← Eesti

3-08-451/26

Obsah (6)§ 84§ 891§ 59§ 118§ 135§ 160

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-4

§ 84

lg 2, § 85 lg 1 p 5 ja § 118 lg 2 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine usalduse kaotamise tõttu. Sama käskkirjaga tehti M. Mäekerile

§ 891

lg 1 ja § 892 lg 1 alusel ettepanek hüvitada Taimetoodangu Inspektsioonile tekitatud 40 911 krooni suurune kahju. Käskkiri tehti M. Mäekerile teatavaks

  1. veebruaril
  2. a ning teenistussuhe lõpetati temaga
  3. veebruaril
  4. a. Käskkirja põhjendused: 1) Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori
  5. novembri
  6. a käskkirjaga nr 1.6-1/473 maksti teiste hulgas tulemustasu ka peadirektor M. Mäekerile 1,5 ametipalga ulatuses summas 45 260 krooni. Vabariigi Valitsuse
  7. jaanuari
  8. a määruse nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine
  9. aastal“ § 4 lõike 4 järgi kõikidele teenistujatele ühesuguse põhimõtte alusel makstavaid ühekordseid lisatasusid ja kõikidele teenistujatele § 3 lõikes 4 nimetatud kollektiivse panuse korral makstavat lisatasu makstakse samal alusel ka asutuse juhile.
  10. aasta II poolaasta tegevuskava täitmisel osalesid kõik teenistujad, mis õigustab neile ja ka peadirektorile 0,5 ametipalga suuruse tulemustasu määramist ning seega on käskkiri peadirektorile 15 087 krooni suuruse tulemustasu määramise osas õiguspärane. Käskkiri on aga õigusvastane osas, millega peadirektor määras endale tulemustasu 1 ametipalga (30 173 krooni) ulatuses, sest tal puudus õiguslik võimalus hinnata enda individuaalset panust või initsiatiivikust. M. Mäekeri selgitustest ja asutuse tulemustasu määramise põhimõtetest nähtuvalt arvestati 1 ametipalga suuruse tulemustasu määramisel iga töötaja, sealhulgas peadirektori individuaalset panust ning peadirektori individuaalseks panuseks loeti asutuse arendamist, jätkusuutlikkuse tagamist, riskide maandamiseks riskide hindamise protsessi eestvedamist. Käesoleva käskkirja eelnõule on M. Mäeker esitanud vastuväite, et ta on niimoodi tulemustasu maksnud kogu aeg, seda pole talle ette heidetud ja ka varasema distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole tulemustasu maksmist loetud distsiplinaarsüüteoks.
  11. juuni
  12. a käskkirjaga tulemustasu maksmist ei loetud distsiplinaarsüüteoks, sest otsus hinnati õiguspäraseks küsimuses, kas tulemustasu on makstud kõigile teenistujatele ühtse põhimõtte järgi, kui mõnele ei ole seda makstud. Kuna üksikute teenistujate väljajätmine oli põhjendatud, ei nähtud tulemustasu maksmises sel viisil peadirektori süütegu; 2) Taimetoodangu Inspektsioon tasus õigusabi osutamise eest OÜ-le Advokaadibüroo Jaak Oja 10 738 krooni. Nimetatud advokaadibüroo esindab M. Mäekerit kaebuses Põllumajandusministeeriumi vastu. M. Mäekeri seletuse kohaselt tasuti advokaadibüroole Taimetoodangu Inspektsiooni poolse seletuskirja (
  13. novembri
  14. a kiri nr 1.6-14/70-1) konsultatsiooni ja vormistamisega seotud juriidilise abi eest. Nimetatud kirjaga esitas M. Mäeker seletuse põllumajandusministri
  15. veebruari
  16. a käskkirjas nr 219 toodud asjaolude kohta. Seda seletust küsis minister M. Mäekerilt tema distsiplinaarasja menetlemise raames. Minister ei küsinud inspektsiooni seisukohta, vaid isiku enda seletust. Seega puudus igasugune alus tellida õigusabi inspektsioonile. Kui M. Mäeker vajas seletuse koostamiseks õigusabi, pidanuks ta selle eest maksma oma isiklikust rahast, mitte riigieelarvest. M. Mäekeri poolt käesoleva käskkirja eelnõule esitatud vastuväide, et õigusabi telliti seoses teenistusliku järelevalve tulemustes sisalduvate märkustega, vältimaks peadirektori poolt ebaõigete otsuste tegemist teiste inspektsiooni teenistujate suhtes, ei ole usutav, sest M. Mäeker on eelnevalt kinnitanud, et õigusabi kasutati seoses vastuskirja koostamisega põllumajandusministrile, minister oli aga küsinud oma kirjaga vastuseid just M. Mäekeri distsiplinaarasja raames; 3) M. Mäekeri distsiplinaarsüüteod seisnevad kokkuvõtvalt selles, et ta kasutas õigusvastaselt riigi rahalisi vahendeid tasumaks enda õigusabi eest 10 783 krooni ja määras endale õigusvastaselt tulemustasu 30 173 krooni. Seeläbi kahandas ta riigi võimet täita vastava summa arvelt haldusülesandeid ja tekitas 40 911 krooni suuruse kahju; 3

(17)3-08-1220 4)

§ 59

lg 1 kohustab peadirektorit täitma oma teenistuskohustusi täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused tulevad seadustest, määrustest ja muudest õigusaktidest. Taimetoodangu Inspektsiooni põhimääruse § 10 p 14 kohaselt peadirektor kasutab inspektsiooni valduses olevat riigivara ja rahalisi vahendeid, tagades nende sihipärase ja otstarbeka kasutamise.

§ 84

p 2 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine. M. Mäekeri selgitustest tuleneb, et tema süü esineb tahtluse vormis. Ministeerium ei arvesta karistuse määramisel varasemat karistust, mille õiguspärasuse üle käib kohtuvaidlus. M. Mäekeri mõlemad teod on suunatud isikliku kasu saamisele riigi arvelt. Tema teod näitavad oma iseloomult seda, et M. Mäekeri jaoks on riigi huvid ja isiklikud huvid segamini, kusjuures viimased prevaleerivad esimeste üle. Seetõttu puudub tema vastu usaldus. Tema ametikohal jätkamise lubamise korral oleks riigieelarveliste vahendite sihipärane ja otstarbekas kasutamine jätkuvalt ohus. Neist argumentidest lähtudes on valitud karistuseks teenistusest vabastamine.

  1. Mart Mäeker esitas
  2. märtsil
  3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti tunnistada põllumajandusministri
  4. veebruari
  5. a käskkiri nr 2.2-2/12 seadusevastaseks ja tühistada, ennistada kaebaja Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori ametikohale ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse põhjendused: 1) kaebajale on üksteisele järgnevad distsiplinaarkaristused määratud otsitud põhjustel ning jätkuks erimeelsustele KVS kohaldamisel ja Taimetoodangu Inspektsiooni otsusele kaitsta oma positsiooni vastuväidete esitamisega ministeeriumi auditile; 2) kaebaja ei ole endale õigusvastaselt tulemustasu määranud. Lisatasu makstakse ühesuguste põhimõtete alusel nii teenistujatele kui ka asutuse juhile. Samadest põhimõtetest lähtudes maksti peadirektorile tulemustasu ka
  6. aastal. Ministeeriumi ja Riigikontrolli auditites ei tuvastatud peadirektorile tulemustasu maksmisel seaduserikkumisi. Kohaldatud lisatasu maksmise alused on
  7. aasta omadega sisuliselt samad; 3) ebaõige on süüdistus, et kaebaja on kasutanud riigi rahalisi vahendeid talle endale osutatud õigusabi eest tasumiseks. Ministeeriumi auditi sisuks ei olnud kaebaja süüdistamine süütegudes, vaid kahtluse alla seati Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalvetöö õigsus KVS § 25 kohaldamisel. Auditis leiti, et inspektorite toimingud on käsitletavad korruptiivse teona ja muud süüdistused tulenesid sellest arusaamast. Inspektsiooni juriidilise osakonna juhatajal puudub kõrgem juriidiline haridus ning seetõttu oli vaja pöörduda advokaadibüroo poole õigusliku hinnangu saamiseks. Inspektsiooni eelarves on ette nähtud vahendid õigusabi eest tasumiseks. Asjatundlik juriidiline abi võimaldas inspektsioonil vältida inspektorite vastutusele võtmist neile süüks pandud tegude eest ning asutus vältis asjatuid kohtuvaidlusi inspektoritega. Seletuskiri koos ministri nõutud inspektsiooni vastuväidetega auditile esitati
  8. novembril
  9. a ning advokaadibüroo arve esitati
  10. detsembril
  11. a. Süüdistus kaebajale esitati
  12. detsembril
  13. a, mil talle tutvustati ministri
  14. detsembri
  15. a käskkirja. Distsiplinaarkaristuse vaidlustamiseks sõlmis kaebaja advokaadibürooga lepingu
  16. detsembril
  17. a ning tasus isiklikult talle osutatud õigusabi eest
  18. veebruaril
  19. a; 4) isegi kui kaebaja on toime pannud õiguserikkumise, ei ole talle määratud karistus proportsionaalne. Käskkiri ei sisalda muid kaalutlusi kui see, et väidetavalt on kaebaja tekitanud riigile kahju. Arvestatud pole senist laitmatut teenistust. Kindlasti ei ole tulemustasu maksmine kvalifitseeritav kaebaja pahatahtlusena, sest tulemustasu maksmisel peeti kinni vastustaja poolt aktsepteeritud senisest praktikast. Kvalifitseeritud õigusabi kasutamine oli kogu asutuse huvides. 4

