← Eesti

3-05-1230/136

Obsah (6)§ 61§ 9§ 19§ 16§ 12§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 14.04.2009, Tallinn Haldusasja number 3-05-1230 Haldus

§ 61lg 1).

3-05-1230 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24.04.1996 otsusega nr 9512 loeti omandireformi objektiks Rae vallas maaüksus Xxxxxxx xx, endine kinnistu nr xxxxx, pindalaga 36,38 ha, mis kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. K.. Tagastamise õigustatud subjektideks tunnistati K-M. P. ja L. S., kumbki 1/2 mõttelises osas. K.-M. P. soovis maa tagastamist, L. S. soovis kompensatsiooni. Endine kinnistu koosnes kolmest lahustükist suurusega 26,42 ha, 7,77 ha ja 2,19 ha. K.-M. P. suri XX.XX.XXXX ja temale kuulunud nõudeõiguse pärisid võrdsetes osades pojad R. P. ning K. P.. K. P. loovutas 01.03.2004 nõudeõiguse pojale M. P.. XXXXXXX talu endine omanik A. K. ja tema abikaasa M. K. olid Raimu Tali ristivanemad, kes koostasid R. Tali kasuks testamendi. 17.09.1990 väljastas A. K. R. Talile täisvolikirja tema esindamiseks. R. Tali esitas 17.09.1990 Sommerlingi külanõukogule avalduse, milles palus anda talle endise XXXXXXX talu maa. Jüri sovhoos koostas avalduse alusel 1991 septembris õiendi, millega anti R. Talile nõusolek 28 ha maa kasutamiseks. Samuti kooskõlastati XXXXXX talu peremehe A. P. 5 ha maa ajutiseks kasutamiseks andmine XXXXXXX talu taastamiseks. A. K. suri XX.XX.XXXX. R. Talile väljastati 16.10.1991 testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt koosnes pärandvara majavaldusest asukohaga Harju Maakonnas, Sommerlingi külanõukogus (hilisem Rae vald), Rae külas, XXXXXXX talu. Majavaldus koosnes elamust küüniga, laudast ja kaevust. Rae Vallavalitsus ja R. Tali sõlmisid 29.04.1993 ajutise maakasutuse lepingu nr 147, mille kohaselt anti XXXXXXX talu maadest 33,8 ha ajutiseks kasutamiseks R. Talile kuni maa omaniku kindlaksmääramiseni. Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korraldusega nr 192 anti maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lõike 2 ja § 22 lõike 2 alusel ning tulenevalt maakorralduse nõuetest nõusolek erastada ostueesõigusega R. Talile 20 ha suurune maatükk XXXXXXX talu maadest, sihtotstarbega maatulundusmaa. Harju maavanema 06.06.1996 korralduse nr 682 punktiga 1 otsustati nimetatud maa R. Talile ostueesõigusega erastada. R. Tali ja Eesti Vabariik sõlmisid 04.07.1996 ostu-müügilepingu, mille objektiks on maatükk asukohaga Harjumaa, Rae vald, Rae küla, XXXXXXX maaüksus koos selle oluliste osadega, milles ühe maatüki pindala oli 8,32 ha katastritunnusega 65301:002:0811 ja teise pindala 11,68 ha katastritunnusega 65301:002:
  2. Nimetatud maaüksused kanti 29.08.1996 kinnistusraamatusse. M. P. ja R. P. esitasid 18.04.2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korralduse nr 192 tühistamiseks. Kohtumenetluse ajal loovutasid kaebajad oma nõudeõigused Taavi Pihlakale ja Piret Pihlakale. Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tunnistati Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korraldus nr 192 R. Talile 9,3 ha maa ostueesõigusega erastamist puudutavas osas õigusvastaseks. Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2006 otsusega muudeti halduskohtu 18.04.2006 otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2007 otsusega nr 3-3-1-18-07 tühistati Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2006 otsus ja saadeti asi tagasi Tallinna Halduskohtule eelmenetlusse. Riigikohus leidis, et esimese astme kohus rikkus oluliselt halduskohtumenetluse norme, jättes eelmenetluses kontrollimata 2

