse maksmiseks. Vastustaja osundab ka, et kinnituse hüvituse mittemaksmise kohta pidi T.Riimand saama hiljemalt 10.02.2008, mil tema arveldusarvele laekus jaanuarikuu palk, kuid mitte hüvitust
Kohus vastustaja seisukohtadega ei nõustu. Kaebuse esitaja sai asjaolust, et talle ei maksta
ettenähtud hüvitust, teada vastustaja 29.05.2008 keelduvast kirjast, mitte vastustaja 4 31.12.2007 käskkirja nr 1235P kättesaamisel, so 03.01.2008.a. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et kaebuse esitaja õigusi ei rikkunud ülema 31.12.2007 käskkiri tema üleviimise kohta ja ta ei pidanud seda käskkirja 1 kuu jooksul vaidlustama. Kaebuse esitaja oli nõus üleviimisega, muid asjaolusid selles käskkirjas reguleeritud ei olnud.
märgib, et teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamise korral makstakse riigiametnikule hüvitusena ühe kuu ametipalk, sätestamata, millal see tuleb välja maksta. Kaebuse esitamise tähtaja arvutamist ega õiguste rikkumisest teada saamist ei saa seostada ka palga maksmise päevaga (10.02.2008), kuna
ei sätesta, et hüvitis seoses riigiametniku nimetamisega teises paikkonnas asuvale ametkohale makstakse ja tuleb välja maksta esimesel palgapäeval peale teisele ametikohale üleviimist. Vabariigi Valitsuse 09.01.1996.a määruse nr 5 „Riigiametniku teises paikonnas ametikohale nimetamisel ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulude hüvitamise korra kinnitamine“ punkt 3 sätestab, et ühekordse hüvitise maksmise aluseks on riigiametniku ametisse nimetamise käskkiri (korraldus). Sõidu- ja varaveokulud tasutakse maksedokumentide alusel. See tähendab, et ametniku ametisse nimetamise käskkirjast tulenevalt tekib ametnikul õigus saada ühekordset hüvitist ja riigiasutusel tekib kohustus nimetatud hüvitis ametnikule maksta. Ka selles määruses ei ole sätestatud hüvitise väljamaksmise aega, pole märgitud kas hüvitus makstakse kümne päeva, ühe kuu või kolme kuu jooksul ning millisest tähtajast alates, kas üleviimisest alates või üleviimise käskkirja teatavaks tegemisest arvates. Ühekordse hüvitise väljamaksmine võib olla märgitud samas käskkirjas, kuid võib olla reguleeritud ka eraldi käskkirjaga. Ka sõidu- ja varaveokulude saamise õigus tekib nende kuludokumentide esitamise korral ehk nende alusel, kuid nende väljamaksmiseks tuleb ikkagi välja anda konkreetne käskkiri või korraldus. Antud juhul saab järeldada, et Kagu Piirivalvepiirkond, teades ise, et just teisele ametikohale nimetamise käskkirjas tuleb reguleerida ka hüvitise maksmine või mittemaksmine, kuid jättes selle tegemata, hiljem aga põhjendades hüvitise mittemaksmist nõuete aegumisega, on teadlikult püüdnud vältida hüvituse maksmist. Lisaks märgib kohus, et HKMS ei näe üldse võimalust menetlust lõpetada või jätta asi läbivaatamata nõude aegumise tõttu. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kuna õigusaktides ei ole määratud, millise tähtaja jooksul tuleb ametnikule teise paikkonda ametisse nimetamise korral ühekordne hüvitus välja maksta, pöördus kaebuse esitaja põhjendatult 22.05.2008 ise vastustaja poole hüvituse väljamaksmise taotlusega. Põhjendamatud on seejuures vastustajapoolsed etteheited kaebuse esitajale, et viimane ei ole üles näidanud head tahet ja rikkunud hoolsusnõuet ega pole vastustajat õigeaegselt teavitanud oma õiguste rikkumisest. Kui vastustaja oli teadlik hüvituse väljamaksmise kohustusest, siis tuli see ka õigeaegselt välja maksta, mitte jääma lootma taotluste võimalikele aegumistele. II Kagu Piirivalvepiirkonna kohustusest hüvitise väljamaksmiseks. Antud asjas on vaidlusaluseks küsimuseks
kohaldamine, s.o kas kaebuse esitajal on õigus saada teisele ametikohale nimetamise eest hüvitust ühe kuu ametipalga ulatuses ja kas sellest tulenevalt on vastustajal kohustus kaebajale nimetatud hüvitis välja maksta.