(17)3-08-1220
  1. Eesti Vabariik Põllumajandusministeeriumi kaudu esitas
  2. märtsil
  3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti mõista Mart Mäekerilt Eesti Vabariigi kasuks välja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju 40 911 krooni (haldusasi nr 3-08-526). Kaebuse põhjendused: 1) M. Mäeker tekitas kahju, makstes endale õigusliku aluseta
  4. novembri
  5. a käskkirja alusel lisatasu 30 173 krooni. Poole ametipalga ulatuses lisatasu maksmine oli õiguspärane, kuid 1 ametipalga ulatuses õigusvastane. Asutuse juhi kohustuseks on enda kurssi viimine vajalike õigusaktidega. Tulemustasu reguleeriv määrus on piisavalt selge ja arusaadav ning sellest mitte juhinduda saab ainult tahtlikult; 2) M. Mäeker kasutas õigusvastaselt riigi rahalisi vahendeid, tasudes talle osutatud õigusabi eest inspektsiooni arvelt 10 738 krooni. Antud advokaadibüroo esindab M. Mäekerit haldusasjas nr 3-08-
  6. Õigusabi kasutas M. Mäeker ministrile seletuskirja koostamiseks. Minister küsis M. Mäekerilt seletust distsiplinaarasjas, mitte inspektsiooni seisukohta; 3) kahju hüvitamise ettepanekule ei ole M. Mäeker tähtaegselt vastanud.
  7. Tallinna Halduskohtu
  8. oktoobri
  9. a protokollilise määrusega liideti haldusasjad nr 308-451 ja 3-08-526 ühte menetlusse.
  10. Tallinna Halduskohtu
  11. oktoobri
  12. a otsusega jäeti Mart Mäekeri kaebus rahuldamata ja rahuldati Eesti Vabariigi kaebus. Mart Mäekerilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks kahju katteks 40 911 krooni. Poolte menetluskulud jäeti nende endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Põllumajandusministeerium on
  13. novembri
  14. a pöördumises M. Mäekeri poole märkinud, et ministri
  15. novembri
  16. a käskkirjas toodud asjaoludest selguvad M. Mäekeri tegevuses

§ 84

sätestatud distsiplinaarsüüteo tunnused, ning palunud esitada kirjaliku seletuse käskkirjas nr 219 toodud asjaolude kohta. M. Mäeker esitas kirjaliku selgituse. Põllumajandusministri

  1. novembri
  2. a käskkirjas nr 219 tehti kokkuvõte
  3. oktoobri
  4. a käskkirjaga nr 193 algatatud teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud asjaolude kohta. Järelevalve algatati peadirektori poolt antud aktide ja tehtud toimingute kohta.
  5. novembri
  6. a käskkirjas märgitud asjaolude kohaselt oli järelevalve algatamise aluseks võimalik huvide konflikt Taimetoodangu Inspektsiooni ametiisikute tegevuses ning sellest tulenevalt peadirektori poolt talle pandud järelevalve kohustuse mittenõuetekohane täitmine ja KVS-st tulenevate kohustuste täitmata jätmine. Käskkirjas toodud asjaolude kirjelduse kohaselt olid vaatluse all peadirektori toimingud ja käskkirjad seoses peadirektorile esitatud ettepanekutega riikliku järelevalve korras ametnike poolt teostatud toimingute hindamisel. Käskkirjas märgiti, et inspektsiooni järelevalve osakonna ametnike tegevuse üle teostab järelevalvet inspektsiooni peadirektor, ning leiti, et käskkirjas kirjeldatud faktilistest asjaoludest tulenevalt pidi peadirektor järelevalve teostamise kohustuse nõuetekohasel täitmisel algatama käskkirjas kirjeldatud juhtumite osas teenistusliku järelevalve/distsiplinaarmenetluse inspektsiooni ametnike tegevuse kohta ja teatama teatavaks saanud korruptiivsest teost KVS-s nimetatud ametiisikutele. Käskkirjas tuvastati, et inspektsioonis puudus ametnikele kehtestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangutest kinnipidamise kontrollimiseks vastav töökorraldus. Töökorralduse loomise kohustus oli peadirektoril. Käskkirjas tehti kindlaks, et peadirektoril puudus õiguslik alus maksta endale
  7. juuni
  8. a käskkirja alusel ühekordset lisatasu. Käskkirja kohaselt ei täitnud peadirektor talle õigusaktidega pandud järelevalve kohustust. Käskkirjaga tehti peadirektorile ettekirjutus viia käskkirjas nimetatud käskkiri kooskõlla kehtivate nõuetega ja viivitamatult teatada 5