(12)3-05-1230 kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse ning ringkonnakohus jättis selle rikkumise ebaõigesti tähelepanuta. Tallinna Halduskohtu 06.05.2008 määrusega otsustati lugeda T. ja P. Pihlaka kaebus esitatuks tähtaegselt. Tunnistajate A. T., R. T., A. T., M. K. ja T. T. ütlused ei tõenda, et K.-M. P. oli juba 1996 või 1997 teadlik 20 ha maa erastamisest R. Talile. Nii K.-M. P. kui ka peale tema surma nõudeõiguse omandanud isikud võisid olla teadlikud sellest, et R. Tali päris XXXXXXX talu ja seetõttu omas ehitiste omanikuna õigust ostueesõigusega erastada kuni 2 ha maad. Ükski kohtule esitatud tõend, sh ka R. Tali poolt taotletud tunnistajate ütlused ei tõenda aga seda, et K.-M. P. või nõudeõiguse omandanud isikud oleksid mingilgi viisil informeeritud sellest, et R. Talile on juba 1996 erastatud XXXXXXX talu maadest kokku 20 ha maad. Tunnistajate dokumentaalselt tõendamata selgitused kohtumistest XX.XX.XXXX surnud K-M. P. tekitavad juba iseenesest kahtlusi tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Olukorras, kus puudub võimalus ära kuulata väidetavatel kohtumistel osalenud teist poolt, ei saa ühe poole ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu olla määravaks kaebetähtaja väljaselgitamisel. Kuna K.-M. P. jäeti R. Tali maa ostueesõigusega erastamise menetlusse kaasamata ja teda ei informeeritud vallavalitsuse 16.05.1996 korraldusest nr 192, peab kahjulike tagajärgede tekkimise riski kandma vallavalitsus ise. Seetõttu pidid esmased kaebuse esitajad M. ja R. P saama oma õiguste rikkumisest teada piiriprotokollide ja nende lisade allkirjastamisel 17.09.
  1. 24.09.2007 esitasid kaebajad halduskohtule taotluse kaebuse täiendamiseks, taotledes ka Harju maavanema 06.06.1996 korralduse nr 682 osalist tühistamist. Tallinna Halduskohtu 16.06.2008 määrusega peeti kaebajate kaebuse muutmise taotlust otstarbekaks ning lisati kaebusesse Harju maavanema 06.06.1996 korralduse nr 682 tühistamise taotlus. Halduskohus leidis, et Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korralduse nr 192 vaidlustamisega on hõlmatud ka maavanema korralduse vaidlustamine ning seega on kaebuse maavanema korraldusele esitatud tähtaegselt.
  2. T. ja P. Pihlaka kaebustes palutakse tühistada Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korraldus nr 192 ja Harju maavanema 06.06.1996 korraldus nr 682 R. Talile 9,3 ha maa ostueesõigusega erastamist puudutavas osas. Rae Vallavalitsus on korralduse nr 192 vastu võtnud MaaRS §-de 9 lg 2 ja 22 lg 2 alusel. Korralduse vastuvõtmise ajal sätestas aga MaaRS § 9 lg 2, et kui maal asuva elamu omanik soovib maad osta või saada asendusmaana rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele, jagatakse maa nende vahel võimalikult võrdsetes osades, arvestades MaaRS §-s 17 kehtestatud piiranguid. Seejuures ei ole elamu omanikul, kes soovib maad osta või saada asendusmaana, õigust nõuda maad rohkem kui 20 ha. Seega sai R. Tali kui ehitise omanik erastada temale kuuluva hoone juurde 2 ha maad. Juhul, kui isik soovis maad rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovis maa tagastamist ning kokkulepet ei saavutatud, pidi maa jagatama nende vahel võimalikult võrdselt. Õigustatud subjekti ja R. Tali vahel kokkulepe puudub. R. Talile erastati maatükk kahe eraldi katastriüksusena nr 65301:002:0811 ja 65301:002:
  3. R. Talile kuulus küll hoone katastriüksusel nr 65301:002:0811, kuid katastriüksusel nr 65301:002:0812 R. Talile kuuluvaid hooneid ei asunud, kusjuures nimetatud katastriüksusel ei ole hooneid asunud ei enne maa R. Talile erastamist ega ka peale erastamist. Seega ei saanud R. Tali maad ostueesõigusega faktiliselt erastatud ulatuses erastada, kuna ta ei olnud kogu selle maa osas õigustatud subjekt. 3
(12)3-05-1230
  1. Rae Vallavalitsuse vastuses paluti kaebus jätta rahuldamata. Õigusaktid ei sätestanud keeldu erastada endise lahustükkidena olnud kinnistu arvelt lahustükke. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise aegses õigusruumis puudus kohalikul omavalitsusel otsene alus keelduda lahustüki erastamisest, seda enam, et konkreetsel juhtumil pidi vastustaja arvestama ka mitmete oluliste asjaoludega, nagu erastamist taotleva isiku poolt senine endise XXXXXXX talu maade kasutamine, harimine, talu taastamine ja talumajapidamise lagunemise ärahoidmine, kolmanda isiku poolt investeeringute tegemine.
  2. Harju maavanema vastuses paluti kaebus jätta rahuldamata. Vaidlustatud korralduste tühistamise välistab haldusmenetluse seaduses (HMS) § 67 reguleeritud kolmanda isiku usalduse kaitse. Kolmanda isiku poolt maa enda omandisse saamist ja kaebuse esitamist lahutab ligi kümme aastat. Selle ajavahemiku jooksul on ilmne kolmanda isiku poolt maa omandiõigusega arvestamine oma elukorralduses. HMS § 64 lõikes 4 näidatud kolmanda isiku usaldusele tuginemist välistavad asjaolud puuduvad. Ka praktikas on tol ajal mitmetele isikutele maad lahustükkidena erastatud.
  3. Kolmanda isiku R. Tali vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. Kaebajate käsitlus MaaRS § 9 lg 2 kohta on ebaõige. Nimetatud sättest ei tulenenud tollases sõnastuses piirangut, et maa ostueesõigusega erastamisel ei või moodustada kinnistut lahustükkidena. Maa erastamine R. Talile
  4. aastal oli teada A. K., M. K. ja R. Tali sugulastele, sealhulgas tagastamise õigustatud subjektile K-M. P.. Samuti oli kõigile teada talu endise omaniku A. K. tahe, et edaspidi jääb XXXXXXX talu ja talumaa R. Talile.
  5. Tallinna Halduskohtu 17.10.2008 otsusega rahuldati T. Pihlaka ja P. Pihlaka kaebus. R. Talile erastati maa kahe eraldi katastriüksusena nr 65301:002:0811 ja 65301:002:
  6. R. Talile kuulus hoone katastriüksusel nr 653:002:0811, kuid katastriüksusel nr 65301:002:0812 R. Talile kuuluvaid hooneid ei asunud. Samuti ei külgne katastriüksused teineteisega vahetult. Tulenevalt Riigikohtu 14.05.2007 otsuse nr 3-3-1-18-07 seisukohast, tuleb sellisel juhul teise lahustüki arvelt maa erastamist kaaluda, arvestades konkreetseid asjaolusid ehk antud juhul eeldas see maa tagastamise õigustatud subjektide menetlusse kaasamist, nende arvamuse ärakuulamist ning erinevate huvide kaalumist. Vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korraldus ei sisalda põhjendusi, millised olid need asjaolud, mis tingisid R. Talile 26,42 ha lahustükilt maa erastamise. Rae Vallavalitsuse väidete kohaselt sisalduvad põhjendused maa ostueesõigusega erastamise toimiku lk-l
  7. Antud lehekülg ei sisalda midagi sellist, mis asja lahendamise seisukohast tähtsust omaks. Viidatud leheküljel puudub info selle koostaja kohta, puudub allkiri ja kuupäev ning info selle kohta, kelle poolt see toimikusse lisati (I kd, lk 100). Leheküljel sisalduvat väidet, et R. Tali on XXXXXXX talu maid harinud, korrastanud ning neisse rahalisi vahendeid investeerinud, ei kinnita ükski tõend. Rae Vallavalitsuse põhjendustest võib järeldada, et korralduse andmisel diskretsiooni ei teostatud, sest oldi seisukohal, et kuna R. Tali omandas XXXXXXX talu pärimise teel M. K.lt ja oli 1990 esitanud vallale avalduse XXXXXXX talu taastamiseks ja et ta ei olnud 1990-ndate aastate keskel ainus isik Harjumaal, kellele erastati maa lahustükkidena, siis oli teistsuguse sisuga otsuse langetamine välistatud. Vallavalitsusel oli kaalutlusõiguse alusel võimalik vastu võtta teistsuguse sisuga korraldus. Korraldus nr 192 on maa ostueesõigusega erastamise menetluses antud eelhaldusakt, mis on aluseks Harju maavanema 06.06.1996 korraldusele nr 682 maa ostueesõigusega erastamise kohta R. Talile. Kuna maavanema korraldus nr 682 tugineb õigusvastasele Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korraldusele nr 192, on vaidlustatud osas õigusvastane ka maavanema korraldus kui lõpphaldusakt. 4
(12)3-05-1230 Halduskohtumenetluses on õiguskindluse kaitseks nähtud ette 30-päevane kaebetähtaeg. Käesolevas asjas luges kohus kaebuse esitatuks tähtaegselt, kuigi see on esitatud aastaid pärast vaidlustatud korralduste andmist ja täitmist. Pika ajavahemiku Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korralduse nr 192 andmise ning kohtusse pöördumise vahel tingisid maa õigusvastane erastamine R. Talile ja sellest esialgse õigustatud subjekti K-M. P. ja hilisemate maa tagastamise nõudeõiguse omandanud M. ja R. P. teavitamata jätmine. Sellises olukorras on vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Riigikohus leiab oma 16.10.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-02, et reeglina tuleb tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse läbivaatamisel õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv haldusakt tühistada sõltumata õiguskindluse põhimõttele tuginevatest vastuväidetest. Kuigi käesolevas asjas luges kohus kaebuse esitatuks tähtaegselt, lahutab kolmanda isiku poolt maa enda omandisse saamist ning kaebuse esitamist kaheksa aastat. Maa ostueesõigusega erastamisest vaidlustatud korralduste alusel on möödunud üle kaheteistkümne aasta. Tegemist on sedavõrd pika ajavahemikuga, et asja sisulisel lahendamisel peab kohus arvestama ka õiguskindluse põhimõttega. Vaidlustatud korralduste tühistamine vaatamata kolmanda isiku R. Tali usaldusele on käesolevas asjas õigustatud selle maa osas, mis oleks tulnud kaebajatele tagastada. Kaebajatele tagastamisele kuuluva maa väljanõudmine kolmandalt isikult on käesoleval ajal ka võimalik. Kolmas isik ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et vaidlustatud korralduste osaliselt tühistamisega kaasneksid talle mingid negatiivsed tagajärjed. Kaebajate väidetel on kõnealune maa söötis ja harimata ja sisuliselt samas olukorras, mis erastamise hetkel. Alates 16.03.2006 on Harju Maakohtu menetluses kaebajate hagi R. Tali ja Eesti Vabariigi vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks ja milles kostja Eesti Vabariik Harju Maavalitsuse kaudu tunnustab hagi ja on seisukohal, et erastamine on toimunud õigusvastaselt ning et taastada tuleb omandireformieelne olukord ja tagastada maa õigustatud subjektidele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Kolmanda isiku R. Tali apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 17.10.2008 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta T. ja P. Pihlaka kaebused rahuldamata. Halduskohus on vääralt hinnanud tõendeid, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ja rikkunud oluliselt menetlusnormi ja teinud seeläbi ebaõige otsuse.