sätestab, et teises paikonnas asuvale ametikohale nimetamise korral makstakse riigiametnikule hüvitusena ühe kuu ametipalk uuel ametikohal, kui see on suurem riigiametniku viimasest ametipalgast. Kui ametipalk uuel ametikohal on väiksem riigiametniku viimasest ametipalgast, siis makstakse hüvitusena riigiametniku viimase 5 ametipalga suurune summa. Lisaks hüvitatakse ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras. Piirivalveteenistuse seadus (PvTS), mis sätestab piirivalveteenistuse korralduse ja piirivalveametnike õigusliku seisundi, ise piirivalveametnike teise paikkonda üleviimisel hüvituse maksmist ei reguleeri. PvTS § 1 lg 2 kohaselt laieneb piirivalveteenistusele avaliku teenistuse seadus PvTS-st tulenevate erisustega. Mõistet „teine paikkond“ ei ava ei Avaliku teenistuse seadus“ ega Piirivalveteenistuse seadus. Kuid tõlgendades
tervikuna, saab järeldada, et teise paikkonda asuvale ametikohale nimetamine peaks kaasa tooma ametniku elukoha vahetuse, kuna selles on kirjas, et lisaks hüvitatakse ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulud. Ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulude hüvitamine saab toimuda ainult elukoha vahetuse tulemusena. Piirivalveteenistuse seaduse § 31 lg 1 lubab piirivalveametnikku viia teisele ametikohale ilma tema nõusolekuta ainult siis, kui see ei too kaasa elukohavahetust. Seega saab
TS § 31 lg 1 koosmõjust järeldada, et piirivalveametnik on teises paikkonnas asuvale ametikohale, mis annab aluse hüvituse saamiseks, nimetatud siis, kui see toob kaasa või on kaasa toonud ametniku elukoha vahetuse. Piirivalveteenistus on avaliku teenistuse eriliik, seega saab piirivalveametnike suhtes kohaldada Avaliku teenistuse seadusest tulenevat regulatsiooni Piirivalveteenistuse seadusest tulenevate erisustega. Kohus on seisukohal, et piirivalveametniku nimetamisega teises paikkonnas asuvale ametikohale on tegemist ainult siis, kui sellest on tulenenud piirivalveametniku elukoha vahetus. Tulenevalt piirivalveteenistuse eripärast ei saa piirivalveametniku igat teisele ametikohale nimetamist lugeda automaatselt teise paikkonda ametisse nimetamiseks. Et lugeda piirivalveametnik nimetatuks ametisse teises paikkonnas asuvale ametikohale, peab see kaasa tooma elukoha vahetuse. Kagu Piirivalvepiirkonna ülema 31.12.2007 käskkirjaga viidi kaebuse esitaja alates 05.01.2008 Mõisaküla piirivalvekordonist üle Tartu piiripunkti vanempiirivalvuri ametikohale. Kaebuse esitaja selgituse kohaselt ei ole ta seoses üleviimisega elukohta vahetanud. Tema elukohaks elanikeregistri järgi on endiselt Pärnu linn, Aia 11-8. Seega ei toonud T.Riimandi nimetamine teenistusse Tartu piiripunkti kaasa tema elukoha vahetust, mis on eeldus vaidlusaluse hüvituse maksmiseks. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud 1850 krooni. Kagu Piirivalvepiirkond menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebuse esitaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Eda Muts kohtunik 6 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.