(17)3-08-1220 käskkirjas nimetatud korruptiivsetest tegudest uurimisorganitele. Ministri
  1. novembri
  2. a käskkirja ei ole vaidlustatud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga. Käskkirja sisust tulenevalt on selles hinnatud peadirektori toiminguid ja vastuvõetud haldusakte talle õigusaktidega pandud järelevalve kohustuste täitmisel, mitte Taimetoodangu Inspektsiooni ametnike järelevalvetöö õigsust. Hinnates käskkirjas toodud järeldusi, ei olnud probleem mitte selles, et peadirektor jättis ametnikud distsiplinaarkorras karistamata, vaid selles, et peadirektor ei selgitanud, hinnanud ega kontrollinud nõuetekohases menetluses, kas talle esitatud teave võis või pidi kaasa tooma teatud õiguslikud tagajärjed. Põllumajandusminister küsis seletust peadirektori tegevuses tuvastatud distsiplinaarsüüteo kohta, mitte inspektsiooni arvamust/hinnangut riikliku järelevalve teostamise asjaolude kohta. Hinnangu andmine sellele, kas inspektsiooni inspektorite tegevuses oli väärteo toimepanemise tunnuseid, on vastava politseiasutuse, mitte peadirektori pädevuses. Tulenevalt eeltoodust nõustub kohus ministeeriumi väitega, et õigusabikulud 10 783 olid kantud M. Mäekerile isiklikult osutatud õigusabi eest tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse käigus. Seega on põhjendatud nende kulude väljamõistmine M. Mäekerilt; 2) õiguslikud alused nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramiseks on toodud Vabariigi Valitsuse
  3. jaanuari
  4. a määruse nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine
  5. aastal“ paragrahvis 3, mille lõike 1 kohaselt on lubatud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest määrata vastavuses asutuses kehtestatud lisatasude maksmise korraga. Sama paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt on lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Lisatasu määramise aluseks võib olla ka asutuse töö tulemuslikkuse hindamine teenistujate kollektiivse või individuaalse panuse kaudu asutuse eesmärkide saavutamisel, mida hindab asutuse juht. Määruse § 4 lg 4 sätestab, et kõikidele teenistujatele ühesuguse põhimõtte alusel makstavaid ühekordseid lisatasusid ja kõikidele teenistujatele § 3 lõikes 4 nimetatud kollektiivse panuse korral makstavat lisatasu makstakse samal alusel ka asutuse juhile ning sellisel juhul ei kohaldata lisatasu maksmisel sama paragrahvi lõikes 1 kehtestatud piirangut, mille kohaselt lisatasu maksmise määraks kuus on kuni 50 % tema ametikoha palgaastmele kehtestatud palgamäärast. Seega tuleb määruse alusel lisatasu maksmisel nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate ülesannete täitmise eest kinni pidada asutuses kehtestatud lisatasude maksmise korrast. Tulemustasu määramise aluseks Taimetoodangu Inspektsioonis oli peadirektori poolt
  6. novembril
  7. a kinnitatud „Tulemustasu määramise ühtsed põhimõtted Taimetoodangu Inspektsioonis
  8. aasta töötulemuste eest“ (edaspidi Põhimõtted). M. Mäekeri seletuse kohaselt oli
  9. novembri
  10. a käskkirjaga makstud tulemustasu baasosaks ehk põhiosaks 1,5 ametipalka ning 0,5 ametipalka said 6 töötajat, kellest ühel oli tööalane eksimus ja viiel töötajal puudus tööpanus kogu aasta eest. Põhimõtete p 2 kohaselt võib tulemustasu koosneda kolmest osast: põhiosast, täiendavast osast ja erakorralisest osast. Põhimõtete p 2.1 kohaselt tuleb tulemustasu maksta kõikidele teenistujatele poolaasta tulemuste eest põhiosa suuruses (0,5 ametipalka); punkti 2.2 kohaselt makstakse tulemustasu täiendavat osa, arvestades teenistuja töötulemusi aasta vältel – ametniku individuaalset panust ja initsiatiivi, kusjuures täiendava osa üldsumma arvestuse aluseks on 1 kuupalk. Eelnevast tulenevalt hinnatakse töötaja töötulemusi ja individuaalset panust aasta vältel tulemustasu täiendava osa määramisel. Seega, hinnates 6 töötaja panust ja tulemusi, leidis peadirektor, et neile täiendavat osa ei maksta. Järelikult oli tulemustasu põhiosa suuruseks 0,5 ametipalka. Asjas pole tõendatud kaebaja väide, et käskkirja alusel makstud tulemustasu baasosa oli 1,5 ametipalka. M. Mäeker ei saa tugineda väitele, et tal puudus alus arvata, et
  11. aastal tuleb tulemustasu määramisel hinnata olukorda teisiti kui eelnevatel aastatel, sest
  12. aasta tulemustasu arvestamise aluseks olid
  13. novembril
  14. aastal kinnitatud Põhimõtted ja õigusaktid, mitte varasemad õigusaktid. On oluline, et põllumajandusministri
  15. novembri
  16. a käskkirjas nr 219 juhiti peadirektori tähelepanu Vabariigi Valitsuse
  17. jaanuari
  18. a määruse nr 16 rakendamise 6
(17)3-08-1220 puudulikkusele ning märgiti, et peadirektorile lisatasu maksmise õigus on põllumajandusministril. Tulenevalt eeltoodust nõustub kohus ministeeriumi väitega, et M. Mäekeril puudus õiguslik alus endale tulemuspalga määramiseks üle 0,5 ametipalga. Seega on põhjendatud 30 173 krooni väljamõistmine M. Mäekerilt; 3)

§ 118

lg 2 lubab usalduse kaotuse eest distsiplinaarkorras vabastada ka esmakordse üleastumise korral.

§ 84

p 2 kohaldamisel on oluline ametiasutusele süüline kahju tekitamine või selle tekkimise ohu loomine. Käskkirjas on viidatud õigusaktidele, millest tulenevalt oli M. Mäekeril kohustus täita käskkirjas kirjeldatud teenistuskohustusi. M. Mäeker ei ole väitnud, et ministri

  1. novembri
  2. a käskkirjas nr 219 ja kaevatavas käskkirjas on käsitletud õigusakte ja teenistuskohustusi, mille järgimine ja täitmine ei kuulunud tema ametikohustuste hulka. Lähtudes eespool tuvastatud asjaoludest on M. Mäekerile esitatud süüdistused leidnud tõendamist. Kohus ei tuvastanud ministri
  3. veebruari
  4. a käskkirja vastuvõtmisel selliseid menetlusnõuete ja haldusakti vorminõuete rikkumisi, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist; 4) kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ei kuulu rahuldamisele M. Mäekeri taotlus kohtukulude hüvitamiseks. Põllumajandusministeeriumi õigusosakonna põhiülesanded eeldavad kõrgelt kvalifitseeritud õigusteadmistega isikute töötamist osakonnas, kusjuures osakonna üheks põhiülesandeks on ministeeriumi esindamine kohtus. Ministeeriumil puudus vajadus välise õigusabi järele ja seetõttu jääb ministeeriumi taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. Mart Mäekeri apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega M. Mäekeri kaebus rahuldada ja jätta Eesti Vabariigi kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) M. Mäeker on töötanud avalikus teenistuses alates
  8. aastast ja tema tööd on tunnustatud
  9. a Saare Maakonna teeneteplaadiga,
  10. a Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Veel
  11. a juunis pidas põllumajandusminister M. Mäekeri tööd Taimetoodangu Inspektsiooni juhtimisel tunnustust väärivaks ja hea töö eest anti talle tänukiri. Erimeelsused poolte vahel said alguse Taimetoodangu Inspektsiooni auditeerimisest alates oktoobrist
  12. a, mil asutus ei nõustunud ministeeriumi auditi süüdistustega ja esitas neile põhjalikud ja põhjendatud vastuväited, mis hiljem leidsid kinnitust kompetentsete organite poolt. Ministri reaktsioon oli valuline, eesmärgiks sai mistahes põhjuste otsimine seni head tööd teinud peadirektori karistamiseks. Ministri
  13. detsembri
  14. a käskkirjaga määrati M. Mäekerile distsiplinaarkaristuseks üleviimine kahe astme võrra madalamale palgaastmele üheks aastaks. M. Mäeker vaidlustas karistuse halduskohtus ja vaidlus on pooleli.
  15. veebruari
  16. a käskkirjaga lõpetas minister M. Mäekeriga teenistuse seoses usalduse kaotamisega; 2) kohus liitis M. Mäekeri kaebuse teenistusest vabastamise asjas ja Vabariigi Valitsuse kaebuse kahju hüvitamise nõudes. Osaliselt on nende kahe kaebuse asjaolud kattuvad (teo õigusvastasus), kuid tegemist ei ole kahe ühesisulise kaebusega ja seega peaks kohtuotsus sisaldama põhjendusi mõlema kaebuse oluliste asjaolude kohta. Kohus on käsitlenud vaid teenistusest vabastamise asjaolusid ja kahjuhüvitise kaebuse puhul piirdunud ühe lausega, et ministeeriumi nõuded on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Kohus ei analüüsinud M. Mäekeri
  17. aprilli
  18. a vastuväiteid, sh väiteid seoses

§ 891lõikes 4 ja RVast

S § 13 lg 1 punktides 1-5 märgitud oluliste asjaoludega (kahju tekkimise ettenägematus, objektiivsed takistused kahju ära hoida, õiguste rikkumise raskus, kannatanu osa kahju tekkimisel jm), mis 7