§ 9

lg 1 sätestas Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korralduse nr 192 andmise ajal, et kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb esitada halduskohtule 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama. kuigi Rae Vallavalitsus on menetluses väitnud, et tal puuduvad otsesed kirjalikud tõendid selle kohta, et vaidlustatud korraldus oleks kaebajatele kirjalikult kätte toimetatud, on Riigikohtu halduskolleegium oma mitmes lahendis jõudnud järeldusele, et kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda, peab isik mõistliku aja jooksul astuma samme selleks, et haldusakt temale teatavaks tehtaks. Riigikohus on hetkel kehtiva

§ 9

lg 1 kohta öelnud, et kaebuse esitamise tähtaeg hakkab jooksma hetkest, kui isikul on piisavalt informatsiooni, et teda puudutada võiv haldusakt on välja antud. Seetõttu oleks pidanud menetlus lõpetatama kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Tunnistajate T. T., M. K. ja R. T. ütlustega on tõendatud, et K-M. P. oli hiljemalt 1997. aastal teadlik Raimu Tali poolt XXXXXXX talu maade arvelt ostueesõigusega maade erastamisest olemasolevas suuruses ja piirides. K.-M. P.el aktsepteeris seda ega soovinud seda vaidlustada. Halduskohtu on vääralt hinnanud ka A. Tali ütlusi. 5