(17)3-08-1220 võivad mõjutada hüvitise suurust või hüvitise väljamõistmise välistada. Kohtuotsuses ei ole analüüsitud kahju tekitanu süüd ega selle vormi, kuigi tegemist on mõlema kaebuse seisukohalt olulise asjaoluga; 3) ebaõige on kohtu seisukoht, et kaevatava käskkirja vastuvõtmisel ei esinenud selliseid menetlus- ja vorminõuete rikkumisi, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja tõi esile kaks olulist vormiviga. Käskkiri ei sisalda süüteo toimepanemise ja sellest teadasaamise aega tulemustasu maksmise osas ning sellest ei selgu, mida M. Mäekerile Vabariigi Valitsuse
  1. jaanuari
  2. a määrusega nr 16 sätestatud põhimõtete kohaldamisel konkreetselt ette heidetakse. Kuna vaidlustatud käskkirjast, vastustaja kaebusest ega ka seletustest ei selgu M. Mäekeri konkreetne süütegu ehk millised faktid konkreetselt osundavad tulemustasu ühetaolise maksmise põhimõtte rikkumisele, ei ole haldusakt selge, üheselt mõistetav ja sisuliselt kontrollitav. Käskkirja vorminõuetele mittevastavus on oluliselt mõjutanud asja otsustamist; 4) kohus ei kogunud ega hinnanud asjas kõiki olulisi tõendeid ja jättis alusetult vastamata M. Mäekeri kaebuse väidetele. M. Mäeker palus
  3. aprillil
  4. a esitatud kirjalikus taotluses nõuda Põllumajandusministeeriumilt välja Taimetoodangu Inspektsiooni töötajate kirja ministrile M. Mäekeri toetuseks, hindamaks karistuse proportsionaalsust, sest minister ei ole arvestanud M. Mäekeri töö edukust asutuse juhina. Kuna istungil ilmnes, et vastuspoolel ei olnud dokumenti kaasas, määras kohus jätta taotlus hetkel rahuldamata, sest taotlus olevat ebamäärane ja esitatud seoses teise haldusasjaga. Taotlus ei olnud ebamäärane ja oli esitatud nimelt käesolevas asjas. Kohtu tegevusetus tõendi väljanõudmisel on oluline menetlusnormi rikkumine. Kohtuotsuses ei ole hinnatud karistuse määramisel kaalutlusreeglite järgimist ega karistuse proportsionaalsust. Pärast kohtuotsuse tegemist saadud märgukirja koopia on lisatud apellatsioonkaebusele; 5) kohus on menetlusnorme eirates jätnud hindamata, kas distsiplinaarkaristuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning kas karistus on proportsionaalne; 6) kohtuotsuses on ebaõigesti hinnatud Vabariigi Valitsuse
  5. jaanuari
  6. a määruse nr 16 § 4 lõike 4 kohaldamist. Tulemustasu maksmisega seonduv vastustaja süüdistus seisneb vaid ühes lauses – M. Mäekeril puudus õiguslik võimalus hinnata enda individuaalset panust kõrgemaks või enda initsiatiivikust hinnata. Süüdistus on sedavõrd üldsõnaline ja ebamäärane, et sellest arusaamine ja õigsuse kontrollimine on käskkirja põhjal võimatu. Vaidlust pole selles, et peadirektoril on õigus endale tulemustasu maksta tulenevalt määruse nr 16 § 4 lõikest
  7. Seega on olemas õiguslik alus, mis lubab peadirektoril endale tulemustasu määrata. Tulemustasu võib määrata tingimusel, et seda makstakse kõikidele teenistujatele ühesuguste põhimõtete alusel. Kohus asudes vastustaja süüdistust faktiliste asjaoludega sisustama, tugines M. Mäekeri kohtuistungil antud ütlustele, et 142 töötajale maksti tulemustasu 1,5 palka ühesuguste näitajate alusel, mida võib nimetada põhiosaks, ja 6 töötajale maksti 0,5 palka, sest ühel töötajal oli tööalane eksimus ja viiel inimesel puudus tööpanus (tööseisak põhjusel, et seoses
  8. a aprilli sündmustega veoseid Venemaalt ei toimunud). Kohus ei mõistnud, et antud juhul ei ole eesmärgiks tulemustasu põhiosa väljaselgitamine, vaid tuleb kontrollida, kas tulemustasu maksmisel töötajatele ei ole ühesuguseid asjaolusid käsitletud ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Just seda on võrdsuse põhimõtte rikkumiseks lugenud Riigikohus (
  9. detsembri
  10. a lahend nr 3-3-1-61-01). Kohus jättis kaebaja selgituse ja viite kohtupraktikale tähelepanuta. Tulemustasu maksmisel lähtuti osundatud põhimõttest – kõigi töötajate puhul arvestati ühesuguseid näitajaid: töötulemusi/töösooritust/panust (puudus 5 töötajal objektiivsetel põhjustel), tööl oldud aega, tööalaseid minetusi (1 töötajal). Kohtuotsuses ei ole tulemustasu maksmise ühetaolisuse põhimõtet hinnatud, vaid kohus on matemaatiliselt püüdnud välja arvestada lisatasu põhiosa. Erinevalt kohtust leiab M. Mäeker jätkuvalt, et ta saab tugineda väitele, et tulemustasu määramise põhimõtted olid varasematega 8
(17)3-08-1220 võrreldes samad. Väidetav kahju tulemustasu maksmisel ei saanud talle olla ettenähtav, sest samade põhimõtete alusel tulemustasu maksmist aktsepteeris ministeerium aastaid ja see põhimõte oli kooskõlas kehtinud õigusaktidega. M. Mäekerile üllatuslikult pidas kohus eriti oluliseks, et enne vaidlusaluse tulemustasu määramist märgiti põllumajandusministri
  1. novembri
  2. a käskkirjas nr 219, et peadirektorile lisatasu maksmise õigus on ministril. Vastustaja ei ole sellele asjaolule tuginenud. Ka
  3. detsembri
  4. a käskkirjas ei käsitleta kohtu poolt osutatud tulemustasu maksmist distsiplinaarsüüteona ning vaidlustatud käskkirjas on esitatud vastavasisuline põhjendus – peadirektori poolt endale tulemustasu maksmine loeti õiguspäraseks, sest üksikute teenistujate väljajätmine oli põhjendatud (peatatud teenistussuhe, kehtiv karistus, tööplaani täitmata jätmine). Need põhjused on samad, mis kohtu poolt esile toodud kuuele inimesele lisatasu mittemaksmise põhjused. Määruse nr 16 § 4 lõikes 4 toodud sõnastusega „Kõikidele teenistujatele ühesuguse põhimõtte alusel“ ei ole silmas peetud seda, et kõik asutuse koosseisus olevad teenistujad peaksid lisatasu saama või saama seda ühesuguses määras; 7) M. Mäeker ei ole kasutanud riigi rahalisi vahendeid tasumaks iseenda õigusabi eest. Kohtuotsuses on jäetud M. Mäekeri sellekohased väited tähelepanuta. Kohus ei ole teinud vahet asutuse järelevalve töö üle teostatud teenistuslikku järelevalve ja peadirektorile kui ametnikule
  5. detsembril
  6. a esitatud konkreetsete süüdistuste vahel, ehkki tegemist on kaevatava käskkirja kontrollimise seisukohast põhilise küsimusega. Inspektsiooni peadirektor esindab ametiasutust ja annab teenistusalastes küsimustes käskkirju. Teenistuslik järelevalve inspektsiooni kui asutuse tegevuse seaduslikkuse üle tähendab järelevalvet peadirektori poolt antud aktide ja toimingute seaduslikkuse üle. Teenistusliku järelevalve eesmärgiks on hinnangu andmine teatud valdkonnas toimuva tegevuse tõhususele ning see ei ole võrdsustatav distsiplinaarmenetlusega isiklikult peadirektori suhtes. Antud juhul oli järelevalve eesmärgiks Taimetoodangu Inspektsiooni kui asutuse ühe valdkonna – järelevalve – tegevusele hinnangu andmine ja seda kajastas teenistusliku järelevalve tulemuste
  7. novembri
  8. a akt, mille kohta nõuti peadirektori kui asutuse esindaja seletust. Inspektsiooni eelarves on ette nähtud vahendid õigusabi eest tasumiseks ja peadirektori pädevuses on asutuse tööd puudutavas õigusküsimuses (Taimetoodangu Inspektsiooni õiguslikud seisukohad inspektorite järelevalve töö osas loeti ebaõigeteks KVS mõttes) pöörduda (personalijuhi isikus) õigusabi saamiseks advokaadibüroo poole. Kohus jättis hindamata tõendid, mis kajastavad M. Mäekeri poolt distsiplinaarkaristuse vaidlustamiseks õigusabilepingu sõlmimist ja sellega seoses õigusabikulu tasumist. M. Mäeker tegi selget vahet isiklikel huvidel ja inspektsiooni kui asutuse huvidel õigusabi tellimisel ja tasumisel.
  9. Põllumajandusministeeriumi kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastuväited: 1) M. Mäekeril puudus õigus määrata endale tulemustasu summas 30 173 krooni. Vabariigi Valitsuse
  10. jaanuari
  11. a määruse nr 16 § 4 lõikest 4 tulenevalt makstakse asutuse juhile lisatasu, mida ühesuguse põhimõtte alusel makstakse kõikidele teenistujatele. M. Mäeker on oma
  12. jaanuari
  13. a kirjas avaldanud, et temale tulemustasu määramisel olid järgnevad alused. I osa määramise (0,5 ametipalka) aluseks oli põhimõte, et seda maksti kogu asutuse II poolaasta tegevuskava täitmise eest. II osa (1 ametipalk) arvestati peadirektori individuaalse panuse eest asutuse arendamisel, jätkusuutlikkuse tagamisel ja riskide maandamisel läbiviidava riskide hindamise protsessi eestvedamisel. Ministeerium leiab, et
  14. a II poolaasta tegevuskava täitmisel osalesid kõik teenistujad oma individuaalsete panustega, mis õigustab teiste hulgas ka M. Mäekerile 0,5 ametipalga ulatuses tulemustasu määramist. Samas puudus M. Mäekeril õigus hinnata enda individuaalset panust või initsiatiivikust kõrgemaks ja määrata endale lisatasu erinevalt teistele teenistujatele määratud lisatasust. Tulemustasu Ii osa 9
(17)3-08-1220 määramine eeldas Taimetoodangu Inspektsiooni reeglite kohaselt individuaalsete panuste ja initsiatiivi hindamist. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust, et M. Mäeker asutuse juhi ja tulemustasu maksjana hindaks ise enda individuaalset panust või initsiatiivikust kõrgemalt. Seda saanuks teha vaid minister. Tegemist ei ole võrdse kohtlemisega, kui teiste teenistujate puhul hindab individuaalset panust ja initsiatiivikust ülemus, aga ülemuse enda puhul hindab ta samu näitajaid ise. Asutuse juht saab hinnata asutuse ja alluvate töö tulemuslikkust, mitte enda tööd. Asjaolust, et mõned teenistujad said tulemustasu vaid 0,5 ametipalka, järeldub, et M. Mäeker hindas nende panust enda omast erinevalt. M. Mäeker on alles kohtumenetluses esitanud väite, et kuue inimese puhul oli põhjendatud madalama tulemustasu maksmine (ühel tööalane eksimus ja viiel puudus tööpanus kogu aasta vältel). Väide tööalasest eksimusest jääb mõistetamatuks, sest
  1. a ei ole ühelegi isikule distsiplinaarkaristust määratud. Ülejäänud viis töötajat, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel lisatasu, olid Tartu piiripunkti teenistujad, kes teostavad kontrollpunktis fütosanitaarkontrolli. Tartu piiripunkti kaudu ei läbinud saadetisi alates
  2. a juulist, kuid teenistujad olid valves. Kontrollialuse kauba saabumine piiripunkti ei sõltu neist ning seega on väide tööpanuse puudumise kohta vale. Piiripunkt pidi olema järelevalve teostamiseks valmis ööpäevaringselt. Kui teenistujatel väidetavalt tööpanust ei olnud, jääb arusaamatuks neile 0,5 palga tulemustasu maksmine. Eeltoodust nähtub, et M. Mäeker lähtus tulemustasude määramisel täielikult enda suvast, mitte kehtivatest õigusaktidest. Tal puudus õiguslik alus endale tulemustasu määramiseks üle 0,5 ametipalga; 2) M. Mäeker tasus temale isiklikult osutatud õigusabi eest riigi vahenditega.
  3. novembril
  4. a edastas minister M. Mäekerile kirja, milles küsis selgitust asjaolu osas, et ministri
  5. novembri
  6. a käskkirjas nr 219 toodud asjaoludest selgus, et M. Mäekeri tegevusel on

§-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo tunnused.

  1. novembri
  2. a kirjaga nr 1.614/70-1 andis M. Mäeker seletuse tema distsiplinaarasja menetlemise raames ministri poolt esitatud selgitustaotlusele. Ministri siseaudiitori nõudmisel andis M. Mäeker seletuse advokaadibüroo arve kohta, kirjutades arve pöördele „Taimetoodangu Inspektsiooni poolse seletuskirja konsultatsiooni ja vormistamisega seotud juriidilise abi“ eest. Seega kasutas M. Mäeker advokaadibüroo abi oma
  3. novembri
  4. a kirja nr 1.6-14/70-1 koostamisel. Kuna minister ei küsinud inspektsiooni seisukohta, vaid M. Mäekeri enda seletust, puudus alus tellida õigusabi inspektsioonile ja seetõttu ei olnud inspektsioonil ka alust M. Mäekerile osutatud õigusabi eest tasuda. Kohus hindas õigusabiga seonduvaid asjaolusid õigesti. M. Mäekeri teenistusliku järelevalve käigus tuvastatu võeti kokku
  5. novembri
  6. a käskkirjas ning järelevalve tulemustest ilmnesid tema distsiplinaarsüüteo tunnused.
  7. novembril
  8. a teenistuslik järelevalve lõppes ja algas distsiplinaarmenetlus, M. Mäekerilt küsiti seletust seoses tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusega ja ta esitas
  9. novembril
  10. a seletuse oma distsiplinaarmenetluse raames. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 101 ei vaidle riigiasutused omavahel advokaadibüroode vahendusel, vaid kõik vaidlusküsimused lahendatakse alluvuskorras. Kohus leidis õigesti, et õigusabikulud olid kantud M. Mäekerile isiklikult osutatud õigusabi eest tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse käigus ja seega on põhjendatud nende kulude M. Mäekerilt väljamõistmine; 3) vaidlustatud käskkiri on sisuliselt põhjendatud ja käskkirja andmisel ei ole rikutud vorminõudeid. Mõlema süüteo toimepanemise aeg on käskkirjas detailselt määratletud. Tulemustasuga seonduva süüteo toimepanemise aeg on
  11. november
  12. a, mil anti välja sellekohane käskkiri. Õigusabi eest riigi vahenditega tasumise osas on kirjeldatud kuupäevalise täpsusega, millal ja kuidas rikkumisest teada saadi. Käskkiri sisaldab konkreetseid faktilisi asjaolusid õigusvastase teo osas. Käskkiri pole põhjendamata või ebaselge. Käskkiri vastab TDS § 11 lõikes 2 sätestatule ja seal on ära toodud kõik obligatoorsed asjaolud. Väide, et TDS § 11 lg 2 alusel peab käskkirjas olema märgitud süüteost teadasaamise aeg, on ekslik. Õige on kohtu seisukoht, et käskkirja vastuvõtmisel ei esinenud selliseid menetlusnõuete ja vorminõuete rikkumisi, mis oleks võinud mõjutada asja 10