(12)3-05-1230 Rae Vallavalitsus on 11.09.2002 saatnud K-M. P.ele kirja nr 5-3.1/02.3846, millega informeeris Rae Vallavalitsus maade tagastamise õigustatud subjekte, et neil tuleb Xxxxxxx xx maa tagastamise menetluseks vajalikud toimingud lõpule viia 01.07.
  1. Rae Vallavalitsuse 05.01.2004 kirjaga nr 5-3/31 informeeriti õigustatud subjekte, et neil tuleb Xxxxxxx xx maa tagastamise menetluseks vajalikud toimingud lõpule viia 31.03.
  2. Nimetatud kirjadega on tõendatud, et maa tagastamise õigustatud subjekt K.-M. P. ja peale tema surma R. ja K. P., olid teadlikud tagastatavatel maadel Raimu Talile kuuluvate hoonete olemasolu kohta. Seega pidid nad teadma, et tagastamisele ei kuulu kogu maa, vaid Raimu Talil on õigus ostueesõigusega erastada maad ja ta on ka erastanud maad. Kuna Rae Vallavalitsus informeeris maa tagastamise õigustatud subjekti, et kogu tagastatava maa kohta tuleb esitada nõuetekohane mõõdistus, siis pidi maa tagastamise õigustatud subjekt andma maamõõtjale korralduse tagastatavate maade väljamõõtmiseks. Praktikas tähendas maade väljamõõtmiseks korralduse andmine seda, et õigustatud subjekt ütles maamõõtjale, millistes piirides ja millisel maa-alal tuleb maa välja mõõta. Seega pidid õigustatud subjektid teadma, millises suuruses ja millistes piirides neile maa tagastatakse. Tunnistaja R. P. ütlustega on ka tõendatud, et tegelikkuses K. P. K.-M. P.e palvel maa väljamõõtmisega ka tegeles, seega pidi õigustatud subjekt olema teadlik maa ostueesõigusega erastamisest Raimu Talile olemasolevas suuruses ja piirides. Asjaolu, et kaebajad olid tegelikult teadlikud R. Talile erastatud maast ja selle suurusest tõendab see, et R. P on 07.10.2004 esitanud Rae Vallavalitsusele avalduse Xxxxxxx xx maaüksuse osas maa tagastamiseks ja ülejäänu osas kompenseerimiseks. Seega R. P. peale piiriprotokollide allakirjutamist nõustus maade piiride ja suurusega ning esitas Vallavalitsusele osalise tagastamise ja kompenseerimise avalduse. Seega ei ole usutav, et õigustatud subjektid ei olnud teadlikud maade erastamisest R. Talile enne 17.09.
  3. Tallinna Halduskohtu 16.06.2008 määrusega muutis kohus 19.10.2004 esitatud kaebust, lisades kaebusesse täiendava taotluse Harju maavanema 06.06.1996 korralduse nr 682 tühistamiseks. Kuigi halduskohtu määruses ei ole viidatud ühelegi normile, mis sellist kaebuse muutmise otstarbekust käsitleb, eeldab apellant, et halduskohus tugines

§ 19lg-le 8.

Nimetatud norm ei reguleeri kaebuse nõuete täiendamist uue korralduse tühistamiseks ja uue vastustaja kaasamiseks menetlusse. Kaebuse muutmisena

§ 19

lg 8 mõttes tuleb käsitleda näiteks tühistamiskaebuse muutmist õigusvastasuse tuvastamise kaebuseks või vastupidi. Kaebajad pidid olema maavanema 06.06.1996 korraldusest nr 682 teadlikud alates 18.10.2004 kaebuse esitamisel, kuid hiljemalt jaanuaris 2005. 28.03.2006 toimunud kohtuistungil juhtis halduskohus kaebajate tähelepanu maavanema korralduse vaidlustamise vajadusele. Kaebajad ei ole vaatamata professionaalse õigusteenuse kasutamisele soovinud esitada nelja aasta jooksul kaebust maavanema korralduse tühistamiseks. Seega on kaebajad teadlikult loobunud nimetatud kaebuse esitamisest ja tänaseks on kaebajad lasknud oma süü tõttu ja ilma mingi põhjenduseta mööda halduskohtusse Harju maavanema erastamise otsuse tühistamiskaebuse esitamise tähtaja. Tallinna Halduskohus oleks pidanud jätma tühistamiskaebuse rahuldamata tulenevalt kolmanda isiku õiguspärasest ootusest vaidlustatud haldusaktide kehtimajäämisele. Esimeses astmes on tõendatud, et XXXXXXX talu maade põllumajandusliku harimisega tegeles R. Tali. Nimetatud asjaolu on pidanud tõendatuks Tallinna Ringkonnakohus oma 21.12.2006 otsuses. Juhul, kui halduskohus asus seisukohale, et nimetatud kolmanda isiku väited ei ole tõendatud, siis tulenevalt halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist ja

§ 16lg 2 oleks pidanud tegema R.