(17)3-08-1220 otsustamist. Karistus on proportsionaalne süütegude raskusega ja M. Mäekeri enda suhtumisega toimepandud süütegudesse. Ekslik on seisukoht, nagu ei oleks käskkirjas märgitud kaalutlusi. Käskkirjas on märgitud, et kokku oli kaks süütegu ja need olid tahtlikud, märgitud on ka nende iseloom ja oht, mis välistas teenistussuhte jätkamise. Mõlemad süüteod olid suunatud isikliku kasu saamisele riigi arvelt, mis on kõrge riigiametniku puhul eriti taunitav. Käskkirjas märgiti, et varasemalt määratud karistust ei arvestata, kuna selle osas on kohtuvaidlus pooleli. Rikkumiste raskust arvestades oli ainsaks mõistlikuks karistuseks teenistusest vabastamine. Halduskohtu veaks ei saa diskretsiooniotsuste puhul lugeda seda, et kohus ise diskretsiooniotsust sisuliselt üle ei kaalunud. Kohus leidis õigesti, et käskkirjas esitatud süüdistused on leidnud tõendamist ja seega on käskkiri igati õiguspärane; 4) halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ning ei ole menetlusnorme rikkunud. Apellatsioonkaebusele lisatud koopiat inspektsiooni töötajate kirjast ministrile M. Mäekeri toetuseks saanuks M. Mäeker küsida oma endistelt alluvatelt ka varem ning tema alluvate kiri ei saa muuta M. Mäekeri distsiplinaarsüütegusid olematuks või kergemaks. Seega ei saa nimetatud kirjal olla mingit mõju kohtuotsuse õiguspärasuse hindamisel. Lisatasude maksmisega seonduv kohtu viide ministri 9. novembri 2007. a käskkirjale nr 219 ei saanud olla üllatuslik, sest antud teemat on vaidlustatud käskkirjas käsitletud. Õige on kohtu seisukoht, et kohus ei saa M. Mäekeri tegevusele hinnangut andes tugineda varasemale praktikale. Asjaolu, et M. Mäeker võis ka varem toime panna õigusrikkumisi finantsvaldkonnas, mis jäi mingil põhjusel avastamata, ei saa välistada tema süüd kõne all olevas rikkumises. Ametniku vastutuse määra piiravaid

sätteid ei ole võimalik kohaldada, kui tahtliku rikkumise ainus vahetu kasu saaja on õigusvastaselt käitunud ametnik ise, liiatigi veel ametiasutuse juht. Asutuse juhi eksimise või kogenematuse risk on maandatud alluvasse organisatsiooni, kuhu kuuluvatele teenistujatele ta saab anda korralduse valmistada ette õiguspärane otsus, kui juht seda ise teha ei oska või endas kahtleb. Antud asjas juhindus M. Mäeker tulemustasu maksmisel senisest õigusvastasest praktikast, mitte kehtivast õigusest. Praktika õigusvastasusele oli minister juhtinud tähelepanu 9. novembri 2007. a käskkirjas, öeldes, et tulemustasu peadirektorile võib maksta minister. Seega pidi M. Mäekerile olema selge, et ta ei saa endale tulemustasu maksta. 11. Ringkonnakohtu istungitel 3. märtsil 2009. a ja 23. märtsil 2009. a jäid pooled oma seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 12.

§ 118

lg 2 lubab usalduse kaotamise (§ 84 p 2) eest ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

§ 84

p 2 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on M. Mäekeri suhtes usalduse kaotuse toonud kaasa kaks distsiplinaarsüütegu: varalise kahju tekitamine riigi rahaliste vahenditega distsiplinaarmenetluses isiklikult M. Mäekerile osutatud õigusabi eest tasumisega ning varalise kahju tekitamine õigusvastaselt iseenda panust ja initsiatiivi hinnates tulemustasu määramisega. Nende väidetavate distsiplinaarsüütegude eest eraldi karistusi ei ole määratud. Seega tuleb asuda seisukohale, et distsiplinaarvõimu teostaja on pidanud teenistusest vabastamist kohaseks karistuseks süütegude kogumi eest. 11

(17)3-08-1220
  1. Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et asjas kogutud tõendid ei võimalda asuda seisukohale, et M. Mäeker on tekitanud ametiasutusele süüliselt varalist kahju seonduvalt Taimetoodangu Inspektsiooni poolt advokaadibüroo
  2. detsembri
  3. a arve nr 72 K tasumisega summas 10 738 krooni. Et tegemist oleks tema enda distsiplinaarasjas tellitud ja osutatud õigusabiga, asja materjal järeldada ei võimalda. Sellist järeldust ei saa rajada pelgalt asjaolule, et advokaadibüroo õiguslikke argumente kasutati põllumajandusministri
  4. novembri
  5. a kirjale vastamisel ja hiljem väidetavalt ka põllumajandusministri
  6. detsembri
  7. a käskkirja, millega M. Mäekerile määrati distsiplinaarkaristus KVS § 6 lõikest 2 tuleneva teenistuskohustuse täitmata jätmise eest, vaidlustamisel. Põllumajandusministri
  8. novembri
  9. a käskkirjast nr 219 nähtuvalt algatas põllumajandusminister
  10. oktoobril
  11. a teenistusliku järelevalve Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori antud aktide ja tehtud toimingute seaduslikkuse ja otstarbekuse üle, et kontrollida toiduohutuse asekantsleri
  12. oktoobri
  13. a esildises toodud väiteid. Nimetatud esildises sisaldus käskkirjas märgitu kohaselt ülevaade võimalikust huvide konfliktist, mis esineb Taimetoodangu Inspektsiooni ametiisikute tegevuses, ning peadirektori poolt KVS § 6 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmata jätmisest. Käskkirja resolutsiooniga tunnistati kehtetuks Taimetoodangu Inspektsiooni sisekorra eeskirja kaks sätet vastuolu tõttu KVS-ga ning peadirektorit kohustati viima sisekorra eeskiri kooskõlla seadusega ja teatama uurimisorganitele viivitamatult käskkirjas nimetatud korruptiivsetest tegudest. Käskkirjas heideti peadirektorile ette inspektsiooni ametnike tegevuse üle teenistusliku järelevalve algatamata jätmist, distsiplinaarsüüteo kindlakstegemise menetluse algatamata ja distsiplinaarkaristuste määramata jätmist ametnikele, kes on rikkunud teenistuskohustuste täitmisel KVS nõudeid, huvide konfliktist ja korruptiivsetest tegudest pädevate asutuste teavitamata jätmist, töökorralduse puudumist ametiisikutele kehtestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangutest kinnipidamise kontrollimiseks, peadirektori
  14. oktoobri
  15. a käskkirjaga muudetud Taimetoodangu Inspektsiooni sisekorra eeskirja sätete vastuolu KVSga, käskkirjadega ühekordse lisatasu maksmist ka ametnikele, kelle töös esineb huvide konflikt KVS mõistes, samuti
  16. juuni
  17. a käskkirjaga teiste hulgas iseendale lisatasu maksmist olukorras, kus ühekordset lisatasu ei makstud kõigile inspektsiooni teenistujatele, ning vastuolus KVS § 24 lg 2 punktiga 7, mis keelab teha riigi esindajal varalisi tehinguid iseendaga. M. Mäekerile adresseeritud põllumajandusministri
  18. novembri
  19. a kirjas küsiti kirjalikku seletust
  20. novembri
  21. a käskkirjas nr 219 toodud asjaolude kohta. Nimetatud kirjas sisaldub küll konstateering, et käskkirjas nr 219 toodud asjaoludest selgub, et M. Mäekeri tegevuses on

§-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo tunnused, kuid sellisest konkretiseerimata konstateeringust, arvestades käskkirja nr 219 resolutsiooni ja põhjendusi, pole võimalik mõistlikult aru saada, et tegemist on distsiplinaarmenetluse raames teenistujalt tema distsiplinaarsüütegude kohta seletuse nõudmisega. Väljend „käskkirjas toodud asjaolud“ hõlmab ka teenistusliku järelevalve teostaja tuvastusi ja hinnanguid, et Taimetoodangu Inspektsiooni inspektorid on toime pannud korruptiivseid tegusid ning peadirektorit on kohustatud nendest uurimisorganitele teatama, samuti viima asutuse sisekorraeeskiri kooskõlla KVS-ga. Vastuses apellatsioonkaebusele märgitakse, et distsiplinaarmenetlus algas pärast teenistusliku järelevalve lõppemist, millest järeldub, et teenistuslikku järelevalvet ei viidud läbi M. Mäekeri distsiplinaarsüütegude tuvastamise eesmärgil. Teenistusliku järelevalve tulemusi kajastavas ministri 9. novembri 2007. a käskkirjas on küll muuhulgas kirjeldatud 12