Talile ettepaneku, et ta esitaksid vajalikud tõendid. Olukorras, kus haldusakti andmise ja tühistamiskaebuse esitamise vahel on nii pikk ajavahemik kui 6

(12)3-05-1230 käesolevas menetluses, kehtib kolmanda isiku õigustatud ootuse eeldus ning kaebajatel lasub tõendamise koormus ja kohustus, et seda õigustatud ootust konkreetsel juhul millegipärast ei eksisteeri. Kaebajad ei ole aga selles osas mingeid tõendeid esitanud. Kuna alternatiivset õigusvastasuse tuvastamise kaebust ei ole kaebajad esitanud, oleks tühistamiskaebuse pidanud jätma rahuldamata. Halduskohtu viide Riigikohtu 14.05.2007 otsuses nr 3-3-1-18-07 olevale loetelule ei ole ammendav ning kahe lahustüki vahel võib lisaks teele või jõele paikneda ka põld, ilma, et sellega kaasneks erastamise võimatus. Igal juhul aga tuleb siis teise lahustüki arvelt maa erastamist kaaluda, arvestades konkreetseid asjaolusid, mida käesoleval juhul on arvestatud. Vastustajad on viidanud maa ostueesõigusega erastamise toimiku lk 22 asuvale dokumendile, milles sisalduvad Raimu Talile maa erastamise konkreetsed põhjendused. Seega on kohtu väide, et vallavalitsuse põhjendustest võib järeldada, et korralduse andmisel diskretsiooni ei teostatudki, asjakohatu.
  1. Rae Vallavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse Tallinna Halduskohtu 17.10.2008 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta T. ja P. Pihlaka kaebused rahuldamata. Kohtul oli võimalus kontrollida kaebuse esitamise tähtaegsust tunnistajate ütlusi hinnates. Kohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis ega vastastikuses seoses; ei kaalunud kaebajate poolsete tunnistajate ütluste usaldusväärsust sellest aspektist, et tegemist oli endiste kaebajatega ning tänaste kaebajate lähisugulastega; pidas põhjendamatult kolmanda isiku poolsete tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks ning nende ütlustes esitatud faktiliste asjaolude aset leidmist ebatõenäolisteks. Kohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata haldusasja toimiku III köite lk 88 asuva dokumentaalse tõendi, mis kinnitab, et kaebajad pidid olema kõige hiljem
  2. novembris teadlikud kolmandale isikule endise XXXXXXX kinnistu osalisest ostueesõigusega erastamisest. XXXXXXX maaüksuse tagastamise küsimusi ei olnud võimalik arutada ilma, et ei oleks räägitud sellest, kas ja millised maatükid on juba kolmandale isikule erastatud. Lisaks olid kaebajad juba arvates omandireformi algusest peale teadlikud asjaolust, et endisel XXXXXXX kinnistul asub kolmandale isikule kuuluv elamu. Maavanem oli menetlusse kaasatud oluliselt rikkudes

§ 12lg 2 punkti 1, § 19 lõiget 8 ja § 12 lõiget 3.

Ka on maavanem vastustajana esitanud kohtule kirjaliku seisukoha, mille kohaselt on kaebus maavanema korralduse tühistamise nõudes esitatud tähtaega oluliselt rikkudes. Küsimus kaebuse esitamise tähtaegsusest kuulub eelmenetlusse, mistõttu Harju maavanema 06.06.1996 korralduse nr 682 tühistamise nõudes oleks tulnud samuti kontrollida kaebuse tähtaegsust ja teha seda maavanema esindaja osalemisel ning tulenevalt tähtaja mittejärgmisest menetlus lõpetada. Tähtaja ennistamise taotlust ei ole kaebajad esitanud. Vaidlustatud vallavalitsuse korralduse õiguspärasust puudutava MaaRS § 9 lg 2 osas on Riigikohus oma seisukoha andnud. Maavanema vastusest kaebusele nähtub, et 90-ndatel aastatel oli praktikas mitmeid juhtumeid, kus maad erastati ostueesõigusega ka lahustükkidena. Samasisulise selgituse andis asja arutamisel ka vastustaja, millele lisaks oli esitatud veel mitmeid asjaolusid, miks kohalik omavalitsus otsustas kolmandale isikule maa kahe lahustükina erastada. 9. Harju maavanema vastuses apellatsioonkaebusele palutakse Tallinna Halduskohtu 17.10.2008 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta T. ja P. Pihlaka kaebused rahuldamata. Vaidlustatud korralduste tühistamise välistab kolmanda isiku usalduse kaitse (HMS § 67). 7

(12)3-05-1230 Isik peab tema õigusi riivavast haldusaktist teada saades astuma mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kui sellised isikud saaksid nõuda akti tühistamist piiramata tähtaja jooksul, kahjustaks see õiguskindluse põhimõtet.

§ 9

lõike 1 alusel võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavaks tegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Alates 01.09.2006 kehtiv

§ 9

lõige 9 sätestab, et kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Jääb arusaamatuks, millisel juhul tuleb kohaldamisele