(17)3-08-1220 puudusi peadirektori töös, kuid et neid käsitataks peadirektori distsiplinaarsüütegudena, käskkirjast ei selgu. Ka ei nähtu asjast, et mingis muus dokumendis oleks M. Mäekeri süütegusid konkretiseeritud ja informeeritud teda distsiplinaarmenetluse algatamisest. Olukorras, kus minister küsis seletust käskkirjas nr 219 toodud asjaolude kohta, need asjaolud puudutasid kogu asutuse tegevust ja sisaldasid juhiseid KVS kohaldamiseks, mitte pelgalt peadirektori teenistusalaseid minetusi, pole alust väita, et M. Mäeker tellis õigusabi isiklikult endale ja maksis selle eest riigi rahaliste vahenditega. Ringkonnakohus nõustub M. Mäekeri seisukohaga, et õigusteenus oli vajalik asutuse tegevuse korraldamiseks. Isiklikult endale õigusabi osutamiseks kõnealuse distsiplinaarmenetlusega seoses sõlmis M. Mäeker advokaadibürooga õigusteenuse lepingu
  1. detsembril
  2. a ja tasus selle eest advokaadibüroo
  3. veebruari
  4. a arve nr 08 K alusel (I kd lk 60, 61).
  5. Neil põhjustel leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud käskkirjas märgitud süüteo – varalise kahju tekitamine riigi rahaliste vahenditega endale osutatud õigusabi eest tasumisega – toimepanemine M. Mäekeri poolt ei ole tõendatud. Distsiplinaarkaristuse määramine teo eest, mida isik ei ole toime pannud, on ebaseaduslik. Selles osas on vaidlustatud käskkiri õigusvastane. Kuna kaebaja ei ole tekitanud advokaadibüroo
  6. detsembri
  7. a arve nr 72 K tasumisega seoses 10 738 krooni suurust kahju, on Eesti Vabariigi kaebus kahju hüvitamiseks selles osas põhjendamatu.
  8. Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. novembri
  10. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03 (p 16) on selgitatud, et karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud. Nagu eespool märgitud, on antud juhul kaebajale karistus määratud süütegude kogumi eest. Isegi kui teine käskkirjas märgitud süütegu oleks tõendatud, ei saaks kohus asuda distsiplinaarvõimu teostaja asemele ja otsustada, et teenistusest vabastamine on kohane karistus ka üksnes väidetava varalise kahju tekitamise eest seoses tulemustasu maksmisega. Seega on kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri õigusvastane sõltumata hinnangust käskkirjas kirjeldatud teisele süüteole. Samas on ka süüliselt varalise kahju tekitamine seoses tulemustasu maksmisega tõendamata. II
  11. Antud asjas pole M. Mäekerile määratud karistust arusaamast lähtudes, nagu ei tohiks peadirektor põhimõtteliselt iseendale lisatasu määrata ning et seda võib teha üksnes põllumajandusminister. Vastupidi, vaidlustatud käskkirjas on peetud õiguspäraseks iseendale lisatasu määramist 0,5 palga ulatuses
  12. novembri
  13. a käskkirjaga, samuti lisatasu iseendale määramist
  14. juuni
  15. a käskkirjaga. Kuna kohus saab distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda vaid käskkirjas kirjeldatud süüteost, ei oma asja lahendamisel tähtsust küsimus sellest, kas asutuse juht võib iseendale tulemustasu määrata.
  16. Süüliselt kahju tekitavaks ja karistamist väärivaks on käskkirjas peetud peadirektorile Põhimõtetes (I kd lk 24) osutatud täiendava osa (II osa), so ühe kuupalga ulatuses lisatasu määramist, ja seda põhjusel, et sel alusel lisatasu määramine eeldab iseenda individuaalse 13
(17)3-08-1220 panuse ja initsiatiivikuse hindamist, milleks puudub õiguslik võimalus. Põhimõtete punkt 2.2 sätestab, et tulemustasu täiendav osa (II osa) määratakse teenistujale arvestades töötulemusi aasta vältel kooskõlas punkti 1 alapunktidega 1.2 ja 1.
  1. Punkti 1 alapunkt 1.2 näeb ette, et tulemustasu määramisel võetakse arvesse ametniku individuaalset panust ning töö kvaliteeti tegevusvaldkonnas (töösoorituste alusel). Punkti 1 alapunkti 1.3 kohaselt võetakse arvesse ametniku initsiatiivi valdkonna arendamisel tegevusriskide maandamiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks. Seega on õige, et Põhimõtete kohaselt eeldab tulemustasu täiendava osa määramine konkreetse ametniku töötulemuste hindamist. Konkreetse ametniku töötulemuste hindamise alusel makstava lisatasu samaaegselt asutuse juhile maksmist Vabariigi Valitsuse
  2. jaanuari
  3. a määruse nr 16 § 4 lg 4 ei võimalda. Halduskohus on jätnud aga tähelepanuta, et
  4. novembri
  5. a käskkirjaga määrati tulemustasu täiendav osa Põhimõtetes kajastatud täiendava osa (II osa) määramise alustest hälbides, sest täiendavat osa ei makstud tegelikkuses konkreetse ametniku töötulemuse hindamise alusel, vaid konkreetse ametniku töötulemustest sõltumatult kõigile teenistujatele, välja arvatud üksikud erandid. Kõik teenistujad, välja arvatud Rapla büroo peainspektor ja Orava raudtee piiripunkti teenistujad, said kõnealuse käskkirja lisast nähtuvalt tulemustasuna nii tulemustasu põhiosa (I osa) kui ka täiendava osa (II osa), kokku 1,5 palka. Konkreetse ametniku töötulemustest sõltuvalt maksti tegelikkuses erakorralist tulemustasu (III osa), mida peadirektoril oli õigus määrata lähtuvalt teenistuja tööpanusest eriti silmapaistvate tulemuste eest ja lähtudes argumenteeritud ettepanekutest (nimekiri II kd lk 18-19). Seda osa tulemustasust peadirektor endale ei määranud. Seega ei ole tulemustasu määramisel toimunud peadirektori poolt iseenda individuaalse panuse ja initsiatiivikuse hindamist, mida vaidlustatud käskkirjas on peetud õiguslikult võimatuks ja peadirektorile etteheidetavaks.
  6. Vabariigi Valitsuse
  7. jaanuari
  8. a määruse nr 16 § 4 lg 4 võimaldab kõikidele teenistujatele ühesuguse põhimõtte alusel makstavaid ühekordseid lisatasusid maksta samal alusel ka asutuse juhile. Sarnase sõnastusega õigusnormi (Tallinna Linnavolikogu
  9. detsembri
  10. a määruse nr 43 p 10 nägi ette, et ühekordset toetust ja preemiat, mida makstakse ametiasutuse kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel, makstakse samadel alustel ka ametiasutuse juhile) käsitledes märkis Riigikohtu halduskolleegium
  11. detsembri
  12. a otsuses nr 3-3-1-61-01, et ühesugustel alustel makstav ühekordne toetus pole seotud konkreetsete ametnike töötulemustega ning et kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel toetuse maksmine ei välista siiski diferentseeritud lähenemist teenistujatele. Riigikohus rõhutas, et oluline on võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine, so et ühesuguseid asjaolusid ei käsitletaks ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt.
  13. Nagu eespool märgitud, maksti antud juhul 1,5 palga suurust tulemustasu üksikute eranditega kõikidele teenistujatele. Et põhimõtteliselt on selline lähenemine põllumajandusministeeriumi hinnangul lubatav, nähtub järgnevast. Põllumajandusministri
  14. novembri
  15. a käskkirja nr 219 punktis 11 märgiti, et peadirektori
  16. juuni
  17. a käskkirjaga on enamikule inspektsiooni ametnikele, sealhulgas ka peadirektorile, makstud ühekordset lisatasu. Vabariigi Valitsuse
  18. jaanuari
  19. a määruse nr 16 § 4 lg 4 kohaselt võib üksnes kõikidele teenistujatele ühesuguse põhimõtte alusel makstavat ühekordset lisatasu maksta ka asutuse juhile. Käskkirjas leiti, et kuna ühekordset lisatasu ei makstud kõigile inspektsiooni teenistujatele, ei oleks tohtinud peadirektor endale lisatasu maksta. Põllumajandusministri
  20. detsembri
  21. a käskkirja nr 2.2-2/56 punktis 3.4 (I kd lk 44) märgitakse, et peadirektori selgitused lisatasude küsimuses ei oma tähtsust, sest lisatasude maksmist ei käsitleta peadirektori distsiplinaarsüüteona. Vaidlustatud käskkirja punktis 3.3 märgitakse seoses peadirektori
  22. juuni
  23. a käskkirjaga, et sel korral ei loetud 14
(17)3-08-1220 tulemustasu maksmist distsiplinaarsüüteoks, sest „otsus kontrolliti ja hinnati õiguspäraseks küsimuses, kas tulemustasu on makstud kõigile teenistujatele ühtse põhimõtte järgi, juhtumil kui mõnedele ei ole seda makstud. Kuivõrd nende üksikute teenistujate väljajätmine oli põhjendatud (peatunud teenistussuhe, kehtiv karistus, tööplaani täitmatajätmine), siis ei nähtud tulemustasu maksmises sel viisil peadirektori süütegu.“ Selgitamaks, miks käesolevas asjas vaadeldaval juhul on siiski tegemist peadirektori süüteoga, on vastuses apellatsioonkaebusele leitud, et M. Mäekeri väide ühe isiku tööalasest eksimusest on arusaamatu, sest ühtegi töötajat ei ole
  1. aastal distsiplinaarkorras karistatud. Ringkonnakohus märgib, et tööalane eksimus ei pruugi päädida distsiplinaarkorras karistamisega. Et M. Mäekeri väide tööalase eksimuse arvestamisest pole paljasõnaline, nähtub
  2. novembri
  3. a selgitusest ministri
  4. novembri
  5. a käskkirjas nr 219 toodud asjaolude kohta ja
  6. novembri
  7. a käskkirjast. Selgituse VI osas (I kd lk 86) märgitakse, et Rapla Büroo peainspektori puhul tuvastati eksimus –
  8. juulil
  9. a toimunud kontroll taimekaitsevahendite ja taimekaitsepritsi osas oma poja talus, ning et juhtkonna nõupidamisel jõuti ühisele seisukohale, et piisav karistus on aastalõpu tulemustasu vähendamine ulatuses, mis oleks proportsionaalne antud rikkumisega. Et sama isiku tulemustasu vähendati
  10. novembri
  11. a käskkirjas oluliselt huvide konflikti tõttu (teostas taimekaitsealast järelevalvet pojale kuuluvas talus
  12. juulil
  13. a), nähtub tulemustasu määramise käskkirja lisast (II kd lk 18). Vastuses apellatsioonkaebusele on seatud kahtluse alla ka tulemustasu diferentseerimise põhjendatus isikute puhul, kes pidid piiripunktis valvama ega saanud neist mitteoleneval põhjusel (kontrollialust kaupa piiripunkti ei saabunud) oma põhiülesannet täita. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kirjeldatud diferentseerimine toimunud asjakohatu või ebaõiglase kaalutluse alusel. Eristamise põhjus ei pea olema tingimata subjektiivset laadi.
  14. Eelneva kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et kuna M. Mäeker ei ole tulemustasu maksmisel hinnanud iseenda töötulemusi ja sai ühekordset tulemustasu võrdses määras (1,5 palka) kõigi teiste inspektsiooni teenistujatega, ei ole ta toime pannud vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud süütegu ega tekitanud riigile süüliselt varalist kahju endale 30 173 krooni suuruse tulemustasu määramisega. Seega on tema teenistusest vabastamise käskkiri ka selles osas õigusvastane ja Eesti Vabariigi kaebus