§ 9

, kui ligi 10 aastat hiljem on veel võimalik tühistamiskaebusega kohtusse kaebus esitada ning seda ennistamistaotlust esitamata. 10. Taavi Pihlakas ja Piret Pihlakas paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuse punktis 1.4 on apellant esitanud väite, et R. P. poolt 07.10.2004 esitatud maa tagastamise avaldus tõendab teadmist R. Talile erastatud maast ja selle suurusest. Selline seisukoht on ekslik. R. P sai nõudeõiguse peale K-M. P. surma pärimise teel ning vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta oli ta kohustatud esitama vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks. Tulenevalt nimetatud korrast ja vallavalitsuse 05.01.2004 kirjast nr 5-3/31, esitas R. P 07.10.2004 vallavalitsusele avalduse, milles palus õigusvastaselt võõrandatud Xxxxxxx xx temale ¼ ulatuses tagastada ja ülejäänu kompenseerida. Oma avalduses R. P osundab Harju Maavalitsuse ÕVVTK 24.04.1996 otsusele nr 9512, mille alusel oli K.-M. P. tunnistatud õigustatud subjektiks Xxxxxxx xx kinnistu nr 6044 36,38 ha suuruse maa osas ½ mõttelises osas. Seega ei olnud R. P teadlik R.Talile maa erastamisest ja erastatud maa suurusest. Kolmanda isiku väide, et menetlus tulnuks lõpetada tähtaja rikkumise tõttu, ei ole põhjendatud. 18.10.2004 koostatud kaebuse esitamisel olid kaebajad seisukohal, et nad esitavad kaebuse Rae Vallavalitsuse korralduse nr 192 tühistamiseks halduskohtule ning peale tühistamiskaebuse võimalikku rahuldamist ja otsuse jõustumist esitavad taotluse haldusmenetluse uuendamiseks, mille käigus taotleksid nad Harju maavanema korralduse nr 682 tühistamist põhjusel, et selle aluseks olev haldusakt on tühistatud. Kohus ei selgitanud 28.03.2006 toimunud istungil, et haldusmenetluse uuendamine ei ole kohtu arvates võimalik ning et kaebajatel tuleks kindlasti vaidlustada oma eesmärgi saavutamiseks koos eelhaldusaktiga ka lõpphaldusakt ühes menetluses. 03.04.2006 toimunud kohtuistungil selgitasid kaebajad, et nende kaebuse eesmärk on saavutada läbi haldusmenetluse uuendamise maa tagastamine. Ka siis ei selgitanud kohus oma seisukohta haldusmenetluse uuendamise ja kaebuse muutmise taotluse vajalikkuse osas. 18.04.2006 kohtuotsuse kohaselt kohus ei nõustunud kaebajate seisukohaga, et tühistamiskaebuse rahuldamisel tekib alus haldusmenetluse uuendamiseks ja seda põhjusel, et Harju maavanema 06.06.1996 korralduse nr 682 näol ei ole tegemist kaebajate õigusi kestvalt piirava õigusaktiga, kuna see on alates erastamislepingu sõlmimisest kaotanud oma regulatiivsuse, sest sellest tulenevad tagajärjed on saabunud. Ringkonnakohus asus oma 21.12.2006 otsuses seisukohale, et ei ole õige jätta tühistamiskaebust rahuldamata, kuna Rae Vallavalitsuse korraldus nr 192 ei ole kaotanud oma regulatiivsust maa erastamiseks antud maavanema korralduse ja sellest tulenevalt ka erastamislepingu alusena. Kuna käesolev asi saadeti Riigikohtust eelmenetlusse tagasi ning asjas ei olnud veel kohtuvaidlust toimunud, oli kaebajatel tulenevalt

§-st 19 lg 8 lubatud oma kaebuses esitatud taotlust muuta. Seega hoolimata sellest, et kaebus lõpphaldusakti peale esitati viidatud 8

(12)3-05-1230 asjas oluliselt hiljem, on Riigikohus asunud oma 11.05.2005 määruses nr 3-3-1-22-05 kaebuse tähtaja küsimuses seisukohale, et kaebus lõpphaldusakti peale oli esitatud tähtaegselt, kuna see oli hõlmatud esialgse kaebusega, mistõttu analoogselt nimetatud asjaga tuli ka käesolevas asjas asuda seisukohale, et lõpphaldusakti peale esitatud kaebus on esitatud tähtaegselt, kuna see oli hõlmatud esialgse 18.09.2004 kaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuses esitatud põhimõte, et tulenevalt õiguspärase ootuse põhimõttest ei oleks halduskohus saanud vaidlusaluseid haldusakte tühistada, on vastuolus Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-41-02 väljendatuga, kuna ainuüksi ajaline faktor ei anna alust õiguspärase ootuse tekkimisele. Samuti tuleb arvestada ka asjaoluga, et apellandile õigusvastaselt erastatud maa on samas seisundis mis erastamise hetkel. R. Tali on asunud väärale seisukohale, et Riigikohtu otsuses antud loetelu ei ole ammendav ning kahe lahustüki vahel võib lisaks teele või jõele paikneda ka näiteks põld. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korralduse nr 192 vaidlustamise tähtaegsuse küsimuses jõudnud õigele järeldusele. Ringkonnakohus ei hakka tunnistajate ütlusi siinkohal uuesti ühekaupa analüüsima, vaid tugineb asjaolule, et tunnistajate ütlused ja menetlusosaliste seletused seonduvalt korraldusest nr 192 teadasaamisega on kogumis vastuolulised. Halduskohus on muuhulgas õigesti leidnud, et pole õige tähtaja küsimuse lahendamisel lähtuda tunnistajate ütlustest, mis kinnitavad teatud kindla sisuga vestluste toimumist isikuga, kes kohtumenetluse ajaks on surnud ning kes seetõttu ei saa omalt poolt nende vestluste toimumist kinnitada või ümber lükata. Olukorras, kus tunnistajate ütlused kogumis on vastukäivad, pole alust eelistada ühe menetlusosalise kasuks rääkivate tunnistajate ütlusi, vaid tähtaja küsimuse lahendamisel tuleb sellist olukorda tõlgendada kaebaja kasuks. Eelkõige haldusorganil on tõendamiskoormus näitamaks, millal asjassepuutuv haldusakt kaebajatele teatavaks tehti. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puuduvad ka dokumentaalsed tõendid, mis kinnitaksid, et kaebajad pidid korraldusest nr 192 teadlikud olema enne 17.09.
  2. Vastustaja ja kolmanda isiku poolt viidatud tõenditest võib üksnes järeldada, et kaebajad pidid aru saama, et vallavalitsus on ära otsustanud R. Talile maa ostueesõigusega erastamise küsimuse. Selleks, et maa tagastamise subjektil tekiks kohustus välja nõuda maa ostueesõigusega erastamist korraldus, peab talle esmalt olema äratuntav, et see korraldus võib tema õigusi rikkuda. Kaebajad ei vaidle selle vastu, et R. Talile maad erastati. Vaidluse all on erastamine üksnes osas, mis puudutab lahustüki erastamist. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tagastamise õigustatud subjekte erastamise menetlusse ei kaasatud, ei pidanud kaebajatel tekkima kahtlusi, et vastustaja on maa erastamisel MaaRS § 9 lg 2 tõlgendanud viisil, mis võimaldas kolmandale isikule erastada ka hoonetest eraldi asuvaid lahustükke. Haldusasjas 3-3-1-48-02 on Riigikohus leidnud, et „

§ 7

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kaebuse esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal oleks üldse võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Õiguskindluse tagamise motiivil ei tohi isikult, kellel temast sõltumatutel asjaoludel veel polnudki võimalik leida, et tema õigusi rikutakse, kaebeõigust ära võtta kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusega.“ Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Kaebajad võisid teada, et erastamine on toimunud, kuid ei pidanud teadma, et erastamisega on nende õigusi maa tagastamise subjektidena alusetult piiratud. Ka vallavalitsuse poolt esile tõstetud K. Pihlaka 18.12.2003 kiri (III kd, lk 88), mille 9

(12)3-05-1230 kohaselt
  1. a novembris toimus vestlus, kus arutati tagastamisele kuuluva maaüksuse eraldi asuvate maatükkide asukohti, nende suurust, kasutamise võimalusi ning väljamõõtmise tingimusi, ei luba teha olulisi järeldusi vestluse täpse sisu kohta ning hinnata, kas selle vestluse käigus pidid kaebajad mõistma, et kolmandale isikule on maad erastatud lahustükkidena.
  2. Vastustajad ja kolmas isik leiavad, et kaebus maavanema korraldusele nr 682 on esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Ringkonnakohus märgib esmalt, et vastustajad ja kolmas isik on

§ 19lg 8 tõlgendanud liiga kitsalt.

Kaebuse muutmisena ei käsitleta mitte üksnes ühe taotluse asendamist teisega, vaid ka kaebuse täiendamist uute taotlustega ning kaebuse aluse muutmist. Kohaliku omavalitsuse ning maavalitsuse poolt antavad maa ostueesõigusega erastamise korraldused on omavahel seotud, mistõttu on nende menetlemine ühes menetluses üldjuhul põhjendatud. Uue taotluse lisandumine eeldab, et tuleb kontrollida selle taotluse tähtaegsust. Seda on halduskohus ka teinud, leides 16.06.2008 määruses, et maavanema korralduse tühistamise nõue on esitatud tähtaegselt. Asjaolu, et kohus ei andnud enne tähtaja küsimuse lahendamist vastustajale võimalust avaldada vastavas küsimuses oma seisukohta, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis tooks kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. Olulise rikkumisega oleks tegemist juhul, kui halduskohus oleks otsustanud tähtaja ennistamise küsimuse, andmata teistele menetlusosalistele võimalust tähtaja ennistamise määruse vaidlustamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et maavanema korraldus nr 682 on vaidlustatud tähtaegselt. Hiljemalt 17.09.2004, kui kaebajad said teada vallavalitsuse korraldusest, pidid nad mõistliku aja jooksul välja selgitama, kas maa ostueesõigusega erastamise küsimuses on antud ka maavanema korraldus. Arvestades, et kaebajad on kasutanud kvalifitseeritud õigusabi, pidid nad teadma, et kohaliku omavalitsuse korraldus ei ole maa erastamise küsimuses lõplikuks haldusaktiks. Halduskohus küsis kaebajatelt kahel korral (28.03.2006 ja 03.04.2006 kohtuistungitel), kas kaebajad on vaidlustanud ka maavanema 06.06.2006 korralduse nr

  1. Kaebajad selgitasid, et ei ole ning et nende eesmärgiks on saavutada maa tagastamine läbi haldusmenetluse uuendamise. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et halduskohus oleks kaebajatele selgitanud, et menetluse uuendamine ei ole tulemuslik ning maavanema korraldus tuleks vaidlustada kohtus, ei saa sellega õigustada maavanema korralduse vaidlustamist alles 24.09.
  2. Esmalt tuleb jällegi rõhutada, et kaebajad on kogu kohtumenetluse vältel kasutanud kvalifitseeritud õigusabi, mistõttu pole põhjust kohtu selgitamiskohustust antud juhul üle tähtsustada. Kohtul oli õigus eeldada, et kaebajate esindaja on asjakohaselt hinnanud kaebaja huve ja eesmärke ning nende kohtuliku kaitse vajadust. 18.04.2006 tegi halduskohus otsuse, kus sõnastas selgelt oma seisukoha, et menetluse uuendamise taotlusega ei ole kaebajatel võimalik oma õigusi tõenäoliselt kaitsta. Ringkonnakohtu 21.12.2006 otsuses ei lükatud seda seisukohta ümber, vaid viidati üksnes, et vallavalitsuse korraldus ei ole kaotanud oma regulatiivsust. Riigikohtu 14.05.2007 otsuses selles küsimuses arvamust ei avaldatud. Halduskohus tegi 10.09.2007 kohtunõude, kus lähtuvalt Riigikohtu lahendist palus menetlusosalistel esitada seisukohad vallavalitsuse korraldusele esitatud kaebuse tähtaegsuse küsimuses. Kaebajate 24.09.2007 vastuses kohtunõudele on muuhulgas leitud, et menetlusse tuleb kaasata maavanem ning osaliselt tühistada maavanema korraldus nr
  3. Seega on kaebajad täiendanud kaebust ise, ilma, et kohus oleks täiendavalt maavanema korralduse vaidlustamist selgitanud. Riigikohtu lahendi tegemisest oli kaebuse muutmise taotluse esitamise ajaks möödunud mitu kuud. 10