§ 891alusel kahju hüvitamiseks põhjendamatu.

III 21. Halduskohtu otsus tuleb tõendite ebaõige hindamise tõttu tühistada ja teha uus otsus, millega M. Mäekeri kaebus rahuldada ja jätta Eesti Vabariigi kaebus kahju hüvitamiseks rahuldamata.

§ 135

lg 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

§ 160

lg 4 sätestab, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest. HKMS § 99 lg 1 p 2 kohaselt täidetakse otsus ametniku teenistusse ennistamises viivitamata. Nende sätete alusel tuleb vaidlustatud käskkiri tunnistada seadusevastaseks, ennistada M. Mäeker teenistusse ja mõista tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. 15

(17)3-08-1220 HKMS § 26 lg 3 kohaselt võib kohus teha asutusele motiveeritud ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu ja kahjustaks sellega kaebaja huve. Ettekirjutuses määrab kohus ära summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Ringkonnakohtu hinnangul on antud asjas otstarbekas teha Põllumajandusministeeriumile ettekirjutus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Tasu tuleb kindlaks määrata ajavahemiku eest
  1. veebruarist
  2. a kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni, so
  3. aprillini
  4. a. Tasu kindlaksmääramisel tuleb arvestada põllumajandusministri
  5. jaanuari
  6. a käskkirjas nr 2.2-1/37,
  7. veebruari
  8. a käskkirjas nr 2.2-1/46 ja
  9. jaanuari
  10. a käskkirjas nr 2.21/7 märgitud palgaastme ja diferentseerimistega ning M. Mäekeri avaliku teenistuse staazist tuleneva lisatasuga. Vastavalt HKMS § 99 lg 1 punktile 2 täidetakse viivitamata otsus palga väljamõistmises, kuid mitte rohkem kui kahe kuu eest.
  11. HKMS § 93 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtul uue otsuse tegemisel muuta kohtukulude jaotust ja jagada apellatsioonimenetluse kulud. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on M. Mäekeril õigus menetluskulude hüvitamisele. Esimese astme kohtus esitatud menetluskulude nimekirjade ja kuludokumentide kohaselt on M. Mäekeri menetluskuluks õigusabikulu 16 520 + 8260 = 24 780 krooni, mille kandmist tõendavad advokaadibüroo
  12. mai
  13. a arved nr 21 K ja 20 K ning
  14. mai
  15. a maksekorraldused arvetel märgitud summade tasumise kohta (I kd lk 121-126). Õigusteenus seisnes esinduses, kaebuse koostamises ja vastuse koostamises kahju hüvitamise kaebusele. M. Mäekeri menetluskulude osas Põllumajandusministeeriumil halduskohtu istungi protokollist nähtuvalt vastuväiteid ei olnud (I kd lk 146). Ka ringkonnakohtu hinnangul on asja mahtu ja keerukust arvestades tegemist HKMS § 93 lg 5 mõttes vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga, mis tuleb Põllumajandusministeeriumilt välja mõista. Ringkonnakohus märgib võrdluseks, et ministeerium taotles esimese astme kohtus 48 616 krooni suuruse õigusabitasu väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses esitatud menetluskulude nimekirjas palutakse M. Mäekeri kasuks välja mõista õigusabikulu 18 062.64 krooni, millest 2755.31 krooni on käibemaks, ja 1307.33 krooni riigilõiv. Kuludokumentidena on ringkonnakohtule esitatud
  16. novembri
  17. a maksekorraldus nr 1936, millest nähtuvalt on Advokaadibüroo Jaak Oja OÜ tasunud M. Mäekeri apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1307.33 krooni; advokaadibüroo
  18. detsembri
  19. a arve nr 52 K, millest nähtuvalt on õigusteenuse hind (14 000 krooni) ja riigilõiv (1307.33 krooni) liidetud, saadud summalt (15 307.33 krooni) on arvestatud käibemaks 18 % (2755.31 krooni) ning sel viisil saadud arve alusel tasumisele kuuluvaks summaks 18 062.64 krooni; siseriikliku laekumise teatis nr 1 arvel märgitud summa tasumise kohta M. Mäekeri poolt. Advokaadibüroo arve ei kinnita menetluskulude nimekirjas märgitut, et õigusabikulu suuruseks on koos käibemaksuga 18 062.64 krooni, sest käibemaks on arvestatud ka riigilõivult. Riigilõivult arvestatud käibemaksu vastaspoolelt väljamõistmiseks ei ole alust. Seega on jagamisele kuuluvaks menetluskuluks riigilõiv 1307.33 krooni ja õigusabikulu 14 000 + 2520 (käibemaks 18 %) = 16 520 krooni, kokku 17 827.33 krooni. Ka selle summa puhul on tegemist vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Kokku tuleb M. Mäekeri kasuks 16
(17)3-08-1220 vastaspoolelt esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskuludena välja mõista 42 607 krooni ja 33 senti. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.