(12)3-05-1230 Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu 11.05.2005 määruses haldusasjas 3-3-1-22-05 toodud seisukoht, et eelhaldusaktile esitatud kaebus hõlmab ka maavanema korralduse tühistamist, ei ole käesolevas asjas rakendatav. Seda eelkõige seetõttu, et kaebajad on kvalifitseeritud õigusabi kasutades kohtumenetluses selgitanud, et tema eesmärgiks ongi saavutada maavanema korralduse tühistamine haldusmenetluses menetluse uuendamise taotluse esitamise teel. Seega loobusid kaebajad teadlikult maavanema korralduse vaidlustamisest. Oluline on ka rõhutada, et maavanema korraldus vaidlustati enam kui kolm aastat pärast eelhaldusakti vaidlustamist. Sellist viivitust ei saa pidada mõistlikuks. Osas, kus kaebajad taotlevad Harju maavanema 06.06.1996 korralduse nr 682 osalist tühistamist, tuleb menetlus lõpetada. Arvestades kaebetähtaja rikkumise kestvust ja asjaolusid, ei ole otstarbekas anda kaebajatele võimalust tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Menetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid objektiivseid asjaolusid, mis võiksid tähtaja ennistamise kaasa tuua. 13. Kohtu menetluses on jätkuvalt Rae Vallavalitsuse 16.05.1996 korralduse nr 192 osalise tühistamise taotlus. Ringkonnakohus jääb 21.12.2006 tehtud otsuses võetud seisukoha juurde, et kohaliku omavalitsuse korraldus ei ole kaotanud oma regulatiivsust maa erastamiseks antud maavanema korralduse alusena. Seega on võimalik korralduse nr 192 tühistamise taotlust sisuliselt lahendada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et korraldus nr 192 on õigusvastane. Riigikohus on 14.05.2005 otsuses leidnud, et maa ostueesõigusega erastamine lahustükil on võimalik juhul, kui lahustükk (kus asub hoone) külgneb vahetult lahustükiga, kus elamut (hooneid) ei asu. Kui need lahustükid vahetult teineteisega ei külgne, sest nende vahel paikneb nt tee, jõgi vms, mis ei kuulu kummagi lahustüki koosseisu, siis tuleb teise lahustüki arvelt maa erastamist kaaluda. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalused lahustükid ei külgne, samuti ei ole nad teineteisest lahutatud tee, jõe vms takistusega, vaid asuvad teineteisest mitmesaja meetri kaugusel. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu lahendist tulenevalt ei ole sellisel juhul hoonestamata lahustüki erastamine võimalik. Takistus, mis lahustükkide vahel asub, ei saa seisneda teises maaüksuses, vaid peab olema looduslik, maakorralduslik vms. Kui ka toetada tõlgendust, et lahustükid ei pea omavahel olema kuidagi seotud, on igal juhul läbi viimata nõuetekohane kaalumine. 16.05.1996 korraldusest nr 192 asjakohaseid kaalutlusi ei nähtu. Samuti puudub korralduses viide mingile muule dokumendile, kus kaalutlused sisalduksid. Juba maa tagastamise õigustatud subjektide menetlusse kaasamata jätmine on nii oluline menetlusviga, et muudaks korralduse nr 192 ka kaalutluste olemasolul kontrollimatuks ning seeläbi õigusvastaseks. Õigusvastase haldusakti tühistamisel tuleb muuhulgas arvestada kolmanda isiku usaldusega haldusakti kehtima jäämiseks. Ringkonnakohus nõustub usalduse kaitse küsimuses halduskohtu seisukohtadega. Kolmas isik võis mingil ajahetkel vaidlusalust lahustükki kasutada, kuid käesolevaks ajaks on maatükk söötis. Kolmas isik selgitas ringkonnakohtu istungil, et viimase kombaini müüs ta eelmisel aastal ning põllumajandusliku tootmisega pole enam otstarbekas tegeleda, sest maatükkide lähedusse on tekkinud tiheasustus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kolmas isik on seoses vaidlusaluse maaga võtnud endale mingeid kohustusi, mille täitmiseks on maatüki omamine möödapääsmatu. Kolmas isik ei ole erastatud maad asjaõigustega koormanud. Maa on jätkuvalt kolmanda isiku omandis ning kinnistusraamatusse on kantud käsutamise keelumärge kaebuse esitajate kasuks. Seega ei mõjuta vaidlustatud korralduse tühistamine märgatavalt kaebaja elukorraldust. Usalduse kaitse seisukohast on oluline ka asjaolu, et kohus ei tühista korraldust nr 192 tervikuna, vaid üksnes 9,3 ha osas. Kaebaja omandisse jääb jätkuvalt umbes 10 ha maad. 11
(12)3-05-1230
  1. Arvestades eeltoodut, tuleb Raimu Tali apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tallinna Halduskohtu 17.10.2008 otsus kuulub tühistamisele osas, millega osaliselt tühistati Harju maavanema 06.06.1996 korraldus nr
  2. Vastavas osas tuleb haldusasja menetlus lõpetada. Lahendada tuleb menetluskulude hüvitamise taotlus. Menetluskulude hüvitamist on taotlenud Rae Vallavalitsus alljärgnevalt: 03.04.2006 halduskohtus 33 866 krooni, 07.12.2006 ringkonnakohtus 21 574,50 krooni ning 02.04.2009 ringkonnakohtus 22 466,75 krooni. Kuna Rae Vallavalitsuse korraldus nr 192 kuulub tühistamisele, jäävad menetluskulud vastustaja enda kanda. Teised menetlusosalised menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. Kaire Pikamäe Oliver Kask Lauri Madise 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.